MIS VANUS OLEKS ÕIGE VANUS

Täna on väga kurb päev-70 aastat Auschwitzi vabastamisest. 

Raadiost ja telekast tuleb pisarateni liigutavaid saateid. Nii kohutav ja kurb. Ma peatan end isegi kõige pealmisel tasandil mõtlemast ja ettekujutamast mida need inimesed võisid tunda ja mida kõike nad läbi elama olid sunnitud. Ma tahaks öelda, et see on uskumatu, et keegi suudaks sellist õudust korda saata, aga kahjuks korraldati ju midagi selle laadset ka peale Teist Maailmasõda Bosnia ja Serbia konflikti ajal.

Vaatasin täna ühte dokumentaalfilmi Auschwitzi vabastamisest. Filmi mis on viimased aastakümned erinevatel põhjustel peidus hoitud, aga mis nüüd rahvale avalikustati. Üks osa filmist oli sellest kuidas vene väed koonduslaagri vabastamisest osavõtsid (mida nad ise filmisid). Ma vaatasin seda ja mõtlesin, et tore lugu küll, ühe käega olid koonduslaagrite vabastajad ja teisega nende loojad. Ühtede inimeste jaoks oli see piinade lõpp, aga teiste jaoks alles algus...

Kuigi tegu väga hirmsa osaga ajaloos siis sellele vaatamata on mul suur soov külastada Auschwitz koonduslaagrit ja seal olevat muuseumi. Pete ütles, et tema tunneb ka, et seal peaks kindlasti ära käima. Loomulikult kui minekuks läheb siis tuleb ka Greta kaasa võtta, sest kuhu me muidu ta paneksime või kelle juurde jätaksime. 

Ma lugesin, et siinsetes koolides on holocaust  kooliprogrammis 13-14 aastastel lastel. Mingi aeg rahastas riik iga teiseastme kooli kahe õpilase (vanuses 16-18) reisi Auschwitz-Birkenau koonduslaagrisse. Ma ei tea kas see rahastusprogramm ka praegu veel toimib. Anna Frank on kohe kindlasti kooliprogrammis, aga mis vanuses lastele täpselt õpetatakse ma ei tea. Seda tean, et 'Anne Frank päevik' raamatut on trükitud erinevate vanuseklassides olevate laste jaoks. Noorematele lühema ja kergemini arusaadava tekstiga ning paljude illustratsioonidega, vanematele natuke põhjalikum ja siis muidugi originaal ise.

Ma ise sooviksin Auschwitzis reisi ettevõtta nii ruttu kui võimalik. Ma ei kujuta ette, et peaksin veel 10 aastat ootama, et siis alles minna, aga samas kui Gretat kuhugi külastamise ajaks jätta ei ole siis vist oleme sunnitud ootama.

Samas tegelikult mida noorem laps seda vähem ta otseselt oskab ja suudab kogu selle holocausti tõelisest õudusest aru saada ning seda emotsionaalselt läbielada. Laagriplatsil ringi kõndimine ehk ei mõju lapsele, aga muuseumi osas on kindlasti pilte ja väljapanekuid mida ma ei sooviks, et Greta näeks või nende kohta küsimusi küsiks. Ma arvan, et praegu sinna minnes oleks Gretale suuremaks shokiks ja traumaks näha meid seal nutmas, kui koht ise. Ja ega me siis sealt lahkudes ei suudaks end kohe taas tavaellu lülitada. Oleksime kindlasti veel päeva kui mitte rohkem väga masendavas ja kurvas meeleolus ja sellel oleks ju ka oma mõju lapsele.
  
Meil on Londonis War Museum-is ka Holocaust väljapanek täitsa olemas. Olen seal kahel korral käinud ning lapsega koos sinna ei läheks. Seega järeldan, et Auschwitz ei ole koht kuhu praegu minna ja peame siiski veel päris mitu aastat ootama. 
Kindel see aga on, et kui aeg küps siis meie kindlasti ei varja seda osa ajaloost Greta eest.

Sellest tulenevalt ka küsimus, et mida teie arvate mis eas lapsele võiks rääkima hakata Holocaustist ja näiteks Auschwitzi külastada?

Edit: Mäletan, et Justin Petrone kirjutas kord enam vähem samal teemal oma blogis, aga ma ei leia enam seda sissekannet. Sel ajal ei olnud see teema mulle ajakohane, nüüd aga loeks hea meelega uuesti. 

EESTI OMA ASI

Ma juba ühes mu jõuludeaegses postituses kajastasin Eesti tooteid, aga mul on veel paar asja mida ma teiega jagada tahan.

