Friday, 8 May 2020

HÄDA, HALA JA PISARAD

Mul on sellest koroonast täielik kopp ees. Viimasel ajal ajab iga asi kas närvi või liigutusest nutma. Pühapäeval peaksime teada saama mis leevendusi meile karantiini suhtes tehakse, aga mu ootused/lootused on väikesed. Kuulujutud käivad, et istume ka veel järgmised 3 nädalat kinni. Õnneks viivad järgmised kolm nädalat meid täpselt mai lõppu, mis oleks ühtlasi ka nädalase mai koolivaheaja lõpp ja ma südamest loodan, et nad lasevad peale seda vähemalt Greta vanused lapsed (algkooli viimase klassi lapsed) tagasi kooli. 

Mul on siiber ka sellest, et kodukoolitamine ikkagi enamalt ekraanitagune on ja et Greta veedab nii suure osa ajast nüüd arvuti/tahvli taga. Õnneks olen ma saanud ta vähemalt keset päeva ka mõneks ajaks õue raamatut lugema ja õnneks ta loeb palju ja talle on sattunu kätte sellised raamatud, mida ta ise ei taha hetkel käest hästi ära panna :-) Ta on selle 7 karantiini nädala jooksu juba 9-ndat raamatut lugemas. Küsige mitu raamatut minul on olnud aega või tahtmist lugeda! Tegelikult, parem on, kui ei küsi...

Aga kõige rohkem teeb mulle kogu selle jama juures muret  majandus ning vihale ajab teadmine, et kui Pete oleks või peaks oma töö kaotama (mina juba olen), siis meile ei annaks riik mitte mingit abi. Meie oleme riigi silmis vaid need inimesed, kes kõlbavad suurtes summades tulumaksu aastast aastasse maksma ja läbi selle teisi toetama, aga kui ise peaksime hätta jääma, siis ei ole riigil sinust ei sooja ega külma. 
Ja nüüd, kui NIIIIIII paljud inimesed töökohti kaotavad ja suure tõenäolisusega ka pikemalt on sunnitud riigitoetuste peale jääma, siis oleme kindlasti taas 'meie' need, kelle püksirihma veelgi rohkem pingule tõmmatakse ja kellelt veelgi suuremaid tulumakse nõudma hakatakse. Riik peab ju selle biljonites naeltes välja laenatud raha kuskilt tagasi saama ja kui töökaotuste tõttu on nüüd tulumaksumaksjaid palju vähem, siis auke hakkavad lappima ju need, kel veel töö alles on ja kes riigi silmis liiga 'rikkad' on. 

Õnneks, kaks päeva tagasi toidupoes käies, oli vähemalt ühes poes õhkkond juba üsnagi 'vanatviisi'. Ei olnud enam sellist surmavat vaikust ja tõsisust, vaid inimesed rääkisid ja isegi naersid. Sama poe uksel seisev inimeste 'reguleerija' ja puhaste poekärude välja jagaja oli sama mees, kes seal ka eelmistel kordadel on olnud ja ta on alati nii jutukas, abivalmis ja rõõmsameelne, et ma just praegu mõtlen, et peaks selle poe juhtkonnale lausa seda meest kiitma minema. Ma ei usu, et ta seal uksel iga päev hommikust õhtuni seisab, aga iga kord kui mina olen seal käinud, on just tema juhtunud seal minu õnneks olema.

Teises poes oli kassa järjekorras minu ees üks ema oma noore tütrega, kes oli Inglismaale nädalasele puhkusereisile tulnud Ameerikast ja nüüd siin juba 7 nädalat lõksus istunud. Nad on proovinud lennupiletit saada, aga sellega on pidevalt mingi jama olnud. Ta mees, kes ise Ameerikas on, ikka proovib jätkuvalt neid tagasi koju saada, aga senini ei ole õnnestunud. Naine ise ütles, et ta tegelikult üldse ei kurda, sest ta saab siin suure aiaga majas karantiinis olla, Ameerikas oleks nad sunnitud olnud korteris kinni istuma. 

Ja siis lugesin ma ükspäev me kohaliku piirkonna internetilehelt, et meie lähedal pargis olevat üsk noormees, kes paistab segaduses olevat või kodutu ja et kas keegi teab kellega on tegemist või kuhu peaks helistama või mida tegema (et seda meest aidata). Paljud inimesed andsid siis nõu ja numbreid kuhu helistada ning lubasid ka ise noormehega rääkima minna ja talle süüa viia. Praegu majutatakse kõik kodutud hotellidesse või erinevatesse majutuspaikadesse ning kohaliku omavalitsuse inimesed käivad lausa tänaval otsimas inimesi, kes peavarju ja süüa vajavad.

