Saturday, 17 October 2020

VIIMASTE NÄDALATE TEGEMISED

Gretal algas täna kahenädalane koolivaheaeg... ja eile saime teada, et meie piirkond läheb alates laupäevast koroona pärast pooleldi lukku!!! FANTASTILINE!!!

Ma juba nagunii põdesin, et mida me selle kahenädalase koolivaheajaga pihta hakkame ja nüüd tuleb välja, et lapsed ei saa isegi mitte ühksteisele koolivaheajal enam külla minna...ööseks jäämisest rääkimata! 
Kogu see jama tuli meile täieliku üllatusena, sest meie maakond on kogu aeg olnud väikeste koroonanumbritega (väikesed numbrid ei tähenda küll Eesti oludega võrreldes väikeseid numbreid, vaid UK piires) ja nüüd kogu maakonna peale on VAID meie piirkond see, mis keskmise koroona astme pealt kõrgema astme peale üle läks. 

Õnneks ei tähenda see küll veel väga kõrget astet ja täielikku lukku minemist, aga nüüd ei tohi me enam teiste kodudesse külla minna ega tuttavatega kohvikutes/restoranides/pubides kokku saada. Samuti seda, et pubid ja restoranid peavad oma uksed sulgema õhtul kell 22.00, sest koroona pidavat alates sellest kellaajast möllama hakkama...see viimane oli muidugi vaid nali.

Aga on kuidas on, elu läheb roomates ja koroonatades edasi.

Ma ei tea kuidas see nii on, aga nüüd, kui mul ei ole vaja enam Gretat hommikuti kooli viia ja teada sealt pärast tagasi tuua ning mul peaks palju rohkem vaba aega olema, siis tegelikkuses kulub/kaob KOGU mu aeg KUHUGI ära. Pidevalt siban ringi ja nagu teen midagi, aga samas midagi asjaliku pärast ette näidata ei ole peale söögi tegemise, KORISTAMISE ja pesu pesemise. 
Isegi köögi koristamine võtab nüüd vaat et terve päeva aega, sest ma pean pidevalt ootama millal Pete teeb töötamises väikese pausi, et ma siis ruttu põrandad saaks ära imeda. Enamustel päevadel on need pausid tal nii lühikesed või siis ei olegi üldse ühtegi pausi ja seega olen ma veel kõigele lisaks sunnitud terve päeva põrandal olevate karva- ja tolmurullidega tõtt vaatama. Mind ajab õudsalt närvi see, kui ma pean ühe lihtsa ja kiire tööga nii pikalt venitama. Ja kust need tolmurullid üldse põrandale nii tihti tulevad? 

Mul on alati nii olnud, et kui Pete kodust töötab, siis ta justkui istub mu juhtmete peal ja imeb must energia ja keskendumise võime välja. 
Blogida ka ei saa, sest kuigi aega nagu ju oleks, siis ma lihtsalt ei oska blogida, kui Pete või Greta ka samal ajal kodus on. Mõte ei jookse ja vaim ei tule peale, sest nad seisavad jälle mu juhtmete peal. Täielik piin ma ütlen!
Samas aga ega ma väga kõva häälega ei kurda. Pigem tänan hoopis jumalat, et Petel üldse töö on mida teha nii et tühja nendest tolmurullidest või minu väikestest kannatustest.

Aga siit väikene kokkuvõte meie viimase aja tegemistest. 
Greta koolist oleks ka palju kirjutada, aga ma proovin selle pühapäeva peale jätta, sest siis on Gretal jalgpallivõistlused ja Pete ja Gretat ei ole siis paar tundi mu juhtmete peal seismas :-)

Ma vaatasin oma viimaseid postitusi ja avastasin, et ma ei olegi ühtegi pilti siia meie selle aasta viinamarjasaagist pannud. 
Viiest põõsast kandis marju sel aastal kolm. See on minu mäletamist mööda vist ka varem nii olnud, et kõik põõsad ei kanna marju igal aastal. Kui aga kannavad, siis viinamarjakobarad on alati nii tihedalt marju täis, et neid on kobarast lausa raske söömiseks noppida. 
Kahjuks, või õnneks, ei ole mul nende viinamarjadega suurt midagi peale hakata, aga sel aastal sõin vähemalt kaks ja pool kobarat ära (tavaliselt nopin vaid paar marja mööda minnes suhu). Hästi magusad olid küll. 


