Friday, 28 August 2020

AIAPIDAMISE VÕLUD JA VALUD

Mul sellist tunnet veel ei ole, et suvi on kohe lõppemas ja sügis ootab nurga taga, sest meil tavaliselt ei ole suvest sügisesse üleminek nii kiire ja järsk. Tihti jätkub nii soojust kui päikest veel kuni oktoobrini. 
Oma aiandusele võin ma aga küll kohe varsti joone alla tõmmata.

Sel aastal pingutasin ma aiatöödega rohkem kui tavaliselt ja selle eest saan ma tänada või kiruda vaid koroonat. Õppisin paari kuuga taas seda, et aiapidamine on üks kallis ja aeganõudev hobi ning kasu on sellest tegelikult väga vähe (meie pere jaoks).

Järgmisel aastal ma kindlasti ei jaksa enam nii palju jändama hakata. 
Õunapuudega õnneks ei ole palju tööd. Pean vaid meelde jätma, et kui me hiljem ei taha ussitanud õunu süüa, siis pean koitõrje kleepekad juba aprilli lõpus ära tellima ja mai alguses puu otsa riputama. Sel aastal jäin ma tellimisega natuke hilja peale, aga ussivabu õune oli sellegipoolest rohkem kui eelmistel aastatel. 

Kreegid on meil ka alati ussitanud olnud ja sellepärast pole me neid ka kunagi korralikult süüa saanud. Sel aastal panin ma koitõrje vaid õunapuule, aga paistis, et nendest oli ka kreegipuule natuke kasu, sest mul õnnestus isegi paar puhast kreeki leida. Samas kuna meie aias kasvav kreegipuu on väga vana ja väga kõrge, siis kreeke saame me vaid süüa alumistelt okstelt aga seal on neid tavaliselt üsna vähe. Kõrgemalt ei saa me neid kuidagi kätte ja need mis maha kukuvad on juba kas mädanenud või ussitanud. Paljud kreegid mädanevad tegelikult juba puu otsas rippudes ära. 

Viinamarjad kasvavad ka nii kuidas ise heaks arvavad. Tavaliselt vajavad vaid kevadel lõikust ja suvel natuke pügamist ja sellega asi piirdub. Osa viinamarjadest saavad augusti lõpus septembri alguses valmis, aga peale minu ei söö neid keegi. Isegi mitte ei maitse. No tegelikult ei söö ka mina neid vaid pigem lihtsalt panen möödaminnes paar tükki suhu. Tegu ei ole siiski nii heade viinamarjadega kui poest saab osta, kuigi nad on üsna magusad...aga see oleneb ka aastast.

Herneid olen ka eelmistel aastatel potti kasvama pannud ja arvatavasti teen seda ka järgmisel kevadel. Nende koguste juures, mida meie Gretaga jõuame ära hävitada, jääb seda kindlasti väga väheks, aga mul on mingi hingeline sugulus hernestega ja seega ma vist ikka päris ilma nendeta ei saaks hakkama.  
Herneid müüakse meil toidupoes terve suve jooksul ja ma pidevalt ostan neid meile koju, aga samas meeldib mulle hirmsasti ka hommikuti oma aeda astuda ja sealt paar hernekauna leida. 
Ubadega (pean silmas siis eelkõige neid pildil olevaid peenikesi või siis ube üldse) ei hakkama ma kindlasti enam jamama. Ma peaks neid terve põllu jagu istutama, et see meie vajaduse kataks. Sel korral istutasin ma kahte sorti ube. Pikkade ja lapikute kaunadega oataimedest sain ma lõpuks vist vaid kaks kauna kokku. Taimed ise vohasid nii et vähe ei olnud. Sirgusid lausa pikemaks kui me aiaplangud. Hakkasid vaikselt juba Jack in the Beanstalk lugu meenutama, aga ubadest endist polnud haisugi. 
Peenikesed oad kasvasid küll üsna edukalt, kuigi ma pidin neid hullult nälkjate eest kaitsma, aga kuna me sööme selliseid ube mitu korda nädalas, siis nendest taimedest, mis ma maha istutasin, saime me kokku ehk vaid paar peotäit ube. No näiteks praegu just vaatasin, et valminud on seitse oakauna! Asi seegi, aga sellest üksi peret ära ju ei toida.