Täna oli samal internetilehel üleval üleskutse inimese järgi, kes portugali keelt rääkida oskaks. Nimelt tuli välja, et see pargipingil elav noormees olevat portugallane, kes ei oska inglise keelt ja vajatakse inimest, kes temaga suhelda saaks. Vahepeal olid erinevad inimesed juba seda meest toitmas käinud ja talle magamiskoti viinud. Üks naine ütles, et ta on oma mehe riideid talle viinud ja ta mobiili kodus laadinud. Leiti ka mitu inimest, kes temaga portugali keeles rääkida oskasid ja juba oli keegi ka Portugali saatkonda emailinud, et nemad aitaks meest tagasi koju saada. Nimelt oli Gabriel töötanud kuskil restoranis abitöölisena ja koroona tõttu töötuks ja kodutuks jäänud. Keegi oskas aga öelda, et Portugali saatkond on väga aeglane selliste asjadega tegelema või üldse vastama, mis tekitas inimeste seas veelgi rohkem muret Gabrieli pärast. 

Ei läinud minutitki mööda, kui keegi pakkus välja idee kamba peale Gabrielile lennupilet osta ja ka rahaliselt taksosõit lennujaama kinni maksma ning söögiraha talle kaasa anda. Kampalööjaid oli koheselt küllaga. Üks isegi teatas, et  ta mehe sugulased elavad Gabrieliga samas linnas (Madeiral) ja ta on nõus asju sealt poolt uurima hakama, et kui Portugali saatkond siin ei ole abivalmis, siis ehk Madreira pakub paremat abi.

Üsna varsti aga andis keegi teada, et Gabrielile on juba majutus leitud, kuskil kus ta saab olla kuni valitsus ütleb ja kus teda ka nii kaua toidetakse. 
Neid tekste lugedes ma lausa tundsin inimeste rahulolu ja joovastust, et Gabrielile oli abi leitud. Ma arvan, et ma ei eksiks, kui ütlen, et kui need inimesed oleks kõik tänaval koos neid asju ajanud, siis nad oleks rõõmust plaksutanud. Mina, igal juhul, plaksutasin oma peas neid tekste lugedes. 
Sellele uudisele vaatamata ei lõpetanud inimesed veel abi pakkumast ja paljud palusid Gabrieli tulevase käekägu kohta lisateavet saada, kui keegi juhtub midagi rohkemat ta kohta kuulvat.
Vot sellised lood!

Neljapäeviti käime endiselt tänaval meditsiinitöötajatele ja teisetele kangelastele plaksutamas. Sel korral siis juba 7-t nädalat! Ma tihti mõtlen neljapäeviti, enne plaksutama minemist, et enam ei viitsi. Kaua võib, mul on sellest koroonast juba villand, ma tahan, et see kõik juba ära lõppeks...Ja siis ma lähen tänavale, kus on iga kord veelgi rohkem naabreid ja veelgi entusiastlikumad kui nädalad varem ja ma olen nii liigutatud ja plaksutan nii kõvasti, et pärast käed surisevad veel pikalt. Vägisi kisub silmad märjaks ja suur on kiusatus päriselt nutma hakata.

Sel korral tuletõrjeautot me tee otsas väljas ei olnud, aga see eest tuletõrjujad küll ja väga paljud möödasõitvad autod lasid signaali, vilgutasid tuledega, või inimesed autodes lehvitasid. 

Meil on nüüd isegi osa liiklusmärke vikerkaarelised, millest on saanud meditsiinitöötajate sümbol ja mis pannakse igale poole välja meditsiinitöötajate (NHS) tänamise eesmärgil.



Ja homme (õigemini siis täna, sest see postitus ilmub täna) on meil riigipühad ja vaba päev! Kõiki inimesi on palutud ilusti kodus püsima, aga sellegi poolest võidupüha hoopis oma esiaias pühitsema, sest tänavapidusi ei saa ju koroona tõttu korraldada.

Kella 11 ajal hommikul on kutsutud inimesi ülesse oma koduuksel 2 minutit leinaseisakus seisma ja siis plaksutama ning hurraatama.
Kell neli aga toimub meie kandi tänavatel pidu inimeste esiaias. Inimesi kutsutakse ülesse panema välja oma piknikutekid ja toolid, riputama ülesse lipukesed ning jooma teed ning sööma kooki.    

