Saturday, 28 March 2020

ELU KARANTIINIS (ESIMENE NÄDAL)

Hirmsasti tahaks blogida, aga no lihtsalt ei ole vaba aega. Meil on alles neljas päev karantiinis (alustasin selle postituse kirjutamist neljapäeval) ja mul on pidevalt selline tamp peal, et päeva jooksul pole kordagi aega korralikult maha istuda. Ok, hetkel küll tõesti istun, aga seda teadmisega, et 5-minuti pärast pean juba jälle püsti hüppama ja õhtusööki valmistama hakkama. 

Hetkel on küll selline tunne, et ma ei teegi siin suurt midagi muud, kui vaid koristan ja valmistan/serveerin süüa. Kui mul tavaliselt võtab hommikuti köögi (ja vahel ka maja) koristmine vaid 30min või tunnikese aega, siis nüüd venib sama tegevus vaat et terve päeva peale. Üheks põhjuseks on see, et ma saan tolmuimejat vaid sel ajal kasutada, kui Pete korraks kohvi/tee pausi teeb (väga harva ja väga lühikest aega), või siis kui ta lõuna ajal korraks välja jalutama läheb ja lõunat sööb. Seega üks väike tegevus valgub terve päeva peale ja kuna ma veedan pea terve päeva nagunii köögis toimetades (sööki valmistades, serveerides, koristades ja Greta koduõppega seotult), siis ma üldse ei imesta, et mul on vahepeal tunne nagu ma oleks kööki karantiini pandud :-)

Hästi häiriv on ka pidevalt Pete-i ja ta kolleegide häält kuulata. Koosolekute ajaks paneb ta küll kõrvaklapid pähe ja ise räägib ka vähem, sest enamuse ajast kuulab, aga kui ta kolleegidega koode ehitab, siis ma kuulen pidevalt kahte või kolme meest jutustamas (ja seda ka siis, kui kontoritoa uks kõvasti kinni on)

Pete töö on selline, et tal on peaaegu alati olnud võimalus kodust töötada (vaid siis, kui ta mingi aeg tagasi valitsuse ühe eriti salajase projekti jaoks töötas ei oleks kodus töötamine kõne allagi tulnud, sest siis ta ei saanud isegi tööl olles WC-sse nii minna, et turvamees ei oleks kaasa tulnud (mitte siis WC kabiini kaasa, vaid vetsu ukseni, et valvata, et Pete ühtegi salajast infot endaga kaasa ei võtaks või proovi kellegiga jagada)), aga ta kohe kindlasti ei eelista kodukontoris töötamist. Mina ka ei eelista, sest kodus töötates töötab ta alati palju kauem kui aeg ette näeb ning kodu ja töö vahele jääb siis alati väga hägune või isegi pea olematu piir. 

Ta on ka pea alati töötanud kohtades kus tööle mineku (ja sealt tuleku) peale kulub enam-vähem tund autosõitu ja see on ideaalne aeg kas siis tööle häälestamise või töölt tulles ümber häälestamise peale. Ehk siis, kui tööl on olnud stressirohke aeg, siis see kojusõit on just piisav aeg stressi maandamiseks ja enda ümber häälestamiseks tagasi normaalsesse ellu. Kodukontorist välja astudes aga kandud tööga seotud stress ja rahulolematus automaatselt üle ka meie pereellu. 

No ja tööl käies jääks ära ka kodused lõunad, mis küll tema puhul ei ole midagi suurt, aga siiski on selle tarbeks vaja toitu osta.

Nii et jah, ma loodan et me saame karantiinis istumisega ikka ilusti hakkama ja ei lähe päris hulluks, aga kodukontoris töötamine ei ole kohe kindlasti midagi sellist mis kõigile inimestele sobiks või kõigi poolt ihaldatud oleks. Loodetavasti ei jõua me kunagi selleni, et suurem osa tööandjaid enam kontoreid ei omagi ja käsivad oma töötajatel kodust töötada. Sel juhul oleks muidugi võimalus, et kel kodust töötamine ei sobi, saavad ise endale mingis suvalises neile sobivad kontorihoones tööpinna üürida (selline asi on täitsa olemas- Pete on sedasi kontorit üürinud, kuigi pole seda ise füüsiliselt kunagi kasutanud), aga siis oleks ka aus kui tööandja selle pinna üüri eest ise maksaks.  

