Friday, 15 May 2020

KONSTRUKTIVISTLIK KLASSIRUUM

Lootust on, et alatest 1 juunist saab Greta taas kooli minna. Tema vanustele lisaks pääsevad kooli ka kõige nooremad (4-5 aastased) ja Y1 (5-6 aastased). Asi ei ole küll veel 100% kindel, sest paljud võitlevad selle otsuse vastu, aga ma siiski loodan paremat. Mis saab ülejäänud vanusegruppidest ei ole veel teada, aga võimalik, et nemad sel kooliaastal enam tagasi kooli ei lähe.

Sain täna Greta koolist emaili teatega, et homme (täna) vahemikus 13-15.00 panevad nad kooli juurde välja kasutatud koolivormid (mida tavaliselt saab koolist väga väikese raha eest teatud päevadel osta), et kui kellegil on midagi vaja, siis vanemad võivad tulla ja ühe lapse jaoks kuni 5 riideeset sealt TASUTA võtta. Need kes tulla ei saa, võivad oma soovidest emailida ja neile pannakse siis need asjad kõrvale. Jutt käis siis nende vanusegruppide lastest kes arvatavasti 1 juunil kooli pääsevad. 

Gretale lähevad vist küll veel ta vanad kooliriided selga, aga tore, et kool mõtleb sellistele asjadele ja pakub kasutatud koolivormi varianti, sest kuigi tavaliselt on võimalik koolivormi ka toidupoodidest osta, siis hetkel on ju ka toidupoodides käimine natuke teistsugune kui vanasti. 
Järeldan sellest koolivormi uudisest, et Greta kool valmistab ette laste kooli tulekuks, mis on lapsi silmas pidades hea uudis. Ma ise tahan ka väga et nad tagasi kooli saaksid, kuigi samas olen natukene ka selle koroona pärast murelik, aga arvan, et harjun uue olukorraga ruttu ära ja loodetavasti keegi haigeks ei jää.

Rääkides koolist, siis paar päeva tagasi olin ma ise ühte teemat õppimas, mille käigus sain teadlikuks millegist, mida olen ise tihti siinse koolisüsteemi juures imetlenud ja mille üle imestanud. 

Nimelt on mulle alati siinse koolisüsteemi juures meeldinud see, kuidas siin lapsi õpetatakse. Kuidas nende tunnid osatakse teha nii huvitavaks ja motiveerivaks, et kuigi lapsed õpivad selle käigus palju, ei tundu see neile raske või igava tööna. Kuidas siin ei ole vaid õpetaja see kes kõike teab, vaid ka õpilaste sõna ja arvamust võetakse kuulda ja arvesse. 

Nimelt sain ma teada, et siinsetes koolides kasutatakse lähenemist mida kutsutakse The Constructivist Classroom (eesti keeles vist konstruktivistlik klassiruum) -Constructivism theory . Ma ei tea, kas ma oskan kogu seda teooriat või konspeti nii hästi eesti keelde panna, kui ma sellest inglise keeles aru saan, aga ma proovin. 

Konstruktivism uurib seda kuidas inimesed õpivad ja väidab, et inimesed moodustavad ja loovad ise oma teadmised maailmast. Samuti väidab see teooria, et inimesed saavutavad need teadmised läbi oma elukogemuste ja nendele elukogemustele mõtlemise. 

Konstruktivistlik klassiruum saab olla selline, kus on lubatud erinevad õpetamisviisid, aga kõigi nende õpetamisviiside põhimeetodiks on see, et sellises klassiruumis julgustatakse õpilasi tunnist aktiivselt osa võtma, avaldama oma arvamust, rääkima oma kogemustest ja aitama õpilasi mõista/nägema kuidas nende arusaam mingi asja suhtes muutub.

Konstruktivism võtab tähelepanu ära õpetajalt, kui eksperdilt, kes passivsetele õpilastele teadmisi jagab. Ehk siis ei ole nii, et õpetaja kannab klassi ees ette mingi teema, mida lapsed peavad siis vaikselt kuulama ja õppima. Pigem annab konstruktivism hoopis õpetamise rolli õpilastele endile ja kutsub neid ise oma õppeprotsessist osa võtma. 

Ma olen Greta kooliskäimist ja seda kuidas siin koolis õpetatakse tänaseks 7 aastat pealt näinud ja võin kinnitada, et sellist meetodit tõesti koolides kasutatakse ja et see on väga efektiivne ning imetlust väärt. 

Mis on sellises klassiruumis siis õpetaja rolliks ja kohustuseks?

