Kuna Greta sünnipäevani ei ole enam palju aega jäänud, siis üha enam käib meie koduseinte vahel jutt kassist. Nimelt on Greta unistanud oma väikesest kassipojast juba kõvasti üle kahe aasta. Ma mõnikord täitsa imestan, et kuidas ta suudab nii pikalt nii täiskasvanulikult oodata. See on tema kõige suurem unistus oma kass saada, aga ta ei käi kunagi meile oma kassi sooviga pinda, vaid lihtsalt vaikselt ootab ja unistab millal see õige aeg kätte jõuab.
Kui me veel vanas kodus elasime, siis me rääkisime talle, et kuna me elame sõidutee ääres, siis kassi saame võtta ainult siis, kui me kuhugi turvalisemasse kohta kolinud oleme. Ühtepidi oli see tegelikult vaid vabandus, sest kuna meie Petega ei ole erilised 'looma inimesed', siis lükkasime uue kodu jutuga seda kassi soovi tahtlikult kuskile kaugesse tulevikku. Siis me veel ei oskanud arvatagi, et see kolimine tegelikult nii ruttu meie plaanidesse tuleb. Kui me siis aasta hiljem juba meie uues (praeguses) kodus elasime tuli kassi jutt uuesti päevakorda, aga sel korral oli takistuseks plaanitud remondi ja ehitustööd. Möödus teine aasta ning kui sügiseks kõik ehitustööd lõppenud olid hakkasime taas kassi peale mõtlema, aga üsna pea otsustasime, et enne jõule ei ole mõtekas kassi võtta, sest siis ei jääks vist meie kuusest suurt midagi järgi. Pluss kõik need rahvarohked jõulupidustused ja muu trill-trall.
Me loomulikult ei langetanud neid otsuseid omapäi, vaid arutasime asja ikka ka Gretaga eelnevalt ning lõpuks leppisime kokku, et lükkame kassi võtmise Greta sünnipäeva peale. Kuna jõulude ja Greta sünnipäeva vahele jääb vaid paar kuud, siis juba oodatud 2 aastaga võrreles tundus see paar kuud tema jaoks kui homme ja probleeme ei tekitanud.
Greta unistuseks (ja ka minu) oleks kindlasti selline vaatepilt, kui tema sünnipäevahommikul me talle ühe suure kasti ulataksime, kust siis väikene kiisupoeg 'välja kooruks'.
Ma arvan, et selline kingitus paneks Gretat (ja ka meid) õnnepisaraid valama.
AGA...
...siin on nüüd üsna mitu AGAt!
Esiteks oleks ju tore kui Greta saaks ikka ise endale oma kassipoja välja valida, seega täieliku üllatust meil talle ei ole võimalik teha. Tegelikult muidugi oleks, aga kuna tegu saab ju ikkagi olema tema ja mitte minu või Pete kassiga, siis meile meeldiks kui valiku saaks teha ta ise.
Teiseks...
Paar nädalat tagasi otsustasime ühel laupäeval seda kassi võtmise asja lähemalt uurima hakata. Pete käis kohalikust loomakliinikust küsimas, et kust üldse alustada. Meil on neid loomakliinikuid siin pea igal pool ja üks kohe meie kodu lähedal, seega tundus hea koht kust alustada. Loomakliinikust saadeti meid ühte meist mitte väga kaugel asuvasse loomade varjupaika. Neid varjupaiku on meil siin samuti vaat et pea igas linnakeses, aga loomakliinikust soovitati meile ühte sellist, kus kohapeal suurem loomade valik.
Kui me algul arvasime, et see laupäev kujuneb üheks ootusärevust ja rõõmu täis päevaks, siis tegelikult tulime me sealt loomade varjupaigast koju suuri pisaraid valades.
Kohe räägin miks.
Kõigepealt läksime infot otsima registratuurist, kus meile öeldi, et kassipoegade tipphooaega on aprilli ja septembri vahemikus. Registratuurist juhatati meid kassimajja, mis esmapilgul nägi oma kassikastidega üsna imelik ja natuke hirmutav välja (minu jaoks).