Üks päev 'Eesti Naine' ajakirja lugedes (mingi vanem number) jäi mulle silma selline ilus kleit 

Hakkasin siis kohe uurima kes, kus ja kui palju maksab ja tuli välja et tegu Kartin Kuldma loominguga. Ilma vaevata leidsin ta internetipoe kus avastasin igasugu imelist kraami…imeliste summade eest muidugi :) (summad on küll igati õigustatud, ei kaeba).

Tahaks seda punast kleiti lihtsalt huvi pärast selga proovida. Näeb väga ilus välja ja ikkagi nii Eesti teemaline, aga kui ma tavaliselt poes midagi riidepuult kätte võttes juba eelnevalt oskan öelda kas see mulle sobib või, siis selle kleidi puhul ma ei oska oma hinnangut anda. Mitte ainult sellepärast, et ma ei saa selle kleidi materjali oma käega katsuda, aga ka sellepärast, et ma ei tea kuidas selline punane värv mulle üldse sobiks. No ja muidugi ka see, et kui mugav sellise kleidiga istuda ja astuda oleks. 

Samas parem ongi, et proovida ei saa, sest kui meeldiks ja sobiks siis vist läheks ostmiseks.

Veebilehelt ma seda punast kleiti ei leidnud, küll aga need kleidid. Must ei ole minu värv, aga ilusad kleidid sellegi poolest.

 See kleit meeldib mulle tegelikult isegi rohkem kui see punane

Ja see kleit meeldib ka, kuigi ma ei ütle, et see minu seljas ilus välja näeks. Proovida tahaks aga küll

Lisan siia ka pildi ühest Greta kleidist. Samuti Eesti oma toode. Vanalinnas käsitööpoest ostsin nii umbes aasta tagasi (tegelikult kinkis selle meile vanaema :) Kuna neil ei olnud parasjagu Greta numbrit (ma tahtsin number suuremat kui Greta sel ajal oli) siis hoopis tellisin. Tellides palusin neil ka teha nii, et kleidi all oleks alusseelik, sest muidu see villane riie oleks hakkanud jalgu kratsima ja siis ei oleks selle kleidi kandmisest midagi välja tulnud. Palusin neil kleidi õmmelda umbes 10cm varu, et ma siis aasta pärast saaks lapse kasvades kleiti ise pikendada. Jäime tulemusega väga rahule ja meie talveilmade jaoks ideaalne kleit kandiseks.

(Valge pluus ei käi kleidiga kokku vaid on Greta koolipluus). 

Pilt on tehtud teatris kus me reedel käisime. Muideks sellel tüdrukul, kes pildil Greta taga seisab, on seljas pidzaama ja selle peal fliisikombe. Kuna etendus algas alles kell 19.30 ja lõppes kell 22.00 siis arusaadavalt jäävad enamus väikeseid lapsi sel ajal teel koju magama (Greta ka) ja siis on hea autost otse voodi tõsta. See lihtsalt teile näiteks, et ka nii võib teatris käia ilma et keegi isegi kulmu kergitaks :)

Tallinnas käies astun ma alati sisse ühte mu lemmikusse poodi Saia käigus. Poe nimi on OMA ASI. Ma pole vist kunagi sealt poest tühjade kätega lahkunud, küll aga tühja rahakotiga ;)

Oleneb muidugi mis kaup poes parasjagu müügil on, aga mina olen alati midagi meelepärast leidnud nii endale kui kellegile teisele kingituseks.

Jõulude ajal poes käies jätsin sinna taas paarkümmend eurot. Järgmiseks jõuludeks ostsin juba ette ära kaks toredat puidust jõuluehet. Geniaalne idee ja nii vägev disain. Ideaalne ümbriku pistmiseks ja kellegile üle mere saatmiseks. 

Juhul kui te pildilt aru ei saa siis ehtega on kaasas ka nöör millega kuuseehe üles riputada. 

Neid oli erinevate piltidega, aga mulle meeldisid just põdrad. Firma nimi ja veebilehe ilusti pildilt näha. 

Veel ostsin sealt poest endale kaks kaelaehet, paari sokke ja Petele sellise huvitava teekruusi

Neid kruuse oli poes mitut erinevat värvi, aga Petele meeldis see punaste mummudega. Tegelikult ta tahtis, et ma sealt poest ruttu välja tuleks, sest ta ei jõudnud enam oodata ja sellepärast siis oli kõigega nõus :)

Petele kruus meeldib, aga hetkel on siiski ta kõige lemmikum tee ja kohvitass see, mille ma talle suvel Eestist ostsin, see sinine 34 eurone. Ta tõesti kasutab seda iga päev.

Selle teekruusiga on tal aga väike probleem. Nimelt, kuna tal on pikk nina siis kruusist juues jääb ninale ette see teekoti või teepuru 'sõel'. Juua muidugi saab aga noh mitte just nii mugavalt kui sellest suurest sinisest kruusist. 

Samas mulle see kruus hirmsati meeldib oma disaini poolest.