Konstruktivistlik õpetaja alustab tavaliselt tundi klassiaruteluga, et selgitada välja mida õpilased juba mingi teema kohta teavad, et mõista nende eelarvamusi ja uskumusi selle teema kohta. Siis juhendab ta tundi nii, et õpilased käsitleks neid mõtteid ja toetuks neile. 
Õpetaja roll ja kohustus on panna oma õpilased pidevalt hindama ja kajastama kuidas tund või tegevuala mõjutab nende arusaamist. Eesmärk on muuta õpilased asjatundlikuteks õppijateks, et õpilaste harjumuseks saaks pidevalt küsida õpitava teema sisu kohta küsimusi (seada kahtluse alla) ning hinnata nende endi õppestrateegiat. Selline lähenemine aitab neil arendada nende mõtteprotsessi, andes neile tugeva aluse edasiseks õppimiseks. Läbi sellise õppeprotsessi on õpilased ise võimelised selgelt nägema mida nad on õppimisega saavutanud. 

Siit üks näide teadusetunnist kus õpilased arutavad mingit bioloogia teemalist probleemi. Õpetaja teab vastust, aga tunni eesmärk on panna õpilased esitama küsimus nii, et see aitaks õpilastel endil vastuseni jõuda. Õpetaja palud õpilastel öelda mida nad juba ise teema kohta teavad. Kui keegi õpilastest esitab asjakohase vaate/nägemuse, keskendub õpetaja selle vaatele ja suunab õpilasi oma mõttekäiku sealt edasi arendama nii kaua, kuniks jõutakse vastuseni. Seejärel tehakse katseid või eksperimente mis seda tundi toetavad ja pärast arutatakse mida uut tunnist õpiti ja kuidas või kas tehtud katsed või eksperimendid aitasid õpilastel uute järelduste teadasaamisele kaasa.

Ehk siis 

  • Õpetaja tunnustab ja hindab kogemusi ning teadmisi, mida iga õpilane klassiruumi kaasa toob.
  • Aktiivne uurimine on protsess mille käigus õpilased konstrueerivad oma teadmisi.
  • Õpetaja pakub vajaminevaid ressursse, mille abil õpilased saavad välja uurida teemaga seotud teadmisi.
  • Õpetaja abistab õpilasi moodustama uut arusaama vanade ja uute teadmiste läbi/abil.
  • Õpetaja tunnistab, et informatsiooni saab tõlgendada mitmel eri viisil. 
  • Õpetaja loob õpilaste jaoks keskonna, kus eksperdid ja mitte eksperdid saavad üksteiselt õppida.
Sellises klassiruumis on õpilase roll võtta vastutus oma hariduse üle endale. Sa ei õpi ei õpetajale või su vanematele või koolile või hinnetele, vaid iseendale.

Ehk siis õpilase roll on:
  • Võtta aktiivselt osa oma haridusest.
  • Õpilased assimileerivad vana ja uut infot, et luua uus arusaam.
  • Enda isiklike kogemuste üle järele mõtlemine on oluline aspekt, mis võimaldab õpilastel kontrollida oma õppeprotsessi.
  • Õpilane peab teadma kuidas õppida ja samas olema võimeline märkama ja muutma oma õpistiili, kui selleks ilmneb vajadus. 
Ja kui teile jääb siit mulje, et selline jutt puudutab ehk eelkõige selliseid keskooli või põhikooli õpilasi, siis te eksite. Ma oskan nüüd veelgi paremini näha kuidas kõik need asjad on siin koolides kasutusel juba kohe kooli algusest peale, ehk siis juba 4 aastaste laste puhul. Ma praegu ei viitsi eraldi otsima hakata, aga siit blogist on võimalik tõestusmaterjali selle kohta küllaga leida koolipostituste alt. 

Mäletan selgelt Greta koolivihikutest kohti, kus nad on pidanud kirjutama mida nad juba mingist teemast teavad, mida teada tahavad saada ja kui teema oli läbitud, siis pidid nad kirjutama mida nad nüüd teema kohta uut teavad. Nad pidevalt analüüsivad oma õppeprotsessi ja oma tehtud töid, seavad endale eesmärke, hindavad endi ja teiste töid. Ma mäletan, et kui Greta alles väike oli, siis koolis oli ta eemärgiks üsna pikka aega tunnis käe püsti panemine ja julgemalt oma arvamuse avaldamine. 
Neid ei karistata kunagi vigade tegemise eest, vaid pidevalt rõhutatakse, et vead on osa õppeprotsessist ja nendest õpitakse jne jne...

