Tuesday, 25 February 2020

KÕIK ON PEA PEALE PÖÖRATUD

Hetkel on kõik juskui pea peale pööratud ning nii palju lahtiseid otsi igal pool rippumas. Ootan vaikselt ja vagusalt (tegelikult suures stressis ja rahutus seisus), et asjad ise ära laheneksid ning loodan, et lahendused saavad olema head...või vähemalt rahuldavad. Väga head lahendust ei julge aga kõva häälega isegi mitte loota... 

Õues on ka juba nii pikalt tormine ilm olnud. Täna paistab ilm küll üle hulga aja natuke tuulevaiksem olevat, aga vahepeal tundus mulle, et see sama torm on ka mu blogiga seotud mõtted taas tormama pannud. 
Mul on hetkel väga suur kiusatus blogimine üldse ära lõpetada sel viisil, et teised inimesed seda lugeda saaks. Oma pere jaoks kirjutaksin kindlasti edasi, sest meie jaoks on siia blogisse kirjutatud postitused hindamatu väärtusega ja sellest loobumist kahetseksin ma hiljem kohe kindlasti.

Nii kahju, et blogger ei luba osasid postitusi parooli alla panna. Parooli kasutamine leevendaks probleemi ja annaks võimaluse vähemalt pooleldigi privaatseks jääda. Vahepeal mõtlesin ka täiesti uue blogiga alustamise peale, aga selle mõtte matsin üsna ruttu maha, sest kahte blogi ei suudaks ma nagunii pidada ja mulle ei meeldi ka mõte oma elu kahe erineva kausta vahel jagada ning kahe erineva 'log in' andmetega jännata ja neid meelde jätta. 

Ja ma ei kirjuta seda juttu siin selleks, et te mu pead 'silitama' tuleksite :-) Ma tean, et teie hulgas on suur hulk väga toredaid inimesi kellega mul on olnud õnn just tänu läbi selle blogi ka isiklikult kohtuda või kirja teel suhelda, pluss siis veel kõik need lugejad kes vaid vaikselt loevad. Blogi kinni pannes on kohe kindlasti üheks mu suureks kaotuseks just sellised uued/vanad tutvused. 
Samas on mu blogi lugejate hulgas aga ka paratamatult ja kahjuks inimesi, kellega ma ei soovi enam meie elu nii avalikult jagada ja anda neile võimalust iga meie liigutust kas siis kõvasti või vaikselt kritiseerida ja arvustada või lihtsalt meie elu osaliseteks olla. 

Ma ei tea, ma tunnen viimasel ajal ka teiste blogisid lugedes (pidades silmas eestlaste omi, sest need on ainukesed blogid mida ma üldse loen), et Eesti on minust nii eemale liikunud, et mul ei ole ei Eesti ega blogijatega millegagi samastuda, veel vähem kaasa rääkida, sest ma mõtlen tihti täiesti teisiti ja elan täiesti teistsugust elu ja see on samas ka täiesti arusaadav, sest ma elangi ju teises riigis ja teistsuguses keskkonnas. Ja ma olen seda teinud kogu mu täiskasvanud elu, mis on pikem, kui see aeg mis ma Eestis üldse kunagi elanud olen. 
Oma heade blogituttavate blogisid loen ma küll endiselt hea meelega (neid väheseid kes üldse blogivad), aga kahjuks ei ole mul ka nendes blogides suurt midagi kommenteerida. 

Kirjutan sellest kõigest praegu siin vaid selleks, et kui te ühel päeval siia tulete ja enam sisse ei saa, siis ma juba vabandan praegu ette ära, et sel juhul olen ma otsustanud blogi täitsa kinni panna. Ma proovin seda siiski vältida ja ehk jätta blogi kutsega lugejatele (ja sel juhul annan ka sellest teile siin teada), aga ma mõtlen veel selle üle.
Mingi muutus on kindlasti tulemas juba ka ainuüksi sellepärast, et Greta läheb sügisel suurde kooli ja ma ei taha teda enam siis siin internetist nii avaliku kujuna hoida.

Üha rohkem olen ma hakanud ka mõtlema UK kodakonduse peale. Siiani ei ole mul UK passiks mingit otsest põhjust olnud ja mul pole olnud tahtmist niisama passi eest üle £1000 maksma hakata (ning ega mul pole ka praegu UK passi jaoks migit otsest põhjust, välja arvatud siis see, et ma ei saa hetkel kõikidest valimistest osa võtta), aga nüüd ma olen üha rohkem ja rohkem tundunud, et tahan omad ka UK passi. Ka sel juhul, kui ma peaks Eesti kodakondsusest loobuma. Ütlesin juba Petele, et kui meil esimesed vabad £1300 naela peaks kuskilt naeratama, siis ma annan UK passi jaoks avalduse sisse. Hetkel on aga igasuguse naeratustega natuke probleeme, aga ehk kunagi hiljem.