Ning mu oapõõsas, mis kevadest alates vaid kõrgusesse kasvas ja mitte ühtegi uba ei kasvatanud, hakkas äkki nüüd oktoobris ube kandma. Saak on nii hea olnud, et ma olen juba vähemalt viieks õhtusöögiks vaid oma põõsa küljest ube noppinud. Hea oli, et ma põõsa siiski kasvama jätsin ega tõmmanud seda välja nagu ma algselt plaanisin.

Ning mu hullud tomatitaimed ei oska samuti kasvamist lõpetada! Õisi tuleb aina juurde ja tomateid ka, aga punaseks enam ei lähe. No las nad siis oma lõbuks kasva kui nii hirmsasti tahavad, vähemalt ei pea me neid enam sööma.

Vahepeal tähistasime Pete-i sünnipäeva. Tähistamine on tegelikult liiga suurejooneline sõna sellel 20 minuti kohta, millest Pete osa sai, sest ülejäänud päeva, hommikul kella 9-st kuni õhtu kella 8-ni, pidi ta töötama... tegu oli laupäevaga. Pühapäeval töötas ta ka, nii et ühist koogisöömist meil lõpuks polnudki. Õnneks maksti talle nende päevade eest, kuigi Petel oli ikka väga raske ilma ühegi puhkepäevata esmaspäeval uuesti magamistoast kontorisse astuda. Ja sellist võimalust, et tööpäeval niisama natuke rahulikumalt võtta või natuke viilida, tal ei ole. Ta töö näeb välja selline nagu hommikust õhtuni justkui aja peale väga keeruliste matemaatiliste ülesannete lahendamine ja seda päevast päeva. Hullult koormav ajule.




Josten kinkis Petele kõrvatropid, et Pete saaks hommikuti magada, samal ajal kui tema oma varahommikust mjäugumis kontserdi peab.

Greta tahtis oma kingitusega Pete üllatada, aga mingil imeväel hakkas Pete just nii pakki avama, et kohe esimese hooga tuli paki sisu nähtavale :-)


Väsinud mehed

Eelmisel laupäeval käisime aga IKEA-s. Meie üks hea tuttav vanaproua tellis sealt endale raamaturiiuli, aga kuna see osutus liiga kõrgeks, siis me pakkusime, et viime selle ise tagasi. Nimelt koroona tõttu IKEA küll toob tellitud kauba sulle hetkel koju, aga kui sa midagi tagastada soovid, siis pead seda ise tegema. Vanasti tuldi tagastatavale kaubale ka koju järgi. Õnneks mahtus see riiul meile autosse ja kuna ma tahtsin IKEA-st nagunii piparkoogitainast ja nende järgmise aasta kataloogi (sest ma kogun neid), siis pakkusime, et viime ühtlasi ka ta riiuli tagasi. Tegelikult on IKEA-l selline reegel, et asjade tagastamiseks on klientidel aega terve aasta, aga kes see ikka tahab pikalt mitte vajaminevat mööblitükki kodus hoida.
Me natuke kartsime, et kas nad ikka võtavad meie toodud riiuli vastu, sest meie seda ju ei ostnud ja KOROONA tõttu ei olnud IKEA-sse võimalik ka helistada ja küsida kas selline asi võimalik on, aga õnneks laabus meil asi ilma ühegi takistuseta. Olime minnes juba pikkadeks järjekordadeks valmis, eriti tagastamise osakonnas, aga meie suureks üllatuseks oli see meie vist küll kõigi aegade meeldivam ja kiirem IKEA külastus. Saime kõik asjad koheselt tehtud, sest neil oli poes kogu süsteem nii hästi organiseeritud vaatamata sellele, et inimesi paistis olevat sama palju kui enne koroonat. IKEA kataloogid olid küll minu suureks pettumuseks otsas, aga kui ma ühe töötaja käest küsima läksin ja palusin tal üks eksemplaar mulle kuskilt välja võluda, sest mul on seda NII VÄGA vaja, siis tal hakkas must vist kahju. Ta mõtles natuke, kadus kuskile taharuumidesse ja ilmus sealt mõne aja pärast koos kataloogiga tagasi. Ütles, et see oli tõesti viimane :-)

IKEA-st või IKEA-s ühtegi pilti ei teinud küll aga jäi meile teel sinna ette üks selline tore liiklusmärk.