Hiljem hakkas mind huvitama, et kas sellel kunstnikul ka mingeid teisi huvitavaid töid on. Ei läinud kaua aega kui leidsin ülesse sellise koha nagu Keku keraamika ja kõik ta imelised tööd.

Vaadake ise, aga siin on minu lemmikud

Sellesse ehtekarpi ja taldrikutesse armusin ma silmapilkselt. No nii ilusad. 

Eestis oleks selline kell super kingitus kasvatajale lasteaia lõpu puhul või siis õpetajale. Selles mõttes on kahju, et Greta õpetajale sellist ei saa kinkida, kuna Greta õpetaja õpetab igal aastal erinevaid klasse ja seega ei oleks nendel kellal olevatel nimedel tema jaoks mingit erilist tähtsust. 

Igal juhul ma olin nii vaimustatud nendest töödest, et võtsin kohe kunstnikuga ühendust ja küsisin palju üks selline taldrik ja ehtekarp maksavad.

Ja kas te kujutate ette, VAID €20 (ehtekarp €22). Ma saan aru, et €20 on tegelikult paljude inimeste jaoks suur raha, aga minu arvates on €20 sellise käsitöö eest küll väike summa maksta (minu puhul veel vähem, sest nael on hetkel euro suhtes tugev ja mulle läheb see maksama £15). SEDA ENAM, et kunstniku käest on võimalik tellida taldriku äärele just selliseid kujusid nagu sa ise soovid (no siis ikka mõistuse piires :).

Igal juhul andsin mina KOHE oma tellimused sisse ja nüüd ootan põnevusega nende valmimist.

Kui teist keegi veel teab mõnda Eesti firmat või inimest, kes ilusaid ja huvitavaid asju teevad siis andke aga palun teada. 

VARGAD KOOLIS

Tulin just Gretaga koolist. Autos hakkas Greta mulle rääkima, et neil olid koolis röövlid-vargad käinud. Olid klassist kõik paberid ära varastanud, osa paberitest katki lõiganud ja põrandale palju segadust teinud. Ma küsin, et kas peale paberite midagi muud ka varastati ning kas mõni aken või uks oli ka maha löödud. Greta ütles, et midagi muud ära ei viidud, aga koolist leiti kaks jalajälge. Küsisin, et kas politsei ka käis, mille peale Greta ütles, et direktor käis klassis asja uurimas ja ta pidi politsei kutsuma. 

Mina kuulan ja imestan, et mis seal koolis siis toimus. Õpetaja uksel ei öelnud midagi ja tavaliselt selliste uudiste puhul oleks vanematele juba enne kooli lõppu email saadetud. Samas ma olin viimase tunni olnud arvutist eemal ja väga võimalik, et ehk siis just see email saadetigi.

Jätkasin sõitu küsimärgid peas torkimas. Mõtlesin, et ei tea kas peaks ehk koju jõudes kooli helistama ning uurima mis tegelikult toimus.
Natukese aja pärast lisab Greta põnevil olles, et homme on neil plaan neid jalajälgi uurima hakata!!! Et mida? Teie hakkate jalajälgi uurima? Ja jah, nemad hakkavad uurima. Seda kuuldes hakkasin jutule pihta saama. Küsisin, et kas nad sellest vargusest koolis midagi kirjutama ka pidid. Greta ütles, et pidid jah, et nad pidid kirjutama, et nemad seda ei teinud. Pidid kirjutama, et kus nemad olid ja mida tegid eile sel ajal kui koolis vargad käisid.

Selge värk!
Tore lugu küll, 5-6 aastastele õpetatakse juba alibi kirjutamist :)

LOOMAARST

Kirjutamiseks ei ole hetkel aega. Oleme kõik nii väsinud eelmisest nädalast ja eilsest väga hilisest teatrikülastusest. Uus nädal ees uute sündmustega. Suurimaks nendest see, et meie armas majake läheb järgmise nädala alguses ametlikult müüki. 
Greta harjutab loomaarsti ametit. Unistab, et ehk see päev kui ta endale kassi saab ei olegi enam nii kaugel...

VABANDUSKIRI

Jõulude ajal lõhkus Greta kogematta ära ühe mu lumehelbekese. Õnneks saime selle parandatud, aga ma jõudsin siiski ta peale enne kurjaks saada. 

Tegu oli 'lumesajuga' mille mulle mu kunagine korterikaaslane 10 aastat tagasi sünnipäevaks tegi. Kõik need aastad olin ma suutnud 'lund' nii säilitada, et isegi mitte niit ei olnud kordagi sõlme läinud ja nüüd siis Gretal õnnestus üks helbeke jutu käigus niidi otsast ära tõmmata. Ühelt sellelt helberealt mida siit pildilt näha on

Greta ehmatas sellest teost ise ka ära, seda enam et ei teinud ju meelega, ja jooksis oma tuppa peitu. Kui ma mõne aja pärast teda vaatama läksin andis ta mulle sellise kirja

Olin väga liigutatud ja natuke süümepiinades muidugi ka, et lapse peale pahaseks sain, aga võib olla kui ei oleks saanud siis poleks mul nüüd ka nii armast kirjakest.