Just täna juhtusin vaatama mida õpetaja oli Greta klassile selleks nädalaks teadusetunnis teha andnud (mitte et kogu see siia kirja pandud teema oleks vaid teadusega seotud, vaid mul lihtsalt juhtus praegu nii, et mul on tabav näide kohe võtta).

Kuigi tegu ei ole klassiruumis õppimisega on meetod sellegi poolest sama. Teemaks on elusolendite liigitus (Linnaean klassifikatsioonisüsteem) mille üheks algteemaks on sel nädala loomariigist väljasurnud loomad.

Töö juhend algab kohe küsimusega 'Kuidas sa saad aru sõnast 'väljasurnud'
Kuna lastel ei ole võimalik klassiga seda küsimust lahata, siis palub õpetaja lapsi kodus kellegi teisega seda teemat kõige pealt arutada, kui võimalik.  
Seejärel on tööjuhendiks vaadata ühte lingina lisatud videot, et natuke rohkem teema kohta teada saada ja peale seda palutakse lastel ise lisainfot otsida. Seejärel välja valida üks tänaseks loomariigist väljasurnud loom ja tema kohta infoleht või infoplakat või Powerpoint ettekanne teha. 

Selle asemel et õpetaja kogu selle info klassi ees ise ette kannaks või materjalina ette annaks ja ära käsiks õppida, saab iga laps ise ühe väljasurnud loomaliigi valida ja selle kohta infot otsida. Selline lähenemine motiveerib lapsi palju rohkem ja aitab paremini uut infot talletada. 

Ma juhtusin korraks Greta lähedal olema, kui ta seda uurimistööd tegi ja ta nii entusiastlikult ise teatas mulle mitu huvitavat asja tema poolt välja valitud looma kohta. Kuna ta tihti jagab leitud infot ka minuga selliste kodutööde juures, siis ma olen ise ka nii palju uut ja huvitavat läbi tema teada saanud.

Kui nad praegu koolis käiks, siis õpetaja paluks nendel lastel kes soovivad (juhul kui kõigi laste jaoks ei ole aega või see ei olegi eesmärgiks), oma väljavalitud looma kohta klassis kindlasti rääkida, mille käigus ka teised lapsed taas midagi uut juurde õpivad ning see uus info võib väga vabalt olla alguseks mingile uuele teemat puudutavale arutelule, mis omakord õpitule teadmisi juurde lisab. Lastel on mitu korda põnevam ja nad püsivad sedasi palju pikemalt fookuses, kui siis, kui õpetaja üksi klassi ees õppematerjali ette kannaks.

Ehk siis nagu näha, on selline õppeprotsess palju stressivabam, õpilastel on suur vabadus ise oma õppimist juhtida, nad on palju rohkem motiveeritud ja nad õpivad selle käigus palju rohkem, kui vaid raamatust ühte teemat käsitlevat (tihti igavat/kuiva) peatükki lugedes. Lisan igaks juhuks, et selline õppemeetod ei tähenda vaid uurimistööde tegemist, vaid õppevahenditena kasutatakse ka igasuguseid muid materjale. Inglismaa koolides ei olegi kooliõpikuid või töövihikuid kasutusel.


Konstruktivistliku klassiruumis on väga tähtsal kohal ka grupi- ja partneritööd, sest läbi grupi- ja paartneritöö tulevad õpilased uute teadmiste ja järelduste jälile paremini, kui vaid ettekirjutatud juhendeid järgides või üksi töötades. 

EDIT: LEIDSIN ÜHE HEA EESTI KEELSE ARTIKLI MIS TEEMA LIHTSALT (ja korralikus eesti keeles :-)) ÄRA SELETAB!
https://sisu.ut.ee/sites/default/files/kohtumised/files/sooniste._konstruktivistlik_opikasitlus.pdf

Vot sellised lood!

Paar kuud veel ja siis saan ma lähemalt tundma õppima hakata siinset keskastmekoolisüsteemi!

Ah jaa, praegusest koduõppest tahtsin veel seda asja öelda, et Greta õpetaja vahetab igal hommikul Google Classroomi peapildi uue vastu ära. See väikene koletis nimega ZOG on nende klassi maskott. Igal hommikul on ta mingi ajalooliselt tähtsa monumendi juures ja lapsed peavad ära arvama mis riigi ja monumendiga on tegu ning vahel õpetaja küsib lisa infot (kui vana ehitisega on tegu või kes oli arhidekt jne). Täna oli ZOG näiteks Itaalias, Rooma Colosseumi juures. 
Eile Lihavõttesaarel ja üleeile Austraalias Sydney Ooperimaja juures. Minu arvates taas nii lahe viis lapsi õpetada nii, et nad ise otseselt isegi ei saa aru et tegu osaliselt geograafia tunniga. Ma ise olen ka juba hommikuti natuke põnevil, et näha kuhu Zog on taas reisinud :-)
Õpetaja kirjutab iga hommikuse tervituse 'hello' samuti iga päev eri keeles. Täna oli hiina keeles.