Mõnes kastis oli kasse koguni kaks
Kassikastide peal oli ka igasugu humoorikaid sildikesi
Kui me olime neid karvapallikesi seal mõnda aega imetlenud, pööras Pete näoga minu poole, sosistas 'we need' ja pani kaks sõrme püsti. Mu esimene reaksioon oli 'ei mingil juhul', aga viis minutit hiljem olin ka mina valmis need kaks kiisupoega endaga koju kaasa võtma.
Õnneks tuli välja, et nendele kassidele ei otsitagi hetkel kodu, vaid kassid on loomade varjupaigas lihtsalt ajutiselt hoiul. Kohus oli kassid omanikult ära võtnud, aga kuna kohtuprotsess oli hetkel veel käimas, siis oli ka kasside edasine saatus veel lahtine.
Kui varjupaiga töötaja, kellega Pete rääkis, kuulis, et me elame suure tee ääres, siis ütles ta kohe, et kassipoega meil kahjuks ei ole võimalik võtta. Peale seda kui Pete oli meie maja asukohta naisele ka Google map-ilt näidanud raputas see pead ja ütles, et tema arvates on ka juba vanema kassi võtmine meie puhul suure küsimärgi all. Põhimõtteliselt oleks meie ainukeseks variandiks võtta mõni vigane kass (kas kurt või pime jne), kel oleks õues käimine välistatud ja kellest seega saaks tubane kass.
See oli täielik pauk meile. Eelkõige mida see Gretat silmaspidades tähendas. Tema suur unistus vallatust kassipojast, või siis üldse kassist, purunes ühe hoobiga miljon killuks.
Ka meie Petega tundsime just kui keegi oleks meid väga valusasti löönud, sest olime ju meiegi just kassiarmastusse langenud ja mõtte kassist, kui oma pereliikmest, omaks võtnud. Kõige valusam oli muidugi seda kõike Gretale edasi öelda, kes uudist kuuldes vaid vaikselt suuri pisaraid valas ja täiesti sõnatu oli.
Kui Greta hiljem ütles, et ta vigast kassi kohe kindlasti ei taha, siis selle variandiga, et kiisupoeg jääb mängust välja ta isegi juba hakkas leppima. Lohutas ennast sellega, et ehk mõni kaheaastane kass ka veel vallatu on ja mängida armastab. Seda, et ta kassist täielikult ilma võib jääda, sellele ta ei julgenud üldse veel mõeldagi.
Me olime kõik täielikus masenduses ja nagu ma juba mainisin, siis hommikul rõõmsalt algav päev oli korraga muutunud meie jaoks täiesti pimedaks. Meie jaoks oli meie kass justkui juba surnud.
Lubasime Gretale, et me mõtleme midagi välja, et ärgu ta liiga palju hetkel kurvastagu. Kui me varjupaigast lahkusime, siis tõesti tundus nagu kõik võimalused kassi omamiseks olid meilt ära võetud, aga tegelikult see ju nii ei olnud.
Hiljem tulime Petega järeldusele, et Gretal on kindlasti kassi vaja ja kassi me ka võtame. Ja kui juba kassi, siis ikka kohe kassipoja mitte kellegi teise endist kassi. Suurt teed me oma maja juurest eemaldada ei saa, aga me uurime kas oleks midagi millega suure tee riski kasvõi natuke vähendada. See teadmine, et nii me naabritel, kui ka teistel inimestel meie tänavas ja meie ümbruses on kassid, ei ole küll riski vähendaja, kuid siiski natuke julgustav kassi võtmise otsuse juures.
Varjupaigast meile arusaadavalt kohe kindlasti kassi ei anta ja me oleme selle otsusega igati nõus, samas kassipoegi saab ju ka mujalt, kui vaid varjupaigast.
Tänaseks oleme ka otsustanud, et sünnipäevaks Greta kassi kahjuks ei saa, sest kuna meil on plaan varsti puhkama minna, siis tähendaks see seda, et peaksime kassi kohe varsti peale võtmist juba kellegi teise hoole alla üksi jätma. Kuigi ka see ei oleks maailma lõpp, siis eelistame siiski oma beebiga esimesed kuud ise kodus olla ja tema eest hoolitseda. Kuna Greta ISE ei olnud nõus puhkusereisist loobuma (meie õnneks :)), siis on ta valmis veel mõned kuud oma unistuse täitumiseni ootama.