Kaks viimast hommikut (tänane hommik välja jättes) olen ma ärganud väga vara (aitäh Josten) ja mõelnud, et kohe kui olen Greta kell 8 toast välja saatnud, lähen voodisse tagasi ja magan edasi. Kuidagi juhtus aga nii, et Greta hommikusöögi valmistamine läks sujuvalt üle põranda õlitamiseks ja enne kui ma arugi sain, olin ma peaaegu kogu alumise korruse põranda ära õlitanud!!

Ma ei tea kust mul äkki selline hull mõte pähe või energia peale tuli, aga kuna põrandad vajasid hädasti õlitamist ja koolivaheajal poleks ma seda teha saanud, siis võtsin kätte ja tegin töö kohe ära. Põrandad nägid meil tõesti juba üsna nukrad välja ka. Viimati sai neid õlitatud kui me neli aastat tagasi põranda maha panime, aga tegelikult peaks seda kord aastas tegema!!!

Esimesel hommikul õlitasin köögi, väikese WC, esiku, TV toa ja elutoa põrandad ning teisel päeval köögi söögitoa poolse osa. Kogu alumist korrust korraga ei olnud võimalik teha, sest mul oli vaja elutoa mööbel söögituppa õlitamise ajaks tõsta...ja järgmisel hommikul söögitoa mööbel elutuppa. 



Tulemus sai nii ilus nagu me oleks uue põranda maha pannud. Täiesti uskumatu, et me varem juba seda tööd kätte ei võtnud. 

Ok, kell on juba üks öösel ja ma pean magama minema. Ehk saan 5 tundi magada, enne kui Josten 'laulma' hakkab. 

7 comments:

  1. Ohhoo, viinamarjad on teil nagu lõunamaal! Tomatid pandi vanasti pimedasse seisma ja läksid punaseks. Kui isu peaks tulema. Meie linnas oli vihmasel laupäeva hommikul kilommetri pikkune järjekord Ikea ukse taga, sest sisse lubati vaid jaokaupa. Jätkus piisavalt seisjad, kes olid nõus selle ristiretke läbima. Kuhugi mujale ju minna enam pole kui poodidesse ringi vahtima. Istumisega toidukohad pannakse kell 6 kinni. Sõpru-sugulasi ei lubata külastada juba kuu aega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, ma mäletan ka, et vanasti pandi meil kodus rohelised tomatid ajalehepaberisse mähitult kingakarpidesse peitu, aga seda ei mäleta üldse kas nad pärast ka punaseks läksid. Kujutan ette, et läksid, sest ega muidu ei oleks keegi viitsinud nendega sedasi jännata.
      Meie tomatid on nii väikesed, et ma ei näe mõtet nendega midagi tegema hakata. Pärast veel unustan ära et olen nad kuhugi 'pimedasse' pannud :-)
      Teil seal Šotimaal on tõesti juba nii pikalt asi palju, palju karmim olnud kui meil, aga ega see meid palju ei lohuta. Kuidas teil üldse veel mingeid toidukohti alles on kui nad peavad oma uksed juba kell 6 kinni panema?
      Hea et leidub veel inimesi kes shoppavad ja on nõus kasvõi kilomeetrite pikkustes järjekordades seisma, et majandust natukenegi elus hoida. Jõulud saavad see aasta nii paljude jaoks ühed kurvemad olema :-(

      Delete
    2. Arvata võib, et paljud söögikohad kaovadki, aga senikaua, kui Westminster raha jagamise üle otsustab, saab SNP ainuvalitsus Inglismaad süüdistada oma hädas ja viletsuses.

      Delete
    3. Jaa, kedagi süüdistada ja näpuga vehkida oskavad nad kõik väga hästi. Mõnikord kulubki kogu aur vaid süüdistamise peale, selle asemel, et süüdistamise peale raistatud ajaga midagi tarka otsustada või teha.

