Sunday, 26 January 2020

EELMISE POSTITUSE TEINE OSA

...Jätkan siis jutuga sealt, kuhu eelmises postituses pooleli jäin.

Kuna Fortnum and Masoni kaubamaja asub kohe Ritzi lähedal, siis hüppasime sinna korraks sisse ning ostsime endale paar vahukommi. Ma küll olin alles vähem kui kuuaega tagasi terve suure karbitäie neid vahukomme ära söönud, aga kuna me juba kord olime sealt poeukse juurest mööda minemas, siis keegi meist ei suutnud panna vastu kiusatusele sinna uuesti sisse astumast.

Igaks juhuks ütlen et need ei ole meie karbid :-)
Kuna Pete ütles et see on minu sünnipäev ja mina saan valida mida me teeme, siis jalutasime korraks Oxford Street-ile. Ma kohe kindlasti ei ole Oxford Streeti fän ja ma isegi ei mäleta millal ma sinna viimati sattusin, aga kuna Greta tahtis mulle sünnipäevakinki osta ja ma ise lootsin ka sünnipäevaks saadud raha eest midagi ilusat leida, siis seadsimegi suuna Londoni tuntuma ostutänava poole.


Oxford Street-il käisime vaid kahes poes - Reserved ja John Lewis. Oxford Street-il ongi vist UK ainuke Reserved pood ja kuna Eestis käies leian ma just sealt poest tihti riideid nii mulle kui Petele, siis soovisingi just sinna poodi korraks sisse minna. Poeskäik osutus väga edukaks, mina sain endale kleidi (mida ma oleks tahtnud kohe järgmisel päeval hommikusöögil kanda, aga kuna vajas natuke koomale tõmbamist ühest kohast ja ma ei leindud hotellist ühtegi nõela/niidikomplekti siis jäi ära) ning Pete sai endale, tema jutu järgi, elu kõige mugavamad teksad. Teksad osutusid kohe nii heaks ja istusid nii ilusti, et kui neil oleks olnud, oleks me kohe kaks paari ostnud. Õnneks õnnestus mul hiljem internetist teine paar juurde tellida. 
Selleks ajaks kui ostud olid tehtud olime me juba nii näljased, et viimane aeg oli sööma minna. Meil oli muidugi ka võimalus hotellis õhtust süüa, aga ma ei kujuta ette, kui kalliks see oleks meile maksma läinud (mida no tegelikult oleks ikka teadnud, sest hotelli veebilehel on menüüd koos hindadega ilusti üleval, aga vahet ei ole-hirmus kallis oleks ikkagi olnud) ja peale selle ei olnud me Petele vastavat õhtusöögiriietust kaasa võtnud (kuigi ma olen kindel, et Pete oleks ka hotellist saanud lipsu ja pintsaku laenata)

Kuna meie toa hinnas ei olnud hommikusööki sees, siis otsustasime, et hommikusöök saab olema mu sünnipäeva 'väljas söömine' (mida me tavaliselt oleks nagunii sünnipäeva puhul teinud). Seda sellepärast, et Pete arvas, et kui me juba kord Ritz-is oleme, siis tasub ikka ka hommikust seal süüa, sest vaevalt me kunagi sinna uuesti tagasi läheme ja seda kogeda saame (Kuna me hotellielamus oli aga nii võrratu, siis lahkusime hotellist sooviga sinna kindlasti veel ühel korral tagasi minna). Võtsimegi siis seda kui mu sünnipäeva'einet' ja sedasi ei tundunud 100-naelane hommikusöök enam liiga kallina...kuigi tegelikult ikkagi hullult kallis!
Nii et meie plaan oli õhtusöögi peale mitte palju raha kulutada ja meie ühiseks lemmikuks osutus üks Portugali restoraniketi restoran 'Nandos'. Seal saime £40 eest kõhud kõrini head toitu täis. 
Peale õhtusööki jalutasime tagasi hotelli ja tegime teel sinna erinevate poodide vaateakendest pilte (kui ma ümber ei mõtle, siis panen hiljem need pildid siia eraldi postitusena)...õigemini pilte tegin vaid mina. 
Pete näitab kus meie toa aknad on

Pilt internetist. Pildilt on näha meie toa aken.