Koduõpe (meil ei ole distantsõpet) on meil täitsa mõistlik ja selle üle mul otseselt midagi kurta ei ole, AGA sellegi poolest hõlmad see ka minu osa, ühel või teisel viisil, ning võtab ära selle vähesegi minu vaba aja mis mul muidu kätte jääks. Koduõppest teen ma nagunii kohe kui aega saan eraldi postituse. 

Aga natuke nalja ka.
Selle pildi saatis Petele üks ta kolleeg lõunapausi lõppedes. 
Pete-i lõunatunnid näevad enam-vähem samasugused välja :-)

Eile (reedel) saatis Pete-i tiimiülem tiimiliikmetele sellise emaili 
'Have a nice weekend and don't forget NOT to work from home tomorrow!'
'Ilusat nädalavahetust ja ärge unustage MITTE kodust töötada homme'



Õues on meil imeilus ilm, päike paistab, lilled ja puud õitsevad. Meie kreegipuu kasvatab iga päevaga üha rohkem ja rohkem õisi. 




Eile käisin ma esimest korda terve nädala jooksul poes. Meil on küll sööki veel üksjagu kodus olemas, sest sügavkülmast ei ole ma veel midagi välja võtnud ja kapid ka igasugu kraami täis, aga mu plaan on jätta sügavkülmas olev kraam tõesti selleks ajaks, kui me ei peaks üldse välja enam pääsema (ma loodan et asi päris nii hulluks siiski ei lähe, aga mine sa tea). Samuti tahtsin ma söögikraami osta ühele meie tuttavale vanaprouale, kes proovib nii palju kui võimalik toas kinni istuda.

Internetist toidu koju tellimine on meil täiesti võimatu mis tahes tuntuma toidupoeketi puhul. Sama kehtib ka ise toidule järgi minemise puhul. Ma ei tea kas või millal uusi aegu üldse juurde lisatakse, aga mina pole ühegi poe puhul järgmiseks kolmeks nädalaks ühtegi vaba aega veel leidnud. Ühe poeketi internetilehele ei saa isegi kohe ligi, peab mitu tundi järjekorras ootama, et üldse lihtsalt sissegi saada. Seda ka nende puhul, kellel on õnnestunud tellimus juba teha ja kes nüüd tahavad vaid oma olemasolevale tellimusele asju kas juurde lisada või ära võtta. Nii et internetist toidu tellimise peale ma üldse enam ei looda. Mulle tundub, et poest saab isegi vist rohkem asju kätte kui internetist, kuigi WC paber on endiselt täielik defitsiit.

Õnneks on poed siiski asju nii organiseerinud, et teatud päevadel (mõne poe puhul vist igal hommikul) on poe avamise esimene tund määratud vaid vanainimeste ja erivajadustega ja abivajavate inimeste jaoks. Sama kehtib ka internetist toidu tellimise kohta, aga ma ei tea täpselt kuidas see süsteem töötab. 
Samuti on arvesse võetud NHS töötajaid (meditsiinitöötajad) kel pole töö tõttu võimalust mööda poode joosta ja endale toitu otsida ja seega on nüüd ka nende jaoks määratud eraldi ostlemistunnid suuremates toidupoodides. Tesco poekett kinkis sellele lisaks ka igale NHS töötajale, kes poodi, tuli suure kimbu lilli. 

Kuna tegu on nii erakordse ja ootamatu olukorraga, siis otseloomulikult ei tööta kõik need süsteemid igal pool 100% veatult, aga kohe kindlasti on paljudele väga suureks abiks. 

Sellele lisaks on meeletult palju igasugu gruppe, kes kohalike hädasolevaid inimesi on lahkelt valmis aitama. Ma näen seda ise pidevalt meie kodukogukonna pealt ja tean, et ka igal pool mujal on inimesed meeletult abivalmis. 

Kui valitsus palus paar päeva tagasi abi meie meditsiinitöötajate aitamiseks, viis ühe päevaga pani oma nime kirja juba pool miljonit vabatahtliku (kaks korda rohkem kui valitsus oi arvestanud) ning tänaseks päevaks on end registreerinud juba üle 700 000 inimese. 