Maitse poolest pole nad ka nii head kui need, mida me tavaliselt poest ostame. Ehk siis kogu see vaev neid istutada, pidevalt kasta ja nälkjate eest kaitsta ei õigustanud ennast üldse ära. Mulla, taimede ja poti peale, kuhu ma nad istutasin, kulutasin ma kõvasti rohkem raha kui ma ube pärast vastu sain. 

Veel istutasin ma kevadel aeda kuus suvikõrvitsataime. Ellu jäid nendest kolm ja õnneks ei kasvatanud nad sel aastal nii palju vilju, kui mitu, mitu aastat tagasi. Ma ei teagi miks 3 taime ära surid. Võimalik et nälkjad lihtsalt sõid enne ära kui taimed tugevaks jõudsid kasvada.

Nalkjatele paistis väga meeldivat mu peenarde juurde õhtuti massides koguneda ja suuri sööminguid maha pidada. Vahepeal oligi mul juba selline tunne, et ma kasvatan neid taimi vaid neile söögiks. Õnneks siiski rahunesid tegelased peale seda maha, kui ma taimede juurde väikesed kausid õllega panin. Või ma ei teagi kas lihtsalt rahunesid maha või oli lahendus selles, et peamehed uppusid õlle sisse ära ja ülejäänud meeskond pani seda nähes vehkat ega julgenud pärast enam eriti tagasi tulla. See uppunud nälkjate vaatepilt oli aga sedavõrd jube, et mul läks korraks isegi igasugune taimekasvatuse isu ära. 

Suvikõrvitsaid me küll kasutame/sööme, aga vaid teatud toitude juures mida me väga tihti ei kokka. Seega kui neid oleks korraga palju valminud, siis me poleks jaksanud neid kõiki korraga ära süüa ja nad oleks kindlasti raisku läinud. Mulle suvikõrvits ei meeldi lihtsalt praetult või ahjus tehtult, sest läheb tihti liiga pehmeks ja lögaseks. Selliseid krõmpsukaid, mida tavaliselt restoranis serveeritakse, söön ma küll suurima heameelega, aga kodus tehes ei tule nad kunagi nii head kui restoranis välja ja ega ma neid krõmpsukaid suvikõrvitsaid ei jaksaks ju ka iga päev süüa. Pete aga samas naudib ka neid pehmemaid ja lögaseid kõrvitsaid hea meelega, sest talle maitsevad kõik rohelised ja tervislikud asjad, aga no vaevalt temagi neid igapäev süüa oleks tahtnud.

Kõige suuremat hoolitsust ja tööd nõudsid sel aastal tomatitaimed. Ma panin kasvama kolm taime, aga vahepeal on mul küll selline tunne nagu neid oleks mitu korda rohkem olnud. Kõik kolm taime kasvasid meeletult pikaks. Ma oleks võinud küll taimede tipud ära näpistada, aga ma ei raatsinud, sest alati olid seal juba uued tomatibeebid kasvama jõudnud hakata.

Mingil ajal oli meil siin hirmus kõva torm mis mitu tomatioksa ära murdis ja kuna tomatid asuvad meil just selle aia vastas ja just selle koha peal kust Josten üle aia naabrite juures käib, siis õnnestus ka tal oma käimistega paar tomatiharu ära murda. Vahepeal murdusid oksad ka lihtsalt oma enda raskuse all ära kuigi ma proovisin neid pidevalt toe najale kinni siduda. 
Olin juba vahepeal täitsa ahastusse langemas ning alla andmas, sest murdumised muutusid juba nii intensiivseks, aga praegu mõtlen, et jumal tänatud, et need taimed kõikide oma originaal harudega elus ei püsinud. Mul oli hiljem, ja on ka veel praegu, selline tomatiuputus et hulluks ajab ja meil ei ole nende tomatitega hetkel midagi peale hakata. Loomulikult me sööme neid, AGA ma ise ei ole suur tomati fän. Need tomatid, mis meil aias kasvasid/kasvavad, olid/on veel ka kuidagi eriti happelised ja ma ei suudagi neid rohkem kui vaid paar tükki korraga ära süüa. Poe tomatid on minu meelest palju parema maitsega.

Kui Greta väike oli, siis ma mõnel aastal ikka panin ühe või kaks tomatitaime õue potti kasvama ja Gretal oli siis sealt nii tore aeg-ajalt väikeseid tomateid suhu pista. NÜÜD ei näidanud ta vähematki huvi nende tomatite vastu. Sõi mõnikord kui talle kätte viisin või taldrikult serveerisin, aga selle tomatilaviini juures, mis me aiast saime, oli tema söömisest vähe abi.