12 comments:

  1. Ma pole viitsinud uldse blogisid lugeda aga tana hommikul lugesin koik sinu viimasted postitused ara :) Meie laste koolid pole veel Juuni kohta infot saatnud... ja Twitteris koik lahmavad, et need kes oma lapsed kooli tagasi saadavad vihkavad opetajaid sest need surevad koik kindlasi ara kui lapsed viirust kooli viima hakkavad :| Isver. Miks peab koik nii keeruline olema. Ma ootan mis koolid kirjutavad ja siis otsustan...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ega meil ka tegelikult ametlikult veel midagi öeldud ei ole, aga kuna nad nüüd seda koolivormi pakkuma hakkasid, siis sellest võib järeldada, et valmistuvad vähemalt ette kui käsk peaks lõpuks antama.

      Aga jah, hullult palju jama kogu selle kooli värgiga. Kohe kui sellest koolide avamisest vaikselt rääkima hakati paiskus meediasse uudis laste salapärasest haigusest. Öeldi küll, et see uudis ei olnud tegelikult laiemale ringile üldse mõeldud ja ei oleks tohtinud avalikuse ette tulla ning haigestunud laste numbrid ka väga, väga väikesed, aga no sellest ju juba piisas, et kõiki hirmutama hakata, mis kindlasti oligi kogu asja mõte!

      Aga eks näis. Ma arvan, et eks meile anta kuskil nädal enne mai lõppu teada (vahetult enne koolivaheaega), et siis saaksime nii ennast kui lapsi ettevalmistada (või siis mitte, kui otsus peaks negatiivne olema. :-I

      Delete
  2. Mulle endiselt väga meeldivad Sinu kooliteemalised postitused. Muud ka. :)
    Tundub, et tegelikult kasutavad konstruktivistliku lähenemise elemente ikka meie õpetajad ka, aga ma arvan, et mitte nii teadlikult ja süsteemselt, vähemalt enamikus koolides. Häda on ka selles, et lapsed tulevad lasteaiast kooli ebaühtlaste teadmistega - erinevad lasteaiad valmistavad lapsi kooliks erinevalt ette ja samasse linnakooli klassi võib tulla punt seitsmeaastasi, kes loevad soravalt, ja teine punt, kes ei tunne tähtigi - ja koolis liiguvad ühest kooliastmest teise ka ebaühtlaste teadmistega. Koostöö tegemisel on meil veel palju arenguruumi.

    Ma ise andsin kunagi väikeses grupis gümnaasiumis tunde ka nii, et rääkisin paari lausega teemast ja küsisin siis muudkui õpilaste arvamust. Sõbranna, kes oli sama ainet õpetanud, sattus kunagi mingitel asjaoludel tunnivaatlejaks ja imestas, kuidas mina õpilased vestlema panen, tema meelest peaks ikka nii, et õpetaja räägib teemast põhjalikult ja siis õpilased tunni lõpus esitavad küsimusi, kui neid midagi huvitab. Ma ei teadnudki, et ma tol ajal õiget asja ajasin, lihtsalt arutelutundide tegemine tundus mõistlikum, huvitavam ja tulemusrikkam.

    Töövihikud ülesannetekogudena ja õpikud teatmeteostena tundub mulle siiski mõistlik lahendus, aga küllap on hulgast erinevatest allikatest õppematerjali kokkupanekul ka omad plussid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tegelikult ei kirjutanud seda postitust võrdlusena Eestiga, vaid see oli mulle endale meeldiv avastus, et sellel lähenemisel, mida ma siin kooli juures tähele olen pannud, on ka päriselt mingi nimi ja laiem teooria taga :-)

      Aga kui sinu kommentaari näiteks võtta, siis ma ei näe selles mingit probleemi, miks konstruktivism ebaühtlaste teadmistega laste puhul koolis ei peaks töötama. Tegelikult on see ju midagi sellist mida saab vabalt ju ka juba lasteaias kasutada, sest ka lasteaiaõpetajad räägivad lastele erinevatest asjadest ja vestlevad nendega igapäevastel teemadel, enam-vähem samal viisil kui meil siin koolides 4-aastaste lastega alustades.