Mulle nii meeldib tunnistajaks olla ja pealt näha kuidas lapse mõtlemine ja see eesti keel tal peas 'töötab'. 

Siin on taas hea näide sellest kuidas Greta eesti keelt räägib ja seda siis häälduse järgi kirja proovib panna. Kui Greta räägib siis ta ütleb 'vabandUst' asemel vabandOUst, aga kuna inglise keeles U ei hääldata ju U-na siis ta kirjutab tähekombinatsiooni mis OU hääldusele lähedane on ehk OW, vabandOWst.

Kui ta eesti keeles räägib siis tihti ei ole kuulda kui täpselt ta mingit sõna välja hääldab, kui ta aga sama sõna kirja paneb siis on kohe näha mis sõnu ta valesti ütleb. Ta tõesti ütleb ka KATKI asemel KATI ,aga natuke teise rõhuga kui nimi Kati. 

Sõna 'armastan' ta kirjutab alati ikka 'R'-ga aga sel korral millegipärast L-iga. 

Mulle igal juhul on igagi väiksem tema eestikeelne kirjutis kulla hinnaga, sest eesti keel ei ole ju ta põhikeel. Mul on nii hea meel, et ta ka kirja teel minuga eesti keelt proovib rääkida. Kindlasti asi millest tasub siin ajaloo tarbeks kirjutada. Hiljem hea vaadata ja naeru kihistada :)

KINOELAMUSED

Filmijuttu taas. Käisime eelmine laupäev kinos 'Paddingtoni' vaatamas. Ma tavaliselt lastefilme kinno vaatama ei kipu ja pigem saadan Pete Gretaga, aga vot Paddingtoni tahtsin ise ka näha. Nägin ühes saates Downton Abbey meest Hugh Bonnevillet (Mr Crawley) filmist rääkimas, ta on Paddingtoni filmis pereisa rollis, ja juba ainuüksi selle mehe pärast tahtsin filmi näha. Ma ei tea, kuidagi nii kodune tunne tuleb seda meest nähes alati peale :)

Film ise oli täitsa lahe. Mõnus tunne oli filmis näha kohti mis sinu enda eluga nii tihedalt seotud on. Natuke selline tunne nagu keegi oleks sinu kodus filmimas käinud. Enamik näitlejaid ka teatud tuntud tegelased ja mitte kaugelt Ameerikamaalt.

Mis aga meie kinoelamuse täiesti ära rikkus oli üks kinno tulnud pere, õigemini isegi kaks pere. Ma ei tea kuidas vaesel Petel küll alati nii halb õnn kino- ja teatrikülastustega on, et ta ALATI satub istuma kellegi sellise 'segaja' kõrvale. 
Meil üldiselt ei ole midagi kinos söömise vastu. Kuna käime kinos harva siis sööb ka Pete peaaegu alati popcorni ja meie Gretaga võtame tavaliselt oma kommid või snäkid kodust kaasa (kohapeal tavaliselt ei osta, sest hind mitu korda kallim ja valik väiksem). Kuna meie kinodes on enne filmi algust alati palju reklaame ja uute filmide klippe siis tavaliselt jõuavad enamus inimesi selle 20 või rohkema minutiga juba oma söögid söödud ja joogid joodud. Popcornid ei ole eriti haisulised ka, seega mind popcornid kinokülastuse juures ei häiri. Pigem häirib mind hoopis see, et filmi nii kõva häälega mängitakse. Mul on alati tahtmine minna ja kuskilt see hääl vähemalt ühe kriipsu võrragi vaiksemaks keerata. 

Sel korral oli aga nii, et kaks pere saabusid saali alles siis kui film ise oli juba vähemalt 15 või 20 minutit kestnud. Ühed neist, kolm täiskasvanut, istusid täpselt Pete kõrvale ja teine pere, vanemad kolme väikese lapsega, täpselt meie taha. Saali tulid nad suure kolina ja sosituse saatel. Pete kõrval istuval ülekaalulisel mehel oli kaasas see kõige suurem popcorni topsik, kust ta siis loomuliku väga isukalt ja end tagasihoidmata sööma kukkus. Kuna nende tulek oli nii ootamatu, siis Pete ei olnud kindel kas ta jõudis oma salli kõrval olevalt toolit haarata, enne kui see mees toolile prantsatas. Pete pärast rääkis, et ta üks osa ajast vaid piinles selle mõtte käes, et mehe taguotsa all on tema armas sall. Õnneks tuli üsna varsti välja, et sall oli siiski jõudnud põrandale kukkuda, kust Pete selle enne kätte sai kui mees Pepsit põrandale tilgutama hakkas. 
Väikeste lastega pere tekitas samuti omajagu sahinat ja virinat, aga õnneks matsutava häälega popcorni ei söönud ja iga väiksema asja peale naeru nad ei kihistanud. 

