RAAMATUD 2014

JAANUAR

Väga liigutav raamat. Pani mitmes kohas pisaraid pühkima ja mitte üldse kaastundest peategelase suhtes vaid lihtsalt oma iluduse pärast.

Sama sarja eelmised kaks raamatut mulle väga meeldisid aga vot seda raamatut ei suutnud ma lõpuni lugeda. Väga veniv ja minu jaoks mõtetu.

Selle raamatuga ma võitlesin ka, aga kuna mulle üldse ei meeldi raamatuid pooleli jätta siis pingutasin kuni lõpuni. Seda enam, et eelmise raamatu jätsin ju pooleli. Lugu tumedanahalise orvu üleskasvamisest ühiskonnas kus mustad inimesed olid erakorraline nähtus.

VEEBRUAR

Pikka aega tahtsin seda raamatut lugeda. Kuulsin, et sellest on isegi tehtud lavastus. Lõpuks sain raamatu ja lugesin läbi. Sattusin lugema seda just Eesti iseseisvuse ajal ja läks igati teksti ja ajaga kokku. Huvitav lähenemine ja lõpu poole tuli sisse väga ootamatu ja huvitav pööre. Mulle oleks meeldinud kui asi oleksgi sellega lõppenud. Kahjuks lõppes raamat uue ootamatu pöördega ja minu jaoks rikkus see kogu jutu ära.

MÄRTS

Minu suur 'armastus'- laste joonistused. Raamat lausa sulas mu käes ja ma nautisin igat rida. Tuli selline suur tahtmine tagasi tööle minna. Veelgi suurem tahtmine omada oma teraapia ruumi kus ma saaksin sama laadset teraapiat läbi viia. Loomulikult oleks selleks vaja erialast koolitust, aga unistada ju võib. Samas olen ja saan paljusid siin raamatus kirjeldatud analüüse ka oma töös kasutada ilma, et need kellegile kahju teeks.
Mitmel korral kontrollisin, et kas tegu on ikka eestlasest autoriga. Ei teagi miks, vist oli raske uskuda, et ka Eestis nii häid terapiste leidub, või õigemini terapiste kes sellise raamatu kirjutaks.
Ridade vahelt oli tunda kirjutaja 'passion'-it oma klientide ja töö vastu.

Väga huvitav ja kergesti loetav raamat. Eriti nendele, kes huvitatud kuidas elu mõisates ja kõrgklassides vanasti käis. Mina nautisin.

APRIL

Väga mõnus ja informeeriv lugemine. Narva on mulle väga kättesaamatu linn. Olen seal lapsena käinud ja mäletan veel seda linna väga hästi, aga siiski rohkem läbi lapse silmade. Hirmsasti tahaks Narva uuesti minna, aga lootust sinna nii pea saada on väga väike. 

Lugedes tegi kurvaks, et kuigi Narva on ju Eesti siis miks Eesti riik on selle linna ja elanikud 'hüljanud'. Ok, seal on palju venelasi, aga vat just nende pärast peaksgi pingutama, et seda linna eesistama ning näitama, et tegu on Eestiga mitte Venemaa pikendusega. Näitama, et Venemaal ja Eestil on vahe kohe kui inimene üle piiri oma jala tõstab. Tõesti kahju, et Narva lastel ei ole peale parkide suurt kuskile minna ja midagi teha. Võiks ju olla väga tore linn kuhu ka rohkem eestlasi meelitada 'ekskursioonile' minna.

Mulle väga meeldis Sofi Oksaneni 'Puhastus'. Tuvide raamatu ostmisega viivitasin pikalt. Iga kord kui Eestisse tulin hoidsin seda poes käes, isegi kõndisin kassani, küsisin kassapidaja arvamust ja ikkagi ei raatsinud ära osta. Lõpuks tuli mingi allahindlus ja ema ostis minu palvel ära. 

