Friday, 27 March 2009
Thursday, 26 March 2009
Praegu on mu ema (siis Greta vanaema) nädalakese siin olnud. Homme läheb ta juba kahjuks tagasi Eestisse seega kasutan ta lapsehoidmist ära ja kirjutan siia paar rida.
Greta sünnist on möödas 3 nädalat aga meile tundub nagu oleks Greta meiega olnud juba vähemalt 3 kuud. Me küll ei ole enne lapsevanemad olnud aga kuidagi tundub kõik nii tuttav ja loomulik. Eks see raske ole kui ei saa enam 8 tundi järjest segamatult magada ja harva on võimalik üksteist isegi kallistadagi ilma et üks meist Gretat ei hoiaks samal ajal aga seda me ju teadsime et see nii saab olema nii et ei mingit suurt shoki.
Greta magamise kohta ei julge ma praegu midagi siin kirjutada muidu sõnan veel ära. Ega tal mingit rutiini ei ole, on teine veel liiga väike selleks aga ehk vahelduva eduga hakkame ka sinnapoole jõudma.
Viimasel ajal lähen mina voodi nii umbes kella 8 ajal õhtul. Pete jääb Gretaga ülesse ja kui Gretal nälg tuleb söödab teda pudelist. Voodisse tulevad nad nii umbes 10–11 ajal ja siis hoolitsen mina ülejäänud öö Greta järele nii et Pete saaks segamatult magada. Sedasi saan ma vähemalt korralikult 2 – 3 tunnikest magada ja siis need segatud ekstra tunnid söötmise ja kussutamise vahelt öö jooksul. Mõnikord magab Greta ka esimesed öötunnid Pete rinnal. Päeva magamisest ei tule mul tavaliselt palju midagi välja kuna nii pea kui mina siis otsustan et ok panen silmad korraks kinni siis on Gretal silmad kohe lahti. Nagu oleks tegu mingi nupuga mille peale ma enda teadmata vajutan kui pikali heidan mis tema siis omakorda ülesse äratab.
Muud midagi erilist vist toimunud ei olegi. Praegu kui mu ema on siin tundub et kõik võitlevad salamisi et kes Gretat hoida saab. Emast on palju abi just hommikuti ja õhtuti kui Greta on üleval. Hommikul saan siis ilusti pesul käia, riidesse panna ja maja korda seada ning õhtuti Petega vaheldumisi süüa teha sel ajal kui ema Gretaga tegeleb. Ime kombel suudab ta Gretat väga vaiksena hoida ja teda millegagi koguaeg lõbustada. Petel õhtuti töölt tulles kade meel kuna tema mängukorrad Gretaga on ära võetud – loomulikult on ta aga väga õnnelik et Gretal on võimalik oma vanaemaga tutvuda ja seda vähest aega koos veeta.
MINU OMA
Meil ei ole otseselt Petega midagi luti vastu või selle poolt. Ideaalselt ei tahaks ma et lutist saaks 'magamapaneja'. Praegu aga tundudb et mõnikord on Gretal lihtsalt vajadus imeda ilma et tal otseselt nälg oleks ja teda siis tissi otsas lihtsalt imemise pärast hoida on ka piinarikas. Nii me siis olemegi proovinud talle juba varakult lutti tutvustada. Luttide valik poes on loomulikult väga suur. Seda nii margi, tegumoe, värvi kui ka materjali poolest. tegelikult valisime talle juba enne ta sündi ühe luti välja mis mingi reklaami järgi pidi see üks parimaid olema (õige kuju jne). Nüüd oleme me seda siis siin proovinud ja otseloomulikult ilma mingi tulemuseta. Lutt tundub olevat liiga peenike et ta seda korralikult suus saaks hoida ja lutsuda ja üldse ei ole ta sellest väga vaimustuses. Üks päev ostsin talle kõige tavalisema, värvilisema ja odavama luti. Sellise vana moelise luti kujuga ja sellisest kollakast kummist. Ise ma seda luti lutsunud ei ole aga millegipärast kui ma seda vaatan tuleb mulle juba sellise vana kummi maitse suhu.Eile siis proovisin seda luti uuesti sel ajal kui Greta mul kõhukotis oli ja talle sobis see kohe ilusti suhu. Aitas ka see et seal kandekoti sees olles püsis lutt ilusti suus ilma et ta seda välja oleks saanud sülitada ja ei läinud kaua kui ta tänu sellele magama jäi. Oma sõrme oskas ta ka sealt nii ilusti kinni haakuda et pärast ei saanud me tal seda enam käest ära.
Täna oli Greta jälle rahutu päeval ja ei saanud kuidagi oma pikale päevaunele jääda. Lutt suhu ja kohe ka uni majas.