Ilmad on meil siin endiselt väga suvised ja pidupäeva puhul lubatakse taas lausa üle 24 kraadi sooja.

Ma ei ole kindel, et meie oma esiaias pikniku pidama hakkame (kui meie tänaval oleks ka meie vastas majad nagu kõrval tänavates, siis kindlasti), aga ma pean vist hommikul siiski pöönigule meie Union Jack lipukesi otsima minema ja majaesise ära kaunistama.

Ma vaatasin, et üks meie natuke kaugematest naabritest kandis täna juba plaksutamise ajal Union Jack lipukestega peavõru. Siin pildil kõnnib ta just meie majast mööda, aga ta peas olevad lipukesed ei paista pildilt kahjuks väga hästi välja.
Ma plaanin kella 4 ajal, kas siis Greta või Greta ja Petega, jalutama minna ja pilte teha. Tean, et paljud inimesed kaunistavad oma majad ära ja suure tõenäolisusega ka istuvad oma esiaedades ja söövad kooki. Hea põhjus jalutama minna, sest nagu ma siin juba varem maininud olen, ei ole ma karantiini ajal kordagi veel lihtsalt jalutmas  jõudnud/tahtnud käia :-).


Greta tegi endale sellise profiili pildi


Ta pole viimase nädala jooksul pead ei pesnud, ega korralikult kamminud, nii et ma ei imesta, kui ta juuksed värsti muutuvadki eri värvi või hakkavad hallitama :D :D
OK, aitab küll sellest hädast ja halast.


Ilusat võidupüha!!

18 comments:

  1. Mul on ka kõrini ja kuuldavasti jätkub seda rõõmu mai lõpuni. Mul on kõrini sellest protect nhs propagandast. Esialgu oli jutt et karantiini on vaja haiglate ülekoormuse vältimiseks, pool miljonit pidi ju ära surema! Nüüd pandi see koroonahaigla kinni ja võib ju piiranguid leevendada. Tahtmatult on tunne, et meile valetatakse. Sügavale ämbrisse on britid astunud küll.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minul on kõrini koroonast, aga kohe varsti hakkab mul veelgi rohkem kõrini olema sellest, et lahti läheb targutamine selle üle mis või kes kõik valesti on teinud, mida oleks pidanud tegema, kes tuleks lahti lasta jne.
      Ütlen ausalt, et mina ei taha sellest midagi kuulda ja mind ei huvita ka, sest mina ei tea mis sellises erakordses olukorras, kus me praegu oleme (või üldse riigijuhtimises), oleks õige või vale asi teha. Mina ise ei sa sel tasandil midagi muuta või teha ja selle asemel et kaevata ja kritiseerida keskendun ma/me hoopis oma piirkonna/kogukonna asjadesse, sest sedasi saan mina/me ka midagi asjaliku ära teha ja kogukonna/teiste/enda heaks midagi panustada.

      Ja loomulikult meile valetatakse, aga mul on hea meel, et ma ei tea täpselt mida, sest kui teaks, siis kaoks vist eluisu täielikult ära :-)

      Delete
    2. On tõesti tore, et me tegelikult päris vandenõusid ei tea. :)

      Eesti valitsuse ja olukordade kohta arvan mina, et kõigi piirangute ja üli-üliettevaatlikkuse taga on ka valitsuse liikmete kohutav hirm valitsusest välja arvatud saada. No aga mina ei suudagi tõsiselt võtta valitsust, kes umbes esimese asjana alkoholi hinda alandas, ma olen peaaegu võitlev karsklane.

      Igatahes, kui terve tsiviliseeritud maailma vangishoidmine päästab mingi hulga toredaid inimesi, kes muidu raskelt haigeks jääksid, ja kui plaksutamine meeleolu tõsta aitab… siis on sellest ikka kasu ka. Kalli Sulle - virtuaalselt tohib! - ja peame vastu!