Mul on tunne, et kassiomanikeks saame me ehk augusti lõpus, kui kõik puhkused on seljataga ja ees algamas uus kooliaasta.
Aga eks aeg näita.
Edit:
Panen siia kaks pilti kust on natuke näha millisest tees jutt käib.
See esimene majade ees olev tee on vaid selline tee kus majaomanikud oma autodega sõidavad. Seal ikka liiguvad ka autod, aga mingit liiklust kui sellist ei ole. Siis tuleb riba muru ja puid ning siis algab suurem neljarealine tee (kaherealine ühele poole, riba muru, kaherealine teisele poole ja siis mets). Kuna pika tee ühes otsas on ringliiklus ja teises otsas valgusfoor, siis liiklus teel ei ole pidev, vaid vahel tuleb autosid korraga palju, vahel on üsna vaikne, vahel tulevad teatud intervallidega. Hommikuti ja õhtuti tipptunni ajal on ehk kõige tihedam liiklus, päeval vaiksem ja noh hilja õhtul ja öösel pea olematu.
Aknast zoomitud pilt
ja maja ees tehtud pilt
Vapustav kord majas on Inglismaal. Aga eks sealgi ole vist kennelid, kust saab tõukassi oma soovi järgi ja ei peagi Alutaguse metsas elama, teie Greta on väga meeldiv laps ja väärib oma kassi!
ReplyDeleteMe elame ka lausa maantee ääres, aga meil pole ükski kass auto alla jäänud. Aegajalt nad küll lähevad ka teisele poole teed.
ReplyDeleteVäga huvitav kogemus kohtuda sellise uhke kassimajaga. Kui me eelmisel kevadel Londoni Canary Wharfis korterit üürisime siis selle korteri perenaine töötas ka kusagil kasside varjupaigas ja korteri üürimisest saadav tulu läks varjupaigale. Meie rõõm oli topelt - mugav korter miljonivaatega Thamesile ja kogu linnale ja samas abistasime kodutuid kasse.
ReplyDeletePoleks arvanud et need adopteerimise eeskirjad nii ranged on, elate ju siiski äärelinnas ja aiaga majas. Paljudes kohtades kus oleme Londonis elanud on olnud kassid, aga siis peamiselt toakassid kes kunagi õues ei käi. Ühes kohas olid 2 kiisut, tulnud Londonisse Hispaaniast ja nende vanus oli eelmine aasta 21 ja 18 aastat. Nii et Londonis elavad kassid kaua!
Jääb vaid loota alternatiivolukordadele ja loota et Greta kiisu ikka saab. Kindlasti on ta oma väljavalitule väga heaks ja hoolitsevaks perenaiseks. Hoian pöialt et teil veaks!
Hei Kerli ! Katrin olen ja selle eelmise kommentaari autor, ma ei pääse oma nime alt kommenteerima ja esinen nüüd siis anonüümsena, mis teha. Peaasi et lootused täituks ja Greta kassiomanikuks saaks :)
ReplyDeleteJah Lonodnis on üks eriti suur ja kuulus kasside ja koerte varjupaik Battersea Dog and Cats Home
ReplyDeletehttps://www.battersea.org.uk
Me algul plaanisime sinna vaatama minna, aga ma ei tahtnud laupäeva Londonis ummikutes veeta ning seepärast otsustasime selle teise varjupaiga kasuks. Kuigi ega ka sealt nad meile kassi ei annaks, siis oleks huvitav seda kohta niisama huvipärast oma silmaga näha ja pärast siis siin sellest teile kirjutada :)
Kassi, kes on harjunud väljas käima (varjupaiga kassid näiteks), ilmselt ei saagi enam tubaseks harjutada, täitsa usutav, et nad muutuksid kurvaks. Kassipoega saab aga täiesti tubaseks kassiks kasvatada. Olen näinud korterites elavaid toakasse, kes pole kunagi õues käinud. Ilusad, rõõmsad, vitaalsed kassid, universumi kaugusel kurvameelsusest (avatud uksest välja ei läinud - kartsid "oma maailmast" väljumist). Vanasti arvati ka, et loom peab kindlasti pojad saama, enne kui steriliseeritakse - needki müüdid on ammu unustatud. ETV peal näidati millalgi lahedat inglise loodusdoki http://etv2.err.ee/l/haridussaated/loodusdokid/kutsikate_ja_kassipoegade_imeline_maailm
ReplyDeleteSeal oli küll näha, et tubased kassid olidki tubased - nii et pole see Inglismaalgi võõras mõiste. Ma isiklikult arvan, et linnas peakski kassid tubased olema (aga mõistan, et olen ilmselt erand). Aiast-aeda käivad igale poole märgistavad kassid on mu enda närvid ära söönud - kassipissi järgi on haisenud nii meie aias magava lapsega lapsevanker, õue unustatud kelk kui välisuks. Murulapilt korjame kasside jäetud hunnikuid - paljajalu murul kõndimisest vaid unistame. (Ühesõnaga, meilgi on ümbruskonnas palju kasse, kuigi elame praktiliselt kesklinnas).
