Wednesday, 21 February 2018

NÄDALALÕPP BELGIAS

Gretal algas eelmisel reedel, tänaseks siis juba üleelmisel (9.02) koolivaheaeg. Paar päeva enne koolivaheaja algust hakkasin mõtlema, et mis oleks kui läheks nädalalõpuks kuskile 'ära'. Ega ma täpselt ei teadnutki mida ma otseselt selle 'ära'minemise all mõtlesin, aga millegipärast lihtsalt äkki tuli peale selline tunne, et tahaks perega kuskile natukeseks 'ära' minna. 

Eesti lumiseid pilte nähas kaalutlesin korraks ka Gretaga nädalaks Eestisse lendamist, aga kuna lennupiletite hinnad olid tapvalt kallid, siis selle mõtte matsin ruttu maha. 

Mõtlesin siis, et mis oleks kui sõidaks jälle Belgiasse, täpsemalt siis Bruges-i. Prantsusmaa oli ka valikus, aga kuna Lille otseselt ei kutsunud ja teiste linnakeste jaoks oleks pidanud juba pikema maa maha sõitma, siis ei hakanud ma Prantsusmaa peale üldse keskenduma. Peale selle on meil Prantsusmaaga alati nagu mingi needus peale. Iga jumala kord kui me Prantsusmaal oleme käinud, oleme sattunud mingisse stressirohkesse jamasse või seiklusesse ja seetõttu ma ausalt öeldes päris vabatahtlikult sinna enam ei kipu. 

Bruges aga meeldib meile väga ning sel hetkel see linnake ka justkui kutsus mind (mul käivad alati kõik asjad tunde järgi :). Ma siiski liiga elevile veel kogu sellest ideest ei läinud ja Petele ka enne midagi ette ei ladnunud, kui olin kontrollinud, et kas Eurotunnelile on üldse selleks nädalalõpuks veel vabu pileteid ja kui jah, siis kas ka normaalse hinnaga. Kuna tegu oli ju ikkagi koolivaheaja algusega, siis karta oli, et suurem osa pileteid juba ammu välja müüdud. 

Mulle suureks üllatuseks oli just selleks nädalalõpuks veel üsnagi odava hinnaga pileteid järgi. Laupäevaks olid küll juba kõik varajased piletid välja müüdud, aga kuna 12.30 tundus mulle ka veel üsna OK aeg sõidu alustamiseks, siis helistasin ruttu Petele ning küsisin mida tema ühest väikesest reisist arvaks.

Pete oli ideest loomulikult kohe vaimustatud. Ütles, et kui ma suudan meile nii Eurotunneli pileti, kui ka öömaja 200 naela ringis kätte saada ja tema ei pea ühestki oma tööpäevast loobuma, siis tema on kahe käega reisi poolt.

Eurotunneli piletiga probleemi polnud, need läksid meile maksma vaid £75 edasi-tagasi. Küll aga osutus normaalse välimuse ja hinnaga hotelli leidmine üsnagi raskeks ülesandeks. Valikut nagu oli, aga hinnad olid igal pool hirmus soolased. £56 eest oleks küll saanud 3 inimese toa kuskile linnaservas asuvasse odavhotelli, aga me päris nii hosteli tüüpi hotellis ka ei soovinud ööbida. 

Lõpuks, peale pikki otsinguid, me siiski leidsime ühe hotelli, mis küll hinna poolest oleks võinud nats odavam olla, aga kuna meil mingit muud valikut ei olnud ja kuna seal oli veel vaid ainult üks 3-ne tuba järgi, siis hääletasime selle kasuks.

Veel enne kui me hotellituba broneerima hakkasime tuli mulle meelde, et mul on ju ühe siinse toidupoe kliendikaardil hästi palju punkte.
Me ei käi seal toidupoes just eriti tihti, aga iga kord kui ma käinud olen, siis lasen ka kliendikaardi läbi tõmmata ja nii need punktid sinna tasapisi kogunenud ongi. 
Kaks nädalat tagasi juhtus veel ka nii, et ma sattusin sinna supermarketisse nädalalõpul kui iga £10 ostu pealt sai teenida ekstra 500-5000 üllatus boonuspunkti. Kuna iga 500 punkti on väärt £2.50 siis maksimum 5000 punkti eest oli võimalik saada £25. Kuna me ostsime just järgmiseks nädalaks süüa, siis ma jagasin oma ostud neljaks ja maksin iga osa eest eraldi, teenides sedasi endale kaardile ekstra £35 punktide näol!
Ma pärast mõtlesin, et me oleks võinud oma ostud veelgi väiksemateks gruppideks jagada ja sellega veelgi rohkem punkte (raha) teenida, aga £35 on ju tegelikult juba isegi väga ilus summa.

