AHVIGA LAULMAS

Koos lasteaia lõpuga lõppesid sel suvel ka Greta muusikatunnid. Ta on aasta käinud muusikarühmas nimega Monkey Music.
See on sari muusikakursusi eri vanuses lastele. Esimene aste on lastele alates 3 kuust, teine aste alates 12 kuust, siis 2-3 aastastele ja viimane aste on 3-4 aastastele lastele.

Kui Greta oli umbes 1 aastane siis me paar kuud käisime nendes tundides aga kuna tema võimlemistunnis juba nagunii lauldi siis mul ei olnud mõtet topelt maksma hakata ja me ei jätkanud nende tundidega. 
Aasta tagasi aga proovisime uuesti kõige vanematele lastele mõeldud tundi ja olime sellest väga vaimustatud ning otsustasime uuesti käima hakata.

Tunnid ei olnud huvitavad mitte ainult lastele vaid ka meile, lastevanematele. Kuna tegu oli vanemate lastega siis nendes tundides ei piirdutud vaid laulmisega vaid lastele tutvustati erinevaid pille, räägiti mis osadest nad koosnevad ja mis häält teevad. Tihti tõi õpetaja ka pille tundi kaasa (alustades viiulist ja lõpetades metsasarvega) ning iga laps sai neid proovida. Üsna tihti läksime ka meie, vanemad, tunni lõpus õpetaja juurde ja palusime luba mõnda muusikariista mängida. Mina näiteks ei ole kunagi enne oma elus metsasarve isegi mitte käes hoidnud veel vähem sellest häält välja puhunud nii, et see oli huvitav kogemus ka mulle.

Kord tõi õpetaja tundi viiuli. Näitas lastele spetsiaalset kasti kus viiulit hoitakse ja hobusesabast viiulikeeli. Siis andis igale lapsele suure hommikuhelveste paki ja palus neil selle oma lõua ja õla vahele panna, et näha kas nad on võimelised ja valmis viiuli mänguks. Siis sai iga laps enda kätte päris viiuli ja loa seda mängida. Seda oli nii huvitav ja armas näha kuidas lapse täielikult sellise PÄRIS muusikariista lummusesse langesid. See oli neile midagi nii võimast, et just NEMAD seda heli mis viiulist välja tuli ISE tegid, et neil oli raske viiulipoognast lahti lasta kui nende kord läbi sai.

Minu arvates peaks igal lapsel siin ilmas olemas võimalus ninapidi kokkupuutuda erinevate muusikariistadega juba väga varajasest east alates. Veel parem kui nad seda õppida saaksid. Õppimise alla ma aga mõtlen sellist pehmet lähenemist, kus enne kui päris muusika ja harjutamise juurde asutakse saaksid lapsed lihtsalt instrumendist mõnu tunda. Seda enam, et kõik ju ei ole loomu poolest muusikaalsed. See aga ei tähenda, et kui mõnele sellisele lapsele pill kätte anda, et ta siis seda nautida ei võiks. Kõik ei oskaks ise pilli mängimise järgi küsida ja kui vanemad juba on aru saanud, et laps eriti muusikaalne ei ole siis vaevalt nad ta nime klaveritundi kirja paneksid. 
Kui ei pea rütmi siis ei pea rütmi, kui ei pea viit siis ei pea viit aga lapsele endale võib olla väga vabastav ja rahuldust pakkuv ka ilma viisi pidamatta pasunasse puhuda või tsello keeli vääksutada. 
Minu arvates saab selline lähenemine lapsele vaid head teha. 

Greta muusikatunni juures meeldis mulle ka see, et neile õpetati seal väga algsel tasemel noote (pean silmas rütmi mõttes mitte heliastmetena). Kogu õpetus käis loomulikult läbi mängu aga sellest täitsa aitas, et laste ees uue maailma avada. 
No näiteks hakkas Greta üsna varsti märkama noote (ja nende rütme) erinevates kohtades (plakatitel, telekas, raamatutes jne). Gretal on küll oma noodiraamat juba varajast east peale olnud mida ta alati kasutab kui klaverit mängib aga ta ei ole kunagi teadlik olnud, et nootidel on tegelikult suuremgi tähendus kui vaid see, et nad muusikat esindavad. 

Gretal oli lasteaias samal päeval pidu sellepärst siis see tiigrimask

Monkey ise - muusikagruppi maskott

Lõputunnistuse kättesaamine

Nii kahju, et need tunnid astme astme võrra edasi ei lähe. Kurta ma aga ei saa kuna Greta koolis pööratakse muusikale rohkem tähelepanu kui tavaliselt. Siiski oleks tore kui kõikidel lastel oleks sellised võialused muusikaga tegelemiseks. 

Ja kõigi all pean ma silmas kõiki!

LEEDS LOSSI VALLUTAMINE

Mul on paar vana postitust siia vaja enne ära postitada kui saan uute teemade juurde minna. 

See all olev siis veel sellest ajast kui mul ema juunis siin külas käis.