      Delete
    3. Kallistused ka teile meie kõigi poolt ja eriti veel Jostenilt! :-)

      Delete
  2. Johnson rääkis, et suure hulga nakkusega raukade hulk vanadekodudes on takistuseks karantiini kaotamisel. Ma ei saa aru, kuidas!? Need on seal niikuinii karantiinis, olenemata, mis väljas toimub. Nii et terve ühiskonna normaalne toimimine hukutatakse sellepärast. Defies logic. Ahjaa, see neljapäeviti plaksutamine on mu meelest läilalt sentimentaalne, sama totter nagu terrori paigas küünaldega palvetamine. NHS kui brittide kultuseobjekt tuleks põhjalikult ümber organiseerida, efektiivsemaks, vähem bürokraatiat ja läbipaistvust. Üle 20 a uk-s elanuna ei meenu aega, millal poleks räägitud NHS kriisist. Imelik, et sa nutad heldimusega! Ma mõtlen hirmuga, mis saama hakkab, kui taas elama tuleb hakata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga mis siis kui plaksutamine on sentimentaalne? Kui see rahvale ja NHS töötajatele midagi pakub, siis miks ei või need kes tahavad plaksutada? See on ju täiesti vabatahtlik.

      Ma ka ei viitsi ennast neljapäeva õhtuti tihti riidesse panna et maja ette minna, aga IGA kord kui ma seda teinud olen, on see mulle rohkem andnud, kui ma olen oodanud. On andnud seda, et ma näen, kui palju on me ümber inimesi kes hoolivad ja kokku hoiavad ja kuigi ma tean seda juba siin elatud aastate jooksul nagunii ka ilma plaksutamata, siis see on sellegi poolest hetkel mulle (ja ka paljudele teistele) suureks toeks ja lohutuseks.

      Mul on hetkel väga raske leppida/harjuda näiteks sellega, et ma ei saa teiste inimeste lähedale minna. Et ma ei saa näiteks me invaliidist naabrit rohkem aidata, kui vaid ta ukse taha süüa viia. Et ma ei saa me teise vähki sureva naabri voodi äärel istuda ja talle 'seltsiks' või abiks olla. Et ma ei saa teha mu vabatahtliku tööd, et ma ei saa kallistada mulle kalleid inimesi jne. Plaksutama minnes ma vähemalt näen, et me ei ole üksi, et me küll ei saa üksteise lähedal olla, aga me oleme siiski teine teise jaoks olemas. See tähendab mulle väga paljut ja sellest on mulle palju abi. Olen kindel, et see ei ole vaid minuga nii.

      Oma hirmust ja murest, mis edasi saama hakkab, kirjutasin ma ju juba oma kolmandas lõigus?! Selgelt ei nuta ma vaid heldimuspisaraid, kuigi ma oma loomu poolest pigem keskendun eelkõige positiivsetele asjadele :-(

      Delete
  3. Elan Hollandis ja täna konkreetselt sain sõimata poes ühe tädi käest kes arvas et olin temast vähem kui 1,5m kaugusel ( Hollandi meetmed). Tõeselt olin oma 3m kaugusel ja tglt arvan et kõik hullud tänapäeval on kohal et inimesi peedistada. Kusjuures õnneks mingit plaksutamist siin ei toimi, no tõsiselt mis jama, järsku ma söön kell 7 õhtust? Või vaatan telekat? Mida issandat? Tõesti "pead" plaksutama tänaval? Hullumeelsus.
    Saadan pidevalt meest ja lapsi eemale et olla " üksi" sest ei suuda seda kommunistliku "ühist" plaksutamise ühiskonda elada.
    No sain välja elada irw.

    ReplyDelete
  4. ot, kas kaotasid töö? see on mu meelest selle kriisi juures kõige hullem. aga ma ikka loodan, et kõik taastub kiiresti. aga lapsed on mu meelest ülitublid

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu töö kaotus ei olnud otseselt koroonaga seotud, aga küll ajas koroona segamini mu plaani sügisest (või siis isegi varem juba) ühele teisele tööle kandeerimise. Minu töö kaotusest pole otseselt lugu, sest Pete sissetulekute kõrval ei ole vahet, kas ma töötan või ei, sest tema teenib nii palju rohkem et minu tööl käimine on vaid piisake merre, aga sellegi poolest läksid minu plaanid natuke metsa. Samas ju siis ei olnud nii mõeldud minna ja ma lihtsalt teen uue plaani :-)

      Aga lapsed on tõesti igat pidi ülitublid! :-)

      Delete
    2. Ma läksin selle töö kaotamise jutuga väga endakeskseks, aga jah kogu selle koroona juures on töökohtade kaotus kõige hullem. Lennufirmad koondavad hetkel tuhandeid inimesi. Mis nendest inimestest saab? Kohvikud, pubid, poed, restoranid, toitlustusfirmad lähvad pankroti, mis nendest töötajatest edasi saab? Kasvõi ühe kohviku või pubiga on ju juba nii palju erinevaid inimesi seotud, alustades letitaga olijatest ja lõpetades koristajate ja turvameestega. Erinevatest firmadest rääkimata :-( Kohutav!
      Ma südamest loodan, et kogu majandus saadakse ikka kiiresti uuesti käima ja inimesed leiavad enadale uue töö, aga nii paljude jaoks on see kindlasti juba liiga suur löök olnud ja oma mõra jätnud :-(

      Delete
  5. Oh jah. Mul ka koronast k6rini.
    Soomes lähevad lapsed neljapäeval 2 viimaseks nädalaks kooli, ennem suvevaheaega.
    Ma saan tööle 1.juuni.
    Aga kardan, et kui juunis k6ik kohad lahti tehakse, siis viirus hakkab jälle vohama ja varsti oleme k6ik karanteenis tagasi.
    Yle m6istuse n6me on see hetke elu.
    Jaksu sulle vastu pidamisel :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas teil lähevad kõik koolilapsed korraga kooli või tehakse kuidagi järgu kaupa?

      Delete
    2. K6ik lähevad kooli, va gymnaasium ja täiskasvanute 6pe.
      Lasteaia lapsed saavad ka minna.
      Meil 8ndas klassis on klass pooleks, kahte klassiruumi pandud, 6petajad liiguvad kahe klassi vahel tunnis.
      Muidu liiguvad lapsed ise iha tund erinevatesse ruumidesse.
      5ndas klassis 6petab igale klassile ainult oma 6petaja 9-13, vahetund 30min. 6u on jagatud neljaks, kus 4 erinevat klassi saab 6ues samal ajal olla. Sööma lähevad lapsed k6ik eri ajal.
      Yhes6naga, kokku peaksid koolis lapsed vaid puutuma oma klassiga.

      Jybe keeruline minu meelest.

      Delete
    3. Tundub hästi organiseeritud. Ma kujutan ette, et lasteaiaga palju keerulisem, sest kuidas sa neid 3 või 4 aastaseid seal distantsi hoidma saad? Ma arvan, et see on hea neil praegu 2 nädalat katsetada ja siis sügisel paremate kogemustega uut kooliaastat alustada.

      Aga eks ta ole hullult keeruline sellist asja organiseerida ja läbi viia jah :-(

      Delete
    4. Kuskil oli uudis, et viirust alla 10 aastased lapsed ei ole võimelised levitama, nii et võiksid ninapidi koos olla küll. Mul on nutt kurgus ja pisar silmas, et ei ole võimalik Eestis elavad ema näha kes teab kui kaua. Eks õhtul kuuleb, mida Boris välja kuulutab. Midagi rõõmustavat sealt ei looda.

      Delete
    5. Ja, sellisel ajal oma perest eri riikides eraldatud olla on raske. Mul õnneks emaga kõik korras ja mu vend tuli perega praegu ema juurde elama, seega ma ema pärast ei muretse. Just tegime neile praegu pea tunnises emadepäeva videokõne ja täitsa selline tunne oli nagu oleks nendega koos olnud. Mul on pigem raske sellega leppida, et ma ei saa siinsete kallite inimestega koos olla ja neid näha, sest see on enne olnud osa igapäevaelust mis nüüd muutnud on. Oma vanemaid näen tavaliselt kas siis korra või kaks aastas ja praegu ei ole veel otseselt tundnud et selles suhtes midagi muutunud on, aga olen mõelnud küll, et ei tea millal ükskord taas Eestisse (või kuhu tahes) lennatad jälle saab.

      Noored lapsed ei pidavat jah viirust levitama seega ehk nad saavad varsti kooli. Ootan ka huviga mida Boris täna õhtul välja kuulutab, aga ma ei usu et midagi suurt. Me ju oleme, võrreldes teiste riikidega, vähem aega karantiinis olnud ja seega liiga vara veel asju lõdvaks lasta. Ma oleks rahul kui järgmisest nädalast alates saaks aianduspoodi ja raamatukokku ja juuni algusest lapse kooli. Samas majanduse mõttes oleks tore,kui rohkem kohvikuid ja ärisid tohiks uksed lahti teha, aga eks näis.

      Delete
    6. Ma võin sulle eestikeelseid raamatuid saata, kui soovid.

      Delete
    7. See on nii armas sinust :-) Ma võtaks su pakkumise hea meelega vastu, aga hetkel on mul endal kodus niiiii palju raamatuid (eesti ja inglise keelseid) mida ma lugeda proovin (edutult), et ma lihtsalt ei tohi rohkem raamatuid juurde saada :-)

      Delete