Ühesõnaga - muidugi võtke kassipoeg!:) Ja kassipoeg pole nii beebi nagu kutsikas, keda ei saa esialgu üldse üksi jätta, kassipojad on palju tublimad ja iseseisvamad ning elavad ka pere reisil olemise küla peal kenasti üle:)
Hm. Kas Inglismaa kassidel ei juhtu üldse mitte kunagi ups-pesakondi? Meie oleme enam-vähem samaväärselt heaoluriigis Saksamaal ööbinud kahes kodus, kus noort emast kassi oli peetud steriliseerimiseks liiga nooreks, ups ... pereema pani siis kohalikku lehte kuulutuse ja kassiemale loomaarsti juurde steriliseerimise aja.
ReplyDeleteEt varjupaik ainult elukoha tõttu kassi pidada ei luba, on kohe väga imelik ... kuigi ma olen seda Eestis ka kuulnud. Mina teie asemel hakkaksin jälgima kohalikke kuulutustelehti, ka otse kassiema juurest võetud kiisu võib olla täiesti terve ja üldse mitte rahategemiseks paljundatud pesakonnast. No ja kuigi oleks hea, kui kass oskaks kogemata õue sattudes kodu üles leida, võiks ta tiheasustuspiirkonnas tõesti olla peamiselt tubane. Kiisupoega saab arvatavasti õpetada ka rihma otsas käima ja autos rõõmsalt kaasa sõitma, kui vaja.
Ja ärge kartke, et te loomainimesed ei ole, vaadake näiteks Tikri kogemust - kas kass, miks kass, proovimiseks kass ... ja nüüd on otse loomulikult kallis kass, armas kass, sõber kass. Muide, minu kogemuse järgi on emased kassid kauem mänguhimulised ja samas mitte nii rännuhuvilise iseloomuga kui isased. Operatsioon tuleb ju niiehknii teha. Ja kaks kassi on kindlasti parem kui üks!
Ma küsisin seal varjupaigas seda tubaste kasside asja (sest siis ma veel ei olnud ekspert :) ja sealt vaadati mu peale kohe üsna karmi näoga, sest nemad ei poolda terve kassi tubaseks jätmist, sest see oleks kassi eluõiguste rikkumine. Jah, loomulikult on ka siin Inglismaal miljoneid tubaseid kasse, aga kuna tegu oli loomade õiguste eest seisva organisatsiooniga, siis nende eermärk on anda kassid sellistesse kodudesse kus ka nende kasside eest õiglaselt hoolitsetakse. Kuskilt mujalt võetud kassiga, aga võib loomulikult iga inimene teha mida nad ise tahavad ja mida nende südametunnistus lubab. Ma näiteks ei kujutaks üldse ette kuida saaks kortermajas elav kass üldse õuekass olla.
ReplyDeleteMe veel ei tea kuidas meil see asi kujunema hakkab, Üks asi kui kass ise arglik on ja välja ei kipu, aga kuna Greta sooviks sellist elavat kassi kellega ta mängida saaks, siis vaevalt meie kass ise toas püsima hakkaks (aga mine sa tea). Ise ma küll ei kujuta ette kuidas me suudaksime nii elada, et maja uksed ja akanad pidevalt kinni püsiks, et kass välja ei lipsaks.