Meile Petega on alati meeldinud tee meie kodust Gatwick lennujaama. Lennujaam asub meist nii umbes 20-30 minuti kaugusel (seda siis sel juhul kui kuskil mingeid liiklusummikuid ei ole). Iga kord kui me lennujaama läheme ja jälle sellest tuttavast ja kodusest maastikust mööda sõidame korrutame teineteisele kui armas ja ilus see teekond ikka on.

Sel korral me küll ei sõitnud lennujaama vaid hoopis Leeds Castle. 
Leeds Lossiga on meil Petega oma 'special' suhe. Nimelt kui ma Petega esimest korda kohtusin siis tuli kohe jutuks, et meile mõlemale meeldivad lossid, mõisad ja igasugu teised vanad ehitised. Kui Pete mind õhtul (vara hommikul) koju viis siis ütles ta, et pangu ma ennast siis hommikul vara valmis, et tema tuleb järgi ja viib mind Leeds Castle-sse. Minu esimene reaksioon oli, et MIDA! Tavaliselt date-idel käies jäetakse ikka paar päeva seedimis aega vahele enne kui uuele date-le minnakse kui üldse. See mees aga tundus kuidagi eriti 'keen' olevat, et kohe paari tunni pärast mind uuesti välja kutsus. No aga kuna mul otseselt selle vastu midagi ei olnud ja Pete ka ei tundunud mingi massimõrvari tüüpi olevat siis nõustusin. No ja kes oleks osanud arvata, et sellest reisust sai põhimõtteliselt alguse meie kooselu. See kõik juhtus nii umbes 8 aastat tagasi ja vahepeal me selles lossis uuesti käinud ei ole. Kuni siis nüüd :)

Autoparklast loss sai sõita sellise väikese rohelise rongiga. Pilet maksis vist 50 penni inimese kohta. Loomulikult sai ka lossi kõndida ja see maa ei olenudgi nii pikka aga meile tundus see rongisõit juba omaette sündmus. Peale seda, et rongi aknast oli tore ringi kõndivaid paabulinde vaadata.

Greta oli sel päeval millegipärast täielikult giidi rollis. Kohe kui lossini jõudis hakkas iga sildi, ja hiljem iga toa, kohta rääkima millega tegu, kes seal elas ja mida tegi. Jutt siis loomulikult oli väljamõeldud ning põhines lihtsalt nähtaval olevatele asjadele. Aga enne kui lossi sisse läksime jalutasime lossi ümbruses ringi. Kõik oli väga ilus, nagu sellistes kohtades ikka.

See on täiesti uskumatu kuidas üks nii ilus lill saab lihtsalt kivimüüril kasvada ilma korraliku mullata. Mulle on need roosad lilled alati meeldinud, annavad alati kivimüüridele nii palju värvi juurde ja elu sisse.

Printsess Greta

Leeds Castle on eksisteerinud juba alates 1119 aastast. See on loss kus Henry VIII esimene naine Catherine of Aragon elas 16 sajandil. Tänapäeval näeb loss välja sellisena nagu see oli 19 sajandil.
Loss on ehitatud kahe saare peale keset inimkätega loodud vallikraavi, mis loodi 13 sajandil Edward I poolt. Ümbruskondne maavaldus varustas lossielanikke ja kuningaõukonda söögiga kui need seal petusid. Keskaja ja Tudori aja kuningaõukond oli väga suur, tihti koosnes sajast või isegi tuhandest liikmest. Kuigi kohalikku toitu jätkus suuremalt osalt lossi ülalpidamiseks siis toodi siiski sööki ka sisse selleks ajaks kui kuningaõukond lossis elas. Kui Henry III reisis 1520 aastal Prantsusmaale siis peatus ta möödaminnes ka Leeds Castle-s. Ta tõi endaga suure hulga toitu kaasa. 
Näiteks: 2000 lammast, 800 vasikat, 312 haigurit, 13 luike, 1600 kala, 13000 kana, 17 hirve, 700 angerjat, 3 porpoises (ma ei tea mis see võik eesti keeles olla aga tegu sellise delfiini ja vaala vahepealse elukaga) ning ühe delfiini.

Leeds Castle on ka kuulus oma mustade luikede poolest. Peale sõda kinkis Austraalia valitsus need Winston Churchill-ile aga kuna tal ei olnud neid luiki kuskil hoida siis andis ta need Leeds Lossile. Neid võib seal ka tänapäeval vees ujumas näha aga ma ei hakanud neid spetsiaalselt kaameraga taga ajama. 

