Tuesday, 5 December 2017

PÜHAPÄEV LONDONIS

Käisime sel ajal kui mu ema meil külas oli paaril korral taas Londonis. Ühel pühapäeval sõitsime Londoni ühte muuseumi, aga kuna see osutus üsna väikeseks ja minu jaoks ka üsna igavaks, siis pidime ruttu mõtlema mida veel Londonis ette võtta. Mina pakkusin kohe välja, et läheme Piccadilly-s asuvasse Fortnum and Mason kaubamajja (Wiki). Ma olen sinna kaubamajja juba ammu tahtnud uudistama minna, aga ühel või teisel põhjusel pole õnnestunud. Kui ma ütlen uudistama siis ma otseselt mõtlengi uudistama, sest kuigi jutt käib kaubamajast, siis meie jaoks siiski mitte sellisest kaubamajast kus hirmsasti shoppama hakata. Pigem tegu natuke nagu muuseumiga. 

Kaubamaja väikeseid filiaale on ka mujal (näiteks Heathrow lennuväljal) ja eelmise aasta jõulude ajal kui me Somerset majas käisime (mida ma ka siin kajastasin), siis oli ka seal just selle kaubamaja kaup väljas. 

Pete sellest idees just eriti vaimustuses ei olnud, sest tema muretses parkimise pärast. Kuna Piccadilly keskus on üsna rahvarohke piirkond, siis võis arvata, et parkimiskohti on raske leida ja parkimine kallis. Pühapäeviti on Londonis küll see hea asi, et kollasele joonele saab tasuta parkida, aga arvata võis, et kõik need vabad kohad on juba kellegi teiste poolt hõivatud. Kuna meil aga mingit paremat mõtet ka pähe ei tulnud, siis seatsime suuna ikkagi Kaubamaja poole. Siit mõned pildid autoaknast võetuna.








Hiljem tuli välja, et parkimise pärast ei oleks Petel olnud üldse vaja muretseda. Leidsime tänavalt vaba koha üsna lähedal Fortnum and Mason kaubamajale ning saimegi tasuta parkida (parkimismajades peab ka pühapäeviti maksma). Muudel päevadel on aga parkides tunni hind üsna soolane, kuigi Pete suureks rõõmuks lugest ta sildilt, et elektri ja hübriidautod saavad ka nädalal sees seal samas peaaegu tasuta parkida (peavad vaid esimese 10 min eest maksma mis on ikka väga, väga vähe, ehk siis vähem kui £1 maksimum 4 tunni eest).

Natuke jalutamist ja olimegi kaubamaja juures
Kaubamaja algatajaks oli William Fortnum, kes oli Kuninganna Anne kuningliku leibkonna üks teenritest. Kuna Kuninglik perekonna üheks nõudmiseks oli, et igal õhtul kasutataks uusi küünlaid, siis jäi majapidamises alati järgi palju poolikuid küülaid. William Fortnum hakkas neid poolikuid küünlaid hea kasumiga maha müüma. Ettevõtlik Fortnum omas ka kõrvalärina toidukauplust. Mõni aeg hiljem veenis Fortnum oma majaomanikku Hugh Masonit temaga ärisse astuma ja 1707 aastal avasidki mehed Masoni enda väikeses poekeses St James-i turul esimese Fortnum and Mason-i poe. 