Meie naabri kass käis meil ka vahetevahel aias, aga mingit lollust ta siin ei teinud, lihtsalt kasutas me aega kui ühest kohast teise minekuks. Nüüd aga kolisid need naabrid mei kõrvalt ära ja uuel omanikul kassi pole.
Ma arvan, et kõige schuren probleem beebikassi koju jätmiseks ei olekski see, et kas kass hakkama saaks, vaid see kuidas meie ilma beebita selle nädala üle elaks :) :)
Reet, minu arvates on see väga õige, et see organisatsioon, kes loomi riski kodudest või tänavalt päästab, siis pärast ekstra hoolitseb, et loomad uuesti riskiga kodudesse ei satuks. Sattuku siis kõik kuskilt mujalt saadud kassid kuhu kodudesse tahes, aga vähemalt on nemad selleks kõik teinud, et nende kasside uued kodud oleks nii turvalised ja armastust täis kui võimalik :)
ReplyDeleteSelle organisatsiooni poolt saadud kassid on kõik eelnevalt kiibistatud ja steriliseeritud. Ma kujutan ette, et enamus korralike kassiomanike teevad sama oma kassidega ja sama kehtiks ka meie kohta. Ma ka täpselt seda ei tea kuidas ja millal see steriliseerimine käib, aga esimesed kolm kuud ei lasta kassipoegi nagu nii veel õue.
Selle emase kassi asja aga jätame meelde ;)
Olen täitsa nõus, et loomi päästev organisatsioon soovib päästetud loomakesele parimat. Huvitav on aga, et Eesti varjupaikade kohta käib jutt, et kassivõtja muutub kõlbmatuks hetkest, mil ta arvab, et kass võiks vahel õues ka käia. Isegi kui kass ei lähe elama kuhugi magalarajooni. Ja Saksamaal olen ka kuulnud seisukohta, et kass peab olema ainult toaloom.
ReplyDeleteMina arvan ka, et maakass võiks igal juhul põllu peal hiiri luuramas käia, kui tal selleks tahtmist on, sellepärast on mul ka väga hea meel, et meie elame suurtest teedest nii kaugel. Aga mu heal kolleegil on talukassi pojast tubaseks õpetatud kass ja see pidi küll väga õnnelik, mänguhimuline ja suhtlemisaldis olema.
Meie omasid steriliseeriti - oi, ma enam ei mäleta - kuskil kuuenda ja üheksanda kuu vahel. Mustal Mimil jõudis igatahes juba enne alata jooksuaeg, mida sellelt tillukeselt tuta-tuta käivalt kassipojalt keegi oodata ei osanud. Siis ta veetis päeva kliinikus ja koju tuues tegin temast mingi vana särgi varruka abil viinerkassi, et kõhupealne õmblus ilusti puutumatuna püsiks. Mimi kõndis ringi ega lasknud ennast vestist häirida. Jooksuaega pole ka enam tulnud, aga hiirehuvi on endine, väga tegus kass on.