      Ka siin tulevad lapsed kooli väga erinevate teadmistega ja seda juba 4-aastaselt kooli alustades. See ka üheks põhjuseks miks lapsed siin nii vara kooli lähevad, sest kui nad seda hiljem teeks, oleks teadmiste vahe veelgi suurem ja seda vahet oleks siis väga, väga raske tasakaalustada. Ja ega see vahe tegelikult ei kao ka praeguse süsteemi puhul. Klassides on tihti erineva tasemega lapsi, aga konstruktivistlik klassiruum tuleb just sellisel juhul kasuks, sest läbi selle jõuavad teadmised ja oskus mõelda ning arutleda paremini kohale ka mahajäänutele õpilastele :-)

      Inglismaal olid ka enne õpikud (ja võib olla siis ka töövihikud) kasutusel, aga kuna valitsused koos oma uute haridusreformidega pidevalt vahetuvad, siis ühel hetkel need kaotati. Põhjuseks oli see, et õpikutega muutus õpetamine ja õppimine kergelt väga õpiku põhiseks ja üksluiseks. Samuti on õpikud kallid, seega osadele õpilastele oleks õpikud sel juhul kättesaamatud olnud või siis kuna tegu on tasuta haridusega oleks õpikud väga suureks väljaminekuks koolidele. Eriti veel, kui arvesse võtta, et õppeprogrammid ja õpetamismeetodid pidevalt muutuvad ja neid õpikuid peaks siis ka üsna tihedalt muutma ja uuesti ümber trükkima.

      Samas ma ei tea veel kuidas on lood teiseastmekoolides. Seal minu teada peaks mingid raamatu moodi asjad siiski eksisteerima, aga vist siiski mitte päris samal kujul kui Eestis. Gretal oli tegelikult vist ka klassis töövihikute moodi asjad vahel matemaatika tunnis kasutuses. Seal on mingid harjutused (tehted) nad loevad ja mille vastused nad siis oma matemaatika vihikusse kirjutavad :-)

      Delete
  3. Meenutab veidi meie "ümberpööratud klassiruumi". Aga inglise koolis on ilmselgelt huvitavam õppida kui eesti koolis. Ma ei taha väita, et eesti õpetajad viletsamat tööd teevad, aga koolirõõmu on Inglismaal küll hoopis rohkem. Ja kui rõõmuga koolis käid, on tulemused ka paremad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, tegu ei ole 'ümberpööratud klassiruumiga'. Googeldasin seda ja lugesin selle kohta natukene, aga kuigi mõned asjad justkui kattusid, siis minu arvates on tegu täiesti teise lähenemisega.

      Ma ka kohe kindlasti ei väida või ütle, et Eesti õpetajad viletsemat tööd teeksid ja mu postitus ei olnudki kirjutatud Eestiga võrdlemiseks :-) Siin on lihtsalt täiesti teine süsteem ja natuke teistsugune lähenemine õpetamisel.

      Omad plussid ja miinused igal süsteemil, aga mulle endale meeldib siinne süsteem rohkem :-)