Ma aina käisin nii Gretale kui Petele peale, et sööge tomateid, sööge tomateid, SÖÖÖÖÖÖGE OMETI neid tomateid kuniks ma märkasin, et käitun juba nagu mõni Eestis elav aiaomanik, kes aastast aastasse suve keskel või lõpu poole proovib oma aiasaadustest iga hinna eest lahti saada ning ergutab kõiki neid sööma või sokutab ämbrite viisi inimestele kaasa! 

Lõpetasin survestamise sest sain aru, et ega see nende süü ole et meil siin sedasi uputab. Otsustasin, et söövad need kes tahavad ja nii palju kui tahavad ning mis jääb järgi, jääb järgi. Ise ma ju ka ei jaksa ega taha koguaeg tomatit süüa. 

Viimane kord naasin aiast sellise saagiga

Mu kõige lemmikumad on aga vaarikad ja metsmaasikad. Seda enam, et kasvad väga hästi ka ilma nende eest hoolitsemata.


Wednesday, 26 August 2020

ÕPPEAINED

Jätkan kooliteemadel eelmisele postitusele lisaks

Ma mainin kohe postituse alguses ära, et kogu jutt selles postituses käib Eesti mõistes 5.klassi kohta. Ma ei tea, aga võib-olla mul tasukski edaspidi kasutusse võtta Eesti klassi numbrid Inglise omade asemel, sest nagunii loevad seda juttu siin vaid eestlased. Kui ma kirjutan Year 7 või Y7, siis nende lugejate jaoks, kes siia lehele juhuslikult satuvad või need, kes ei tea täpselt kui vana on Greta, võivad automaatselt arvata, et jutt käib seitsmendast klassist. 
Seepärast hakkan ma edasipidi oma postitustes kirjutama 5.klass ja pannen lihtsalt sulgudesse Y7.

Uue kooli ettevalmistustöödevihikud nägid välja sellised



Esimeses vihikus on kõigepealt tervituskiri viiendate klasside peaõppejuhilt. Vabandan et ei jaksa seda teksti ära tõlkida aga loodan, et kõik asjahuvilised oskavad piisavalt inglise keelt ja saavad tekstist ise aru. Juhul kui teie seas on inimesi kes aru ei saa, aga oleks väga huvitatud aru saama, siis kirjutage mulle ja ma tõlgin ära. 


Järgmisel lehel oli välja toodud kuidas nii kooli, kui kodutööd peavad esitatud olema ja kuidas ise töid parandada. See ei erine sellest, mida õpilastelt juba ka algkoolis nõuti. Vahe vaid selles, et algkoolis pidid nad vigu ise parandama lilla pastakaga ja nüüd uues koolis on selleks roheline pastakas. 

Õpilastele anti nimekiri mille järgi nad peavad oma koolitöid alati kontrollima, et töö oleks alati korralikult esitatud.
  • Kas lause algab suure tähega?
  • Kas nimed (inimeste, kohtade) on kirjutatud suure algus tähega?
  • Kas sa oled kasutanud õigeid kirjamärke lause lõpus?
  • Kas sa oles kasutanud õiget õigekirja (you're your asemel? It's its asemel? Their there asemel?)
  • Õigekiri!
  • Kas su laused kõlavad loogiliselt või sul on vaja neid muuta nii, et sõnum oleks selgem?
  • Kas sa kasutad selgeid ja vajalikke paragrahve?


Sellel järgneb nimekiri ainetest mida 5-klassi õpilased koolis õppima hakkavad ja siis igal leheküljel eraldi tutvustus neist ainetest. 
Õpilastele on antud ka igas aines väikene kodutöö teha. Neli peaainet; inglise keel ja kirjandus, matemaatika ja teadus on kohustuslikud ning nendele lisaks peab iga õpilane ise vähemalt 6 ainet valima, milles nad tahavad kodutööd teha. Tööd tuleb kirjutada või joonistada kooli poolt antud helesinisesse vihikusse. 

Õppeainete nimekiri

Iga aine puhul oli välja toodud kes on selle aine grupi peajuht ja siis erialdi nimekirjad aineõpetajatest, kes 5.klasside õpilastle vastavaid tunde andma hakkavad. Praegu ei ole meil veel teada millised aineõpetajad Greta klassile on määratud.
Minu suureks ja meeldivaks üllatuseks on neil koolis väga palju meesõpetajaid. Ma olen küll iga aine juures õpetajate nimed ära 'kustutanud', aga Mr järgi on siiski näha kui paljud õpetajad meessoost on.