Ma pean ütlema, et mulle eriti ei meeldinud see raamat. Ma ei tea miks, aga millegipärast oli mul väga raske raamatut lugedes aru saada kes on kes. Nimed läksid pidevalt segamini ja lugesin üle poole raamatust läbi ilma, et oleks selget pilti saanud. Võib olla oli asi ka selles, et lugesin raamatut väikeste juppide kaupa enne magama minekut. Samas kui tegu oleks olnud haarava raamatuga siis oleksin ma kindlasti ka päeval aega leidnud selle lugemiseks, aga selle raamatu puhul seda ei juhtunud.

'Kas Ameerika on Olemas' oli vabalt võinud olla MINU sarja raamat. Õnneks siiski ei olnud, kuna MINU sarja kuuluvatelt raamatutelt võtab sinna sarja kuulumine nagu midagi natuke ära. Ma ei oskagi seda tunnet täpselt seletada. Minu jaoks on see tunne natuke nagu kas käia Tescos või kuskil väiksemas  iseseisvas toidupoes (raamatupoes etc). Nendel iseseisvatel poodidel on oma originaalsus ja hing aga suure poe kraam kuulum suurele firmale ja on natuke nagu selle firma alam.

Nauditav lugemine ja tutvustas Aeerika osariiki millest ma enne palju midagi ei teadnud.

'Minu Stockholm' - väga nauditav ja huvitav lugemine. Mind pani imestama, et Rootsi koolisüsteem nii 'lonkav' on. Mul ei olnud sellest enne õrna aimugi.

Minu Kopenhaagen'-it lugesin kohe peale Stockholmi raamatut ja see võib olla oli viga. Kopenhaagen oli huvitav alguses, aga lõpupoole hakkas igavaks kiskuma. Minu jaoks liiga palju kirjeldust erinevate kohtade kohta. Huvitav oli taas lugeda koolisüsteemi kohta.

JUULI

Loetav, aga ei midagi erilist

Hakkasin raamatut lugema Sardiinias. Algus oli vaevaline. Mul tegelikult ongi algused vaevalised paljude raamatutega kui haaran uue raamatu kohe peale eelmise raamatu lõpetamist. Kuna olime puhkusel siis mul polnud 'põnevamat' raamatut kuskilt võtta ja nii ma siis jäingi seda lugema.

Ja hea oli, et jäin. Üsna huvitava sisuga krimka, aga samas siiski kuidagi 'flat' minu maitsele. Minu jaoks vajus lõpp ära

AUGUST

Lugesin, oli OK, aga ma ei jõudnud raamatu lõppu ära oodata. Viimaseid leheküljed lugesin juba üle rea.

See raamat oli iseenesest väga hea. Kahjuks kirjutas autor aga stiilis mis ei olnud eriti ladus. 

Kirjutan sellest raamatust siia natuke hiljem

SEPTEMBER

Väga mõnus lugemine. Kirjutasin sellest siin

OKTOOBER

Leidasin selle raamatu täiesti juhuslikult nii umbes aasta tagasi heategevuspoest. Arvake ise kas kutsub ostma kui kaanel mainiti Eestit? Maksin raamtu eest 1.99. Lugema hakkasin alles nüüd. Tuli välja, et kuigi raamatu pealkirjaks on 'Lapsepõlv Eestis' siis Eestist endast on seal raamatus üsna vähe juttu. Jutt käib peamiselt naisest, kelle lapsed elasid mitu aastat Eestis samal ajal kui tema ise jätkas elu nii Venemaal kui Itaalias ja mujal maailmas. Naine oli tihedalt seotud nii Gorkiga kui ka teiste sel ajal kuulsate kirjanikeka nii tema kodumaal kui ka Inglismaal. 

Ma ei hakka siin täpselt seda raamatut ümber seletama, sest esiteks ma ei oska seda eriti teha ja teiseks ma enam ei mäleta kõiki nimesid ja sinna juurde kuuluvat. 
Mulle meenutas see raamat natuke Sofka Zinovieff 'Punane Printsess' raamatut, kuigi mitte nii huvitav. 
Ma otsisin internetist, et kas keegi teine on raamatu kohta arvustust kirjutanud ja avastasin selle käigus, et see sama raamat on ka eesti keeles ilmunud.

