Sunday, 30 July 2017

MALLORCA-milline üks tavaline päev välja nägi (osa7)

Meie Mallorca puhkusest on küll juba pea kaks kuud möödas, aga mul on veel paari postituse jagu materjali alles mida ma blogisse ajaloo tarbeks jäädvustada soovin. 

Tegelikult oleme me vahepeal ka Inglismaal väga huvitavates kohtades käinud ja mul on kindel plaan ka nendest kohtades siin blogis kirjutada, aga proovin kõigepealt ruttu Mallorca reisiga ühele poole saada.

See postitust ongi eelkõige pildipostitus, et kunagi hiljem oleks hea tagasi vaadata. 
Need pildid annavad ülevaate sellest milline nägi välja üks meie tavaline puhkusepäev. Mitte et see teid hirmsasti peaks huvitama või et see midagi põnevat ja tarka oleks, aga noh, nagu ma juba mainisin, siis eelkõige meile endile ajaloo tarbeks. 

Hommikul kohe peale hommikusööki seadsime end sisse basseini äärde, kes ujuma, kes päevitama. Valida oli meil kahe väikese basseini vahel.
Ma jõudsin puhkusenädalaga ära lugeda kolm ja pool raamatut. Kaks nendest olid 'Minu sarja' raamatud, mille lugemiseks ei lähegi tavaliselt rohkem aega kui päev või kaks. 
Kolmas raamat aga osutus nii jamaks, et ma ei hakanud seda raamatut isegi mitte pärast tagasi koju tooma, vaid jätsin hotelli. Lugesin raamatu siiski lõpuni, lootuses et ehk siiski hakkab seal ka midaig põnevamat toimuma. Ootasin nimelt seda pöördepunkti, mis küll lõpuks tuli, aga nii hilja ja tasaselt, et ei pannud nagu enam tähelegi. 

Keegi on kuulutanud selle raamatu veel Costa Book Award võitjaks 2015, aga no ma ei tea kui tõsiselt sellist auhinda üldse võtta saab või peaks. Võib olla kui oleks raamatu kõrvale Costa kohvi joonud, oleks jutt põnevamana tundunud ;) 


Greta veetis suurema osa ajast basseinis, väljas käis vaid jäätist söömas. Kuna päikse käes on nii raske aru saada, kui palju on juba liiga palju päikest ja seda veel eriti peegeldavas vees aega veetes, siis me vahepeal lausa sundisime Gretat veest välja tulema ja iPad-iga mängima. 




1. juuni hommikul alustasin ma raamatu lugemist sellise lausega...
Milline tore kokkusattumus


Mõnel päeval lesisime peale lõunasööki edasi basseini ääres, aga kuna me tavaliselt ei viitsi päris kogu päeva ühe koha peal mööda saata, siis tihti käisime ka vahelduse mõttes kohalikus rannas. Mõnikord läksime randa kohe hommikul vara ja tavaliselt sisaldas see siis ka suveniiripoekeste külastamist. Mingeid suveniire meil küll ei olnud plaanis osta, aga ajaviite mõttes oli tore natuke uudistada, kuigi kõik poed müüsid enam-vähem sama kaupa. 











Mulle nii meeldisid need värvilised kiviplaadid, aga kahjuks oli tegu väikeste magnetitega ja mitte korralike plaatidega. Meile on koju alumise korruse vetsu vaja peeglit ja peegil alla kuskil kaks või kolm rida plaate ja mulle tundub, et sellised väikesed värvilised plaadid oleks me vetsu väga hästi sobinud. Näevad teised nii rõõmsad ja värvilised välja, kuigi ma ei ole kindel, et ma just Mallorca tekstiga plaate sinna panna tahaks. 
Õnneks ma ei pidanud kaua nende plaatide pärast seal poes pead murdma, sest ilma magnetiteta plaate neil ei olnud ja magneteid oleks pea võimatu olnud nende plaatide tagant eemaldada, nii et tegin vaid ühe pildi ja naudin nüüd hoopis seda.