Poes hakati müüma luksuslikke ja erilisi toite ja toiduaineid. Näiteks Napolioni sõdade ajal (1803-1815) varustas pood Briti ohvitsere kuivatatud puuviljadega, maitseainete ja moosidega. Krimmi sõja ajal (1853-1856) aga saatis kuninganna Victoria laevakoormate viisi Fortnum and Mason buljongit (concentrated beef tea) Florence Nightingale haiglasse. 
Fortnum and Mason-i pood oli ka esimene pood mis 1886 aastal hakkas müüma ka praegu UK väga tuntud ja igapäevases kasutuses olevaid Heinz purgiube (Heinz tinned baked beans)
Enne kui me kaubamajja sisse astusime käisime veel ruttu üle tee olevas väikeses söögikohas kõhtu kinnitamas. Kes sõi kartuliputru ja vosrtikesi, kes jõi lihtsalt kohvi ning sõi kooki. 
Tagasi kaubamaja poole kõndides sammusime mööda ka ühest sellisest kuulsast kohast nagu BAFTA maja. Tegu siis Briti Filmi ja Televisiooni Akadeemiaga (British Academy of Film and Television Arts) kes annab iga aasta välja auhindu parimatele Briti filmidele ja televisiooni sarjadele/saadetele ning neid auhindu kutsutaksegi BAFTA-deks. Tegu siis Briti oma Oscaritega. 
Ja nii me jõudsimegi lõpuks kuulsasse kaubamajja mis samal kohal on seisnud ja poena tegutsenud juba alates 1707 aastast. Oli natuke eriline tunne küll minna poodi mis on juba üle 300 aasta vana. 
Jõulude eelne aeg ongi kõige parem aeg selliste kuulsate poodide/kaubamajade külastamiseks. Kõik kohad on nii ilusasti ära kaunistatud, et tahes tahtmata tuleb selline tunne peale nagu sa astuks muinasjuttu. 



All oleva foto vasakul pool on marmelaadi/moosi/mee maja ja paremal oleva majakese juures oli kõigil võimalik erinevid teesorte nuusutada. Ema soovis paki mingit teed koju kaasa osta ja nii me seal siis nuusutasimegi, et milline see kõige õigem oleks. Pean tõdema, et nii mõnigi tee mis nime poolest nii ahvatlev tundus lõhnas tegelikult jubedalt. Võimalik muidugi et maitse võib lõhnale vaatamata jälle väga hea olla, aga me ei julgenud riskida. Mina nagunii teejooja ei ole, seega nuusutasin seal niisama enda lõbuks.

Siit pilt ühest kallimast advendikalendrist mida mina näinud olen (kohe kindlasti on olemas ka kallimaid). Nägi ilus välja küll, kuigi need kommikesed ja väikesed sokolaadid, mis iga luugi taga olid, olid küll üsna viletsad. Samas maja ise oli puidust ja midagi sellist mida saab aasta-aasta järel kasutada ja kui sedasi võtta, siis see tegelikut ei olegi nii kallis. Pärast saab veel ju ka juba täiskasvanuks kasvanud laps selle oma lapsele/lastele edasi pärandada. 

Kaubamaja esimesel korrusel oli rahvast murdu. Mõned inimesed ostsid korvide ja isegi kärude täis kauppa kokku. Kuigi tegu on väga prestiizika ja kalli kaubamajaga, siis tegelikult, just toiduosakonnast, on võimalik osta kas pakk teed, või küpsist või purk moosi ka alla £5. 
Hamper-ite hinnad algavad selles poes £55 ja lõppevad £6000


Kommiosakonnas seistes tuli küll selline Victoria ajastu lapse tunne peale. Kõik nägi nii ilus ja värviline välja. Imetlesime neid komme seal suu ammuli.
Me kõik ostsime sealt endale ühe 'kommi'. Algul sai igaüks natuke vahukommi endale valida ja pärast ostis Greta veel endale eraldi 6 väikest sokolaadi pallikest. Teenindus oli loomulikult tipptasemel ja sellistes kõrgklassilistes poodides ja hotellides sa kohe ka tunnetad, et su eest tõesti hoolitsetakse ja hoolitakse. 

Kui me küsima läksime mis selle pallikese sees on mida Greta osta tahtis (et ikka kindel oleks et muna ei sisaldaks), siis tädi kohe lahkelt ulatas ühe pallikese Gretale maitsta. Greta tegelikult tahtiski vaid ühte pallikest osta, sest nende hindade juures ega ta oma taskuraha eest neid komme väga palju polekski saanud osta. Gretale pallike maitses ja me oleksime võinud sealt ka niisama ära jalutada, aga kuna see tundus meile kuidagi kohatu siis Pete otsustas neid neid pallikesi sealt lõpuks koguni 6 tükki osta (igaühele kaks, jättes mind välja).
Oo ja need vahukommid!! Mina valisin ühe vaarika ja ühe soolase karamelli maitselise vahukommi ja see viimane oli igaljuhul küll taevalik. Ma ei mäletagi enam selle õiget maitset rohkem kui vaid seda, et see oli TAEVALIK! Selliste tavaliste vahukommidega ei anna võrreldagi.