Ka ilm on pea peale pööratud. Ma ei mäleta, et meil siin viimase 10 aasta jooksul kevad nii vara oleks alanud (ma üle 10 aasta tagasi enam täpselt ei mäleta). Nartsissid õitsevad juba ammu ja eks nartsissid olegi üsna varajased kevadlilled siin riigis, aga minu teada on meil tavaliselt ikka kas siis aprillis, või heal juhul märtsis, õues selline vaatepilt nagu meil praegu veebruaris. 
Käisime eelmisel laupäeval Pete vanematega jalutamas ühes suvalises pargis kus ma siis paar pilti tegin. Õues oli tegelikult mõnusalt soe ilm, +14 kraadi, aga tuul oli kohati meeletult kõva.





Ideaalne ilm tuulelohe lennutamiseks











Arvake ära mis majaga/ehitisega on sellel pildil tegu?






Osadel põõsastel on isegi juba rohelised lehed väljas!

krookused

Mini nartsissid



Ning meie kodu juures on juba ka kõik puud õites. VEEBRUARIS! Isegi magnooliate õied on kohe lahti puhkemas. Mul on isegi natuke kahju, et sel aastal kõik nii kiiresti areneb ja pea peale pööratud on, sest tavaliselt on märtsi lõpp, aprill ja mai algus Inglismaal need kõige ilusamad kuud. Nüüd ei teagi millised siis need päris kevadkuud veel välja nägema hakkavad. 

Eestis pühitsetakse täna vastlapäeva aga meil siin Inglismaal on täna pannkoogipäev. Ma tegin siis ka endale lõunaks paar pannkooki. 

Monday, 10 February 2020

ROTTERDAMI TURUHOONE

Viimasena läksime Rotterdami turuhoonega lähemalt tutvuma. Me olime sealt juba korra kiiruga läbi käinud, sest parkisime ju auto turuhoone alla, aga nüüd oli siis aeg seda kohta natuke pikemalt uudistada.

Turuhoone ümbrus



Rotterdami Market Hall näeb tõeliselt võimas ja väga huvitava arhitektuuriga välja. Hoone sai valmis 1. oktoobril 2014. Turuhoonele lisaks on majas 228 korterit, 4600m2 äripinda, restoranid/kohvikud ning neljakorruseline maa-alune autoparkla. Huvitan on ka see, et hoone on ehitatud 14-sajandi küla peale ja ehituste käigus leiti 7-meetri sügavuseselt 10-sajandi talu. Majas oli kaks ahju ja paar kaminat. Market halli all asuvate kesktreppide juurde on välja pandud ka paar arheoloogilist leidu inimestele vaatamiseks. 

Eriti ilusaks muutub ehitis veel pimedas. Meil ei õnnestunud turuhoonet küll hilisõhtul näha, aga siit üks pilt mille ma internetist võtsin.

Siit pildilt on natuke näha ühte vanaaegset vaasi, mis ehitustööde käigus leiti


Need mustad ruudukesed pildil on korteriaknad


Pete näeb ühte inimest aknal
Seda rohelise pluusiga :-)

Sinna turule oleks vabalt võinud paariks tunniks imetlema jääda. No nii palju igasugu huvitavat söögikraami. Tegelikult ei midagi erilist, aga kõik nägi lihtsalt väga ilus välja.










Üsna varsti panime tähele, et iga restorani või söögiputka ette oli välja pandud näidistoidud! Kui me sellist vaatepilti esimest korda nägime, siis me ei saanud, et kas see on sinna välja pandud maitsemiseks või millega on tegu. 
Ma ei tea, kas see ongi Hollandis sedasi kombeks või vaid sellele turuhoone restoranidele ja toidukohtadele omane, aga igal juhul nägi see väga kummaline välja. Minult võttis selline vaatepilt küll igasuguse isu ära minna ühte nendesse restoranidesse sööma, sest see jättis natuke nagu mingi vabriku mulje kus toit justkui lindilt tuleb. Restorani minnes on ju just põnev näha milline sinu tellitud toit välja näeb alles siis, kui see sulle lauale tuuakse. 
Aga eks see ole harjumuse/harjumise või maitse asi. Mulle tundus selline väljapanek ka veel kõigele lisaks raiskamisena.











Turg oli üsna suur, aga lõpuks ostsime me vist vaid natuke ühte suitsuvorsti maitsta, friikartuleid ja natuke magusat.

