Thursday, 27 September 2018

JALUTUSKÄIK DELFTIS

Holland tervitas meid uduvihmaga. Kahjuks jõudsime Delfti juba nii hilja, et muuseumitesse meid enam sisse ei oleks lastud. Sellegipoolest otsustasime Delftis peatuda ja vähemalt linna peal väikese jalutustuuri teha. 

Parkisime auto üsna vanalinna külje all olevasse parklasse ja läksime Delfti avastama


Omaette vaatamisväärtused olid rohelised kanalid










Mul oli kahju, et meie sealoleku ajal ilusam ilm ei olnud, sest ma kujutan ette, et päiksepaistelise ilmaga oleks see linnake veelgi muinasjutulisem välja näinud. 

Minu mäletamist mööda ei olnud kella kuue ajal õhtul ka enam ükski pood lahti seega imetlesime vaid poeaknaid ja linna arhitektuuri. 





Muuseum mida ma oleks väga tahtnud külastada
Vermeeri keskus










Sattusime mingile tänavapeole või toidufestivalile või me ei teagi täpselt millega tegu oli, aga igal pool müüdi sööke ja jooke ning inimesi oli palju. 
Paistis olevat üsna äge koht/sündmus ning parema ilmaga oleks me võib-olla seal isegi peatunud, aga sel korral ei kutsunud meid kuidagi need märjad sohvad ja pingid ka oma erksast värvist hoolimata.


Kuna kell oli palju ja me juba ka üsna näljased, siis hakkasime ruttu mingit meile sobivat söögikohta otsima. Üllatavalt osutus see üsnagi raskeks ülesandeks. Pidime linnale päris suure tiiru peale tegema enne, kui mõne lahtioleva restorani leidsime. 
Jälle üks muuseum kuhu meil oli plaan minna, aga mis juba kinni oli



Gemeenlandshuis van Delfland
Delfti turuplatsi/raekojaplatsi, nagu ka Antwerp-i oma, ei õnnestunud meil samuti täishiilguses näha. Nimelt oli sinna püsti pandud lõbustuspark.
Kuskil seal platsi lähedalt leidsime aga lõpuks ühe suure pubi mille teisel korrusel asus ka restoran. Me olime selleks ajaks juba nii näljas, et olime õnnelikud, et üldse mingi koha lõpuks leidsime. Õnneks oli restoranis ka veel üks vaba laud saadaval, sest kui poleks olnud, siis ma ei tea mis saanud oleks. 
Kell oli selleks ajaks juba pool kaheksa ja me kõik mitte ainult näljased, vaid ka pikast päevast hirmus väsinud. Me alustasime oma päevaga ju juba enne kuut hommikul.

Ma ei tea mis värk seal restoranis oli, aga me pidime oma toite meeeeeeletult kaua ootama. 20 min pärast toodi meile lõpuks tellitud olivid ja restorani poolt leivataldrikud (minule ka gluteenivaba leiba mille üle ma ääretult õnnelik oli, sest mul oli kõht nii tühi). Pearooga aga ootasime veel järgmised 40 min!! Me juba kaalutlesime restoranist ära kõndimist, sest no kaua võib. Kelner käis küll vabandamas ja ütlemas et toit on kohe tulemas, aga sellegipoolest võttis neil veel omajagu aega enne kui toidud lõpuks saabusid. Ma ei teagi, kas nad käisid vahepeal lehma tapmas või miks neil nende toitudega nii palju aega võttis, aga kui söök lõpuks tuli, oli Greta juba nii väsinud, et tal polnud suurt toiduisugi enam. No ja eks ta oli ju tegelikult ka oma suure nälja juba pakutud leivaga ära kustutanud. 
Minu jaoks pidid nad menüüs olnud toitu natuke muutma. Leppisime kokku, et nad teevad mulle liha ja sinna juurde menüüs olnud vegani toidu köögivilju. Kui toit lauda toodi, siis ma olin meeldivalt üllatunud. Ma ise kujutasin ette et nad toovad mulle liha koos aurutatud brokoli või porganditega, või midagi muud sellesarnast, ega osanud midagi nii kaunist oodatagi.
Kahjuks aga olid nad kõik need ilusad brokolid ja seened ja oad nii tugeva maitselise buljongivee sees keetnud või neid nii palju maitsestanud, et köögiviljade endi maitset ei olnud enam üldse tunda. Kogu see kompot oli ka väga soolane ja ma tõesti pingutasin, et taldrik puhtaks saaks söödud. Liha vähemalt oli ülihea, aga see lihatükk oli ka nii väikene, et otsi või luubiga. Aga noh, vähemalt saime midagigi süüa. 

Kui me plaan oli Rotterdami poole valges sõitma hakata, siis kahjuks tänu pikale veninud õhtusöögile see meil enam ei õnnestunud. Lahkusime restoranist kella 9 ajal õhtul ja hakkasime otsima parklat kuhu me auto olime parkinud.
Õnneks asub Rotterdam Delftist vaid 20 min autosõidu kaugusel ja seega ei võtnud see meil kaua aega oma hotellini jõuda. 
Pimedas ei olnud küll just kõige meeldivam võõrastel kiirteedel seigelda ja õiget teed leida kust määnteelt ära pöörata, aga saime hakkama. Nimelt Pete-i auto navigaator annab kuidagi väga segaselt sellest märku kuna maanteelt peab ära keerama ja me oleme paaril korral sellepärast valesid pöördeid teinud, mis kiirteedel loomulikult just kõige meedivam asi ei ole. Päevavalguses on vähemalt kergem oma ümbrust jälgida ja orienteeruda. Välisreiside ajal kasutamegi nüüd pea alati ka minu mobiili ja google mapi lisaabina, sest see annab kiirteedelt lahkumisi parema ajastusega edasi (Pete auto navigaator teeb seda natuke liiga vara ja siis on väga kerge üks 'exit' varem kogemata ära keerata)

Hotelliks olime taas valinud NOVOTELI, sest me oleme korduvalt olnud selle hotelliketi hotellide ja hindadega rahul. Hotell asus Rotterdamist 15min autosõidu kaugusel
Greta pani endale juba liftis silmaklapid pähe, et magamiseks valmis olla. Kell oli ka juba kümme, mis tema rutiini järgi juba ammu magamiseaeg peaks olema.



Hommikul avanes meile hotelliaknast selline vaade
Ma enam ei mäleta, kas me selles hotellis ka hommikusööki sõime või mitte, aga kaua peale ärkamist me seal aega ei viitnud, sest tahtsime jõuda enne, kui tagasi koju pidime sõitma hakkama, ka ikka Rotterdamis piisavalt aega veeta.
Aga sellest juba järgmises postituses.

1 comment: