SABAD

TENT, TELK OR A BOAT?

Pete ja Greta toimetasid aias. Kui ma vaatama läksin mis seal toimub siis avanes mulle selline vaade.

Mind nähes jooksis Greta kohe minu juurde seletades:

'Emme, it's not a tent, it's a boat. It's not a tent it's a boat. NOT A TENT'

Mina:'Oi milline ilus suur telk teil siin on'

Greta: 'It's a tent'

Mina: 'Jah, see on TELK'

Greta: 'NO, it's a TENT!!'

Mina: 'OK, ok, see on tent' ning hakkasin tagasi kööki minema.

Greta mulle järgi hüüdes: ' Emme it's not a tent it's a boat....'

Saa sa siis aru millega tegu :)

VÄIKE FASION DISAINER

Ütleme nii et Gretaga riietepoes käimine ei ole enam mee lakkumine nagu see kunagi beebi eas oli...väljaarvatud kui poes on hinnad kleepekaga riiete külge kleebitud (vist vaid Sainsburys kus me tegelikult harva käime) või kui poes on mannekeenid. Esimesel juhul asub Greta ruttu kleepekaid riietelt enda riietele ümber kleepima ja kui töö tehtud siis seisab kuskile riiulile end eksponeerima. Mul seega paar minutit vaba aega rahus ringi vaadata.

Lugu on aga natuke parem kui poes juhtub mannekeene olema. Eriti hea kui on tegu lastemannekeenidega kelleni Greta enam vähem ulatub. Vot sellises poes läheb siis küll üks suur sagimine tal lahti. Kohe on vaja ruttu leida igasugu riideid ja ehteid millega mannekeene ehtida. Ta ei ole kunagi rahul selle väljapanekuga mis poe poolt välja on pandud vaid hakkab parandusi tegema. Viimasel korral oli tal kindlasti vaja lisada selline roosa Peppa Pig kott poisile kätte. 

Watch out Vivienne Westwood.

VEEL SÜÜA...

 Kui ma juba olen praegusel hetkel kokandus lainel ja pärast sellist suurt menu rabarberi küpsetisega panen siia veel ühe retsepti (Suured tänud Sirtsutirtsule feedback-i eest). Seekord on tegu täitsa Eesti oma retseptiga mille sain kunagi vist Eesti Naisest.
Kuna meie oleme suured punapeedi fännid siis jäi see retsept mulle kohe silma ning ma hirmsasti tahtsin seda Petele küpsetada. Sobiv hetk selleks oli siis kui mu ema siin oli kuna Petel oli ju sööma seltsilist vaja.
Retsept ise on järgmine:
PEEDI-KARTULILEIB
Ettevalmistus 20min
kerkib 1,5 tundi
ahjus 30-35 min
5dl piima
50g pärmi
2tl soola 
200g keedukartulit
300g keedupeeti
0,5dl jahvatatud pähkleid
8dl nisujahu
8dl rukijahu
75g võid
Sulata pärm ja sool käesoojas piimas.Lisa pudruks trambitud kartulid, peet (püreeritud või peene riiviga riivitud) ning jahvatatud pähklid. Sõtku hulka jahu ja pehme või. Pane tainas kaetuna 1 tunniks kerkima, kuni maht on kahekordistunud. Vormi tainast 3 ümmargust leiba ja tõsta ahjuplaadile küpsetuspaberile, lase veel pool tundi kerkida.Lõika noaga peale ristiviilud ja raputa peale jahu. Küpsetta 200-kraadises ahjus 30-35 minutit.
Soovikorral tee juurde veel ürdi-või maitsevõid.

Maitse poolset hinnangut ma ei oska anda. Emale ja Petele maitses aga ma ei ole kindlad et nad selle järgi just hullud oleks olnud. Pete ütles küll et on väga hea aga seda ütleb ta ka tavalise Eesti leiva kohta nii et saa sa siis aru. Kuna meil ei ole värsket pärmi poest saada siis kasutasin kuivpärmi ja mulle on alati tunne et see ei ole ikkagi see mis päris pärm on seega arvan et päris pärmi kasutades tuleks tulemus natuke parem. Meie tehtud leiva lõplik värv ei olnud nii isuäratavalt roosa kui retseptis oleva leiva värv oli. Mul ei olnud kodus 300g peeti seega kasutasin vaid 250g ja võib olla see puuduv 50g oleks värvi roosamaks muutnud. Kokkuvõttes siiski päris huvitav tulemus ja ma arvan et kui meil järgmine kord Eesti leiva varud kodus otsa saavad siis teen hea meelega uuesti.

SELF RISING FLOUR

Kas keegi teab mis oleks SELF RISING FLOUR vastand eesti keeles ja kas sellist asja Eesti poodides ka saada on?

WHO NEEDS SNOW!

RABARBERI KOOK

Nägin ajakirjas sellist retsepti. Pilt nägi väga ahvatlev välja ja retsept ise samuti väga lihtne. Kindlasti on teisigi väga häid rabarberikoogi retsepte olemas aga millegi pärast tõmbas mind see nagu magnet. Otsustasin panna selle retsepti siia ülesse et teist keegi saaks seda proovida teha ja mulle siis teada anda et kas tegelikkuses ka nii hea on kui pildi peal tundub. Mina ju ise seda maitsta ei saa ning Pete peale ma loota ei julge kuna tema sööks hea meelega mida tahes aga mul oleks tore seda võib olla mõnikord külalistele pakkuda. Retsept ise on selline:










400g rabarberit, puhastatult ja nii umbes 5cm paksusteks tükkideks tükkeldatud
1 vanilje kaun
25g võid
1spl Acacia mett (ma arvan et võib olla tavaline mesi ka)
50g jahvatatud mandleid 
2spl jahu
100g suhkrut (peenemat sorti)
2 muna
2 munakollast
250ml koort (double cream) kõrgema rasvasisaldusega
1. Soenda ahi 190C/gas 5 (170C kui ahi on vetilaatoriga või fööniga või mis iganes see on eesti keeles)
Laiuta rabarberi tükid ühekordse kihina madalale ahjuplaadile. Lõika vanilje kaun pikuti pooleks ja kraabi seemned noa otsaga välja. Raputa seemned rabarberi tükkide peale koos võiga. Kalla peale mesi ning küpseta ahjus 15 min kuni on pehme.
2. Pane küpsetatud rabarberid 1l sügavusega küpsetus nõusse. Pane eraldi kaussi jahvatatud mandlid, jahu, suhkur,
munad, muna kollased ja koor. Mikserda segu miksriga nii kaua kui see on ühtlane ja siis kalle rabarberitele peale. Küpseta 25-30 min kuni on peale kuldne. Serveeri kohe.

Suvi jätkub

On mõnus küll et õues ikka veel nii soe on aga teglikult meeldiks mulle ka et ma saaks mõni aasta kevadriideid kanda ja nendelt sujuvalt suveriietele üle minna. Ei tea kas see et nüüd juba nii varakult soe on tähendab seda et suvi tuleb jälle tapvalt kuum? Vot see mulle küll ei meeldiks et suurema osa suvest peab nelja seina vahel kuumuse eest peidus olema....Ok, aga praegu naudime, eks ole :)

+23

Aaaaaaaa

Mõõõõõõnus

 

LÕPUKS KAHEKESI

Eelmine reede õnnestus meil Petega esimest korda 2 aasta jooksul kahekesi välja minna, kinno. Ok, Eestis olles käisime ka korra kahekesi väljas söömas ühel õhtul aga see ei olnud ikka see et tuled pärast koju ja laps magab. Küsisime Greta käest enne et kas ta jääks vanaemaga koju ja laseks vanaemal teda magama panna millega ta kohe nõus oli. Ma tegelikult ostsin teda natuke ära ka ja lubasin talle tuua väikese Lindt sokolaadi jänese mille peale teama kauples veel lisaks väikese sokolaadi muna. Noh, ma arvan et üks sokolaadi jänes ja üks väike sokolaadi muna on üsna hea hind selle eest et mehega kahekesi välja saaks. Kinos loomulikult ei jooksnud sel ajal midagi jalustrabavat ja seega läksime vaatama Source Code-i. Film ise ei olnud midagi erilist kuigi vaadata siiski kõlbas aga jube mõnus oli rahus popcorni süüa ja niisama vabalt kahekesi olla ilma et peaks pidevalt Gretat 'kaelas' kandma.
Nüüd peab vist jälle pikka aega ootama et kahekesi õue saaks minna. Tergelikult veendusime me jälle et me eelistame ikka rohkem teatrit kinole. Kino lihtsalt ei armasta meid. Iga jumala kord on kinos ikka keegi alaealine kellel on vaja kõvasti rääkida või pidevalt püsti tõusta või mida iganes. Teatris seda juba nii kergesti ei juhtu. £10 naela eest tahaks ikka rahus filmi vaadata ja ennast filmi ära kaotada. Noh, tegelikult oli meie peamine eesmärk kahekesi välja pääseda ja selle me ka saavutasime seega olime väga rahul. Hurraaaa....

WESTERHAM-I VALLUTAMAS

Kuna mul on ema praegu külas siis me proovime teda uutesse ja huvitavatesse kohtadesse viia sellele lisaks et ta meil siin kodus on täiskohaga lapsehoidja hetkel. Valida kuhu minna oli üsna raske kuna me oleme juba käinud pea kõikides meile enam vähem lähedastes kohtades aga siiski õnnestus meil leida 16 sajandi Quebec House, mis oli keneral James Wolfe lapsepõlvekodu, ilusas väikeses külas Westerham-is. Ok, te nüüd kindlasti küsite et kes see James Wolfe on kuna pole sellisest mehest kunagi midagi kuulnud. Vot James Wolfe oli see mees kes 1759 aastal võitis osa Kanadast (Quebec) Briti valdusse. Ta ise sai lahingus 3 kohast haavata ja suri kuid enne kui hinge heitis õnnestus tal siiski teada saada et oli lahingu võitnud ja sai rahus siit ilmast lahkuda. See siis selline lühike tutvustus. 

Kuna õige hooaeg ei ole veel täielikult alanud siis unustasime me enne väljasõitu kontrollida mis kell maja külastajatele avatakse ning kohale jõudes tervitas meid selline plakat. Õnneks siiski pidime ootama vaid tunni maja avamiseni mis oli just paras aeg külakeses ringi jalutamiseks, kohvi joomiseks ja lillede nuusutamiseks.

Me oleme Westerham-is korduvalt käinud kuna see on väga armas väike küla ning meile üsna lähedal. Samuti asub seal  Sir Winston Churchill-i kodu Chartwell mida me oleme juba nii emaga kui ka emata varemgi külastanud.

Kõike siinolevaid pilte saab suuremal kujul vaadata kui neile klikata ja siis lahti tulnud pildile veelkord peale klikata (see õpetus siis neile inimestele kes arvutiga väga sõbrad ei ole :)

Väike shoppamine kuulub alati asja juurde mis on eriti mugav kui meil kotikandja omast käest võtta.

Ja ega kividest ei saa ka mööda minna ilma et paar peotäit tasku ei pandaks.

Tagasi majahoovile jõudes pidime veel paar minutit ootama enne kui meid majja sisse lasti. Selle aja jooksul õnnestus piletimüüja mammil meile pea pool oma eluloost ära rääkida kuigi ma oleks eelistanud et ta meile hoopis seda James Wolfe oleks lähemalt tutvustanud.

Ma igaks juhuks küsisin majja astudes et kas majas pilte tohib teha, kuna ma mingit silte ei näinud mis seda keelanud oleks, olles kindel et mulle viisakalt ei öeldakse. Minu suureks üllatuseks aga lubati mul lahkelt oma kaamerat kasutada mainides vaid et majas on kaks maali mille autoriõigust neil ei ole ja seega on nende pildistamine keelatud (ruumis olevad valvuri tädid pidid mind selle eest hoiatama). 

Mulle sellised väikesed majad (võrreldes suuremate mõisatega) hirmsasti meeldivad kuna mulle alati meeldib neis ringi jalutades fantaseerida et kuidas me seda maja kujundaks kui see meie oma oleks ja kes millises toas elaks jne. Mida väiksem ja hubasem maja (ok see siin mainitud väike on siis ikkagi vähemalt 3 korda suurem kui meie praegune maja) seda kiiremini fantaasia lendab. Teised külastajad saavad tihti  minu ja Pete vahelises vestluse kuulda selliseid lõike kus me arutame kuidas me oma söögitoa lauda kuhugi proovime sobitada või kas me sohvad sobiksid kuhugi tuppa ning mis värvi peaks kardinad olema...

Selles majas elades oleks meil selline tagaaed olnud.

...mängime aga usinalt iganädalast Loteriid edasi eks ole...

Ma olen endale lubanud et iga kord kui me nüüd kuskil käime  siis ma tulen kaamera tagant korraks ära et ka ennast pildile saada. Muidu juhtub nii et üks päev kui Greta vaenem on siis ta küsib neid postitusi siin vaadates et miks emme kuskil kaasas ei käinud.

Ja kuna meil sel korral oli ema kaasas siis õnnestus meil kolmel isegi koos pildile saada.

Koju tagasi sõites jäime äkki liiklusummikusse kinni. Nagu nende ummikutega siin on siis ei või kunagi teada kui kaua seal istuda saab ja sel korral oli tegemist siis sõna otseses mõttes istumisega. Arvasime et tegemist oli mingi õnnetusega kuna kõik 4 rida mõlemal pool mootoriteed olid suletud. Kartsime kõige hullemat kuna tundus et õnnetus oli mitte väga kaugel meist juhtunud ja seega võis selle likviteerimisega väga pikka aega minna. Ma juba vaikselt hakkasin mõtlema kuidas ma varsti püksi hakkan pissima ja näljast nõrken aga jumal tänatud hakkasid järsku autod jälle liikuma ja ma võisin rahulikult sisse ja välja hingama hakata.

Õnnetuskohale lähemale jõudes tuli välja et tegu ei olnudgi õnnetuse kui sellisega vaid hoopis oli üks hobuseid vedav auto kuidagi ühe hobuse 'ära kaotada' suutnud ja liiklus pandi kiiresti kinni et hobune auto all joostes surma ei saaks.

15 minutiline liiklusseisaks tekitas vastasuunavööndis sellise pika järjekorra. Ma ei teagi kui kaua me edasi sõitsime enne kui selle ummiku lõppu nägime aga igal juhul oli see hirmus, hirmus pikk. Aga lõpp hea kõik hea ning keegi surma ka ei saanud.

KILLUKE EESTIT

...on meie aias õitsema läinud 

Kaks aastat tagasi tõin endaga Eestist kaasa ja nagu näha tunneb Sinilill end Inglismaa mullas väga hästi :)

LUBADUS TEILE KÕIGILE

GRETA TÄNANE SAAVUTUS

Greta küsis täna oma esimese (teise) WH-question ehk siis küsis 'WHAT'S THIS?' ja näitas kohvimasina peale. Paar päeva tagasi vaatas ta ühte ajakirja kus oli pruutpaari pilt, näitas näpuga naise peale ja küsis 'What's tädi name?'. Seda viimast ma nagu eriti arvesse ei võtnud kuna kõik nagu nii küsivad ta käest et mis ta nimi on ja seega ma arvan et see on automaatselt talle meelde jäänud (kuigi jah tädi lisas ta lausesse ise).
Vist on algamas see MIS, MIS, MIS periood.

TÄNASE PÄEVA SUUR SAAVUTUS

See saavutus ei paku küll mingit pinget nendele kes fotograafiaga ei tegele või nendele kes sellega professionaalsel tasemel juba tegelevad AGA ma kuidagi kogematta avastasin viimase 20 min jooksul kuidas fotodel silmi särama saada ja üldse fotosid teravamaks teha.
Et siis sellisest pildist.....

...saab selline

 ....Oeh ühtepidi suurepärane avastust, teistpidi aga läheb nüüd veelgi rohkem aega vaja et seda kasutama saaks regulaarselt hakata. 
See fotograafiaga tegelimine on üks hull haigus küll!!

SUVI OLI KÜLAS

Eile oli meil veel selline ilm et paksema jope ja õhukese mütsiga oli õues hea olla. Leidsime aiast selle aasta esimese lepatriinu keda Greta igati proovis kallistada...seda küll tulutult.

Täna aga, hip hip hooray, oli meil külas suvi. MÕÕÕNUS

Greta veetis aega oma väikese sõbrannaga pargis. 

Alustasime küll õhukese jakiga aga seda mitte kauaks

Hommikupoolik möödus päiksepaiste paitust saades...

Ülejäänud pildid on siin

Tahaksin tegelikult siia blogisse muud juttu ka kirjutada kui pidevalt tite pilte postitada aga selleks ajaks kui ma saan rahus maha istuda on kell juba nii palju et mul ei ole loovateks sõnadeks enam jaksu ning silmad rullivad tagurpidi peas. Lohutan ennast sellega et ehk muutub blogi sisu mingil määral kui Greta lasteaeda saab sokutatud sügisel...juhul kui ta ise sinna enne ei põgene.