Kirjandustundides hakkavad nad kirjutma lühijutte, lugema romaane, erinevate kultuuride luulet, Shakespeare 'Suveöö unenägu'.


Õpilaste ülesandeks oli lugeda üks nendest raamatutest ja kirjutada uus lühikokkuvõte ning joonistada uus kaanepilt. Greta on nendest raamatutest juba kolm raamatut varem läbi lugenud ja oleks võinud ühest neist uue sisukokkuvõtte kirjutada, aga kuna meile jäi ühes heategevuspoes mõned nädalad tagasi silma Malala raamat, siis ta valis hoopis selle raamatu. 

Matemaatika ülesandeks oli neil vaja välja uurida Pi number, valida 5 ümmargust asja ja arvutada nende asjade ümbermõõt ja diameeter ning ümbermõõdu ja diameetri suhe.


Teaduses hakkavad nad õppima happeid ja leeliseid (kirjutatakse vist nii?), elektrit, kosmost ja palju palju muud. Nende kodust ülesannet ei hakka ma isegi mitte proovima tõlkida, aga üheks ülesande osaks oli kirja panna kolm asja mida Greta teadustundides õppida tahaks või ootab et saaks õppida. 


Kunstitundides hakkavad nad õppima/tegema: 
  • Värvi teooriat
  • Mis on kunst?
  • Kompositioon
  • 3D skulptuure
  • Kunstitöid ja kunstnike
Arvutiõpetus teemasid, mida nad õppima hakkavad, ei oska ma osaliselt tõlkida ja osa neist asjadest on ka juba ilma tõlkimata arusaadavad.

Tantsutundides hakkavad nad õppima 
  • Kohtuniku rolli 
  • Piraatide elu 
  • Sport:korvpall
  • Vaimnetervis: Mad Hatters Tea Party. 
Kui aus olla, siis ma ei saa aru kuidas kõik need asjad tantsuga seotud on, või miks neid tantsutunnis õpitakse, aga kuna mul pole koolis kunagi tantsutundi tunniplaanis olnud, siis loogiline ka et ei tea millega tegu on. Küll Greta mulle hiljem seletab mida nad täpselt nendes tundides teevad. 

Disaini ja tehnoloogia tundides aga 
  • Toit ja toitumine
  • Graafiline disain
  • Mood ja tekstiil
  • 3D disain

Geograafia ja ajalugu

Muusika:
  • Orkestri instrumendid
  • Aafrika trummid
  • Bändi (oskused?)
  • Klaveri-klaviatuuri (oskused?)
Kehaline kasvatus:
  • Jalgpall
  • Ragby
  • Hoki
  • Kergejõustik
  • Netball
  • Kriket
  • Tervisesport

Filosoofia, religioon, eetika

  • Filosoofia, religiooni ja eetika tähendus
  • Judaismi, kristluse ja islami uskumused ja praktika
  • Meie endi vaated ja uskumused.


Gretal oli nende koolitöödega mitu nädalat suvel aega tegeleda, aga loomulikult ei ahvatlenud teda sellised asjad siis, kui tähtaeg alles kaugel. Nüüd siis hakkas ennast lõpuks liigutama ja avastas, et miks ta peab küll nii paljusid asju korraga tegema ja miks nii vähe aega järgi on.

Ma näen kuidas ta on õppimise lainelt selle koroona tõttu täitsa ära vajunud ja ma südamest loodan, et koroona annab Inglismaa lastele sel kooliaastal nii palju armu, et nad saavad ilma katkestusteta uuel kooliastal koolis käia. Pooleaastane õppetööst eemal olemine on ikka meeletult pikk aeg ükskõik millise lapse jaoks. 

Tuesday, 25 August 2020

NATUKE VEEL UUEST KOOLIST


Gretal algab järgmisel neljapäeval kool. Praegu ei ole meile veel teada antud milline saab täpselt välja nägema kooronaaegne koolipäev, aga eks me siis varsti saa teada. 