      Delete
  2. Kurvaks teeb see "lukku panemine". Mõtisklesin omaette viiruste üle...tegelikult on tohutult viirusi, mida igapäev enesega kaasas kanname, mõned on head ja teised pahad, mõned nakkavad, teised mitte, mõned mõjuvad ühele laastavalt ja teisel tundemärgid puuduvad. Mul on tunne, et pärast sellist pea aasta kestvat "isolatsiooni" inimesed kapselduvad ja muutuvad palju-palju ükskõiksemaks ja kaasinimesest vähemhoolivaks. Tekivad pinged jms, mida elatakse kaasinimeste peal välja. Kallistan kõvasti virtuaalselt. Kodumaal asjad nii hullud õnneks ei ole, kuigi üks ametkond näitab kõvasti võimu ja väge, pannes Eesti rahvuskoondise jalgpallurid eneseisolatsiooni, sest nad mängisid 11 Armeenia koondise jalgpalluri vastu (kes osutusid negatiivseteks) ja juhtumisi oli seda koondist saatvas delegatsioonis 1 viiruse kandja. Palju õnne - kui muidu ei saa tekitada stressi ja õudu inimestes, siis nüüd raudpolt on kindel, et keegi etteheiteid ei tee. Terve mõistus on inimesed maha jätnud ja asemele toonud kitsa vaatevälja.

    Viinamarjad on suured (kõrvalt küsiti, et kas need on seemneteta?) ja panevad suuvett jooksma - meil on ikka kribalad, natuke suuremad kui nööpnõelapea. Kliima erinevused. Oapõõsas on igati tubli - lase head maitsta ja naudi oma aia vilju! Sinus hakkab rohenäpp tärkama või juba ongi -> toas on nii palju toataimi - ilus :)

    PS! Pardipere märgiga tuli meelde üks anekdoot: Läheb mees sünnitusmajja oma naisele ja 8ndale lapsele järele. Koridoris tuleb talle vastu taaruv part. Mees küsib med.õelt, et mida see väsinud part siin teeb. Med.õde vastab: See pole part, vaid toonekurg, kes teie pärast on jalad lühikeseks jooksnud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vat mina seda ei usu, ega karda, et isolatsioon inimesi vähemhoolivateks muudab. Inimesi on loomulikult igasuguseid ja selline maailmast eraldamine mõjub ühel või teisel viisil me kõigi vaimsele tervisele, aga minu uskumus ja kogemus on see, et hoolivust see ära ei kustuta. Ma pigem panen just tähele väljas käies, et inimesed justkui suheldes tunnevad palju sügavamat hingesugulust ja hoolivust üksteisega vastu kui varem. Sedaedam, et hetkel ongi ju väljas käimine üks vähestest võimalustest inimkontaktiks. Ma ise saan ka alati väljas käies nii suure positiivse laengu osaliseks just sellepärast, et saan suhelda ja lähedal olla teistele (suvalistele) inimestele. Suurepärane pingelangus :-)
      Me käisime eile ühes teises Inglismaa piirkonnas ja kogesime nii mitut südant soojendavat suhtlust täiesti võõraste inimgruppidega.

      Tead, ma ei mäletagi enam, et kas me viinamarjad on seemnetega või ilma. Poes on meil vaid seemneteta viinamarjad müügil, aga ma kujutan ette, et oma aia omadel on ehk siiski seemned sees. Võib olla oli siis nii vähe neid seemneid, et ma ei pannud isegi tähele. Järgmine aasta uurin järgi :-)
      Ma muideks olen ALATI rohenäpp olnud, aga selline, kes ei taha niisma vaid raha ja aja raiskamise nimel rabelema hakata ja kes ei taha kogu oma aeda vaid põllusaaduste alla panna ;-). Toalilled on ka alati mu elamise juurde kuulunud, aga nemab nõuvad nagunii üsna vähe hooldust ka.

      Anekdoot on väga hea, aitäh jagamast! :D :D

      Delete
  3. Cranberryl on tuline õigus inimeste õiguste kärpimise mõjust psüühikale. Samal ajal on julgelt pead tõstnud need, kes ilmselgelt naudivad olukorda, kaebavad sõprade ja naabrite peale, pidades endid moraalselt kõrgemalseisjaks- kui oled vangis istumise ja maski kandmise vastane, oled kindlasti parempoolne lamemaalane, kes soovib oma vanaema surma. Trumpi poolehoidja muidugi ka. Hakkasin Spectator lugejaks, sealt leian lootust, et kõik pole veel kadunud.

    ReplyDelete