Ainuke asi mida me kindlasti poest osta tahtsime olid kingad Petele. See kingapood oligi vist ainuke PÄRIS pood kogu selle pika ostutänava peale, sest kõik ülejäänud poed olid suveniirikad või poed mis olid paksult odavat hiina kaupa täis. Me märkasime seda poodi juba eelmisel aastal, aga siis ei olnud Petel otseselt uusi jalanõusid vaja ja meil ei olnud ka kohvrites lisa paarile kingadele vaba ruumi seega ei hakanud neid isegi mitte jalga proovima. 

Sel korral oli Petel aga just hädasti selliseid kingi vaja nagu seal kingapoes müüdi. Kuna Pete oli sel päeval poest mööda kõndides vaid lühikestes pükstes ja plätudega, siis otsustasime mõnel teisel päeval uuesti tagasi tulla ja pikad püksid ning sokipaari kingade proovimiseks spetsiaalselt kaasa võtta. 
Mõeldud tehtud. Poes tuli küll hiljem välja, et ma olin Petele kogemata Greta koolisokid kaasa pakkinud. Need näevad Pete sokkidega nii sarnased välja, et ei olnud ime, et need Pete sokisahtlisse sattunud olid ja sealt siis hiljem leidsid tee Mallorcale. Õnneks siiski venisid nii palju, et Pete sai kingi proovida, aga ega need poeomanikud väga vaimustatud ei olnud kui nägid algul Pete leti ees pikkadesse pükstesse riietumas ja siis veel ka laste sokke jalga venitamas, aga mis teha. Vähemalt lahkusime nende meeleheaks poest mitte ainult ühe kingapaariga Petele, vaid ka minul oli poest lahkudes oma kingakarp kaenlas ja ka veel uus käekott üle õla. 
PS. Märgin igaks juhuks ära, et pildil olevad kingad ei ole need mis me Petele ostsime.










Kohalik rand oli ikka väga turistikas. Sardiinia peaaegu et privaatsete randadega ei andnud võrreldagi, aga tühja sellest. Me tundisme end meie hotellis juba piisavalt privaatselt nii et vahelduseks oli täitsa huvitav ka rahva sekka minna.

Ega mul rannas raamatu lugemisest suurt midagi välja ei tulnud, sest pidevalt käis kuskil mingi action. Küll käis arbuusi müüja oma kraami pakkumas, küll kõndis mõni laps või täiskasvanu me lamamistoolidest sellise hooga mööda, et liiva lendas laias kaares. Vahepeal pidi muidugi ka Gretal, kes kaugemal rannajoonel mängis, silma peal hoidama, kuigi suurema osa ajast nad ujusid Petega koos või siis käisid niisama trenni eesmärgil randajoont mööda jalutamas. 

Päris mitmel korral käisid ka kaks hiina naist kogu keha massaaži 10 euro eest pakkumas. Ühel sellisel korral võttiski meie ees istuv kamp naisi hiinakate pakkumise vastu. Mul oli siis loomulikult vaja oma uudishimu rahuldada ja vaadata mida endast selline 10 eurone massaaž ka kujutab. 

Jõudsin vaid ühe pildi blogi jaoks teha kui hiinlannad äkki väga imelikult käituma hakkasid ja lõpuks üldse masseeritavate naiste kaissu peitu pugesid!!!
Sellelt pildilt on näha kuidas blond naine proovib oma rätikuga ühte hiinlannat varjata (hiinlannal on valge nokamüts peas) ja teine naine istub tahtlikult sirge seljaga nende ees, et omakorda hiinlannat oma kehaga varjata. Teine hiinalanna on üldse lamamitooli ees pikali maas ja seega teda pole pildil isegi mitte näha. 