Kuna mul oli kaardil varem juba £40 ulatuses punkte ja nüüd siis £35 sinna otsa, siis oligi hea võimalus neid punkte hotelli broneerimisel ära kasutada. Näiteks üks firma, kes neid punkte tunnistab, on expedia.co.uk. Meie õnneks pakkusid nad oma veebilehel ka meie poolt juba varem välja valitud hotelli mille maksmisel me siis oma punkte 75 naela ulatuses kasutasime. Ise maksime juurde vaid £58.
(Vanasti oli neid puntke ka võimailk kasutada Easyjet lennupiletite ostmisel, aga nüüd kahjuks Easyjet enam sellest skeemist osa ei võta. Me oleme varem kogu perega Sveitsi nende punktide eest lennanud). 
Ehk siis sõit ja ööbimine 3-le inimesele Bruges-is läks meile maksma vaid £133! 

Suures sõiduelevuses olime aga täiesti ära unustanud, et meil on siin ju nüüd ka neljas pereliige, kes meie äraoleku ajal söötmist ja potitamist vajab. Ega meil suurt valikut muud ei olnud kui Josten kassihotelli viia. Üheks võimaluseks oleks küll ka olnud kasutada sellist teenust, kus keegi su koju korra või kaks päevas kassi toitma tuleb, aga kuna see teenus on nii kallis, siis otsustasime siiski kassihotelli kasuks.

Õnneks olime me juba varem käinud ühe meie kodu lähedal asuva kassihotelliga tutvumas ja seega teadsime kohe kuhu nüüd kiiresti helistada, et Jostenile koht kinni panna. 

Laupäeva hommikul olimegi juba nats enne kümmet kassihotelli värava taga, et Josten oma uude ajutisse koju viia. Kuna meil oli ajaliselt iga minut loetud, siis olime sunnitud oma Jossu sinna üsna kiirustades maha jätma.
Tegu hästi toreda hotelliga kuhu kassid tavaliselt väga hea meelega tulevad. Meie saime sellest kohast teada läbi oma tuttavate, kelle kõik kassid on korduvalt selle hotelli kliendid olnud. Hotelli omanikud paistavad ka väga toredad inimesed olevat ja ilma igasugu kahtluseta ka väga suured kasside fännid.

Võtsin kassihotelli veebilehelt paar pilti, et siia blogisse panna. Praegu ei näe see koht küll nii roheline välja, aga puurid on samad.


Igal kassil on oma puurike kus on sees eraldi soojendusega 'kapp', väike redel ja turnimislauad. Kui ma ei eksi, siis päeva jooksul lastakse kasse ka ükshaaval pikema koridori peale jalutama. 

Hästi kurb oli Jostenit sinna sedasi üksinda kiirustades jätta, aga midagi polnud parata. Ära peab ta selle kohaga nagunii harjuma, sest paaril korral aastas tahaks ikka kodust eemal ka kogu perega käia. Märtsiks on meil 2-ks ööks juba tema jaoks seal koht kinni pandud, sest siis on Pete isal suur juubel ja kogu suguvõsa läheb seda nädalalõpuks paari tunni kaugusel asuvasse linna pühitsema. 
Mais läheme me aga hoopis kogunisti terveks nädalaks ära ja loodetavasti selleks ajaks on Josten hotelliga juba sõbraks saanud ning peab kõik need 7 päeva seal ilusti ilma nurinata vastu.  