Coral Atkins 'Seeing Red' on autobiograafiline raamat ühest briti näitlejannast. Mina ei oleks temast midagi teadnud, kui poleks 14 aastat tagasi näinud TV draamat 'Seeing Red' mis rääkis kuidas näitleja oma karjääri soiku jättis ja otsustas avada lastekodu väärkoheldud ja hooletusse jäetud laste jaoks. See TV draama jättis mulle nii sügava mulje, et ma lausa armusin sellesse naisesse ja sellesse mida ta korda saatis. Tegu oli minu selle aja eluunistusega. Tegelikult oli mu unistus saada child psychoanalytic psychotherapy-stiks, aga lastekodu omamine või lapsendamine oli ka osa sellest unistusest.

Film mõjus mulle nii, et isegi nüüd 14 aastat hiljem ei ole ma seda unustanud ja kui ma kogematta internetis selle raamatu peale sattusin siis loomulikult tellisin selle kohe endale.

Olen kindel, et raamat ei avalda kellegile teisele sama suuri elamusi ja äratundmisi ning naudingut nagu see avaldas mulle. Ma ütleks, et oli isegi üsna lahjalt ja 'õhukeselt' kirjutatud. Mulle aga kui kullatükk, mis kohe kindlasti mu raamaturiiulil oma aukoha leiab.

Mul on plaan nüüd seda asja rohkem uurida ja võimalusel ka oma silmaga minna tema loodud lapsekodu vaatama (ma ei ole kindel, et seal ka nüüd lastekodu asub, aga ehitis on kindlasti veel olemas).

Sellele raamatule sattusin ma tänu mu itaalia sõbrannale, kes mul palus selle talle osta. Enne talle saatmist lugesin ka ise läbi. Palju midagi öelda, ei oska, aga mul on hea meel et lugesin. Nüüd tahan kindlasti ka teisi sama autori raamatuid lugeda, et tundma õppida ta käekirja. Samuti soovin kuulda mida mu sõbranna sellest raamatust arvab. Tal on alati suurepärane analüüsi võime loetust :)

NOVEMBER

Leidsin selle raamatu Apollost odavusmüügist. Tundus huvitav ja ostsin. Oli OK lugemine, aga no nii palju erinevaid nimesid. Kui ma veel alguses proovisin nendesse nimedesse keskenduda ja arusaada kes on kes, siis poole peal andsin alla. Tegelikult ei olnud nendel nimedel minu jaoks mingit tähtsus. Huvitav oli lugeda miks eestlased Krimmi läksid ja kuidas nad seal elasid. Raamatut lõppedes oli mul üsna pudru ja kapsa tunne. Kõik segamini. Kahju ka, et raamatu viimasel lehel oleva kaardi avastasin alles siis kui raamat juba läbi oli loetud. Lugemise ajal oleks sellest üsna palju abi olnud.

Oi kui tänulik ma olen, et ei ela enam vene võimu all või kuskil Venemaal. Seda raamatut lugedes tuli kohati lausa ahastus, abituse ja ka natuke hirm peale. Suurema osa ajast, aga oli raske loetud uskuda. Või õigemini ei olnud raske seda uskuda, sest olen ju isegi mingi osa oma elust enam vähem sama reziimi all elanud, aga raske oli uskuda, et ka tänapäeval veel Venemaal selline elu eksisteerib.

Seda Ilvese raamatut nautisim ma TÄIEGA. Ma olen suur Ilvese fän ja see raamat avas nii mõnegi koha pealt mu silmad. Ma ei tea, ma millegipärast eeldasin, et riigijuhi või poliitilist raamatut võib raske lugeda olla, aga selle raamatu lugemine oli küll igati ladus ja huvitav. Minu õnneks oli see raamat poes suure allahindlusega, kuigi mul oli plaan see ka täis hinnaga osta. Järgmie kord Eestis olles ostan kindlasti ka raamatu ta elulooga.