      Delete
  4. Tükk aega mõtlesin, kas kirjutada kommentaar, aga no ma siis ikka kirjutan. Konstuktivistlik õpikäsitlus oli Eesti hariduse A ja O juba siis, kui mina õpetajaks õppisin üle 20 a tagasi ning biheivioristlik käsitlus, kus õpetaja on see aktiivne ja õppeprotsessi keskne isik ning õpilane passiivne teadmiste vastuvõtja, oli juba siis pähh ja väkk ja hirmus:) Sotsiaalkonstruktivism on see, kus õpilased konstrueerivad oma teadmised just koostöös, mida sina tihti inglise kooli juures kirjeldad. Konstruktivismiteooriad tulid juba Dewey ja Piaget aegadest, aga mis peamine - Eesti koolis meie oma Johannes Käisist, kes kirjeldas ja õpetas praeguse aja lähenemist õppimisele juba eelmise sajandi alguses!
    Miks seda Eesti koolis nii puust ja punaselt välja ei paista, ei teagi. Meie probleem on ikka seesama täielik konkurentsi puudumine õpetajahariduses (nt läheb füüsikaõpetajaks õppima mõnel aastal 1, mõnel aastal mitte ühtegi inimest - ilmselt lõpeb see kõik väga halvasti) ning nii ollakse tänulik, et keegi üldse klassi ees on ning ei pöörata tähelepanu, kuidas täpsemalt tegutsetakse. Nii võibki juhtuda, et on igasuguseid õpetajaid meie koolides. Kuigi peab ütlema, et halvemad näited ilmselt jõuavadki meediasse või foorumitesse, mina ikka näen vaid ikka väga häid õpetajaid ning mu lastel on erinevates koolides ka väga head õpetajad (st lapsed on ikkagi ise aktiivsed ja loovad ning vastutavad oma õppimise eest. Ahjaa, meil on nüüd ka muutunud õpikäsitlus e MÕK - selle järgi peaks õpilane üldse ise oma õpitee konstrueerima - ise seab eesmärgid, valib õppimisviisi, analüüsib ning õpetaja on vaid toetaja ning abistaja, ühesõnaga kogu õppimine lähtub õpilaste huvidest ja eesmärkidest. Ma ei ole siiski aru saanud, kuidas see siiski terves klassis peaks välja nägema, abiõpetajaid meil ju võtta pole ning erivajadused klassides võtavad niigi palju tähelepanu endale... Ühesõnaga, töö keerukus ja koormus ja eelkõige vastutus on tippspetsialisti omad, palk kaugeltki mitte. Õnneks on Eestis Noored Kooli programm, kus nt mingi oma ala spetsialist otsustab, et võiks nüüd mõne aasta hoopis õpetaja olla. Neile antakse edasi õpetajahariduses vaid see kõige olulisem - just kõik see tänapäevane lähenemine ning nemad üldiselt säravad koolides väga. Ja inspireerivad teisi. Ups, ma ei teagi, kuhu oma jutuga nüüd jõudsin.
    Ühesõnaga teooriad on meil samad, millegipärast on praktika nõrk ja pärast sinu postitust mõtlesin päris kaua, miks see nii on. Miks me teame, et lapsepoolne eesmärgistamine ja kogu muu motivatsiooniteooria on kõige tähtsam üldse, aga libiseme sellest ikka üle. Või äkki ei libisegi, oleme harjunud lihtsalt seda kõike suuliselt tegema. Tead, ma kohe mõtlen selle üle edasi, aitäh inspiratsiooni eest!:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii hea, et kommenteerisid :-)

      Jah Jean Piaget oli see mees, kes selle kõigega algust tegi, aga ma ei hakanud oma blogi postitusega nii sügavuti minema, sest see oleks veelgi rohkem aega võtnud ja kel endil huvi saavad internetist lisainfot lugeda.

      Ma leidsin ise ka natuke infot konstruktivismi kohta eesti keeles, aga ma pikalt ei suutnud süveneda, sest tihti oli see jutt nii mehaaniliselt kirja pandud, et mul kadus huvi edasi lugeda. Probleem võis ka olla selles, et ma ei teadnud õiget eestikeelset vastet sellele sõnale ja seega ei leidnud kõige pädevamat infot :-) Googeldasin nüüd tänu sinu abile Konstuktivistlik ÕPIKÄSITLUST ja leidsin sellise artikli. Minu arvates on siin KÕIK väga ilusti, lühidalt ja selgelt ära seletatud. Panen selle lingi ka oma postituse lõppu
      https://sisu.ut.ee/sites/default/files/kohtumised/files/sooniste._konstruktivistlik_opikasitlus.pdf

      Ma taas ei oska Eesti kohta kommenteerida, aga meil on nii, et vahet ei ole kes õpetjaks ükskõik millises koolis on, järgima peavad nad ühtset joont ja seda kontrollitakse. Kooli direktorid on need, kes selle eest hoolitsevad ja kes igale õpetajale vajaduse korras lisakoolitust või tuge annavad (no igasugu koolitusi ka koosolekuid toimub nagunii kõigi õpetajate kaoks ka pidevalt). Ei ole nii, et iga õpetaja seisab vaid iseenda eest ja teeb asju nii nagu neile meeldib või nagu nad oskavad või siis peab kõigi asjadega ise hakkama saama. Kõik kooli õpetajad teavad täpselt mis on üldised nõudmised ja reeglid ning peavad neid rangelt järgima. Koolidirektorid hoolitsevad selle eest, aga seda kontrollib eraldi veel ka Ofsted (kellest ma olen siin korduvalt kirjutanud ja kes pisteliselt kõiki koole kontrollib ja hindab) ning kui nõudmised on, et koolid peavad kasutama oma õpetamisel konstruktivistliku õpimeetodit, siis nad PEAVAD seda ka päriselt tegema.