Kui Josten oli hotelli omanikele üle antud, siis alustasime sõitu Eurotunneli poole. Ma ütleks, et sõit meie kodust Bruges-i on ajaliselt justkui sõit Tallinnast Tartusse. Ainult Eurotunneli check-in lisab veel sõidule natuke aega otsa, sest seal peab enne rongi väljumist vähemalt 45min varem kohal olema. 
Samas on sul aga varem kohale jõudes võimalus ka varajasemale rongile saada, kui rongil peaks vabu kohti jätkuma. Seda tasub check-in väravatest alati küsida.
Ma vaatasin blogist järgi, et viimane kord kui me Belgias käisime oli 5 aastat tagasi!! Mitu korda arvutasin uuesti, et kas ikka oli 5 aastat, sest mulle endale tundus justkui me oleks seal alles hiljuti käinud. 
Veebruar 2018/ mai 2013
Sõit meie kodust Eurotunneli terminaali, Folkestoni, võtab aega umbes 1 tund ja 15 min. Eurotunneli rong sõidab Inglismaalt Prantsusmaale 35 minutiga. Eurotunneli Prantsusmaa poolelt, Calaist, Bruges-i on omakorda ainult 1 tund autosõitu (50km Belgia piirini ja sealt 50km Bruges-i).

Kui olime Eurotunneli väravateni jõudnud saime teada, et kuna hommikul oli seal ühel rongil mingi tehniline probleem olnud, siis kõik rongid hilinevad 2,5 tundi!!!

Seda uudist oli loomulikult natuke valus kuulda, aga me ei lasknud sel uudisel oma tuju rikkuda. Kui jõuame kohale hiljem, siis jõuame hiljem.
Kahjuks oli Pete just eelmisel õhtul me piletid poole tunni võrra edasi lükanud (Eurotunneli pileteid saab 2 tundi enne väljumist muuta, kui neil vabu kohti on veel järgi) kartes, et äkki läheb meil Josteni üleandmisega plaanitust rohkem aega või on kuskil mootoriteel ummikud ning meil ei piisa plaanitud pooleteisest tunnist, et check in-i jõuda. Kuna me aga jõudsime kohale vana aja järgi õigel ajal, siis lisas see üldisele ooteajale vist veel mingi ekstra 30 min otsa :(

Check-in-ist saime kätte oma pardakaardi mille pidime autosse autopeegli külge riputama. See siis selleks, et kõigil asjaosalistel oleks hästi näha mis tähega piletid kellegil on. Meil kästi teminaali parkida ja seal oma tähe väljakutsumist ootama jääda. Kui meie terminaali jõudsime, siis kutsuti rongile alles autosi mille tähtedeks olid S ja T, ehk siis meil oli veel üsna pikk ooteaeg tähe B-ni.
Enne veel kui me terminaali parkida saime ajas meid see all pildil olev märk natuke segadusse. Kas täht B kuulub 'kõigi tähtede' või 'kõigi teiste tähtede' alla?? :D 
Nii tore oli näha, et nii terminaali kõrval, kui ka kohas kus enne rongile minekut ootama pidi, olid olemas spetsiaalsed koerte 'treeningu'platsid kus koertega reisivad inimesed said lasta oma lemmikloomadel natuke ringi joosta ja jalgu sirutada :)
Prantsusmaale või Belgiasse sõites peab ka sellega arvestama, et seal kehtivad teistsugused liiklusseadused ja liiklusreeglid kui UK-s. Näiteks on seal kohustuslik kollase vesti olemasolu, sest kui sul peaks maanteel autoga midagi juhtuma, või kui politseinik sind teel kinni peab, kohas kus peatada tegelikult ei tohi, siis autost välja astudes peab sul see kollane vest seljas olema. Kui ei ole, siis saad kohe kohapeal selle puudumise eest trahvi. 

Veel peavad autos olemas olema ka ohukolmnurk ning autol originaal maa märge või kleeps. Olenevalt riigist, siis on veel soovitav ka alkohoolitesti ja tulede tagavara pirnide olemasolu ning UK autojuhid peavad ka kindlasti ostma auto esituledele vastavad kleepsud peale, et need ei peegeldaks valesse suunda. Seda siis sellepärast, et UK-s on ju teistpidine liiklus. Osadel autodel saab neid tulesid ka ilma kleepekateta automaatselt Euroopa programmi peale panna. 