Praeguseks on teada, et esimesel koolipäeval lähevad kooli vaid Y7 õpilased (Y7 on eesti mõistes 5.klass ja need lapsed kes esimest aastat põhikoolis õpivad). Eelnevatel aastatel on esimesel koolipäeval ikka kogu kool korraga kooliga alustanud, aga sellel aastal tehakse koroona tõttu natuke teistmoodi. 
Kui tavaliselt algab esimesel koolipäeval ka kohe koolitöö pihta, siis sel aastal on esimene koolipäev alustajatele pigem tutvustuspäev. See mis neil suvel koroona tõttu ära jäi. 

Teada on ka see, et koolipäeva lõpp ja algus saab olema igale aastagrupile nüüd natuke erinev. Greta vanused alustavad normaalsel ajal 8.30 aga lõpetavad varem kui 15.00 (ma praegu enam ei mäleta mis kell täpselt), natuke vanemad lapsed aga alustavad hiljem ja lõpetavad vastavalt siis kas normaalsel ajal kell 15.00 või isegi natuke hiljem. Nii öeldi meile juuli lõpus augusti alguses, aga praeguses olukorras võivad kõik asjad väga väikese ajaga muutuda. 

Arvatavasti hakkavad tunnid toimuma nii, et iga klassi lapsed püsivad pidevalt samas klassis ja õpetajad liiguvad klasside vahet. Vastupidiselt siis sellele, et lapsed liiguvad aineklasside vahet. Vahetundide ajal on koos vaid sama aastagrupi lapsed. Sedasi ei pea terve kool karantiini minema kui keegi õpilastest koroonasse peaks haigestuma. 

Praeguste andmete kohaselt keskastmekooli lapsed Inglismaal maske koolis kandma ei pea. Šotimaal aga anti just teada, et alates 31. augustist peavad sealsed keskastmekoolide õpilased (alates 12-aastastest) kandma maske koolikoridorides, ühisruumides (v.a vist klassiruumid) ja koolibussides. Samas just kuulsin raadiost, et need kes ühel või teisel põjusel maski ei kanna, need karistada ei saa. 

Inglismaal sellist seadust veel kehtestatud ei ole ja ma loodan et ka ei tule, aga meil ei ole siin ka veel ju õppeaasta alanud (vastupidiselt Šotimaale kus lapsepsed läksid juba augustis kooli). Eks aeg näita mis juhtuma hakka, aga mina ise minestaks küll ära kui ma peaks terve koolipäeva maski kandma, või mis terve koolipäeva, ma minestaks juba tunnisest maskikandmisest ära. Õppetööle ma kohe kindlasti ei saaks mask ees keskenduda. 

Mingi aeg tagasi saadeti Gretale, nagu lubati, järjekordne postkaart koolist. Sel korral sai ta teada kelle juhendaja gruppi ta hakkab kuuluma. Tutor (juhendaja/õpetaja) on siin vist midagi sellist nagu klassijuhataja Eestis. 
Ma ei teagi praegu kas neil on kogu kooli peale kokku seitse või kaheksa Y7 klassi sel aastal. Eelmisel aastal oli seitse klassi. Kõikide nende klasside eesotsas on üks mees, kes vaid Y7 õpilaste eest hoolitseb ja neid igal moel juhendab. Selle mehega lapsed igapäevaselt kokku ei puutu, aga nädalas kindlasti paar korda suhtlevad temaga ja tema on ka see tegelane, kes õpilaste jaoks igasugu asju organiseerib ining suuremate murekohtadega tegeleb. Teda on näha ka allolevas videos direktorile ja veel mingile tegelasele lisaks. 

Peale tema on igal klassil oma juhendaja-klassijuhataja keda lapsed näevad iga koolipäeva alguses ja lõpus ja kes siis igasugu infot jagab ning oma õpilaste suuremate ja väiksemate muredega tegeleb.
Tere tulemast oma uude juhendaja gruppi
Greta hakkab käima klassis 7MH. Me algul ei saanud üldse pihta mis loogika järgi need tähed erinevatel klassidel on, aga siis täiesti juhuslikult avastasin, et need tähed on iga klassi klassijuhataja nime algustähed. Näiteks kui su klassijuhataja nimi on John Smith, siis saab klass nimeks 7JS.

Seekordne postkaart oligi saadetud Greta klassijuhataja poolt ja nagu me teada saime on Greta klassijuhataks kooli üks muusikaõpetajatest (nägu pildil). Me hetkel ei tea, kas see sama muusikaõpetaja annab ka oma klassile muusikatunde, aga loogiline oleks et annab. Neil on nimelt igas aines mitu õpetajat kes klassidevahel on ära jagatud ja näiteks muusikaõpetajaid on neil kokku neli. 