Mul on hea meel ka selle üle, et kohalikel väikestel pagariäridel, lihunikel, kalapoodidel, puu- ja juurviljaäridel ning ka kohalikel restoranidel (kes take away teenust pakuvad) nüüd nii hästi läheb. Tihti on poes riiulid tühjad aga väikestel kohalikel äridel jätkub piisavalt varusid kohalike jaoks. 
Meie kodukoha kandis toovad sellised ärid ka karantiinis istuvatele vanuritele tellimused koju kätte. Üks pizza restoran viib abivajajatele lausa tasuta pizzasid. Samuti viisid nad pizzasid tasuta meie kohaliku haigla NHS meditsiinitöötajatele. Paljud inimesed on öelnud (kohalikul Facebooki lehel), et kui see hullus on läbi, siis nad tasuvad selle headuse neile tagasi nende juurde tihedalt sööma minnes või supermarketist ostmise asemel just neilt edaspidi ostes. 

Aga õues on meil tõesti märgatavalt vaikne. Kui mina eile poodi sõitsin, siis tuli korraks küll selline 'Pelle üksi maailmas' tunne peale. Tänava olid nii tühjad ja vaiksed. Läbi meie ja Greta kooliküla sõites nägin ma võib olla vaid paari inimest õues kõndimas. Minule lisaks nägin sõitmas vaid ühte bussi ja paari autot. 

Poe parkla oli küll autosid täis aga mitte nii palju, et parkimiskohti ei oleks olnud. Ja kõik inimesed seisid 2m vahedega järjekorras. 
Ka poodi sisse lasti inimesi suurte vahedega ja inimesed pidasid neid vahesid ka poes olles nii hästi kui see võimalik oli. Poes oli kõike peale WC paberi saada. Mul õnnestus isegi mune osta (mune, jahu ja WC paberit on hetkel väga raske poest saada). Enamustes toidupoodides on nüüd kassapidajate jaoks ehitatud spetsiaalsed läbipaistvad kaitse'ekraanid', nii ka selles poes.

Mul oli plaan poes kindlasti ajaloo tarbeks pilte teha, aga kuna mul olid käed asju täis ja ma pidin korralike vahede hoidmise nimel poes teatud kiirusega liikuma, siis mul ei tulnud pildistamisest midagi välja. Mul oleks ka imelik olnud hakata seda kassapidaja kaitseekraani pildistama kui kassapidaja ise samal ajal selle taga seisis. 

Koju tulles käisin ka veel bensiinijaama toidupoest läbi, et paar asja tuttavale vanaprouale osta ja pärast seda viisin need asjad ka kohe ta ukse taha. Minu üllatuseks oli ka selles imetillukeses poekeses isegi muna ja pastat saada kella 1 ajal päeval. 

Kui ma siis lõpuks koju jõudsin, kuulsin Greta sõbranna emalt, et tema Tesco toidupoe tellimus, mis pidi sama päeva õhtul saabuma, oli poe poolt tühistatud!!! Kuna nad on kaks nädalat täielikus karantiinis olnud, siis ei olnud neil kodus ka mingeid ekstra varusid järgi ja ootasid seda tellimust pikkisilmi. Neil on peres kolm last ja kuna nüüd ei ole ju kooli, siis sööki kulub päeva jooksul küllaga. 

Kui ma sellest uudisest kuulsin, siis pakkisin neile kiiresti õhtusöögi jaoks vajalikud toiduained meie kappidest kokku. Isegi magustoit õnnestus lisada. Bensiinijaamast õnnestus mul ka viimane 6-ne pakk mune ja leiba neile kaasa osta. Kõigele lisaks oli nende kord järgmised kaks nädalat hoida kahte kooli merisiga, kes just natuke enne meie saabumist neile ukse taha toodi ja kelle jaoks neil nüüd ka kiiresti toitu oli vaja. Seega panime ka neile väikese kotikesed köögi-ja puuviljadega kaasa. Õnneks saavad nad täna juba ise poodi minna ja ei pea näljas olema, aga siiski väga õudne Tesco poolt selline käkk kokku keerata.

Ok, ma lõpetan tänaseks ja lähen vahelduseks pannkooke endale lõunasöögiks küpsetama. Homme on plaan meie koduõppest kirjutama hakata. 

Püsige terved! 