Tuesday, 17 March 2009
SÜNNILUGU
Ma võin öelda, et kergemat lapseoote aega kui mul oli ei oleks ma osanud lootagi. Vist vaid nädal päris alguses oli mul süda natuke paha ja ma ei kannatanud mingeid lõhnu ning toit tundus täiesti ilma maitseta. Peale seda ei olnud südamepahasusest mitte haisugi. Samuti ei olnud mul kõrvetisi ega ka paistes jalgu, seljavalu või meeletuid käike öösiti WC. Hormoonid olid ka kõik paremal tasandil kui kunagi varem ja äkilisi emotsioonilaineid või tujutsemist mul ette ei tulnud – Petel vedas. Kriidi või mulla järgi isusi ei tekkinud.
Kuna mu kõht oli pea 7 kuuni peaaegu et nähtamatu ning püsis üsna väiksena ka kuni lõpupäevini, siis tihti unustasin et olen üldse lapseootel...nii kaua kui kogematta siis kas tooli või seina vastu kõhukesega riivasin ja endale märku andsin, et ei ole ma midagi enam nii peenike, et igast praost läbi saan pugeda.
Ainuke 'vigastus' mida ma valuliselt läbi elasin oli see sinikas mis noor ämmaemand mulle verd võttes jättis (kirjutasin sellest eraldi ettekandena mõni kuu tagasi).
30 NÄDALAT ja 37 NÄDALAT JA 3 PÄEVA
Siit siis ka lühidalt Greta siia ilma tulekust.
Täpselt nädal enne tähtaega, õhtul kell 5, tulid veed ära. Kuna mingeid valusi ei olnud, siis ei olnud kiiret haiglasse minemisega. Pete jõudis koju kella 6 ajal ja haiglas olime 6.15 ringis. Selle aja peale olid juba väikesed valud nii 15 min vahedega. Haiglas pidime natuke ootama kuniks nad meile vaba toa leidsid ja siis ootasime uuesti kuni kella 8.15 kui mind kontrollima hakati. Mingit kiiret ei olnud ja kõik olid väga lahked ja sõbralikud me vastu. Olime kindlad et nad saadavad mind tagasi koju, aga kui tuli välja et Greta oli kakanud, siis jätsid nad meid haiglasse kohe sisse. Selle aja peale olin ma juba 3 cm avanenud ja valud ehk nii 5 min vahega. Meile anti teda, et nii umbes 4 tunni pärast kontrollivad nad mind uuesti ja siis peaksin ma olema 5 cm avatud. Küsiti ka, et kas ma tahan juba valuvaigistit saada (epidural). Nimelt oli see juba eelnevalt kokkulepitud et see saab olema minu valuvaigisti. Arvasin et suudan ikka veel ilma olla, aga nii umbes 15 min pärast läksid valud kõvemaks ja peaaegu ilma vahedeta, nii et andsin käsud valuvaigistite andmisega alustada. Nii umbes 20 min pärast olin kui taevas – ei mingit õudsat valu, vaid tunne et midagi oli toimumas. Varsti hakkasin tundma et midagi surub kõvasti taguotsa peale ja teadsin et see on üks tunnus et beebi liigub allapoole. Ämmaemand kuulis mis ma ütlesin, aga kuna ma ei olnud ju veel oma avanemistega nii kaugel, siis ei võtnud ta seda eriti tõsiselt.
Meile oli öeldud, et valuvaigistit antakse juurde iga tunni tagant, aga mul hakkasid valud uuesti tundma andma juba enne seda. Ämmaemand oli jälle natuke segaduses, aga varsti antsid nad mulle väikese top up–i. Siis oligi juba need 4 tundi möödas ja aeg kontrollida kui palju ma avanenud olen. Aeg läks seal nii ruttu, et mulle tundus et vaid tund oli mööda läinud.
Ämmaemanda suureks üllatuseks ei olnud ma mitte 5 cm avatud, nagu oodatud, VAID VALMIS SÜNNITAMA. Ta ütles et esmasünnitaja kohta on see küll lausa ime, et nii ruttu asjad kulgevad. Näis et Gretal oli nii suur tahtmine oma ema ja isaga kiiresti kohtuda.
Egas midagi, ämmaemand ütles et las ma sätin asjad korda ja kirjutan oma märkmed ära ja siis hakkame punnitama. Punnitamine kestis nii umbes tunni ja 20 min mis mulle jälle väid ehk 30 min tundus. Imelik oli seal punnitada kui õiget valu ei olnud ja üldse sellist tunnet ei olnud nagu sünnitamine käsil. Teisest toast aga oli kuulda kuidas naine karjus HELP ME ja oigas pidevalt. Mul oli juba Greta kõhul piima joomas, kui naabrinaine ikka veel karjus ja tegi seda ka veel siis, kui meie juba sünnitustoast ära läksime. Tundsin talle mõttes kaasa ega uskunud oma õnne kui kergelt mul see sünnitus läks. Ma ei pidanud isegi mingit haigla kitlit kandma, sünnitasin riietega (pluusiga) millega haiglasse läksin.
Pärast mõningast rebestust ja väikest lõikust hakati mind kokku õmblema samal ajal kui Gretat mõõdeti ja kaaluti ning Pete teda riietas. Kuna Greta kakas lootevette, siis pidime me 24 tunniks haiglasse valve alla jääma. See oli ainuke aeg mis väsitas. Kuna ta sündis kell 2.35 hommikul, siis 24 tundi venis kaheks ööks ja kui me siis lootsime et pääseme koju reede hommikul kella 9 või hiljemalt 12 ajaks osutus see hoopis õhtul kella 6ks. Lastearst kes meid pidi kontrollima ja siis koju laskma pidi enne haiglas haigete lastega tegelema ja seega jõudis meieni alles nii hilja õhtul....oh me olime juba hulluks minemas seal lamamas ja kella igat liigutust jälgimas. Haiglas ei oleks muidu midagi häda olnud olla, aga ma ei saanud seal üldse magada ja toas oli hirmusi palav. Öösel, kui Pete seal ei olnud, tahtis Greta vaid mu tissi osas istuda ja talle ei meeldinud üldse tema enda haiglavoodis lamada. Ma pidin isegi ämmaemanda ühel korral kutsuma, et ma saaksin peldikusse minna, kuna ma ei tahtnud Gretat üksi voodisse karjuma jätta.
Haiglast meid muidu minema ei aetud, pigem pakuti isegi, et kui ma tahan ja tunnen et ei ole veel küllalt enesekindel et väikesega koju minna, siis võin veelgi kauemaks jääda. Loomulikult ei suutnud ma ära oodata millal sealt ära pääsen ja keeldusin viisakalt.
Üldkokkuvõttes olid kõik arstid ja ämmaemandad ja kogu haiglasüsteem top tasemel.
Minu puhul oli tegemist ka natuke eri juhusega, kuna nagu te juba teate, siis jäin ma peale vaksiinide saamist nii umbes pooleteist aasta tagasi väga haigeks ja seega pean ma nüüd nii teatud toiduga kui ka liigse füüsilise koormusega väga ettevaatlik olem,a et mitte uuesti haigeks jääda. Seega olin ma eri spetsialistide silma all tihedamin, kui tavaliselt oleksin olnud. Tegelikult ei olnud mul häda midagi ja kõik oli palju paremas korras, kui paljudel teistel normaalsetel sünnitajatel. Mul pruukis vaid mainida et taguotsa lihas on natuke valus, kui juba andsidki mulle aja füsioteraapiasse. Pakkusid terapisti et ma saaksin sünnitusest nendega rääkida ja kohtasime ka spetsialisti, kes epiduralist meile täpsemalt rääkis. Kuna ma ei tahtnud mingil juhul et sünnitus mu tervise jälle halvemaks teeb, siis oli arstide plaan ja soovitus, et minu valuvaigistiks saab olema epidural ja võin seda saada siis kui ise soovin. Mitu tundi või päeva ei oleks nad mul lasknud nagunii piinelda, kuna see oleks füüsiliselt mulle väga koormav olnud ja oleks võinud mu tervisele kahjulikuks osutuda.
Noh aga õnneks läks kõik veel paremini kui oleks osanud loota ja saan kogu sündmusele positiivselt tagasi vaadata. Kui aus olla, siis ei olnudgi mul mingit otsest hirmu sünnitamise eest – ainuke asi mida ma ei tahtnud (või millepärast mures olin) oli uuesti haigeks jääda peale rasket sünnitust.
LÕPP HEA, KÕIK HEA
...kuigi see ju alles tegelikult algus...
Kuna mu kõht oli pea 7 kuuni peaaegu et nähtamatu ning püsis üsna väiksena ka kuni lõpupäevini, siis tihti unustasin et olen üldse lapseootel...nii kaua kui kogematta siis kas tooli või seina vastu kõhukesega riivasin ja endale märku andsin, et ei ole ma midagi enam nii peenike, et igast praost läbi saan pugeda.
Ainuke 'vigastus' mida ma valuliselt läbi elasin oli see sinikas mis noor ämmaemand mulle verd võttes jättis (kirjutasin sellest eraldi ettekandena mõni kuu tagasi).
30 NÄDALAT ja 37 NÄDALAT JA 3 PÄEVA
Siit siis ka lühidalt Greta siia ilma tulekust.