Ma ei hakka siia tervet klassijuhataja kirja ära tõlkima, aga tema peamine sõnum oma uutele õpilastele oli (konarlikult tõlkides): 'Su saavutused sõltuvad sellest, kui palju sa endast annad'. Kasuta igat võimalust ja anna endast parim ning kui sul on mingi mure, ükskõik kui suur või väike, siis sa võid alati minu poole selle murega pöörduda. 

Postkaardiga koos saadeti ka leht,kust uued õpilased said teada millisesse 'majja' nad kuuluma hakkavad. 

Ma olen sellest siinsetes koolides eksisteerivast majade süsteemist ka varem kirjutanud, aga lühidalt kujutab see endast nelja erinevat 'maja'/võiskonda. Kogu kooli õpilased on selle nelja võiskonna vahel ära jagatud ja kogu kooliaasta jooksul saab iga maja erinevatel viisidel oma majale punkte koguda. Õpilaste jagamine ei käi nii, et kõik ühe klassi õpilased kuuluvad samasse majja, vaid õpilased on nendesse majadesse jagatud nii, et igas klassis on kõikide nelja maja esidajad olemas. See maja kes kooliaasta lõpuks kõige rohkem punkte on kogunud saab karika. 

Greta uues koolis on Rohelise maja nimi Hawking (Stephen Hawking-i järgi), Kollase maja nimi Frank (Anne Frank), Punane maja nimi Luther King ning Sinine maja Nightingale (Florence Nightingale järgi)

See paber nägi natuke Harry Potterlik välja. Pildilt ei paista hästi välja, aga paberleht oli pruunikat värvi ja lehe all oli kastike mille kraapimisel said lapsed teada kuhu majja nad kuuluma hakkavad. Minu meelest nii põnevalt tehtud. 
Kuna sellel paberil ei olnud isikliku pöördumist Greta poole ega Greta nime kuskile kirjutatud, siis ma arvan, et igale lapsele saadeti selline paber suvaliselt, eelnevalt teadmata mis majaga tegu on. Ehk siis majadesse jagamine ei ole eelnevalt õpetajate poolt planeeritud vaid ongi täiesti juhuslik. 

Kui algkoolis kuulus Greta rohelisse majja, siis uues koolis on Greta sinise, Nightingale, maja liige. Tundub, et tegu on eduka majaga, sest eelmisel kooliaastal võitis just see maja endale karika. 

Panen siia ka paar kooli plaani. Esimese pealt on näha koolihooneid väljaspoolt ja kooli ümbritsevaid spordiväljakuid (ragbi, jalgpalliplatsid, netball, tennis, kriket jne). Ma arvan, et allolevast nimekirjast saate isegi aru mis klassidega on iga numbri puhul tegu ja ma ei hakka neid eraldi ära tõlkima.


Siit on aga näha koolihoonete siseplaan. 
Sellised siseruumide plaanid antakse minu teada ka neile, kes kooliga esimest korda liituvad, et neil oleks kooli peal kergem orienteeruda. Kõik Y7 lapsed tulevad ju väikestest algkoolidest ja see on paljude jaoks üsna hirmutav äkki nii suures koolis õigeid klasse üles leida. 

Siin siis esimese ja teise korruse klasside paigutus. Ei hakka taas klasse eraldi ära tõlkima mainin vaid igaks juhuks, et science on teaduse klass (keemia, füüsika, bioloogia). 







Mul oli plaan siia ka kirjutada nendest ainetest mida Greta uues koolis õppima hakkab ja mis ettevalmistustööd talle suveks uuest koolist anti, aga mul ei ole hetkel rohkem aega ja seega jätan selle teema järgmiseks postituseks. 

Friday, 21 August 2020

UUS SOENG

Kolmapäeval kasutasime taas valitsuse restoranide ja kohvikute allahindluse 'kingitust' ja läksime välja sööma.
Mõnus oli vahelduseks taas kokkamine vähele jätta ja restoranis süüa. Toiduga jäime enam-vähem rahule, aga tunne oli küll hiljem nagu oleks pigem kuskil burgeri baaris käinud kui Prantsuse restoranis. Restoranist lahkudes hüppasime korraks veel toidupoodi sisse kus me magustoiduks kooki ja jäätist ostsime ning sõitsime koju Durrells viimast osa vaatama ning magustoitu sööma. 

