Ehk homme jõuan ma oma jõulupostituste juurde kuna Gretal algab taas lastead ja mul paar tundi vabadust, kuigi ees on suur töö jõulukaunistuste mahavõtmise ja sorteerimise näol ning ma tahan kogu maja üleliigsest kraamist tühendada et saaks rohkem hingamis ruumi ning Greta toa lae (ja arvatavasti ka seina) värvimine ja siis veel alumise korruse laed...oeh!
Asjale ei aita üldse see kaasa et Pete meil ikka veel invaliid on.
Nimelt tehti talle 19 detsembril õla operatsioon. Selle ühe õlaga on tal pidevalt mingi jama olnud. Juba pikka aega on ta NHS (ehk siis riigi)arstide ja massööride vahet jooksnud aga positiivset tulemust ei ole siiski saavutanud. Kuigi kuna õlg talle otsest valu ei teinud siis siiski teatud asendites läks see liigesest välja (või midagi sellist) mis ta elamist takistas ja seega arvas et kuna on veel 'noor' mees siis tasub operatsioon teha ja mitte ülejäänud 40 või rohkem aastaid selle all kannatada. Eraarsti juurde minnes tegid nemad kohe MRI ja said veale jälile ning soovitasid operatsiooni.
Operatsioon oli tahtlikult jõulude ajaks planeeritud kuna siis olid pikad pühad ja Petel pidi vähem päevi töölt vabaks võtma (kuigi ta ei võtnud rohkem kui ühe päeva vabaks ja töötas ülejäänud aja kodust).
Minule tähendas see aga et ajal mil mul aastas on kõige rohkem stressi ja tegemist olin ma täitsa ilma tavalise Pete abita ning sain kõigile lisaks veel terve hunniku lisakohustusi. Õnneks oli et mu ema siin jõulude ajal oli kuna muidu oleksin vist täiesti hulluks läinud. Süüa õnneks Pete saab täitsa hästi teha ja jumal tänatud selle eest kuigi iga õhtused söögitegemised on siiski minu teha. Ja nii ma olengi siin peres praegusel hetkel nii lapsehoidja, koristaja, kokk, taksojuht, prügivedaja, mehe riietaja, enne ka päkapikk ja jõuluvana.
Ja, jaa ja see ei huvita mind üldse et maailmas on palju üksikemasid kes neid töid iga päev üksi teevad ja selle üle ei vingu või emasid kellel on 4 või enam last KUNA kui minul on kodus mees kes enne on koguaeg pereelust 100% osa võtnud siis tema osaluse äkiline kadumine on minu arvates arusaadavalt shok. Ja loomulikult saan ma kõigega suurepäraselt hakkama nagu ma ka saaks kui ma ise peaksin üksikema olema või suurepere ema aga siiski seda koormust äkki oma õlgadele võtta jõulude ajal ei ole just eriti meeldiv-kerge ja sellepärast siit ka see jorin.
Lootust on et ehk peale järgmist 2 nädalat on Pete taas võimeline autot juhtima ja ma ei pea enam hommikul enne 6 ülesse ärkama et ta kingapaelu kinni siduda. Jah loomulikult oma mehe heaks teen mida iganes aga siiski oleks tore kui elu varsti taas normaal rütmis tiksuma hakkaks.
Praegu ma istungi siin kuuselõhnalises toas ja mõtlen kui tobe on see et kogu aeg on olnud nii kiire et ei ole olnud võimalust isegi seda ilu ja sära siin nautida ning nüüd homme pean ma hakkama juba kogu jõulukaunistust maha võtma. Et nagu ainult minutiks seda oligi minu jaoks ja jälle hakkab suur töö pihta et seda juba likvideerida (isegi pööningule pean ma need suured kastid ise vinnama ja paigutama kuna Pete ju ei saa). Mul on ikka veel trauma sellest kui tobe see on kulutada nii palju aega kinkide pakkimiseks mis siis siin samas sinu silma all sekunditega lahti rebitakse ja sinu tööks jääb veel ka paberi kokku korjamine ja siis selle sama paberi ära viskamine. Sellepärast ma eelistan alati et külalised omad kingid oma kodus lahti teeksid ja paberi enda 'ahju' viskaksid. Need külalised siis kes meile jõulude ajal vaid korraks külla tulevad et kinke vahetada....Ok, ma hakkan siin nüüd liiga palju hädaldama aga ehk keegi teist saab aru kui ärritav see kommertsne kulutamine mulle on.
Ning siis veel ka see probleem et olles jaanuaris sündinud kannatan ma veel selle all et kuna sünnipäev tuleb nii kiiresti peale jõule siis ei ole mul kunagi mahti ka sünnipäevale keskenduda või seda hingega nautida kuna pole õieti saanud maha istudagi ja hinge tõmmata. No kui aus olla siis mul ei ole sellest palju lugu kuna mul tõesti ei ole vahet kas mul on sünnipäev või mitte ja seda mitte sellepärast et ma kardaks vanemaks saada vaid sellepärast et olles täiskasvanud ma ei oska sellelt päevalt enam midagi sellist soovida mida ma igapäevaselt ei saaks. Võib olla kui mu sünnipäev oleks suvel või siis vähemalt paar kuud peale jõule oleks mul rõõm oma sõpradega taas kohtuda aga kui ma olen just kogu suguvõsa ja sõprade-tuttavatega glögiklaasi tõstnud siis ei ole ka peos mingit pinget.
No nii nüüd aitab hädaldamisest ja halamisest, lähen hoopis magama et homseks jõudu koguda.
Luban et jõulupostituste juures ei tule ühtegi vingumis nooti kuigi stressi termomeeter näitas palavikku.
Homne päev on kindlasti helgem nii mul kui ka kõigil teil...
Vaipa auruga puhastamisest ei tulnud midagi välja ja jätsime selle poole pealt katki. Kuna meie vaip on pool villane siis see aurutamine tegi selle vaid nats niiskeks ja mingit erilist puhastamist me ei märganud. Otsustasime et peame ikka shampooniga pesema et mingit tulemust saada ja Pete haarasgi kohe arvuti et internetist üks selline vaibapuhastus masin tellida. Mõeldud tehtud, saime masinale kohe meile üsna lähedal olevasse ilmatu suurde Tesco poodi järgi minna. Loomulikult pidi siis ka sellele masinale ise eraldi shampooni juurde ostma mis pidi JUST selle sama masina margi oma olema ja mis LOOMULIKULT maksis hästi palju ehk siis 14 naela. Ma olen kindel et nats nõudepesuvahendit oleks selle asja ka ilusti ära ajanud aga ei julgenud siiski riskima hakata. 
Kodus täitsime masina vee ja selle kalli shampooni vedelikuga, lugesime juhendi mitu korda läbi ja kontrollisime et kõik oleks õige ning vajutasime nupule. Masin tegi õiget häält aga masinast midagi välja ei tulnud. Juhis ütles et kui musta vett paaki ei hakka jooksma siis peab masina väljalülitama. Katsetasime mitu korda aga mida ei olnud oli seda vett ei meie vaibal ega musta vett paagis. No tore lugu küll. Pete proovis seal oma ühe käega (teine ju ikka veel tal keha küljes kinni) asju uurida aga kuna juhendis oli ka kirjas et kui masin ei tööta mingil põhjusel siis ise seda parandama ei tohi hakata ja ma siis keelasin Petel igasuguse juhtmete ja torude lahti-kinni keeramise.