Proovisime siis Petega filmivaatamisega jätkata kuigi hirmsasti käis pinda kui Pete kõrval olev mees pidevalt oma popcorni topsikut oma sõpradega edasi ja tagasi jagas, ning pepsi pudelist juues haaras sellest kinni nii nagu oleks sealt ettenähtud see pepsi välja pigistada. 

Siis mingi aeg läks tagareas madinaks. Lapsed hakkasid  midagi seletama või millegi üle kaklema ja see kõige väiksem vinguma. Vanemad küll shushutasid neid kui me päid nende poole pöörama hakkasime, aga see shushutamine tegi asja vaid hullemaks. Mõneks ajaks jäid vait, aga peagi läks lärm jälle lahti. Siis hakkas see lärm ka Gretat juba segama ja peale seda kui me kõik kolm oma pead nende suunas paar korda keeranud olime võttis ema väiksema karjuva lapse kaenla ja lahkus saalist. Algul oli tal vist plaan laps lihtsalt saali teise nurka viia ja seal talle moraali lugema hakata, aga kuna laps ikka karjus siis ei olnud emal pääsu ja pidi ikkagi saalist täies ulatuses välja kobima. 
See osa filmist jäi mul igaljuhul vaatamata. 

Mingi aja pärast lahkus ka isa oma järelejäänud kahe lapsega saalist. Me hingasime kergendatult. Pete kõrval olev mees sai ka oma popcorni kuhjaga ühele poole ja istus vaikselt paigal. Just jõudsime filmi taas sisse elada ja selle pere unustada kui nad kõik TAGASI TULID ja UUESTI KAKLEMA HAKKASID! Mamma mia! Et lapsi vaigistada, pistis ema ruttu igale lapsele krõbisevad kommipakid kätte, mida lapsed siis krõbistama hakkasid, aga oh õudust, ühele ei sobinud kommid ja teine tahtis selle toolil istuda kus ta vend istus. Madin missugune! 
Me mõlemad Petega kiristasime hambaid ja mõtlesime perele midagi öelda, aga saime aru, et sellel lihtsalt pole enam mõtet. Oleks selle ütlemisega vaid veelgi rohkem lärmi tekitanud ja ega see enam midagi poleks päästnud. Filmi vaatamine oli juba nagunii rikutud.

Jah tegu oli lastefilmiga ja seega oleks naiivne oodata, et kogu saal hiirvaikselt istuks. Üks asi on aga kui lapsed räägivad kõva häälega või naeravad sellepärast, et nad on filmist nii sissevõetud ja elevil, teine kui pidevalt käib mingi madin sellepärast, et üks kinokülastaja on veel kino külastamiseks liiga väike. Minu arvates annabki lastefilmile see nüanssi juurde kui on kuulda, et lapsed filmi naudivad ja sellele kaasa elavad. Imelik olekski kui lapsed emotsioonitult kivikujudena terve filmi ajal istuks. Lapsevanemana ma muidugi tuletaks ikkagi oma lapsele meelde, kui kaua või kui kõvasti on kohane rääkida või naerda ja kommipakid teeks ka enne filmi algust juba lahti ning võimaluse korral paneks papptopsi sisse, et teisi pidevast kotikrõbinast säästa. 

Meie Petega olime filmi lõpuks omadega nii läbi ja stressis, et saalist lahkudes marssis Pete otsejoones kinotöötaja juurde. Ta küsis, et kuidas neil see asi siin toimib, et kas neil ei ole mitte ettenähtud et iga linastuse ajal ikka keegi töötaja ka jälgib mis saalis toimub. Naine ütles, et jah nii peaks olema küll ja vabandas, et me filmielamus ära rikuti. Nad märkasid küll, et üks pere vahepealt saalist välja tuli, aga nad loomulikult ei teadnud mis saalis toimus. Naine kutsus ülemuse, kes siis meile peale mõningast vestlust kolm vabapääset andis. Algul pakkus kahte, aga Pete ei jäänud sellega rahule. Ta oli meile premium isted kinos ostnud ja nende eest rohkem maksnud, seega igati õigus pettunud olla. 

Uuesti me seda filmi loomulikult ei viitsi enam vaatama minna. Kahju muidugi, et film valedel põhjustel meile nüüd meelde jääb, aga mis seal teha. Meil on neid kino vabapääsmeid siia juba kaks portsu kogunenud (viimasel korral kui me Petega kinos käisime 'Noah' vaatamas oli ekraanil üks suur karvarull mis me filmi vaatamist segas :). Saab näha kas me reaalselt kunagi nii kaugele ka jõuame, et need vabapääsmed kasutust leiavad. Praegu küll kinno uuesti ei kutsu.