Hotellis otsustasime sel korral lifti asemel treppi kasutada. Vaid liftiga sõites jääb tihti sellistes uhketes hotellides palju ilusaid kohti nägemata. Ritz hotellis ei olnud küll ühtegi eraldi suurt puhkeruumi, nagu mõnes teises hotellis on olnud, aga selle eest oli hotelli trepp ise juba väga muljetavaldav. Kuna meie tuba asus 5.korrusel, siis mida kõrgemale ronisid, seda võimsamaks vaade avanes.


Nendelt piltidelt jääb natuke mulje nagu naine on suurest elamusest minestamas ja hotellitöötaja tuleb teda püsti aitama :D





Vahepeal oli me tuba õhtuks ettevalmistatud, voodid ära tehtud, sussikesed välja pandud ja Gretale suur sokolaadicookie toodud. Selle cookie sõi küll Pete hiljem ära, sest me ei tahtnud pealauda helistada ja uurida kas küpsises on muna sees või ei ole. Helistada aga ei tahtnud me sellepärast, et tegelikult ma ei tahtnudki et Greta selle suure küpsise ise ära sööks ;-)





Õhtujutuks lugesin mina raamatut maailma prestiižikamatest hotellidest

Leidsin sealt ka ühe Eesti hotelli

Ja vaevalt olin silmad kinni pannud, kui oligi juba mu sünnipäevahommik

Uskumatu, aga ma ärkasin hommikul Josteni miäu peale ülesse! Loomulikult ei tulnud Josten meiega hotelli kaasa, aga mul on vist see tema hommikune esimene miäu nii sisse kodeeritud, et ma kuulen seda ka siis, kui kassi tegelikult lähedal ei ole. Nii et minu uni sai häiritud juba 10 min enne seitset hommikul.

Nii eriline oli sel korral sünnipäevakaarte oma magamistoa asemel hoopis Ritzi hotellitoas avada. Me võtsime kodust eelnevalt kõik mulle saadetud kaardid kaasa, et ma saaks neid õigel päeval kohe ärgates avada. 
Üks mu siinsetest sõbrannadest, kes paar aastat tagasi oma perega kaugemale Inglismaale elama kolis, oli sünnipäevakaardi vahele ka kirja pannud ja seda oli nii meeletult südantsoojendav see sealt just mu sünnipäevahommikul leida. Parim kingitus mida ta mulle teha oleks saanud!

Nagu kodus :-)- kaardid kõik kamina peale.

Hommikul avastasin, et me voodipesul on 'R' täht peale tikitud. Nii ilus! Kahju et tänapäeval selline asi enam moes ei ole.

Ma olin hommikul vaevalt oma silmad lahti teinud kui 5 min hiljem istus Pete juba täisvarustuses mu voodi kõrval ja ootas et saaks sööma minna. Kuna tegu oli minu sünnipäevaga, siis ta oli väga viisakas ja ei kiirutanud meid Gretaga üldse tagant, kuigi tal endal oli nii meeletu kohvi isu juba. 

Üks asi millest ta hotellitoas puudust tundis oli kohvi ja tee tegemise võimalus. Kui tavaliselt saab enamus hotellitubades ise kohvi või teed keeta, siis Ritzi hotellis seda võimalust ei olnud. Loomulikult said sa mis tahes kell ja mis tahes jooke oma tuppa tellida, aga hinnad olid muidugi siis ka vastavad. Ma enam täpselt ei mäleta, aga minu teada maksis juba tass teed üle 10 naela!
Samas muidugi arusaadav ju ka, sest ega siis sellises hotellis ööbivad inimesed ei tahagi juua mingit isetehtud kohvi või teed, vaid ikka kõrgemaklassi kraami mida oma toas voodiserval valmistada ei saa. 