Kui ma ühe Eesti nö organisatsiooni (Pesaleidja) vahendusel endale kaks metsikut kassi teisest linnast koju tõin, siis pidin täitma paberid, et olen nõus (pidin ka 20 eurot maksma) ja tagan kassidele korraliku hoolitsuse (ei näljuta, neil on kodu ja vaktsiinid jne) Ja et kui soovin kassidest loobuda, siis esimesena pakun ma samale hoiukodule. Muud midagi. Ütlesin ka ära, et kassid tulevad maale elama ja tubaseks ei jää (siin on oht rebastele jne) See ei olnud probleem. Riske on igalpool. Mingis mõttes ma mõistan seda organisatsiooni suhtumist ent teisalt, Eesti mastaabis ei lööks selline süsteem ilmselt kunagi läbi. Esiteks juba summade osas ja teisalt, neid kasse/koeri kes kodu otsivad leiab igaltpoolt niigi piisavalt. Inimesed valivad ikka lihtsama teekonna eriti kui ühes kohas pannakse 100% keeld peale :)
ReplyDeleteKris V, summadega on nii, et see ei ole mitte kasside hinnakiri vaid soovitatav ANNETUSTE summa. Ma olen kindel, et kui keegi tahaks hirmsasti kassi ja oleks võimeline kassile igati sobivat kodu andma, siis ei jääks asi kindlasti annetussumma taha. Teisalt aga, ei ole paljudel inimestel mingit probleemi selliseid summasid annetada, sest päeva lõpuks läheb ju kogu raha tagasi varjupaigas olevatele loomadele. Me annetasime raha majja sisse minnes juba uksel olevasse vastavasse kasti, sest see organisatsioon toimibki vaid annetuste toel ja vaba inimeste abi, et elus püsida. Tegu ei ole äriga :)
ReplyDeleteAmeerikas peetakse seda igati loomulikuks, et kassid ei käi õues ja pigem vaatavad varjupaigad negatiivselt sellele, kui keegi tahaks kassi õue lasta (v.a. "metsikud" laudakassid, keda kodustada ei anna). Siin on üldiselt kombeks, et akendel-ustel on putukavõrgud, nii et ka sooja ilmaga ei pea muretsema. Õuekasside eluiga on lühem, sest neid ei ähvarda mitte ainult autod, vaid ka metsloomad (nt. koiotid) ja kokkupuude hulkuvate haigete kassidega (nii levib näiteks FIV ehk kasside HIV). Nii et igal maal omad kombed.
ReplyDeleteSoovitan uurida kassikasvatajate käest pesakondi, ka nemad valivad omanike, kuid olulisel kohal on perekonna pühendumus ja soov anda kassipojale hea kodu. Samas maa piirkondades on kassidel ka rohkem "ups" pesakondi...
ReplyDeletePean siinkohal mainima, et ka koerte puhul on Inglismaal ranged reeglid ja igaüks koeraomanikuks ei kvalifitseeru...2002 võtsin Inglismaalt kutsika ja sellele eelnes pea 2 aastane oote periood (paljud kasvatajad ütlesid ära, pidades Eestit mahajäänud riigiks, kus süüakse loomi jne, vaatamata sellele, et kutsika hind oli sel ajal 6-kordne keskmine palk ja koerte eest hoolitseti väga hästi ning kõigil soovijatel lihtsalt ei olnud võimalik endale kutsikat osta)
Pean ütlema, et ka meie pere ei kvalifitseerunud hoiupaigast kassi võtmisel koduks, kus kass võiks elada ja seda Eestis. Elame linna lähedal, kuid ometigi maal, kus akna taga käivad kitsed, põdrad, jänesed ...ja rebased. Tõepoolest ei osanud uneski näha, et oma kassi rebasele söödaks jätan, kuid hoiupaiga töötaja südant see meelt muutma ei pannud. Nüüd ootan kassipoja järjekorras, st ehk mõne maakodu kass saab pojad...
Kasside osas ei tea, kuid kutsikate puhul on mõistlik üks kutsikas korraga võtta, nii kiinduvad nad oma peresse. Kui võtta kaks kutsikat korraga, on nad rohkem sõbrad teineteisega, mängivad, hullavad ja nende õpetamine peab toimuma ükshaaval, muidu ei omanda nad miskit. Mul oli 2 koera 4 aastase vahega ja nooremat õpetasin inglisekeeles. Sellest hoolimata omandas vanem koer kõik käsklused, sest jälgis, mida noorem tegi ja mis käsklus sellele eelnes. Väga nupukas sell... Noorema puhul ei märganud seda, et ta kõik eestikeelsed käsklused oleks omandanud. Nüüd läks liiga koera jutuks.
Kirjutan Sulle...
Belgias ei antud minu kolleegile, kes elab äärelinnas oma suures aiaga majas, varjupaigast kassi seetõttu, et nende maja uksel ei olnud kassiluuki! Täielik absurd. Ma arvan, et mis iganes kassil oleks tunduvalt meeldivam elada teda armastava pererahva juures, kui passida kitsastes tingimustes kuskil varjupaigas ja oodata kassiluugiga huvilist.
ReplyDeleteSamal ajal Eestis uputatakse igal aastal sadu kassipoegi ja ajalehed, vähemalt maakonnalehed, on täis kuulutusi tasuta äraantavatest kassipoegadest. Maainimeste kassid ei ole üldjuhul steriliseeritud ja toovad igal kevadel pesakonna ilmale.