PS. Ma garanteerin, et tegelikult me ikka kiidame ja jagame komplimente tihedamini, kui käime kaebamas :)
  

FILMID JA RIIDED

See nädalalõpp on meil väga filmirohke. DVD-de vaatamisele lisaks käisime isegi korra kinos, aga sellest juba eraldi postituses.
Ma tõin reedel raamatukogust hunniku DVD-sid. Gretale võtsin 'Madeline' filmi mida ta laupäeva hommikul Petega koos vaatas (sel ajal kui mina veel voodis mõnulesin). Mul on juba mõnda aega olnud tahtmine ka ise seda filmi näha, seega kui Madeline DVD mulle raamatukogus vastu vaatas haarasin kohe kaenlasse. Pete oli sellest filmist nii vaimustuses, et tegi meile koguni koopia. Ta tavaliselt on väga igasugu piraatluse vastane ja alati nõus filmide eest maksma, aga vot sellest filmist tegi koopia ja ütles, et ta hea meelega vaataks seda uuesti. 
Raamatukogust toodud filmidele lisaks vaatasin mina üksinda ära 'Mandariinid' ja 'Õlimäe Õied'. Mandariine tahan kindlasti uuesti vaadata ja ka Petele näidata. Koos vaatasime 'The Book Thief' ja 'Gravity'. Kui me Gravity-ga pühapäeva õhtul lõpetasime siis Pete ütles, et ta on minu filmi valikuga väga rahul, aga need kaks filmi on teda emotsionaalselt nii väsitanud, et ta tahaks nüüd vahepeal taas ainut action ja tapmis filme vaadata. Need ei ole emotsioonaalselt nii siduvad, ei sunni sügavalt mõtlema ja neid saab kohe pärast vaatamist ära unustada :). Saan temast täitsa aru.

Eriti läks meile hinge 'The Book Thief' film. Isegi nii palju, et see tungis me mõlema unne.
Ma ei taha ja ei julge kunagi ühtegi raamatut, ega filmi taevani kiitma hakata, sest meil kõigil on omad põhjused miks meile üks või teine asi meeldib või ei meeldi. Mul endal on alati probleeme taevani kiidetud raamatute või filmidega, sest väga harva täidavad need mu ootusi. Filmi ja raamatusoovituste vastu ei ole mul midagi, pigem lükkavad mind eemale sellised filmid ja raamatud mida 'terve' maailm taevani kiidab.

Põhjuseid miks mulle The Book Thief film meeldis oli rohkemgi kui üks. Loomulikult meeldis mulle film filmi enda pärast ning suurepärase näitlejatöö tõttu. Mul on üldse nii, et need filmid kus inglasest näitlejad, tunduvad nii kodused ja lähedased. Selles filmis siis sellised suurepärased näitlejad nagu Geoffrey Rush ja Emily Watson. 

Teine põhjus miks ma sellesse filmi armusin oli filmi peategelane Liesel. Mulle nii meeldisid need riided mida ta kandis, ta soengud, ta roll ja noh tüdruk, kui näitleja ka loomulikult :) 
Kui ma vaid saaks siis ma riietaks Greta iga päev just seda stiili riietesse 

Filmist mõjutatult hakkasin siis internetis ringi kolama ja selles stiilis riideid otsima. Mul oli kunagi arvutis eraldi album armsate ja huvitavate lasteriietega, aga see läks eelmine aasta kogematta back up käigus kaduma. 

Väikestes butiikides müüakse seda stiili riideid küll, aga eks hind ole ka vastav. Samas,  nüüd kui Greta käib koolis ja elab peamiselt koolivormis, siis paari kleidi, seeliku ja kampsuni omamine butiik hindadega ei lähe kindlasti kallimaks maksma, kui see suur hunnik tavalisi riideid mis meil siin kodus kõik kandmist ootavad.

Siit mõned näited minu lemmikutest mis silma jäid:

Pilt siit

Pilt siit

Pilt siit

Selle seeliku ma PEAAEGU ostsin Gretale. Tundub kuidagi nii pehme ning kindlasti mõnus ja mugav seljas. Kuna jaanuaris on igal pool allahindlused siis hind ei olnudki nii tappev, küll aga hoidis mind tagasi nende postikulud (pea 7 naela). Mõtlesin ja mõtlesin ning siis kui ma paar päeva hiljem siiski otsustasin osta oli see seelik juba otsas.