Täpselt nädal enne tähtaega, õhtul kell 5, tulid veed ära. Kuna mingeid valusi ei olnud, siis ei olnud kiiret haiglasse minemisega. Pete jõudis koju kella 6 ajal ja haiglas olime 6.15 ringis. Selle aja peale olid juba väikesed valud nii 15 min vahedega. Haiglas pidime natuke ootama kuniks nad meile vaba toa leidsid ja siis ootasime uuesti kuni kella 8.15 kui mind kontrollima hakati. Mingit kiiret ei olnud ja kõik olid väga lahked ja sõbralikud me vastu. Olime kindlad et nad saadavad mind tagasi koju, aga kui tuli välja et Greta oli kakanud, siis jätsid nad meid haiglasse kohe sisse. Selle aja peale olin ma juba 3 cm avanenud ja valud ehk nii 5 min vahega. Meile anti teda, et nii umbes 4 tunni pärast kontrollivad nad mind uuesti ja siis peaksin ma olema 5 cm avatud. Küsiti ka, et kas ma tahan juba valuvaigistit saada (epidural). Nimelt oli see juba eelnevalt kokkulepitud et see saab olema minu valuvaigisti. Arvasin et suudan ikka veel ilma olla, aga nii umbes 15 min pärast läksid valud kõvemaks ja peaaegu ilma vahedeta, nii et andsin käsud valuvaigistite andmisega alustada. Nii umbes 20 min pärast olin kui taevas – ei mingit õudsat valu, vaid tunne et midagi oli toimumas. Varsti hakkasin tundma et midagi surub kõvasti taguotsa peale ja teadsin et see on üks tunnus et beebi liigub allapoole. Ämmaemand kuulis mis ma ütlesin, aga kuna ma ei olnud ju veel oma avanemistega nii kaugel, siis ei võtnud ta seda eriti tõsiselt.
Meile oli öeldud, et valuvaigistit antakse juurde iga tunni tagant, aga mul hakkasid valud uuesti tundma andma juba enne seda. Ämmaemand oli jälle natuke segaduses, aga varsti antsid nad mulle väikese top up–i. Siis oligi juba need 4 tundi möödas ja aeg kontrollida kui palju ma avanenud olen. Aeg läks seal nii ruttu, et mulle tundus et vaid tund oli mööda läinud.
Ämmaemanda suureks üllatuseks ei olnud ma mitte 5 cm avatud, nagu oodatud, VAID VALMIS SÜNNITAMA. Ta ütles et esmasünnitaja kohta on see küll lausa ime, et nii ruttu asjad kulgevad. Näis et Gretal oli nii suur tahtmine oma ema ja isaga kiiresti kohtuda.
Egas midagi, ämmaemand ütles et las ma sätin asjad korda ja kirjutan oma märkmed ära ja siis hakkame punnitama. Punnitamine kestis nii umbes tunni ja 20 min mis mulle jälle väid ehk 30 min tundus. Imelik oli seal punnitada kui õiget valu ei olnud ja üldse sellist tunnet ei olnud nagu sünnitamine käsil. Teisest toast aga oli kuulda kuidas naine karjus HELP ME ja oigas pidevalt. Mul oli juba Greta kõhul piima joomas, kui naabrinaine ikka veel karjus ja tegi seda ka veel siis, kui meie juba sünnitustoast ära läksime. Tundsin talle mõttes kaasa ega uskunud oma õnne kui kergelt mul see sünnitus läks. Ma ei pidanud isegi mingit haigla kitlit kandma, sünnitasin riietega (pluusiga) millega haiglasse läksin.
Pärast mõningast rebestust ja väikest lõikust hakati mind kokku õmblema samal ajal kui Gretat mõõdeti ja kaaluti ning Pete teda riietas. Kuna Greta kakas lootevette, siis pidime me 24 tunniks haiglasse valve alla jääma. See oli ainuke aeg mis väsitas. Kuna ta sündis kell 2.35 hommikul, siis 24 tundi venis kaheks ööks ja kui me siis lootsime et pääseme koju reede hommikul kella 9 või hiljemalt 12 ajaks osutus see hoopis õhtul kella 6ks. Lastearst kes meid pidi kontrollima ja siis koju laskma pidi enne haiglas haigete lastega tegelema ja seega jõudis meieni alles nii hilja õhtul....oh me olime juba hulluks minemas seal lamamas ja kella igat liigutust jälgimas. Haiglas ei oleks muidu midagi häda olnud olla, aga ma ei saanud seal üldse magada ja toas oli hirmusi palav. Öösel, kui Pete seal ei olnud, tahtis Greta vaid mu tissi osas istuda ja talle ei meeldinud üldse tema enda haiglavoodis lamada. Ma pidin isegi ämmaemanda ühel korral kutsuma, et ma saaksin peldikusse minna, kuna ma ei tahtnud Gretat üksi voodisse karjuma jätta.
Haiglast meid muidu minema ei aetud, pigem pakuti isegi, et kui ma tahan ja tunnen et ei ole veel küllalt enesekindel et väikesega koju minna, siis võin veelgi kauemaks jääda. Loomulikult ei suutnud ma ära oodata millal sealt ära pääsen ja keeldusin viisakalt.
Üldkokkuvõttes olid kõik arstid ja ämmaemandad ja kogu haiglasüsteem top tasemel.