Järgmisel hommikul läksin Gretaga juuksurisse. Ta on juuksurisse minekut juba mitu kuud oodanud ja nüüd siis lõpuks jõudis see päev kätte.

Ma ei teagi kas Gretal on hirmus paksud juuksed, või tal lihtsalt on nii meeletult palju juukseid peas, et juuste eest hoolitsemine on üks igavene nuhtlus ja piin nii Gretale endale, kui ka mulle. Pesta ja kuivatada ei saa ta neid ise üldse ja kammimine on samuti suur töö. Tavaliselt olengi mina see, kes ta juukseid peseb ja kuivatab, sest tal on võimatu ise shampooni iga juuksekihi alla saada ja pärast see shampoon siis ka juustest välja korralikult loputada. Juuste kuivatamine isegi fööniga võtab vabalt 20 minutit aega, samal ajal kui mina saan oma juuksed juba 3min kuivaks. 

Kui enne ma veel elasin selle pesemise/kuivatamise protseduuri kord nädalas või isegi harvem üle, siis nüüd kui tal on murdeea hormoonid möllamas, muutub ta peanahk palju kiiremini rasvaseks ja sellest lähtuvalt vajab siis ka palju tihedamat pesu. Minu jaoks tähendab aga see seda, et algul ma pean temaga võitlema, et ta üldse pesema saada ja siis kui see mul lõpuks õnnestub, siis võta see mult nii palju mu enda vaba aega, et kogu see juukse pesu/kuivatamise protseduur edukalt läbi viia. 

Pikkadest juustest ei olnudki otseselt mingit kasu või tolku, sest koolis või trennides ei tohtinud/ei oleks mõistlik olnud lahtiste juustega nagunii käia ja kui tal mõnel üksikul korral olidki juuksed lahti, siis pärast oli neid lahtiseid juukseid nii meeletult raske kammida ja puntrast lahti saada.
Sellepärast me hoidsimegi ta juukseid pidevalt patsides, ka öösel, et juuste eest oleks valutum ja kerge hoolitseda. 

Tavaliselt olen ma vältinud ta juukseid suveks lühikeseks lõikamast, sest lühikesi juukseid on raskem patsi panna ja suvel kuumaga on ka lahtiste lühikeste juustega tal hirmus palav olnud. Meil oli küll nagunii juba plaan enne uude kooli minemist juuksurisse minna ja lühem soeng lasta talle lõigata, aga siis tuli koroona vahele ja selle ajaga jõudsid juuksed veelgi pikemaks kasvada. Gretal vist ei olegi kunagi päris nii pikki juukseid olnud. 


Greta ise oli see, kes juuksurisse minekut kõige rohkem ootas, sest ta ise on lühikesest soengust juba mõnda aega unistanud. Ta ise oleks tegelikult veelgi lühemaks tahtnud juukseid lasta lõigata, aga mina kartsin, et äkki nii lühike soeng ei sobi talle.

Me Gretaga käime tavaliselt meie lähedal asuvas vanatädikeste juuksurisalongis. Tegelikult see ei ole mõeldud vaid vanatädikestele, aga enamus selle salongi klientidest paistab just sinna klassi kuuluvat. Mulle meeldib seal käia aga sellepärast, et kuna me Gretaga ei vaja tavaliselt mingit muud teenust, kui vaid kuivadest ja katkistest juukseotsadest lahti saamist, siis ma ei taha sellise väikese asja eest hakata suuri summasid maksma. Mõnes teises salongis läheks selline asi kergelt £40 maksma. Ma käin ise nagunii eraldi oma juuksuri juures kodus, kes mu juukseid paar korda aastas natuke värvib ja seega vajangi sellele lisaks vahete-vahel vaid natuke odavat juuste trimmimist. Peapesu ja föönitamise jätan ma juukseid trimmides nagunii vahele. 

Juuksurisalongi külastamine praegusel hetkel näeb aga natuke teistmoodi välja kui vanasti. 
Seal meie juuksuris võis korraga sees olla vaid 5 inimest. See tähendas kahte klienti ja kolme töötajat. Kõik peale alla 10-aastaste laste pidid maski kandma. Mina ei saanud salongi sisse minna. Rääkisin juuksuriga uks pealt ja sel ajal kui Greta juukseid lõigati ootasin väljas. Salongi ette oli selle tarbeks välja pandud kaks tooli nii et mul oli seal päikese käes väga mõnus istuda ja päevitada. 