Kohe varsti sain ka aru mis sellise käitumise põhjustas. Nimelt oli randa tulnud politseinik, kelle ülesandeks oli arvatavasti hoida silma peal ebaseadsulikul kaubandusel. Arbuusimüüja oli ta juba oma haardesse saanud, aga ma ei tea kas kontrollis ta tegevust niisama või milles asi oli, sest pärast jalutas mees oma puuviljadega endiselt rahva seas edasi. 
Küll aga vaatas politseinik aegaajalt meie poole ja proovis justkui rahva seast kedagi otsida. 

Hiinlannad värisesid kui haavalehed kuniks ühel hetkel haarasid omad kompsud ning pistsid jooksu. 

Mulle jäi küll selline mulje, et politseinik tahtlikult andis naistele võimaluse põgeneda, seistes ise suurema osa ajast meie poole seljaga. Aegajalt siiski vaatas kullipilguga meie poole, aga kui ta neid naisi tõesti oleks kätte tahtnud saada, siis oleks ta ju saanud kohe meie juurde tulla ja naised lamamistooli alt välja tirida.  
Mina aina klõpsutasin pilte teha kuniks hakkasin mõtlema, et appi, aga mis siis kui politseinik tuleb ja tahab pärast neid minu tehtud pilte näha. Ma küll õnneks väga avalikult ei pildistanud nagunii juba ka sellepärast, et ma ei tahtnud et hiinlannad ja neid peitvad naised seda näeks, aga siiski. 
Õnneks siiski nii kaugele asi ei arenenud, kuigi mõne aja pärast otsustas politseinik ikka ka kohapeale tulla asja uurima, aga selleks ajaks olid massöörid muidugi juba kes teab kus. Meie käest ei küsitud midagi ja politseinik kõndis lõpuks oma mootoratta juurde tagasi. Ma tegin temast seljatagant salaja veel ühe pildi. 




Rannas oli vesi palju soojem kui hotelli basseinis. Kohe nii soe, et isegi mina käisin ujumas. Ookeanis ujumine toob küll endaga alati kaasa liiva täis püksid ja liiv rikub üldiselt ka päevitusriided ära, aga korra aastas kannatab ära küll. 

Tagasi hotelli tulime me tavaliselt kuskil 5 ajal ühtul, et siis ennast järjekordseks sööminguks valmis sättida. Kui hommikusöögile mindi enamuses igapäevases riietuses (kuigi kohe kindlasti mitte bikiinides või ujumispükstes), siis õhtusöögile minnes pani suurem enamus inimesi lausa piduriided selga. 
Selle roosa kleidi ostsin ma Gretale ühest kuurortlinnade turistidelel mõeldud Hiina poest 10 euro eest. Tüüpiline Hiina rämps paljude silmis, aga kuna nägi väga ilus välja ja Greta puhul naugnii intensiivset kasutamist ei leia, siis olen kindel (või vähemalt loodan) et peab ilusti ka veel järgmise suve vastu (ning saan siis ka veel kellegile edasi anda)
Hotelli katusel olevas 'solaariumis' (päikese platvormil) olid maas väikesed ruudukujulised duššid millele peale astudes sealt vett välja purskas ja kus oli võimalik ennast palava ilma korral jahutmas käia. Meie sinna katusele päevitama kunagi ei roninud, sest seal oli päeval ikka meeletult palav, aga Gretale meeldis õhtuti katuse kaudu sööma minnes neid dušše testida. 

Peale sööki tegime tavaliselt veel hotelli territooriumil ühe väikese jalutuskäigu enne magama minekut, sest kuidagi pidi ju neid kaloreid vähendama mida me seal hotelli restoranis endale pidevalt sisse õgisime. 



Vaadake millised toredad lillepotid mis kohe aedade sisse ehitatud on












1 comment:

  1. Ikka nii mõnus koht tundub! Ja sul on hästi ilus kirju kleit sellel pildil, kus sa diivani peal külili oled:)

    ReplyDelete