Minu puhul oli tegemist ka natuke eri juhusega, kuna nagu te juba teate, siis jäin ma peale vaksiinide saamist nii umbes pooleteist aasta tagasi väga haigeks ja seega pean ma nüüd nii teatud toiduga kui ka liigse füüsilise koormusega väga ettevaatlik olem,a et mitte uuesti haigeks jääda. Seega olin ma eri spetsialistide silma all tihedamin, kui tavaliselt oleksin olnud. Tegelikult ei olnud mul häda midagi ja kõik oli palju paremas korras, kui paljudel teistel normaalsetel sünnitajatel. Mul pruukis vaid mainida et taguotsa lihas on natuke valus, kui juba andsidki mulle aja füsioteraapiasse. Pakkusid terapisti et ma saaksin sünnitusest nendega rääkida ja kohtasime ka spetsialisti, kes epiduralist meile täpsemalt rääkis. Kuna ma ei tahtnud mingil juhul et sünnitus mu tervise jälle halvemaks teeb, siis oli arstide plaan ja soovitus, et minu valuvaigistiks saab olema epidural ja võin seda saada siis kui ise soovin. Mitu tundi või päeva ei oleks nad mul lasknud nagunii piinelda, kuna see oleks füüsiliselt mulle väga koormav olnud ja oleks võinud mu tervisele kahjulikuks osutuda.
Noh aga õnneks läks kõik veel paremini kui oleks osanud loota ja saan kogu sündmusele positiivselt tagasi vaadata. Kui aus olla, siis ei olnudgi mul mingit otsest hirmu sünnitamise eest – ainuke asi mida ma ei tahtnud (või millepärast mures olin) oli uuesti haigeks jääda peale rasket sünnitust.
LÕPP HEA, KÕIK HEA
...kuigi see ju alles tegelikult algus...
VÄIKESE INIMESE VÄIKESED RIIDED
Enne Greta sündi valmistusin nagu iga teinegi lapseootel ema ette uue ilma kodaniku siia saabumiseks. Ostsime kõik beebile vajalikud vidinad (ja mõned mitte nii vajalikud aga siiski asja eest ka). Mina majandusliku vaatenurga alt vaadates ei kulutanud palju raha väga väikeste vastsündinud beebide riiete peale kuna on ju teada et väike beebi kasvab nii ruttu et enamus asju saab ehk paar korda kasutada ja siis ongi juba väikesed. Samuti on raske ette teada kui väike või kui suur saab sündiv beebi olema ja seega ostsin enamus riideid ikka mõningase kasvuvaruga valmis.
Tegelikult teadsime et Greta ei saa sündides olema suur beebi aga siiski ei oskanud me ettekujutada kui väike on väike. Niisiis avastasime haiglas olles et vaesel lapsel on vaid paar riietuseset mille sisse ta ära ei upu. Isegi kombekas millega oli plaanis ta haiglast koju tuua ja õues magamiseks oli nii suur et Greta kadus jalgade osasse täielikult ära.
Nii juhtusgi et järgmisel päeval kui me haiglast koju saime saatsime Issi Kingstonisse lapsele parajas suuruses riideid ostma. Kirjutasin talle kõik täpselt paberile kust poest mida vaadata ja jätsin talle enam vähem oma valikuvõimaluse. Ta sai ülesandega väga hästi hakkama. Helistas mulle igast poest ja kandis ette ja pidas nõu et mida võtta ja mida jätta. Temal tavaliselt ei ole riiete ostmisega probleemi, tema läheb ja ostab mida vaja on ja ei vaata otseselt kui palju midagi maksab ja et kas see on seda hinda väärt asi. Mina olen tavaliselt see kes käib ikka paari poe vahet enne ja võrdleb hindu jne kui midagi ära ostab.
Koju jõudes asju kottidest välja kallates ütles ta mulle et vaata ma ostsin kõik asjad piltidega mida ma eesti keeles ütelda oskan.
Look SEEN, KOER, PUU (hääldus pigem phuu), ORAV (Pete lemmik sõna). Kui ma seda triibulist kostüümi nägin siis teadsin et Pete ei oska öelda triibuline eesti keeles ja küsisin et aga mis see siis on? Pete vastas ilma kõhklemata et SIPSIK (meie Sipsikul on ju punase triibuline kostüüm seljas).
Kui keegi enne imestas et miks või kus Petele sõna ORAV vaja läheb siis nüüd kulub see täiesti asja ette ära. Gretal on nüüd orava kostüüm ja kui me Laupäeval Kingstonis käisime nägi Pete poes ka sellist Oravaga kapuutsikat ning ütles kohe et selle me peame ostma...Greta on meil nüüd väike hoody – Orava gangi plika:-)
Tegelikult teadsime et Greta ei saa sündides olema suur beebi aga siiski ei oskanud me ettekujutada kui väike on väike. Niisiis avastasime haiglas olles et vaesel lapsel on vaid paar riietuseset mille sisse ta ära ei upu. Isegi kombekas millega oli plaanis ta haiglast koju tuua ja õues magamiseks oli nii suur et Greta kadus jalgade osasse täielikult ära.