Õnneks oli Eurotunneli terminaalis olemas kohe eraldi pood, kus kõiki neid asju müüdi ning igal pool olid ka väljas suured plakatid infoga mis nõudmised kuskil Euroopa riigis täpselt on. Need nõudmised olid riigiti ikka üsna erinevad. 
UK-s ei pea sul seaduse järgi ükski nendest asjadest autos olemas olema, küll aga on soovituslik. Autojuhil ei ole ka vaja auto dokumente ja juhilube sõidu ajal kaasas kanda.  
Kuna meil seda kollast vesti ja ohukolmnurka ei olnud, siis olime sunnitud need ostma. Tuled saab õnneks Pete ise autos Euroopa programmi peale panna, seega me ei pidanud mingite eraldi kleepekatega jamama hakkama (kuigi ega see tegelikult olegi midagi keerulist või kontimurdvat)
GB kleepeka kasutamisest aga ei olnud Pete kohe üldse vaimustatud, sest ta ei tahtnud oma autot sellega määrima hakata. Õnneks oli valikus ka magneetiline GB märk mille ta siis ka kohe hea meelega ostis. 
Pete rebis märgi poest väljudes muidugi kohe kilest välja, aga kui me olime auto juurde jõudnud, siis tuli talle meelde, et kuna ta auto ei ole ju metallist, siis ei ole tal selle magneetilise märgiga midagi peale hakata. Ei jäänudki muud üle kui poodi uuesti tagasi kõndida ja märk kleepeka vastu vahetada.
Natuke aega hiljem hakkas Pete juba seda kleepekat vastumeelselt oma autole kleepima, kui mu pilk täiesti juhuslikult eesoleva auto numbrimärgil peatuma jäi. Hüppasin kiiresti autost välja ja hüüdsin Petele, et oota, oota, et kas su auto numbrimärgil siis juba eraldi GB märki ei ole kirjutatud või? Et milleks meile seda kleepekat üldse vaja läheb?
Loomulikult oli ka Pete auto numbrimärgil juba kõik vajalikud märgised olemas ja kleepekas oli täiesti üleliigne ost. 

Kui me terminaali parkisime ja terminaali sisse läksime, siis infoletist soovitati meil natuke ringi kõndida, sest see õige ootamine pidi alles peale turvakontrollist läbimist algama. Siis aga enam autost välja jalutama minna ei saa.
Victor Hugo terminaal nägi välja nagu kõige tavalisem teeääres asuv suuremat sorti service station koos paari poe ja erinevate söögikohtade ja kohvikutega. 

Pilt siit
Kuna ma olin meie reisi jaoks suure hunniku võileibu ja muud toidukraami kaasa võtnud, siis otsustasime terminaalis kolamise asemel hoopis autoparklas autos istuda ja lõunat süüa.
Olime vaevalt jõudnud oma võileivad ära süüa ja natuke raamatut lugeda, kui juba kästigi kõikidel B tähega autodel piirile sõita. 

Meil õitsevad siin juba mitu nädalat õues nartsissid, aga iga kord kui ma nendest nartsissiväljadest mööda sõidan olen ma ise roolis olnud ja seega pole mul olnud võimalik pilti teha. Nüüd siis Prantsusmaale sõites jäi terminaali ees üks nartsissipeenar taas ette. Silt ütleb küll France, aga tegelikult oleme me ikka veel UK pinnal. 
Prantsuse passikontroll enne tunnelisse minekut

Meie suureks üllatuseks ei pidanud me peale turvakontrollist läbimist enam kuskil pikalt ootama, vaid meid juhatati üsna varsti juba rongile. Nagu pildil olevalt kellalt on näha siis me sõitsime rongile kella 14.30 ajal, ehk siis oma originaal ajast vaid pooleteist tundi hiljem. 


Tunnelis sõit möödub alati väga kiiresti. Ega sea ei jõuagi palju midagi teha kui natuke joonistada või lugeda või niisama mõtteid mõlgutada.