Mina enda kassi sain ka inimeselt, kes oli tänavakassi poja hoovist kinni püüdnud. Andsin kassi eest vana kombe kohaselt sukanõela, et tuleks terane kass. :) Kass on tõesti väga nutikas, saab sel suvel juba 10 aastaseks. (Käib meil ka õues, aga oma aia piiridest üldjuhul kaugemale ei lähe).
Aga kas selle peale olete mõelnud, et kassi õue ei lase.
ReplyDeleteKass ja koer on erineva psühholoogiaga ja kass ei vaja õues käimist.
Kui tahate õues jalutada, siis traksidega oma aias on see täiesti võimalik. Kass kohaneb jalutuskäikude ja trakside kandmisega väga hästi.
Võtke hoopis koer! Saate temaga rihma otsas väljas jalutada, kui teil on majal aed, siis saab koera nii ka õpetada, et ta teab, mis on tema territoorium ja ei lähe aiast välja. Greta saab koerale igasugu trikke õpetada ja üldsegi on nad palju sotsiaalsemad ja loomad, mitte nii ettearvamatud kui kassid, keda inimene ei ole tuhandete aastate jooksul ka suutnud lõplikult kodustada.
ReplyDeleteKoera võtmine jääb kohe kindlasti mängust välja :) See oleks siis puhtalt vaid minu töö selle koera eest hoolitseda ja mitu korda temaga päevas jalutamas käia, (sest ei Petel ega Gretal ei oleks selleks töö ja kooli kõrvalt aega) ja ma tõesti ei soovi endale sellist lisakohustust. Samuti on kassid kodus palju nähtamatud kui koerad, kasvult väikesed, ei haugu, ei jookse ukse juurde kui keegi tuleb jne. Koerad on küll ka armsad, aga hetkel kohe kindlasti ei sobi meie ellu.
ReplyDeleteSamuti nagu ka mitte küülikud, merisead või hamstrid :)
Hihi. Meil on küllaltki pisikest kasvu kass, aga: öösiti müdistab (nagu minielevant, ausõna) ja kolistab (lükkab nt riiulitelt asju alla), näub õnneks haruharva, ja jookseb alati ukse juurde tervitama, kui ma koju tulen :)
ReplyDeleteKui suure tee ääres te siis õieti elate? Mitte ei tahaks uskuda, et kogu aeg mingi hullem aknast mööda sõitmine käib, pigem ikka rahulikumat sorti kant, ei?
ReplyDeleteMeile sattus täiesti kogemata äärmiselt hea iseloomuga kass (kinnitavad kõik, kes külas käivad) ja ta on lihtsalt NII SUUR RÕÕM, et... Ei oska tõesti ilma temata elada. Kui nüüd viimati pühapäeva õhtul tagasi tulime, siis oli ka esimene asi, et "palun mine too kass kähku tagasi", ilma on imelik.
Vahel muidugi möllab, ajab asju sassi, närib varbaid, kui tahaks magada, aga... Beebi ju :) Kasvatame ja kasvab välja mingi hetk nagunii. Enamik ajast on lihtsalt puhas rõõm, kui keegi koju tulles vastu jookseb ja õhtuti süles nurrudes magab.
Tikker, kant on rahulikum kui linn, aga tegu siiki ikkagi Inglise linnalähedase külaga ja mitte võrreldav mingi Eesti külaga :) Tee maja ees on suur ja autod sõidavad sealt ikka üsna pidevalt mööda.
ReplyDeleteLisasin postituse lõppu paar pilti sellest teest.
Petel on juba kassi jaoks plaan olemas. Me ostame Cat Containment system mis võimaldab kassil aias toimetada, aga ei lase tal aiast kaugemale minna :)
Huvitav postitus siis tulemas:) Need varjupaigad v6iks ka sellist asja soovitada.
ReplyDeleteKatarina, ega see Cat Containment system ju ka nii väga kassisõbralik ole. Mõte ju kkagi selle et kassi vabadust ja tema loomuliku jahtimis- ning uudistamisvajadust piirata. Varjupaigad kohe kindlasti ei hakka midagi sellist soovitama ja hea ka et ei hakka.
ReplyDelete