Nii juhtusgi et järgmisel päeval kui me haiglast koju saime saatsime Issi Kingstonisse lapsele parajas suuruses riideid ostma. Kirjutasin talle kõik täpselt paberile kust poest mida vaadata ja jätsin talle enam vähem oma valikuvõimaluse. Ta sai ülesandega väga hästi hakkama. Helistas mulle igast poest ja kandis ette ja pidas nõu et mida võtta ja mida jätta. Temal tavaliselt ei ole riiete ostmisega probleemi, tema läheb ja ostab mida vaja on ja ei vaata otseselt kui palju midagi maksab ja et kas see on seda hinda väärt asi. Mina olen tavaliselt see kes käib ikka paari poe vahet enne ja võrdleb hindu jne kui midagi ära ostab.
Koju jõudes asju kottidest välja kallates ütles ta mulle et vaata ma ostsin kõik asjad piltidega mida ma eesti keeles ütelda oskan.
Look SEEN, KOER, PUU (hääldus pigem phuu), ORAV (Pete lemmik sõna). Kui ma seda triibulist kostüümi nägin siis teadsin et Pete ei oska öelda triibuline eesti keeles ja küsisin et aga mis see siis on? Pete vastas ilma kõhklemata et SIPSIK (meie Sipsikul on ju punase triibuline kostüüm seljas).
Kui keegi enne imestas et miks või kus Petele sõna ORAV vaja läheb siis nüüd kulub see täiesti asja ette ära. Gretal on nüüd orava kostüüm ja kui me Laupäeval Kingstonis käisime nägi Pete poes ka sellist Oravaga kapuutsikat ning ütles kohe et selle me peame ostma...Greta on meil nüüd väike hoody – Orava gangi plika:-)
Meie postimees on viimase nädala jooksul küll topelt raske kotiga ringi pidanud käima kuna kaardide ja pakkide laviinil meie aadressil ei näi lõppu tulevat. Rohkem veel kui jõulude ajal.
Greta tänab kõike kes talle on kaarde ja kingitusi saatnud. Tädi Tarjat Soomes tänab ta imeilusa kaardi eest ja armsa muusikat mängiva tiigri eest kes talle sõbraks on kui mähkme vahetamine käsil on. Pete tänab kommide eest (mina neid kahjuks süüa ei saanud kuna kuigi nad on nii gluuteni kui ka laktoosi vabad on seal soyat sees mis mulle ei sobi)...rohkem Petele seega.
Riideid on meile ka saadetud terve posu ja tundub et Gretal on nüüd midagi selga panna kuni järgmise aastani. Täna kinkis isegi Pete tööl üks mees Gretale riiete komplekti. Pete oli meeldivalt üllatanud kuna ta on seal ju vaid lepingu alusel tööl ja seega lühemat aega kui täiskohaga töötajad ning enamus kolleegidest on mehed kes selliste tite 'pidudega' ei tegele. Näha aga on et paljude sealsete IT meeste koodide ja programmidest koosneva maski taga on peidus pehme isa hing mis beebi juttu kuulates pehmelt nurruma lööb...meil on üks selline isa hing nüüd ka siin kodus.
PÄIKE
Eile siis oli meil siin esimene tõeliselt soe ilm. Soojakraadid ulatusid +18ni.
Õhus oli tunda tõelist kevade hõngu. On aeg ka juba. Eelmisel aastal olid nartsissid ja teised kevad lilled juba väljas veebruari alguses. Sel aastal on kõik hilisem. Eile puges aias ka Eesti metsast toodud sinilill välja. Olen siin vist küll ainukene kellel sinililled aias kasvavad. Ma ei usu et tavaline inglane ongi kunagi sinilille näinud kuna ega siinsetes metsades neid ju ei ole.
Kui sellised soojad ja päiksepaistelised ilmad ka järgmisel nädalal jätkuvad siis on vist aeg aianduskeskusesse minna lilletaimi ostma ja aeda korrastama hakata. Ma ei jõua ära oodata...saab näha mis Greta sellest ema plaanist arvab!
Sunday, 15 March 2009
ESIMENE VANNISKÄIK
Õigemini küll juba teine.
Esimene vannitamine läks meil natuke metsa. Meie kui vanemad otsustasime et nüüd sobiks meile et Gretat vannitada. Äratasime lapse poole unepealt ülesse, kiskusime riided seljast ilma et oleks teda enne toitnud. Vesi oli ka kindlasti juba vannis ebamugavalt jahedaks läinud jne. Loomulikult ei olnud Greta sellest kõigest vähematki vaimustuses ja kogu lõbus vannitamine oli üks suur ebaõnnestumine.
Teise korraga olime natuke rohkem organiseeritud. Vähemalt toitsime Greta enne ära kuna talle ei meeldi midagi tühja kõhuga teha – siis on kisa taevani.
Ja imede ime: Greta oli väga vaimustuses. Loomulikult ei hakanud ta nüüd suurest rõõmust krooli ujuma aga väga rahuloleva näo tegi küll pähe.
Eile käis ta ka kolmandat korda vannis ja endiselt tundub veega sõber olevat.