Natuke aega hiljem olimegi juba Prantsusmaa pinnal

Ning kuskil 30 min hiljem ületasime juba Belgia piiri
Kuna me läksime Bruges-i siiski väga lühikeseks ajaks ja kuna sattus olema ka väga külm ning üsnagi vihmana nädalalõpp, siis ma uurisin juba eelnevalt välja millised näituseid ja muuseume meil tasuks seal olles külastada. Valisin 4 erinevat kohta välja, märgistasin need kaardil ja uurisin hindade kohta. Mul on hea meel et ma seda tegin, sest eelnevalt uurides sain ma teada, et mitmes kohas on võimalus osta kahe muuseumi pilet korraga ja säästa sedasi raha, aga kohapeal meile ise keegi selliseid pakkumisi ei pakkunud. 

Plaanisin nii, et kohe kui me oleme Bruges-i jõudnud ja kotid hotelli viinud, peaks meil just ilusti veel tund aega aega olema, et üht muuseumi enne kinnipanekut külastada.  Eurotunneli hilinemise tõttu läks meil kahjuks aga see plaan vett vedama. Ma olin seda küll ka juba varem arvestanud, aga tunnikese kaotasime me ju ka automaatselt kohe Prantsusmaale jõudes, sest seal on ju kell tund aega UK ajast ees. 
Otsustasime seega kotid hotelli viia ja niisama linna peale jalutama minna.

Samas meie suureks plussiks oli see, et peaaegu kohe hotelli kõrval asus suur maaalune parkla kuhu otse mootoriteelt sai sisse keerata ja kuhu me terveks ööks ja järgmiseks päevaks oma auto saime jätta. Veelgi suurem pluss aga see, et seal parklas maksis 24 tunnine parkimine VAID €8.70!!!
Ma maksan siin mõneks tunniks shoppama minnes ka rohkem kui seal 24 tunni eest. 
Hotellist kirjutan täpsemalt oma järgmises postituses, sest see postitus on juba isegi väga pikaks veninud. 
Lühidalt võin öelda, et me jäime oma toaga väga rahule. 
Viskasime kotid tuppa ja läksime linna peale jalutama


Uskumatu kui palju erinevaid restorane Brugges on. Mulle jäi mulje justkui igas teises majas asus mingi väike hubane restoran. 
Sellel alumisel pilt ei ole küll restoran, vaid ühe hotelli fuajee

Ja sellises uhkes majas asus McDonalds

Uskumatu kui paljud poed ja restoranid olid Valentine päeva teemaliselt kaunistatud
Üks paljudest sokolaadipoodidest
Seebipood

Meie kõige lemmikumaks sokolaadipoeks Bruges osutus just see väikene poeke. Seal oli kõige suurem ja kõige huvitavam valik. 
Esimese päeva õhtul käisime seal vaid niisama uudistamas, aga järgmisel päeval, olles olnud külastanud ka paljusid teisi sokolaadipoode, suundusime just sinna poodi tagasi sokolaadi ostma.  








Õues oli väga külm (no Eeti mõistes on vist +7 üsna soe ilm), aga õnneks vihma tibutas vaid hooti natuke. Õhtutuledes linn on ikka midagi hoopis muud kui päeval. 
Historium oligi see koht kuhu me plaanisime kohe esimesel õhtul minna, aga kahjuks enam ei jõudnud. Saime vaid korraks eesruumi sisse astuda ja pilti teha.


Kui olime juba jalutamisest isu täis saanud, siis hakkasime otsima restorani kuhu õhtust sööma minna. Vaatamata sellele, et igas teises hoones asus mõni restoran, siis söögikoha otsimisega läks meil lõpuks küll vist mingi tund aega, kui isegi mitte rohkem. Ilma eelneva reserveeringuta ei tahtnud sind keegi vastu võtta. Tegime kogu linnale tiiru peale ja juba hakkasime vaikselt kartma, et jäämegi ilma õhtusöögita, kui siis meie õnneks leidsime veel viimase vaba laua kohe meie hotelli kõrval asuvast restoranist. 