Eriti muinasjutuline nägi seal välja üks lett/pood 'Only For The Sweethearts'. No tõesti nagu näitus. Me seisime selle leti ees ega osanud midagi valida, sest kõik asjad nägid nii ahvatlevad ja ilusad välja. 




Kuna tegu oli sügisega, siis nägid kõik sokolaadid välja sügiseteemalised. Ma kujutan ette, et eri aastaaegadel ja tähtpäevadel on nende temaatika ka vastavalt kaunistatud. Võrratult ilus!





Lõpuks siiski suutsime oma valikud langetada ja Greta ostis natuke kaunistatud sokolaadipuulehti oma klassile jagamiseks, ühe väikese purgi sokolaadi parimale sõbrannale sünnipäevaks ja ühe suure H tähe (H nagu Holland) koos väikeste suveniirpuukingadega endale mälestuseks. No kui ma ütlen, et Greta ostis, siis tegelikult ostis H tähe talle Pete ja mina ostsin ülejäänud sokolaadid :-).


See oli tõesti kõige ilusam sokolaadipood mida ma eales näinud olen. Isegi pakkepaber oli neil nii nunnu.

Pete šokolaadi sel korral ei soovinud, aga ma ostsin talle ühest koogiletis väga omapärase välimusega koogikese.
Nägi teine nii velvetine välja







Turutuuri lõpetasime supermarketi külastusega. Ma tahtsin enne kojusõitu veel paar asja meile kaasa osta ja midagi söögipoolist pikaks autosõiduks.

Supermarketis jäi esimese asjana silma meeletult suur kogus kile/plastikpakendeid. Meil on ka poodides palju toite kilesse pakendatud (kuigi nüüd järjest vähem, kui näiteks kaks aastat tagasi), siis millegipärast seal poes tundus seda kilet veel kuidagi eriti palju olevat. Võimalik ka, et tegu lihtsalt ühe seda tüüpi poeketiga ja teistes poodides nii palju kilet ei kasutata. 





Pete ei tahtnud meiega poodi kaasa tulla ja jäi poe ette ootama. Lubasime Gretaga poes imekiirelt ära käia ja kuigi me valisimegi omad kommid ja muu kraami üsna ruttu välja, siis pidur tuli hoopis kassas peale. Nimelt ei olnud seal poes võimalik VISA kaardiga maksta!! Pidi olema kas sularaha või mingi teine kaart (kas Maestro või Master, ma ei mäleta enam). Mul muidugi sellist kaardi ei olnud ja sularaha eurodes ka mitte, samas ma ei tahtnud kuidagi ka oma kraami poodi jätta ja tühjade kätega välja jalutada. Ma ei mäletagi kuidas see asi lõpuks lahenes, kas kutsusime Pete kohale ja tal oli sularaha, või saime kuskilt automaadist raha välja võtta, aga lõpuks saime siiski asjade eest makstud ja autosse.
Head aega
Kella kahe ajal lahkusime Rotterdamist ja hakkasime Prantsumaa poole sõitma.

Ma ei mäleta enam kaua meil sõit aega võttis ja kas me vahepeal ka kuskil laadimas käisime, aga Calais Eurotunnelis olime kindlasti kella 18.30 ajal. Ka ei mäleta ma mis kellaks meil oli tagasisõit broneeritud, kas me olime kohal varem ja pidime ootama või lihtsalt laadisime auto ja sõitsime rongile, või jõudsime just õigel ajal kohale ja laadimiseks ei jäänud palju aega. Pigem on mul tunne, et rongidega oli taas mingi jama ja me ootasime pikalt rongilemineku järjekorras. 
Aga lõppude lõpuks ei ole sellel mingit vahet ja hea ongi, et selliseid asju enam ei mäleta, sest peamine ju ikka see et reis tore oli ja nähtud kohad meeldisid.

Üsna uskumatu, et ühe lühikese nädalalõpu sisse nii palju on võimalik ära mahutada ja nii palju uut ja huvitavat näha. Kahju oli, et rongi hilinemine meil natuke plaanid sassi ajas ja meil ei õnnestunud Delftis ühtegi muuseumisse minna, aga ehk sõidame sinna uuesti mõnel teisel korral.

Tegelikult oli nädal hiljem üsna kõhe kuulda, et Rotterdamis kas võeti kinni või kahtlustati mingeid mehi terrorismis ja üks osa linnast pandi mitmeks tunniks täielikult lukku. Õnneks ei juhtunud see asi sel ajal kui meie seal olime, sest siis ei oleks me tagasi koju pääsenud õigel ajal. Mäletamist mööda aga midagi hullu ei juhtunud ja keegi kuskil viga või surma ei saanud, seega lõpp hea, kõik hea.


Osa kaasaostetud suhkrulaadungist ;-)