Pilt siit 

Selliseid kampsuneid on Gretal kohe mitu, mitu tükki ja mitut eri värvi. Tal on isegi peaaegu samas toonis roheline nagu sellel pildil. Sellise lõike ja materjaliga kampsuniga on see hea asi, et see mahub mitmeks aastaks. Gretal on üks selline tumesinine kampsun mille suuruseks on 18-24 KUUD ja mida ta veel ka eelmisel aastal kandis ilma, et see talle väike oleks tundunud. Peaks huvi pärast proovima kas see ka veel kohe kuuesele lapsele selga läheb.

Oh nii ilus

Selline kleit oli Gretal täitsa olemas 

Pilt siit

Pilt siit

Pilt siit

Saapakeste hull olen ma ka, aga Gretal on võimalus saapaid kanda nii lühikest aega ja põhimõtteliselt vaid pühapäeviti. No seda juhul kui me üldse pühapäeval kuskile välja läheme, nii et taas ei kannata kuidagi lapsele 100 naelaseid saapaid vaid aastaks soetada. Noh õnneks leidub mõnikord nunnusid saapaid ka odavamalt. Näiteks eelmisel aastal ostsin ma Gretale väga armsad saapad Sveitsist ja need ei maksnud minu teada küll rohkem kui 20 naela kui sedagi. 

Pilt siit

Pilt siit

Mõtlen siin, et ega neid aastaid ei olegi enam palju järgi, kui saan Gretale ise midagi selga panna. Natuke rohkem kui kuu aja pärast saab laps juba 6 aastaseks ja kindlasti ei ole enam kaugel see aeg kui laps hakkab mitte oma ema, vaid kohaliku moetrendi järgima. Mul jääb vaid loota, et ehk tulevad 40ndate aastate riided varsti uuesti moodi :)

KAKS VÕITU JA KAOTUS

Laps sai endale Eesti 'r'-i

Õppis ära patsi punumise

ja täna kaotas kolmanda hamba (5 aastat 10 kuud)

Nädalalõpp on taas tegemisi täis seega blogimiseks aega ei ole, aga paar postitust on oma järge ootamas. Ehk homme õhtu või esmaspäeval.

RRRRRRRRRRR

Greta hakkas täna Eesti 'R' tähte ütlema :) :) 
Karud on kaRud ja porgandid poRgandid. Mul on nii hea meel, et Gretast lõpuks eestlane sai :)
Proovin lähipäeval tõeestuseks väikese video teha.

JÕULUKINGID JA MUIDU KINGID

Lisasin taas ühe uue postituse arhiivi nii, et meie jõuluõhtust Eestis saate lugeda nüüd SIIT.

Ja nüüd kirjutan ma paar sõna oma kingitustest. Mõnele võib olla tundub imelik, kui inimesed oma ostetud või kingitud asjadest pilte blogidesse panevad, aga minul endal on nii mõnestki sellisest postitusest kasu olnud ja olen ise ka tänusõnu ja tagasisidet saanud just blogis postitatud ja kirjutatud kingituste kohta.

Nagu ma juba ühes mu eelmises postituses mainisin siis sain paar päeva enne jõule Eestis kätte kinkekaardid, et ise endale jõuludeks midagi osta ja jõuluvanakotti poetada. Nii ongi kõige kergem, sest ma tõesti ei oska ise Inglismaal olles öelda mida ma Eestist sooviksin. Üldse selle soovimisega on nii raske, sest midagi ei ole vaja ja kui on siis tavaliselt ka kohe ostame (välja arvatud siis kallite asjadega, aga noh jõuludeks ju teistelt nagunii midagi nii kallist ei paluks).

Raamatupoest on muidugi alati kerge midagi leida. Sel korral valisin need asjad

Eppu raamatut ma tegelikult eriti ei ihaldanud ja oma raha eest ei oleks ostnud, aga kingina sobis hästi. 

Pagulane ja Ingrid, kui te ka seda filmi ei ole veel näinud aga olete huvitatud siis andke aga teada :)

Tegelikult lootsin, et võib olla õnnestub mul kinkekaardi eest Lindexist mingi ilus seelik või kleit osta, aga seal ei sobinud ükski kleit mulle. Enamus kleitidel olid hullult suured kaelused või siis just sellise pikkusega, et kas liiga pikad või liiga minid.

Reserved on pood kust ma tihti nii Petele kui ka endale midagi leian. Sel korral sai Pete kaks T-särki ja ühe kampsuni ja mina ka ühe vahva kampsuni. 

Mulle jäi see kampsun kohe silma, aga tundus kuidagi liiga 'karjuv', siiski otsustasin nalja pärast riietusruumi kaasa võtta. Seljas nägi aga väga lahe välja. Selline mida on hommikuti kiiruga mõnus selga tõmmata.