Lõpuks kuskil kella 10 ajal olime kõik valmis hommikusöögile minema. Hommikusööki pakuti hotelli restoranis, mis nägi otseloomulikult väga suursugune välja. 
Millegipärast on enamus mu hotellis tehtud pilte väga punaka või kollaka tooniga. Võimalik et see tuleb sellest, et hotelli kujunduses oli neid värve palju kasutatud ja need siis lihtsalt peegeldusid fotodele üle. Või ma ei tea milles asi oli, aga restoranis tehtud fotod on veel kuidagi eriti punakaskollased. Ma muidugi kasutasin ka vaid mobiili pildistamiseks ja seega ega ei saagi oodata mingeid suurepäraseid ilupilte, aga ikkagi.


Meie tellisime Inglise hommikusöögi mille hinnas oli ka Continental Breakfast (tee-kohvi, puuviljad, saiakesed, lõhe, sink, juust, hommikuhelbed jne). Ma continental lauast pilte tegema ei hakanud, sest see oleks nats kohatu minu jaoks tundunud seal sedasi hullult pildistama hakata. Valik oli suur ja ilus, aga kui nüüd teiste kuulsate hotellidega võrrelda (kus meie käinud oleme), siis meie jaoks Ritzi hotelli hommikusöök mingit otsest elamust ei pakkunud. Mitte et hommikusöögil midagi viga oleks olnud, vaid see lihtsalt tundus meie jaoks ei midagi erilist. Samas kui me selle üle Petega arutasime, siis ma ei teagi kui palju erilisem see saab veel olla ja võib-olla oli asi pigem ruumis kus me sõime ja mitte söögist endast kinni. Me istusime üsna pimedas nurgas ja võib olla keset saali istudes oleks tunne natuke teine olnud. Samas aga taas, kui me oleks mujal istunud, siis me ei oleks saanud näha veel omakorda privaatset söögisaali millele just meie lauast vaade avanes, seega üldse ei nurise. Ja kõhud saime ilusti täis ning teenindus oli loomulikult suurepärane, nii et jäime kõigega igati rahule. 
Teeninduse juures on see alati imetlusväärne kuidas ükski kelner ei ole su läheduses. Sa peaaegu ei märkagi neid, aga samas nemad märkavad kohe kui su salvrätik maha kukub, või kui su mahlaklaas tühjaks on saanud, või kui sa püsti hakkad tõusma jne. Me ei jõua isegi veel kõiki neid asju märgata, kui nad on juba kohal ja tegutsevad.


Kui me olime juba peaaegu hommikusöögiga ühele poole saanud tulid meie kõrval lauda kolm meest. Kohe kui nad meist mööda kõndisid oli tunda sellist viletsa sigareti ja pesemata riiete haisu. Sellist tuttavat lõhna mida ma Eestis ikka vahel tundnud olen ja ma ei eksinud kui pakkusin, et tegu on venelastega (siin kohal mainin igaks juhuks kohe ära, et sellega ei ütle ma üldse, et kõik venelased haiseks või et ainult venelased haiseks, aga tihti on just ainult juba välimuse ja käitumise järgi võimalik aru saada mis rahvusest inimestega kuskil tegu on). Riietus oli neil ka mitte üldse viisakas (minu mäletamist mööda olid vähemalt ühel mehel veel teksad jalas), nii et ma ei teagi võib olla hommikusöögi ajal ei ole nii rangeid riietusreegleid kui pärastlõunase tee ja õhtusöögi ajal. Õnneks olime me juba söömise lõpetanud ja lahkumas seega see selleks. 