ESIMENE LINNASKÄIK
Laupäeval käisime esimest korda Gretaga 'inimeste' seas. Nimelt langes meie järjekordne ämmaemanda külaskäik nädalalõpu peale ja meile pakuti et ehk tahame haiglasse vastuvõtule tulla. Mul hea meel kuna olingi siin kodus juba nädala aega nelja seina vahel istunud. Vastuvõtt ise kestis vaid 5 min maximum. Greta oli viimase 5 päevaga juurde võtnud pea 300g. (sünnikaal oli 2880, 5 päevaselt oli ta 2980 ja 10 päevaselt 3240). Peale sündi ei kaotanud ta üldse kaalust – imelik oleks olnud ka peale selliseid söötmis maratone.
Ämmaemandatega on meil nüüd asi lõppenu, järgmisel nädalal peaks arstiõde koju tulema.
Peale haiglas käiku suundusime Kingstonisse shoppama. Poodides ringi käies ma lausa pidin tirima käru Pete käest ära kui tahtsin ka natuke oma lapsega ringi jalutada. Hea et me kaklema ei hakanud. 5 min pärast Pete juba küsis et kas ei ole juba tema kord jälle lükata, et kas ma siis tõesti ei taha poes üksinda rahus 'asju' näperdada.Olime Kingstonis pea 3 tundi. Seejärel suundusime Surbitoni Greta passipilte tegema ja Waitrose–i toitu ostma. Algul arvasin et kuidas meil küll õnnestub Greta üles äratada ja passipiltide jaoks poseerida aga imede ime lapsel silmad lahti plaksti kui fotostuudiosse sisse astusime. Pildid said tehtud 2 min. Vaeseke ei suuda ju oma pead veel ise püsti hoida ja seega jäi pildile selline lossi vajunud pea – nagu oleks tal paksud põsed ja ilma kaelata ha ha ha...
Toidupoes sai Gretal villand ja ma pidin teda autosse toitma minema ja isa poodi süüa ostma jätma. Kui me koju tulime olime surmväsinud – natuke hull meist ka esimest korda välja minna kohe 6 tundi järjest...Püüame järgmine kord tagasihoidlikumad olla.
UNI 2
Meie 10 päevasest inglikesest on üle öö saanud väikene kisakõri kes tahab vaid kas tissi otsas istuda või süles magada või lihtsalt vigiseda. Selja peal magamast keeldub ta täielikult. Võib olla ühe pikema uinaku suudab ta teha keset päeva aga ülejäänud aja veedab ta kas pool unes kellegi süles või vigisedes kärus või vigisedes kellegi süles.
Öösel sama lugu. Oma hällis keeldus ta juba esimesel ja teisel ööl kategooriliselt lamamast. Vankris lamab ta VAID tänu lambanahale, ma ei tea mida me ilma selleta teeksime – tellimus teiseks nahaks on juba sisse antud ja ema toob selle järgmisel nädalal endaga kaasa. Nii me siis tassime oma Bugaboo–d iga päev trepist ülesse ja alla et laps selles kas või natukenegi öösel iseseisvalt magada saaks.
Kaks ööd tagasi õnnestus tal isegi kaks pikka uinakut kärus teha ilma et pidi minu rinnal magama ja mina juba mõtlesin et hurraaa, asi hakkab ilmet võtma!
Noh, kui aus olla siis mida sa alla 2 nädalaselt ikka tahta võid. On teine alles nii väikene et oleks julm teda pikemalt näljas hoida või kõvemini karjuda lasta. Oma osa on ka seedimisel mis näib talle natuke rohkem vaeva valmistavat. Piim ei jookse enam nii automaatse kiirusega kehast läbi nagu paar päeva tagasi. Loodan kogu südamest et meie beebist ei saa tulema colic sufferer....
Tegelikult magab ta heameelega ilma niuksumatta oma hommikust uinakut meie voodis teki peal ka aga seda vaid hommikuti.
Öösel sama lugu. Oma hällis keeldus ta juba esimesel ja teisel ööl kategooriliselt lamamast. Vankris lamab ta VAID tänu lambanahale, ma ei tea mida me ilma selleta teeksime – tellimus teiseks nahaks on juba sisse antud ja ema toob selle järgmisel nädalal endaga kaasa. Nii me siis tassime oma Bugaboo–d iga päev trepist ülesse ja alla et laps selles kas või natukenegi öösel iseseisvalt magada saaks.
Kaks ööd tagasi õnnestus tal isegi kaks pikka uinakut kärus teha ilma et pidi minu rinnal magama ja mina juba mõtlesin et hurraaa, asi hakkab ilmet võtma!
Noh, kui aus olla siis mida sa alla 2 nädalaselt ikka tahta võid. On teine alles nii väikene et oleks julm teda pikemalt näljas hoida või kõvemini karjuda lasta. Oma osa on ka seedimisel mis näib talle natuke rohkem vaeva valmistavat. Piim ei jookse enam nii automaatse kiirusega kehast läbi nagu paar päeva tagasi. Loodan kogu südamest et meie beebist ei saa tulema colic sufferer....
Tegelikult magab ta heameelega ilma niuksumatta oma hommikust uinakut meie voodis teki peal ka aga seda vaid hommikuti.