Vaarikas oli ka hea, aga kuna ma teisi maitseid ei maitsnud, siis ei tea kui head need teised olid. Seda soolase karamelli oma ma ostsingi sellepärast, et kui ma müüjalt küsisin, et milline tema lemmik on ja millist tema soovitaks maitsta, siis ütles ta kohe et soolase karamelli oma. 

Neid vahukomme oli võimalik ka sellise ilusa karbiga osta. Järgmine kord ma teen seda :)
Sokolaadiletis oli loomulikult ka meeletult suur sokolaadi valik. Maitse kohta ei oska midagi öelda, sest sokolaadi me sealt ei ostnud, aga kindlasti olid need magusad :)


Suhkruglasuuriga puuviljad
Martsipanid
Koogid


Teisel korrusel müüdi kuuseehteid ja muud nipet-näpet. 

Muideks, kui mu ema hakkas oma teepaki eest hiljem maksma, siis kaardimasinasse ilmus automaatselt eestikeelne tekst :)

Hakkasin Pete-st pilti tegema kui ta ütles, et oota natuke ning pistis siis nina jõulusoki sisse. Kui ma hiljem kodus pilte vaadates ta käest küsisin, et miks ta tahtis, et ma tast pilti teen kui ta jõulusoki sisse oksendab, siis ta ei saanud üldse aru millest ma räägin. Tema olevat lihtsalt uurinud mis soki sees oli ja mõtles et selline pilt oleks huvitavam, kui pilt vaid sokki käes hoidvast mehest :)


Lõhnaõili sai poest osta kinnistele pudelitele lisaks ka lahtiselt
Need lõhnaõli 'kannud' näevad seal välja natuke nagu läbipaistvad samovarid







Kui olime Fortnum and Mason kaubamajas küllaldaselt ringi uudistanud siis otsustasime korraks ka sisse hüpata kohe üle tee asuvasse Burlington House. Me kumbki Petega ei teadnud mis majaga tegu oli, aga kuna nägi teine väga võimas välja ja värava peal suured plakatid Dali/Duchamp näitusest, siis otsustasime uurima minna. Tuli välja et seal majas asub Kuninglik Kunsti Akadeemia (Royal Academy of Arts).


Kuna meie näitusele minna ei soovinud (piletid olid kallid ja meil ei olnud enam palju aega ka), siis uudistasime niisama natuke ringi. Kahjuks aga ei olnudki seal eriti mingeid ruume mis rahvale niisama avatud oleks olnud. Kolmes suures saalis oli küll lastel võimalik mingist kunstiprojektist osa võtta ja neid ruume me siis ka näha saime, aga sellega asi piirdus. Näitusepileteid omades oleksime näitusele lisaks ka maja seest rohkem näinud, aga ehk siis mõnel teisel korral.
Ja oligi aeg autosse kõndida, et veel ka toidupoodi ruttu minna. Pühapäeviti on meil toidupoed suures enamuses vaid kella 16.00 lahti (mõned üksikud ka 17.00-ni), seega pidime kiirustama et õhtusöögiks süüa jõuaksime ikka osta. Londoni keskusest väljasõit võtab millegipärast alati nii palju rohkem aega kui Londoni sisse, aga lõpuks me sealt siiski välja saime ja jõudsime ka veel ilusti toidupoodi.

Siit veel mõned pildid autoaknast









4 comments:

  1. Aitäh nii huvitava postituse ees! Lugesin ja vaatasin pilte kohe mitu korda. Nüüd tunne, nagu oleksin ise Londonis käinud. Kaunist jōuluaega teile!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii tore, et sa postitusest naudingut said ja sellest siis ka veel mulle eraldi teada andsid :) Ilusaid jõule ka teile!

      Delete
  2. Suutsid oma piltide ja kirjutisega mind jõulumeeleollu viia ja Londoni-igatsuse tekitada. Aga kahe nädala pärast ma juba sinna lendangi.Ilusat jõuluaega teie perele.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mõnusat Londoni reisi ja ilusaid jõule! :)

      Delete