Minu arvates selliste kuulsate ja kallite hotellide juures ongi just teenindus see, mis kogu hotellikogemuse eriliseks ja suursuguseks teeb. Sind tõesti teenindatakse ja sinu eest hoolitsetakse nagu sa oleks hotelli kõige tähtsam külaline. Ja kuigi sa tead, et sama kehtib ka kõigi teiste hotellikülaliste kohta, siis sellegi poolest on sul võimalus end tunda tähtsa ja erilisena. Sellist hoolitsust ja isiklikku tähelepanu, mis jätab väga sügava mulje ja elamuse kohe pikaks ajaks, oleme me saanud just 'The Savoy' ja 'The Ritz' hotellis tunda. 
Samas ma olen kuulnud, et kui sa niisama tänavalt hotelli uudistama või klaasikesele veinile tahad tulla, siis võidaks sinu vasta üsna külm olla. Ma ei tea kas see ka tõele vastab, aga seda tean küll, et kui sul pole piisavalt viisakaid riideid seljas, siis saadetakse sind kohe minema. Hotellis on alati olnud väga range 'dress code' ja sellest peetakse truult kinni. 

Meie sealoleku ajal õnnestus meil kohtuda ka ühe natuke kuulsa mehega. 
Nimelt jooksis meil mõnda aega tagasi telekast minisari 'Inside The Ritz Hotel' kus tutvustati lähemalt seda kuidas hotell töötab ja milline näev välja elu hotellis. Meie sealoleku ajal tundis Pete ühe sarjas oleva mehe ka kohe ära. 
pilt internetist
Tegu siis Michael De Cozar nimelise mehega, kes on hotellis töötanud juba 46 aastat. Ta alustas hotellis töötamist 16-aastaselt bell boy-na (ma ei tea mis see eesti keeles oleks). Teda võib näha ka kuulsas 1999 aasta 'Nottingham Hill' filmis. 
Siin pilt temast Greta raamatus.

Loomulikult läksime mehele ka kohe tere ütlema ja temaga natuke rääkima...
...mis lõppes sellega, et mees kutsus Greta oma laua taha poseerima ja andis talle pärast paar Ritz hotelli pastakat. 

Selleks ajaks oli kell juba kuskil 11 saanud ja meil oli soov enne lahkumist veel korraks hotelli kõrval asuvasse Green Parki jalutama minna ning Buckingham Paleed uudistada. Kuigi meil oli võimalus tuba üle anda kuni kell 12-ni, siis otsustasime asjad siiski kohe ära arveldad, aga kotid ja auto veel hotelli jätta.
Ma lugesin Greta Ritzi väikesest raamatust, et hotelli omanik Cesar Ritz paigaldas välisukse juurde ühe salajase uksekella. Seda selleks, et kui mõni kuningakoja liige peaks äkki hotelliukse juurde ilmuma, siis uksepoiss saab selle kella abiga sellest kohe kiiresti kogu hotelli meeskonnale teada anda.


Jalutama minnes küsisin ma siis loomulikult välisuksel kohe selle kella kohta ja lahke uksemees (eesti keeles vist uksehoidja) rääkis ja näitas meile rohkem kui me oleks osanud oodata. Ta nimelt ütles, et tänapäeval ei ilmu enam keegi nii ootamatult hotelli ukse taha. Et tavaliselt kui Kuninganna tahab hotelli lõunastama tulla (või mis iganes asja puhul), siis tuleb keegi tema saatkonnast juba päev varem hotelli asju ettevalmistama ja organiseerima. Uksehoidaja küsis meilt ka et kas me sooviksime näha kust uksest Kuninganna hotelli juhatatakse ning kui me vastasime et see oleks väga tore, siis juhatas ta meid hotelli kõrval asuva suure värava juurde. 
Mees avas puldiga värava ja ütles, et Kuninganna sõidutatakse sellest väravast sisse ning otse katusega ala alla. Värava avanedes vaatas meile hoovipealt vastu ka meie endi auto :-) Mees ütles, et kui Kuninganna tuleb, siis sel ajal ei hoita hoovis ühtegi autot ning maad katab punane vaip.
See on uks kust kõnnib sisse Kuninganna (või kes tahes inimene kuninglikust perest) ja siis läbi väikese koridori otse sinna hotelli osasse mida meile hotelli saabumise päeval eralid näidati.
Seal koridoris on seinal ka Elizabethi enda pilt
Uksehoidaja rääkis meile ka natuke hotelli ajaloost ja eriti sellest osast, mis puudutas Itaalia arhitektuuri, sest mees oli ise itaallane. Ta rääkis meile ka et ta on kahel korral isiklikult Kuningannat üsna lähedalt näinud ja et varem töötas ta Kuninganna suvepidudel ettekandjana. Ta tahtis meile ka teisi ruume näidata, aga kuna me olime neid juba eelmisel päeval näinud, siis keerasime otsa ringi ja jalutasime sama teed uuesti uksest välja. 


Hotellist on võimalik endale ka £300 eest Ritzi Rolls-Royce Phantom tunniks üürida või siis sama auto koos juhiga endale £600 lennujaama järgi tellida. Ma teglikult ei tea täpselt kas siis, kui sa auto endale tunniks rendid, et kas sa saad seda siis ise juhtida või tuleb autoga automaatselt ka juht ikka kaasa. Auto ise näeb välja selline

Ma olin kodust lahkudes täitsa unustanud, et Gretal on kapis soliidne villane mantel, mille kasutamiseks tal peaaegu kunagi võimalust ei ole ja nüüd hotelli minnes oleks ideaalselt selga sobinud. Võtsin küll pildistamise ajaks ta tavalise jope seljast ära, aga ikkagi õnnestus sel jopel pildi peale jääda :D

Selline näeb hotell välja Green Park-i poolt. See madalam ja tumedam osa on hotelli vanem osa ning kõrgem ning heledam uuem. 

Buckingham Palace kohe hotelli lähedal

Jalutamast tagasi tulles läks Pete meie autot küsima ja meie Gretaga käisime enne kojusõitu veel ka korra hotelli WC-s.

WC nägi ise juba välja nagu väikene palee ja kuna meiega samal ajal ei juhtunud seal kedagi olema, siis sain rahus pilte klõpsutada.





Huvitav kas meeste WC-d ka nii uhked välja näevad? Järgmisel korral peaks laskma ka Petel WC-s pilte teha :-)

Hotelli fuajees autot ootamas

Kõigepealt viidi üks noor poiss selle autoga sõitma

ja siis toodi lõpuks ka meie kotid ja auto
Michael de Cozar trepil lehvitamas (pildi tegemise ajal siis enam mitte).

Paar huvitavat fakti veel hotelli kohta.

The Ritz hotelli katusel on kolm mesilastaru. Igas tarus on 20000 mesilast koos kuninganna mesilasega. Ritzi töötajate hulgas on 12 koolitatud mesinikku kes vabatahtlikult hoolitseva selle eest, et mesilased oleks terved ja rõõmsad ning nende elukeskkond puhas ja korras. Hotell teeb ka koostööd Green Park-iga et parki istutatakse iga aasta aastaringselt mesilaste sõbralikke taimi ja lilli. Saadud mett kasutavad Ritzi kokad hotelli köögis. 

Üldse hoolitsed hotell selle eest, et tegu oleks võimalikult rohelise ja keskkonnasõbraliku hotelliga. Iga aastaga proovitakse 3% energiasäästlikumad olla. 
Kõik hotelli aknad on topeltklaasidega ja igal aastal tehakse energiakao jälgimiseks tervel hoonel soojustest.

Hotellis kasutatakse rohelist elektrienergiat. Kogu hotellis hoitakse valgustust avalikes kohtades öö läbi miinimumi peal (väljaarvatud avariivalgustus). Kõikides magamistubads ja koridorides kasutatakse elektrisäästlike lambipirne mis vähendab elektritarbimist 40KW-lt 4KW-le.

Kasutatava veehulga vähendamiseks on igale poole paigaldatud aeglase vooluga dušipead, rõhkuvähendavad süsteemid ja väiksema mahuga loputussüsteemid. 

The Ritz Hotel on nüüd 'Zero waste to landfill', ehk siis kõik prügi taaskasutatakse ja prügimäele ei lähe midagi.