Friday, 13 March 2009
Thursday, 12 March 2009
Wednesday, 11 March 2009
SUUR TÄNU...
...KÕIGILE KES MEILE ÕNNE SOOVISID KAS SIIS LÄBI BLOGI, EMAILI, TELEFONI VÕI POSTI TEEL. Samuti suur tänu Liinale beebivanni ja tekikeste eest. Mul ei olnud üldse plaanis neid tekikesi muretseda aga nüüd ei lähe minutitki mööda kui ma neid ei kasutaks.
Greta on 6 PÄEVA VANA ja tähtaja järgi oleks ta pidanud täna sündima. Eile käis meil kodus ämmaemandad teda kaalumas ja vereproovi võtmas. Nende üllatuseks kaalu langemise asemel oli Greta hoopis 100g juurde võtnud. Nabaväät tuli tal juba 2 päeval ära
nii et igati kiire arenguga väike tüdruk. Kiita sain ka mina ämmaemandalt. Nimelt ei uskunud ta algul et mina Greta ema olen ja ootas millal päris ema ülevalt korruselt alla tuleb. Ta ei suutnud uskuda et mul ei olnud lotendavat suurt kõhtu ja musti rõngaid silma all (selle viimase üle imestan ka mina kuna unetunnid on ikka suurel määral vähenenud).
Jah, võisin oma normaalsed riided kohe peale sünnitust jälle selga panna. Tegelikult ei olnudgi mul mingeid spetsiaalseid lapseoote riideid vaid teksad olid ühe numbri võrra suuremad.
Kõik need kes aga nüüd seda lugedes kadedust tunnevad ja samas ikka veel oma lisa kilodest peale sünnitamist lahti proovivad saada siis uskuge et kui mul valida oleks siis oleksin pigem teie nahas ja sööksin kooke ja jäätist ja leiba ja kõike seda mida ma praegu süüa ei saa ning ei hooliks kilodest põrmugi.
Lõpetan tänaseks ja lähen oma ema kohustusi täitma. Kui vaba hetke saan või kui suudan oma silmi Gretalt tõsta siis kirjutan varsti siin ka natuke sünniloost ja muudest sündmustest.
Sunday, 8 March 2009
MEIL ON AU TEILE TEATADA...
ET RÜÜTLILOSSI ON SÜNDINUD VÄIKENE PRINTSESS GRETA.
5. Märtsil 2009 kell 2.35 hommikul
Pikkus 51cm ja kaal 2880g
Lisa pilte on võimalik näha
Monday, 2 March 2009
SUPERMAN
Pete oli eile täielik Superman. Vaatamata sellele et ma teda öösel kella 3 ja 6 vahel oma unetusega segasin oli ta hommikul ülimäärast energiat täis ja alustas oma imetegudega juba kella 9 ajal.
Mina alles magasin voodis kui tema oli juba köögis pesemas eelmise õhtu potte ja panne, nõudepesumasinat tühjendamas ja muidu suurpuhastust tegemas. Selleks ajaks kui ma oma silmad lahti olin teinud oli ta alustanud ahju puhastamisega. Õhus oli tunda mürgist ahjupuhastusvahendi hõngu. Ma pean mainima et me ei ole seda ahju vist veel kordagi enne puhastanud nii põhjalikult, kasutame me seda aga küll vaata et ülepäeviti. Et seda siis tema standartide kohaselt puhtaks saada läks tal selleks vähemalt tund aega. Vahepeal suutis ta veel mulle valmistada ja serveerida hommikusöögi voodisse.
Peale köögi koristamist asus ta aias oleva väikese kuuri kallale ja organiseeris selle sisu. Siis ronis ta pööningule ja jätkas seal organiseerimist, töö mida me juba mitu nädalalõppu oleme plaaninud teha. Sealt alla tulles tõstis ta me magamistoas natuke mööblit ringi ja siis jooksis poodi süüa ostma enne selle kinni panemist kella 4 ajal.
Koju tulles alustas ta kohe prae tegemist ( see on tegelikult nagu nii tema üks nädalalõpu kohustustest – süüa teha), serveeris selle tund aega hiljem ja siis pesi ja koristas kõik nõud peale sööki jälle ära......Alles siis istus ta maha tassi kohvi ja sokolaaditahvliga ja relaxed.
Täna hommikul avastasin ma et ta oli veel ka ühe köögikapi seest ära koristanud, mitte et see just koristamist vajas aga ju see siis ei olnud kokale küllaldaselt käepäraselt enne organiseeritud.
Kui ma päeval talle tööle helistasin ja seda mainisin siis ütles ta et ta proovib nüüd sellel Superman rollis püsida. Meest sõnast, härga sarvest – kui ta koju tuli pani ta naksti kaks riiulit seina enne kui oli peaaegu et kingadgi jalast saanud.
Huvitav mida homne päev endaga kaasa toob? :-)
Subscribe to:
Posts (Atom)