Greta giidi rollis

Kuigi mul oli vahepeal tegu, et Greta jutuvada peatada siis tegelikult tegi ta igas toas väga ülevaatliku kokkuvõtte. Näiteks ühes toas kuulsin ma ta suust sellist lauset:' Ja siin on telekas mida see mees vaatas. Ta istus selles rohelises tugitoolis ja vaatas telekat ja beebid mängisid oma mänguasjadega'. 
Sellise jutu peale ma muidugi pöörasin kohe end ringi kuna 19 sajandil ei vaadanud veel keegi televiisorit. Ja mis ma nägin, toas oligi televiisor ja roheline tugitool. Uurisin asja ja tuligi välja, et selle lossi praegune omanik kasutab seada tuba teleka vaatamiseks vabal ajal ja tema lapselapsed käivad tal tihti külas ja mängivad siis seal toas (seega need mänguasjad seal). Sellest telekast ma sel hetkel loomulikult pilti ei taibanud teha aga mõnest teisest toast küll.
Ma ei oska ette kujutada mis tunne oleks sellises suures lossis elada praegu ja elada 'oma telekaga' keset kõike seda ajalugu ja antiiki.

Peale lossiga tutvumist käisime söömas. Meie montessori laps ei tahtnud midagi muud kui vaid leiba ja võid ja kui lauda istusime siis hakkas hooksalt endale ise võileiba valmistama. Laual oli ketsupipudel ja kuigi Greta ei ole meil üldse ketsupi sööja siis sel korral otsustas ta enda võileiva vahele seda natuke pigistada ning nautis siis oma leiba nagu oleks mingi hea delikatessiga tegu. No jah, ise tehtud, hästi tehtud!

MINA VÕI???

 Kõhud täis seadsime sammud lossiaia poole.

Kui hästi otsite siis leiate nii üleval oleva kui ka all oleva pildi pealt väikese mini herilase (või mingi seda tüüpi tegelase :)

Ega ühe korraliku lossi juurest ei puudu ka üks korralik labürint. Ja korralik see ka on. Mäletan, et kui me Petega seal 8 aastat tagasi seiklesime siis me ise sihtpunkti (labürindi keskel olevasse väikesesse torni) teed ei leidnudgi. Õnneks juhatasid meid inimesed kes ise olid juba sinna torni tee leidnud.

Kuna minu ema ei olnud kunagi labürindis käinud siis otsustasime selle teekonna uuesti ettevõtta. Gretale, kes meil sel päeval juba mitu korda meie juurest lihtsalt teatamata ära proovis kõndida, lugesime sõnad peale kuna viimane koht kuhu me teda kaotada oleks tahtnud oleks olnud labürint.

 No ja nii me siis sammuma hakkasime

Sammusime ja sammusime aga kuna ega tegelikult labürindis ju mingit loogikat ei ole kuidas sinna keskele jõuda siis põhimõtteliselt lihtsalt tiirutasime ühest kohast teise. Mina olin juba kindel, et saab olema üsna pikk jalutamine. Äkki aga hakkas Greta lihtsalt meie ees jooksma ja ütlema, et me peame siit minema, et tema teab kuna tema on printsess. Noh, meil ka suva kuna ega me ju ei teadnud isegi kuhu minna. Sammusime siis aga kiirel sammul Greta järel...

...ja uskuge või ärge uskuge, Greta juhatas meid otsejoones sinna labürindi keskel olevasse torni! Ma ei suutnud seda ära imestada. Ma pärst küsisin ta käest, et kuidas ta teadsid, et  seda teed pidi pidi minema ja tema vastas, et ta lihtsalt teadis.

Neile, kes torni jõuavad nendel on ees väikene üllatus, ehk siis sissepääs ühte erilisse koopasse. Pilte ma sellest koopast siia ei pane, kuna ei taha ära rikkuda seda üllatust juhul kui keegi lugejatest sinna kunagi peaks sattuma. Tegelikult, ega seal nüüd midagi nii erilist ka ei olnud aga siiski...

Väike akrobaatikatund.

 Leeds lossis oli ka tore laste mänguväljak aga seal me kaua ei olnud kuna Greta otsustas taas ennast ära kaotada ja meie hõigetele tahtlikult mitte vastata. Pete sai selle peale nii kurjaks, et haaras Greta lihtsalt kaenlasse ja viis ta sealt minema. 

Laps oli muidugi väga solvunud ja ulgus pool teed autoni. Vahepeal oli ta isegi nii solvunud, et viskas sandaalid jalast ja kõndis paljajalu ning teatas meile, et me Petega ei tohi tema pulma tulla. Õnneks siiski hiljem kui juba jälle kõik omavahel sõbrad olid see pulma keeld tühistati :)

Vot selline päev siis sel korral. Muideks lossi külastajatele teadmiseks, et kui te olete korra juba pileti ostnud siis te saate selle sama piletiga kogu aasta jooksul lossi uuesti tasuta külastada nii mitu korda kui soovite. Kuna piletitel kellegi nime või pilti peale ei panda siis on võimalik seda ka tegelikult kellegile teisele edasi anda kui selleks peaks soovi olema. Seda nüüd loomulikult keegi kõva häälega ei teatanud, aga kui Pete selle kohta küsis siis naine kassas vaid ütles, et tema ei olnud see kes seda ütles :) (tähendades, et see on tõsi).