Ma ei saa hästi aru nendest inimestest, kes arvavad, et koroona on teinud head keskkonnale. Noh et karantiini ajal ei lennanud lennukid ja sõitnud autod ning inimesed istusid kodus ega saanud nii palju ostelda kui tavaliselt. Ma ei usu, et see lühiajaline heitegaaside paus kompenseerib selle hulga plastikut ja ühekordsete esemete kasutamist mille koroona nüüd endaga hoopis kaasa tõi. Kõik need maskid ja kummikindad ning ülejäänud kaitseriietused. Kui enne sai toitu koju tellides anda kilekotid tagasi taaskasutamiseks, siis nüüd seda enam teha ei saa, aga toitu tellisid ja endisiselt tellivad nüüd ju koju tuhandeid kordi rohkem inimesi kui varem. Kohvipoodidest ei saa enam oma topsiga kohvi kaasa osta, paljudes teistes kohtades on samuti nüüd kasutusel ühekordsed nõud mis peale kasutust kohe ära visatakse jne, jne.


Vaadake seda juuksehunnikut põrandal. Mulle tundus seda nähes nagu pool Gretat oleks põrandale kukkunud. 

Üks töötajatest tuli neid juukseid põrandalt ära pühkima ja kui ta selle hunnikuga teisest juuksurist ja ta kliendist mööda läks, jäid kõik kolm seisma ning imetlesid pikalt Gretalt ära lõigatud juuksehunnikut. Tegin just sel hetkel ka neist pilti :-)

20 minutit hiljem ja vaid £13 maksma läinud lõikust nägi meie laps välja selline

Greta oli oma uue soenguga ÜLI rahul! Ütles, et nii hea ja kerge on nüüd olla ja tänas mind terve õhtu nagu mina oleks ta juuksed lühikeseks lõiganud. Täna nägin teda isegi omi juukseid kammimas, asi mida meie majas väga, väga harva on juhtunud. 
See küll ei ole esimene kord kui ta pikad juuksed lühikeseks on lõigatud, aga viimati kui pikkade ja lühikeste juuste vahe nii suur oli, oli siis, kui Greta üsna väike oli. 

Oleme nüüd kõik uueks kooliaastaks valmis ja nii minul kui ka Gretal saab nüüd hommikuti palju kergem olema. 

Wednesday, 19 August 2020

OXFORDI LOODUSMUUSEUM JA PITT RIVERS MUUSEUM

Käisime Oxfordis loodusmuuseumis. Nagu ka Londonis ja paljudes teistes Inglismaa linnades on selliste muuseumite külastus rahvale täiesti tasuta. 
Muuseum koosneb tegelikult kahest osast. Üks osa on loodusmuuseum ja teine osa on Pitt Rivers MuseumPitt Rivers muuseumis saab näha Oxfordi ülikooli arheoloogilisi ja antropoloogilisi kollektsioone. Pitt Rivers muuseumi algatajaks oli Augustus Pitt Rivers kes annetas oma erakollektsiooni Oxfordi ülikoolile aastal 1884 tingimusel, et ülikoolis hakkab õpetama püsiv antropoloogia õppejõud. Sellest lubadusest on peetud kinni aastaid ja muuseumi töötajad tegelevad ülikoolis arheoloogia ja antropoloogia õpetamisega ka tänapäeval.

Originaal kollektsioonis oli umbes 22 tuhat eset, tänapäevaks on kollektsiooni esemete arv kasvanud 500 000 esemeni, millest paljud on muuseumile annetatud rändurite, teadlaste ja misjonäride poolt.

Siit mõned pildid nii loodusmuuseumist, kui ka Pitt Rivers muuseumist. Mõlemad muuseumid asuvad sellises ilusate akendega majas. Maja oli ka seest väga suursuguse arhidektuuri ja kujundusega.





Seda karu lausa paluti katsuda. 
Greta katsus, Pete nuusutas




Minu jaoks on usside/madude skeletonid sama jubedad, kui ussid/maod ka ise, aga see orav-ahvi oma oli küll väga nunnu.





Igaks juhuks mainin, et põrandal lamav laps ei jonni, vaid täidab lastele mõeldud töölehte. 

Vaade Pitt Rives muuseumi osale





Muuseum oli jagatud mitme korruse peale ja seal oli tõesti väljas igasugu huvitavat kraami üle kogu maailma