      Mis mulle endale selle teema juures meeldib ei olegi nii palju see iga õpilase enda sihi ja eesmärkide loomine, kuigi ka see meeldib mulle, et näiteks Greta teab sedasi täpselt mis on tema 'nõrgad' kohad teatud aegadel õpiprotsessis näiteks inglise keeles või matemaatikas jne millele rohkem tähelepanu pöörata ja likviteerida, aga mulle meeldib just see, et õpilasi innustatakse aktiivselt tunnist osa võtma läbi arutelude, oma arvamuse ja vaadete avaldamise, väitlemise jne. Läbi selle õpivad nad mitte ainult tunni teemaga seotut, vaid ka seda kuidas suhelda, tolerantsust, teistega arvestamist, seda et ka nemad on tähtsad ja nende arvamus loeb, enda eest mõtlema, analüüsima, nägema ennast ümbritsevas maailmas jne. See kõik teeb kogu õpiprotsessi mitte ainult huvitavaks vaid ka meeldivaks ja võrdõiguslikuks ning näitab austust õpilaste suhtes. Õpetaja ei proovi näidata, et tema tõde on ainu tõde, sest tegelikult ju ei olegi.

      Aga mis puutub sinu mainitud õpilase enda õpitee konstrueerimisse, siis ma ei tea kuidas see Eestis töötab või töötaks, aga võib-olla meil näeb see väga selgelt välja teiseastmekoolide juures, kus eesti mõistes 7kl lapsed peavadki valima endale ained, mida nad sügavuti õppima hakkavad ja milles kaks aastat hiljem eksamid teevad ning sealt edasi omakorda vaid kolm ainet valivad mida järgmised kaks aastat õpivad. Ehk siis kõik ei peagi kõiki aineid keskkoolis sügavuti õppima nagu Eestis õpilased peavad.

      Delete
    2. Ma lisan veel ühe tähelepaneku.
      Kui ma eelmise aasta lõpus ühel koolitusel käisin, siis seal toimus enamus koolitusest just, praegu tagai vaadatuna, konstruktivistlikul meetodil VÄLJAARVATUD ühel korral. Iga koolituse päev toimus täpselt nii, et enne kui me mingi teema juurde asusime pandi meid endid sel teemal mõtlema ning kas siis kogu klassi, grupi või partneriga arutama. Siis jagati seda arutelu kogu klassiga ning siis läbi erinevate harjutuste või lisa arutelude või õpetaja poolt lisatud infoga õppisime me nii palju uut juurde. Ma võin julgelt öelda, et mina, kes ma teadsin teemast juba enne kursusele minnes üsna palju, õppisin väga palju just eelkõige kaas 'õpilastelt' ja eriti palju just nendelt, kes tegelikult teemast kõige vähem teadsid!
      Aga ühel päeval andis meile koolitust üks naine, kes tegi seda 'klassikalisel' viisil. Seisis klassi ees ja rääkis ning hiljem sai küsimusi esitada JA see oli nii igav ja meeletult väsitav koolituspäev, et ma peaaegu oleks poole pealt ära jalutanud. Sel päeval õppisin ma kõige vähem ja kuna ei toimunud ka ühtegi grupi või partneritööd või muid märkimisväärseid vestluseid, siis ma ei tunnetanud seda teemat isiklikult ÜLDSE!

      Delete
    3. Mul läks enne kiireks, sest me läksime VÄLJASÕDULE ja mul jäi lisamat, et sina Õnne oled üks eriline õpetaja :-) Ma ei usu, et enamustes koolides selliseid tunde tehakse nagu sina teed :-)

