Friday, 1 May 2020

MAAILM VÄLJASPOOL KODU

Greta ja Pete ei ole viimase 6 või 7 nädala jooksul mujal väljas käinud, kui vaid jalutuskäikudel ja rattaga sõitmas. Greta vist esimese karantiini nädala ajal tuli korraks minuga kaasa ta sõbranna juurde toidukotti viima, aga rohkem ei ole ta kuskil 'väljas' käinud. Eile mõtlesin, et lapsel ei olegi mingit õiget ettekujutust mis 'maailmas' hetkel tegelikult toimub ja seega otsustasin ta endaga toidupoodi kaasa võtta, et ta saaks näha kuidas 'tänapäeval' toidupoes käimine üldse välja näeb.

Lapsel oli imelik isegi juba autos istuda, sest ta polnud seda nii pikka aega teinud. Sellist pikka poejärjekorda polnud ta ka varem oma elus näinud. 

Kui me poodi sisse läksime, siis ma ütlesin talle, et ta ei tohi midagi puudutada, ega kellegile lähedale minna. Kindad (tavalised) pani ta ka igaks juhuks kätte. Mina ise poes kindaid või maski ei kanna, küll aga pesen käed enne poest lahkumist seebi ja veega puhtaks ning kasutan kätepuhastusvahendit. Kõik poekärud on samuti juba eelnevalt poetöötajate poolt puhastatud, aga ma igaks juhuks puhastan siiski veel omakorda ise ka. 

Poes oli Gretal väga imelik olla eelkõige just sellepärast, et ta ei saanud midagi muud teha kui vaid minu sabas või kõrval lonkida. Ta juba vahepeal ültes, et ta ei tea mida oma kätega pihta hakata, et imelik on neid vaid rippumas hoida ilma et ta midagi katsuda tohiks.
Imelik oli tema jaoks ka kõik need kaitseseinad mis nüüd kassade juurde ehitatud olid. Ka minu jaoks oli see vaatepilt natuke liiga 'jube' juba. Eelmisel nädalal seal selliseid massiivseid barjääre veel ei olnud. 


Koduteel peatusime korraks ka kõrval tänavas ühe maja ees kus majarahvas kogus toidupanga jaoks annetusi. Tahtsin et Greta ka näeks, et me sinna annetame, et sellest õppida, sest muidu ta vaid kuuleb, et ma seda teen, aga ise ei näe. 


Ja siis ma peatasin auto meie tänavanurgal ning varastasin kaks väikest sirelioksa selle sama puu otsast, kust mul eelmine korda jäi saak saamata.
Gretal õnnestus isegi 5-ne õis leida. Rääkisin talle, et kui ma laps olin, siis me soovisime midagi ja seejärel sõime selle õie ära et me soovi täide läheks. Greta ei uskunud algul seda juttu, aga pärast otsustas ka ise õie ära süüa!
Viisin Greta koju ja läksin ise veel ühte teise toidupoodi. Greta ei soovinud enam kaasa tulla, sest tema jaoks oli selline poes käimine väga igav ja lausa piinaks ning ega mul ei olnudki plaanis teda ühest poest teise vedada. 

Teises poes mõtlesin, et nii imelik on poes olla, kui kõik inimesed nii vaiksed on. Aeg ajalt lasti mingeid teadaandeid kõlaritest, aga need olid sellised koroonateemalised teated ja mitte sellised vanat viisi hüüded, et ostes kaks kapsast saate kolmada tasuta või lõbusad jõululaulud. Vanasti oli poes just selline mõnus igapäevane sagin ja sumin ning inimesed rääkisid omavahel. Ja siis ma taipasin, et poes tohib tegelikult käia ju korraga vaid üks pereliige (vanemaga kaasas olevad lapsed välja arvatud) ja ega sul ei olegi ju sel juhul poes kellegiga otseselt rääkida. Seda enam, et ka teistest poekülastajatest pead sa eemal seisma ja kes see ikka tahab praegusel hetkel aega raiskama hakata võõrastega rääkimise peale. Pigem kiiresti poodi ja siis uuesti kiirest poest välja. Nii kurb ja harjumatu. Ma tunnen hirmsasti puudust inimestega 'small talki' viisil kontaktis olemisest. Õnneks kassapidajatega on veel võimalik paar sõna vahetada ja vähemalt sedasigi suhelda.

No comments:

Post a comment