Kleiti ega mingit toredat seelikut ei leidnud ma ka Reserved-ist. Ma tegelikult käingi vaid teatud riidepoodides Eestis olles- Lindex, Reserved, mõnikord Seppäla ja Vero Moda (aga nendest poodidest ei ole ma vist küll midagi ostnud) ning Mosaic ja Monton. Monton ongi vist pood kust ma mu kõige paremad ostud üle aegade olen teinud. Kannan praegugi veel nii mitutki asja mida ma olen Montonist viimase 10 aasta jooksul ostnud. Ühesõnaga olen selle firma suur fän ja nende asjadega väga rahul. 

Monton oli ka sel korral pood kust ma endale väga ilusa kleidi leidsin. Kohe kui ma seda rippumas nägin ja käega katsuda sain teadsin, et see ongi see kleit mida ma ostsinud olen. 

Mulle meeldivad sellised lihtsad, aga elegantsed riided. Selle kleidile paneb ilusa punkti just kleidi vöö. Minule meenutavad need lilled rukililli ja kuna tegu on ka Eesti firma tootega siis seda kallim see kleit mulle nüüd on. Selga  proovides oli kui valatud. Õige pikkus, mõnus pehme materjal, mis seljas ilusti hoiab, ja õiget värvi ka (tumesinine mitte must). Hind 59.95

Kandsin seda esimest korda kui sugulased meie juurde jõulupeole tulid ja jäin väga,väga rahule. Nii et suur tänu kinkijale :)

Kui ma kleidi eest maksma läksin siis jäi kassa lähedal mulle üks kampsun ka silma. Mul küll on neid kampsuneid juba üks jagu, aga see nägi nii armas ja pehme välja ning sobis selga ka hästi, nii et ka see rändas lõpuks minu kingikotti. Seda enam, et tegu ju ikkagi Eesti firma tootega. Ma ei mäleta enam palju maksis, aga oli kõigele lisaks ka veel allahinnatud. 

Kuna mu sünnipäev on kohe peale jõule (õigemini just paar päeva tagasi, aga ma ei hakanud sellest siin blogis kirjutama, sest mulle alati tundub, et siis ma nagu sunnin teid mulle õnne soovima :) Tegin seda vaid FB-s peale seda kui inimesed juba ise hakkasid õnnitlema ;) siis ema ostis mulle juba ette ära ka ühe ilusa küünlajala ja kaks küünald. Ma ei ole üldse lõhnaküünalde fän. Mõned lõhnad on lausa sellised, et annavad mulle migreeni. Samuti ei meeldi mulle kui terve tuba mingit vänget küünlalõhna täis on, seega ma olen lõhnaküünalde suhtes väga valiv või siis kui ostan siis aitab ka sellest kui nad mul siin majas põletamata lõhnavad. Need küünlad on aga nii ilusad ja sobivad meile tuppa ka hästi ning mis peamine, on sellise maheda lõhnaga. Minu mäletamist mööda maksis see suur küünlajalg üsna vähe ja väikesed küünlad olid üldse vist vaid 3 eurot tükk.

Kui siin juba kingitustest jutt on siis manin ära, et sünnipäevaks siis lõpuks sain endale ka uue Nikon kaamera. Ma ju pikka aega ei lubanud Petel seda mulle osta, sest kui vana 'ära suri' siis mul ei olnud kaamerast otseselt puudust. Samuti ei suutnud ma otsustada kas hankida Nikon D610 või Nikon D800. Viimaste kuudega aga hakkasin üha enam ja enam korralikust kaamerast puudust tundma ning seda tõesti taga igatsema ja noh siis ma juba ka teadsin, et sünnipäevaks ma selle saan. Kaalukauss langes lõpuks Nikon D610 peale ja seda sellepärast, et Nikon D800 oleks olnud vaja ka uut ja suurema mahuga arvutit. Uue arvuti ma küll jõuludeks sain, aga siiski leidsin, et kuna ma nagunii ei pürgi professionaalseks fotograafiks siis D610 -st on rohkem ku küll mulle. 

Uue kaameraga muidugi kaasneb ka alati omajagu rahutust ja pahameelt, sest omaks võtmine võtab minu puhul üksjagu aega. Kuna D610 on teises formaadis kui mu eelmised kaamerad on olnud, siis loomulikult ei sobi nüüd ka vanad objektiivid, aga uute jaoks on taas palju raha vaja. Üks objektiiv õnneks sobib, aga esimesed tulemused ei ole üldse nii head kui minu vana D60 võetud fotod. Nii, et jah, ma praegu lihtsalt hoian oma uut kaamerat kapi peal ja natuke kardan teda. Eks ma hakka temaga varsti mängima, aga kõige parem ja kiirem muidugi oleks kui ma leiaks eraõpetaja, kes mulle fookuse asjad täpselt ära seletaks ja paika paneks nii, et saaksin oma uue kaameraga sama lihtsalt ja kiirelt pildistada kui oma vanaga.