Monday, 18 May 2020

ESIMENE VÄLJASÕIT VABADUSSE

Lõpuks saime valitsuselt loa rohkem kui korra õues käia ja ka autoga kaugemale sõitma minna. Kuigi pargid ja golfiväljakud on nüüd rahvale taas lahti, siis mõisad ja lossid püsivad endiselt kinni. Osa mõisaparke ja nende parkide autoparklad avatakse küll sel nädala, aga sinna peab siis eelnevalt parklakoha broneerima. 

Meil aga ei olnud vahet kuhu me läheme. Tahtsime vaid sõita ja kuskile metsa jalutama minna. Seadsime sihi Kent-i maakonda väikese Chiddingstone küla poole, mis asub meist umbes 50min autosõidu kaugusel.

Nii mõnus oli jälle teel olla ja ilusat loodust nautida. Petel võttis küll natuke aega, et autojuhtimisega taas harjuda, sest ta polnud ju juba kaks kuud roolis olnud.



Kohale jõudes avastasime, et see küla, mis me sihtkohaks olime võtnud, oli nii imetilluke, et seal on vaid üks tänav! Kuna meie aga tahtsime nagunii metsa minna, siis polnud meil sest suurt lugu, et külake nii väikene oli. 


Kõigepealt jalutasime Chiddingstone kivi vaatama



 See kivi tekkis siia 135 miljonit aastat tagasi
Iidsetel aegadel kasutati seda kivi kui kohtu istekohta, kus inimeste üle kohut mõisteti. Sellest tuleb ka selle küla nimi Chiddingstone - chiding tähendab inglise keeles riidlemist/hurjutamist. 
Meie küll kedagi ei hurjutanud, pigem olime väga üllatunud, et sellise suure kivi äkki oma teelt leitsime. 




See oligi selle Tudorite-aegse külakese ainuke tänav. Külas oli loomulikult ikka rohkem eramaju ja tänavaid ka, aga küla keskuseks siiski vaid see üks tänav. Postkontor oli ühtlasi ka üks armas pood, kus müügil nii toidukaupa kui ka igasugu muud ilusat kraami. Tänava lõpus oli pubi ja pubi kõrval oleva müüri taga asus Chiddingstone loss. Sinna hetkel muidugi sisse ei saanud ja ka lossiaed oli kinni.




Ostsin sealt armsast poest ühe lille aeda ja ühe hästi toreda 'tassikese', aga sellest mul praegu pilti ei ole ja see pilt ei sobiks ka siia pildiseeriasse hästi. 





Kalad

Leidsime kohe ruttu mitu jalutusrada ja nautisime nii vabadust, kui ümbritsevat ilusat loodust.










Vahepeal sõime Gretaga hapuoblikaid








Täiega nautisime seda tunnikest jalutamist ja elu tundus mõneks ajaks taas normaalne. Seda küll vaid seniks, kuni me koduteel jälle selliseid sõnumeid nägema hakkasime :(

Hiljem postitasin mõned fotod meie jalutuskäigust FB-i. Eile õhtul kommenteeris ühte mu fotot üks me sugulastest, kes ütles, et ta oli mu piltidest nii sisse võetud olnud, et lasi oma mehel teda ka kohe täpselt sinna samasse kohta jalutama viia. Lisas mu postituse juurde ka oma foto samast kohast kus minu foto tehtud oli :-)

No comments:

Post a comment