      Delete
  5. Õnne punastab:) Aga tegelikult ma olen täiesti veendunud, et enamik õpetajaid viib tunde läbi ka Eestis üsna sarnaselt - arutelud, rühmatööd, arvamused, dialoog õpetajaga on tegelikult ikkagi igapäevane normaalsus. Tegelikult, olgem ausad, tänapäeva lapsed lihtsalt poleks nõus istuma ja kuulama 45 min ilma aktiivselt sekkumata. Aga enamasti vanemad ei tea täpselt, mis koolis toimub. Kui meil on avatud uste päevad (vanemad saavad tunde vaadata), imestatakse alati, et ah nii õpitakse tänapäeval koolis, ma ei teadnudki. Selles mõttes oled sa täielikult eriline lapsevanem, et sa tõesti tead ja uurid ja loed lisa ja jõuad isegi õpikäsitluste teooriateni! Ma ei tea ühtegi teist sellist vanemat! Meil üldiselt hakatakse huvi tundma koolitegevuste vastu, kui tekib probleeme vms. Ja siis on veel üldlevinud arvamused, nt seesama - lapsed istuvad ja kuulavad loenguid (mul on 4 last erinevates koolides ja keegi ei tea, mis see loeng ongi). Teine üldlevinud arvamus on, et Eesti lastel pole koolirõõmu ja nad on õnnetud. Pisa testis olid aga seda uurivad küsimused lastele ning selle järgi oli 9. kl laste rahulolu ja õnnelikkus üle Euroopa keskmise. On ju vastuolu?
    Tegelikult ma muidugi ei taha kuidagi vastandada või võrrelda inglise-eesti koolisüsteeme (sellepärast kõhklesingi kommenteerimast), pigem on rõõm tõdeda, et oleme sarnasemad, kui arvame, kuid väga palju on ikkagi ka teistmoodi, mistõttu on see kõik, mida kirjutad, hirmus põnev (nt tuleks Inglismaast kindlasti eeskuju võtta õppekava mahukuse osas ning lõimingutest, mis on kadestusväärselt toimivad ja olemas). Ja ma tõesti ei jõua ära imestada su huvi ja põhjalikkust kooliteemade juures! Mis viib ka teise erinevuseni - tundub, et teie koolid tegelevad üsna teadlikult vanemate informeerimisega ja soovivad, et vanemad oleksid hästi teadlikud kõigest, mis toimub. Meil on nt palju erinevaid lahedaid programme, mida koolid kasutavad (kiusamisvastane kool hästi lahedate tegevuste ja aruteluteemadega, mis ennetab kiusamist ning õpetab toleratsust ja kõike muud, liikumakutsuv kool terve põhjaliku süsteemiga, kuidas õppe- ja vabaajategevusi liikuma panna, lastega filosofeerimine, avastusõppe programmid, vaikuse minutid (e mindfulness meditation) jpm, aga vanemad tavaliselt ei kipu nende kohta kodulehtedelt lähemalt uurima.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma jõudsin selle teooriani pigem läbi oma ameti, mitte lihtsalt lapsevanemana :-)

      Aga ka Greta koolikaaslaste vanemad on koolist toimunust ja nende laste arengust sama huvitatud kui mina (mõned isegi tihti rohkem), AGA vaid selle erinevusega, et kui nendele on süsteem siiski enamalt tuttav, sest nad on ka ise siin koolis käinud (kuigi selle ajaga on palju muutunud ja paremuse poole), siis minu jaoks on kõik uus ning võrdlus Eestiga olemas. Samuti olen ma ise ametilt siinsete koolidega aastaid seotud olnud ja kuigi ma ei ole mitu viimast aastat oma erialatööd teinud, siis huvi ju ikkagi säilib endiselt edasi ja kuna üsna mitu mu tuttavat lapsevanemat on ka ise õpetajad, siis mul on tihti veel eriti hea ligipääs teatud infole :-) Ja mul on ka Eestis mitu tuttavat õpetajat, üks nendest ka mu enda tädi, kes on algklasside õpetaja :-)
      Samas aga on see ka taas koolidel KOHUSTUS (ja seda taas kontrollitakse kõrgemalt), et koolimeeskond/juhtkond oleks vanematega pidevas kahepoolses suhtluses ja informeeriks neid koolis toimuvast.
      Meile saadetakse igal reedel kooli uudisteleht kus on kõik tähtsad ja vähemtähtsad asjad kirjas, samuti saadab õpetaja ülevaate mida nad nädala jooksul koolis õppisid. Kui koolis alustatakse mingit uut 'liikumist' või võetakse vastu mingi uus plaan või õpetamiseviis, siis sellest antakse meile koheselt teada ja tihti tehakse koolis vanematele eraldi tutvustus/koolitus/workshop antud teemadel jne.
      Lapsevanematel on koolielu ja juhtimise juures teglikult väga suur osa just algkoolis (algkool kestab 7 aastat kokku).
      Aga öeldes seda, siis see ei tähenda üldse, et see kuidagi vanematele koormaks või kohustuseks oleks, sest tegelikult on KÕIK vabatahtlik ja ka kool töötab nii, et kogu laste õpetamine on vaid kooli enda kanda ja kõik haridusega seotud tegevused kooli enda kohustus ja kooli poolt ISE ära organiseeritud ning enamalt ka kõik tasuta. Mõned lapsed paneb kool isegi riidesse ja lõikab juukseid ning toidab ja peseb nende pesu, kui lapsevanemad selleks ise ühel või teisel põhjusel võimelised ei ole.

      Ma arvan, et Pisa testide rahulolu ja õnnelikuse testi vastuolu põhineb selles, et 9.kl laste rahulolu ei peegelda kõikide koolis käivate laste rahulolu ja õnnelikust :-)

      Delete