6 comments:

  1. Staažika kodukontoris töötajana soovitan Petel tööpäev alustada ja lõpetada 20 min jalutuskäiguga. Eriti oluline on lõpetamine. Ma ise eelistan lausa väikese sörgi teha, siis kiire dušš ja pereaeg alaku. Kontoriukse panen kinni ja sinna enne hommikut ei lähe.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, need on head soovitused ja Pete on neid ka pea alati järginud. Hetkel käib ka lõunapauside ajal aias ja peale tööd õues jalutamas, kuigi hetkel on meil õues jalautamine kõvasti piiratud.

      Mõned aastad tagasi töötas ta üle kahe aasta ka ise suurema osa nädalast kodust, aga peale seda kui see leping lõppes, eelistas kodus töötamise asemel rohkem tööl kohal käia. Tööl saab ta kollegidega lõunapausi ajal paar korda nädalas jooksmas käia, koos hommikust süüa, kohvipause teha jne ja muul viisil sotsiaalne olla.Tema ideaal on üks-kaks päeva kodust töötada ja ülejäänud kontorist. Kui ta aga peaks kõik päevad sundkorras kodust töötama, siis selle üle ta rõõmus ei oleks. Kodus töötamine läheks sel juhul ka kallimaks kui tööl käimine veel muudele ebamugavustele lisaks, aga eks kodus töötamise plussid ja miinused ole erinevad erinevatele inimestele :-)

      Delete
  2. Lihtsalt uudishimust miks see Greta sõbranna ema või abikaasa ise ei võinud bensiinijaama minna mune ja leiba ostma või lihtsalt midagi õhtuks koju tellida kui poodi minna ei õnnestunud ( ei tohtinud minna) ? Või pole see kombeks mõnikord pitsa või hiinakat koju tellida? Lihtsalt tundus nii imelik paanika et sedapsi ringi tormata et keegi poe tellimust ei saanud.
    Või said loa alles järgmine päev ise poodi minna? Mitte midagi ei saanud aru.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Otseselt ei olnudki kellegil paanikat, AGA kui sa oled kodus juba pea kaks nädalat kinni istunud ja pole poodi toidu järgi pääsenud (ja poed ka suurelt osalt juba hommikul kella 10 ajal toidust pea täielikult tühjaks ostetud), siis see on ikka üsna suur löök, kui õhtuhakul saad teada, et su suur toidutellimus on tühistatud ja uueks tellimuseks ei ole järgmise 3 nädala jooksul ühtegi aega.

      Kuna meil oli kodus piisavalt toitu ka nende üheks õhtusöögiks, siis otseloomulikult aitan ma sel juhul oma sõpru hädast välja ja viin neile süüa ja seda ilma nende palumata. See, et mul õnnestus bensiinijaamast mune osta oli täielik juhus, sest munad on meil poelettidel hetkel haruldus. Mul vedas, sain viimase paki.

      Kui ma poleks neile süüa viinud, siis oleks pereisa kindlasti ise poodi läinud, karantiinile vaatamata, aga õhtul ei oleks ta sealt poest suurt midagi eest leidnud. Või siis oleks tõesti kuskilt midagi tellinud ja merisead oleks ehk ka ühe öö ilma söögita üle elanud, kuigi neile meeldib hirmus palju süüa :-)

      Aga jah, eks see ole üsna paanikat tekitav, kui sa lähed poodi ja sulle vaatavad sealt vaid järjest tühenevad riiulid iga päev vastu. Õnneks nüüd on see olukord paranenud ja ka õhtuti on võimalik poest süüa leida, kuigi nüüd on suured liikumiskeelud peal ja ega igaüks enam niisama poodi ei tormagi.

      Delete
  3. Kutsun üles hiinlaste kaupu ja toitu mitte ostma!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Me omateada ei ole kunagi Hiina toitu poest ostnud! Ma ei suuda hetkel isegi mõelda mis see olla võiks? Ja mingit muud shoppamist me hetkel samuti ei harrasta, poed on ka naugnii kõik kinni ja mida me siin kodus istudes ikka ostame või vajame.

      No tegelikult ma täna küll tellisin Gretale ühe raamatu Amazonist, sest tal on uut lugemist vaja, aga see ei tule Hiinast :-)

      Delete