Teenindus oli hea ja toit oli maitsev, aga minu ja Greta jaoks rikkus kogu söögielamuse ära üks restoranis olev klient. Nimelt istus meist paar lauda eemal, näoga minu ja Greta poole, üks keskealine mees. Me algul ei pannud teda üldse tähele, sest ta ootas seal üsna vagusi oma pearooga. Vahepeal võttis väikese lonksu veini ja vahepeal tundus et lasi üldse silmad looja. Mingi aeg hiljem, kui mees juba sööma oli hakanud, juhtis Greta mu tähelepanu sellele kuidas see mees sõi. Iga kord kui ta midagi suhu pani, siis veerand sellest toidust tuli tal suust tagurpidi tagasi. See oli ikka üsna jälk vaatepilt, aga kuna ma algul arvasin, et ehk on tegu erivajadusega inimesega, siis me Gretaga proovisime oma silmad sellelt vaatepildilt lihtsalt eemal hoida. 
Ma olen kindel, et kui Pete oleks näoga selle mehe poole istunud, siis me oleks sealt restoranist koheselt lahkunud. Teda oleks see vaatepilt kohe kindlasti öökima ajanud. Ega see kaua aega ei võtnudki, kui mehe kõrval lauas istuvad inimesed ei suutnud sellele vaatepildile enam vastu panna ja lahkusid. Mõni minut hiljem lahkusid ka meie kõrval lauas olev noorpaar. 

Nõrganärvilistel soovitan kaks järgmist lõiku vahele jätta.

Selleks ajaks oli mees oma söömise küll juba lõpetanud, aga  päris õudus alles algas. Mees hakkas nimelt rögastama nii, et röga voolas välja nii mõlemast ninasõõrmest, kui ka suust. Kogu ta seljas olev nahkjakk oli sellega koos ning peale igat järgnevat köhatust või kurgupuhastust voolas tatti aina juurde. Selleks ajaks oli asi selge, et mees oli kas purjus või mõne teise kangema kraami võimu all. 

Õnneks ta ise püsis üsna vagurana ja pooleldi magades, sest minu kõige suuremaks hirmuks oli see, et ta lauast püsti tõuseb ja siis segaduses meie poole kõndima hakkab, kuigi välisuks kohe ta selja taga asus. Kuna tegu oli väga väikese restoraniga ja lauad kõik üsnagi tihedalt teine teise kõrval, siis tal oleks aidanud ühest sammust et ümber kukkuda ja meie peale vajuda. Prrrrrr.....

Kuigi kogu see vaatepilt oli nii jube, et mul tulevad isegi praegu veel külmajudinad peale sellele mõeldes, siis nii tore oli näha kui viisakalt ja inimlikult restoraniomanik mehega tegeles ja ta restoranist eemaldas. Kindlasti oleks olukord keerulisem olnud, kui mees oleks käitunud agresiivsemalt ja lärmakamalt, aga jah... see tatt ja röga olid kõrvalvaataja jaoks ka juba piisavalt karm vaatepilt ja kogemus. Vedas Petel, et ta sellest kõigest pääses ja sai rahus oma õhtusööki nautida, aga samas kuna me Gretaga oleme ka palju kõvema talutavuspiiriga kui Pete, siis lõpuks polnud ka meil suurt häda midagi....ÖÄkkk...


Peale õhtusööki suundusime tagasi hotelli ja sellega me esimene päev Bruges lõppeski. 

3 comments:

  1. Mmmmm, Brügge... Me oleme seal kunagi väga ammu paar tundi veetnud ja väga ilus oli. Ja teil seal on soe, soe, soe! Meil lubatakse tulevaks nädalaks -27, õudne.

    ReplyDelete
    Replies
    1. -27!!!!!!! APPI!!! Nii külma ilma vastu aitaks vist vaid talveuni või Eestist ära põgenemine. Tunnen sulle tõsiselt kaasa :(

      Tegelikult on meil ka siin viimased nädalad üsna jahedad ilmad olnud, aga jah teie külmaga ei anna võrreldagi. Meil oli ju pikalt +10 ,+12 kraadi ja kui siis äkki mingi +7 või +6 kraadi peale langes, siis tundus juba väga külm :) Mõnel hommikul saab ka 0 lähedast ilma tunda, aga see on vaid hommikuti.

      Samas üha rohkem ja rohkem lilli tärkab ellu. Mul on aias kohe üks punaste õitega põõsas õitsema puhkemas. Lund oleks muidugi tore nädalakese näha ja katsuda, aga Eesti talve ma küll taga ei igatse :)

      Delete
  2. Kui mõnus nädalalõpp. Meil pole mingit vaheaega :-(
    Jään ootama järge!

    ReplyDelete