Hotelli restoranis kasutatakse võimalikult palju kohalikku ja hooajalist toitaineid. The Ritz restoran on 'Säästva Restoranide Liidu' liige (Sustainable Restaurant Association) ja on saanud selle liidu kõrgeima hinde. 

Kõik hotellis järgi jäänud seebid/shampoonind jne antakse CleanConscience heategevusorganisatsioonile, kes need ümber töötleb ja abivajajatele või teistele organisatsioonidele edasi edastab. Plastmassist pudelid taaskasutatakse.


Kuna hotellitoas on alati saadaval hotelli oma kirjapaberid, paar ümbriku ja ka postkaardid saatmiseks, siis oleme alati püüdnud endale (või kellegile teisele) meie kallimate hotellide külastamise ajal kaardi või kirjakese saata. Ma olen alati tahtnud kirjapaberile lisaks ka hotelli oma templit saada.
Ka sel korral oli meil plaan endale koju väike kirjake saata, aga pidevalt lükkasime kirjutamist edasi ning lõpuks läks üldse meelest ära. Hotellist lahkudes ma isegi korraks mõtlesin sellele ja tundsin kahjumeelt, aga lõpuks ei ole see ju üldse nii tähtis.

Minu väikene probleem sai aga väga omapärase lahenduse. Nimelt kohe kui me olime koju jõudnud avastasime, et Pete on meie majavõtme ära kaotanud. Või siis õigemini see ei olnud enam tema pükste taskus. Kuna mina juhtusin olema see kes ta püksid eelmisel õhtul riidepuule oli pannud (mida ma tavaliselt ei tee ja ise ka imestan miks ma seda eelmisel õhtul oli sattunud tegema), siis oli üsna selge, et võti oli sel ajal pükste taskust välja kukkunud. Ma tegelikult isegi mäletasin, et olin mingit kõlksu pükse riidepuule pannes kuulnud, aga ei seostanud seda võtme või millegi muu kukkumisega. 

Õnneks olin ma just eelmisel päeval kodust lahkudes oma koduvõtme kaasa võtnud kuigi Pete soovitas koju jätta. Meil küll on ka veel kolmas võtti ühte kohta ära peidetud nii et ukse taha ei oleks me ka minu võtme puudumisel jäänud.

Pete helistas kohe hotelli ja saigi teada, et ta võit on leitud ning et nad panevad selle kohe järgmisel päeval posti. 
Nii et lõpuks õnnestus meil ikkagi Ritz hotelli templiga kiri saada :-)

Me Petega rääkisime, et me kindlasti tahaks sinna hotelli kunagi uuesti tagasi minna. Võib-olla siis, kui Greta on juba nii vana, et ta enam lapse alla ei kvalifitseeru ning ei saakski enam meiega ühes toas magada. Kui Greta seda kuulis, siis ta oli loomulikult väga pettunud, aga me ütlesime, et kui tema ka soovib sinna uuesti tulla, siis kogugu raha ja võib-olla siis saab kunagi tulevikus seda koos oma sõbrannade, boyfriendi või abikaasaga teha. Seal hotellis on küll ka kahe inimese magamistuba kõvasti kallim kui tavalises hotellis, aga mitte nii kallis, et see võimatu oleks. Eks ta saa siis ise valida kas öö kuulsas hotellis või mõni minireis kuskil mujal. 

Järgmisel korral Petega kahekesi minnes valiksimegi just väiksema toa ja vaatega Green Parki, et saada taas natuke teistsugust elamust. Aga mul on tunne, et veel enne kui see juhtuma hakkab, läheme me sinna hotelli hoopis ühele pärastlõunasele teejoomingule ;-).


Siin ka üks ingliskeelne artikel lugemiseks keda huvitab.

6 comments:

  1. Esiteks, Sa näed tohutult elegantne välja. Teiseks, Sinu lugusid lugedes ja pilte vaadates tekib lausa tahtmine uuesti Londonit külastada, kuigi ma üldiselt suurlinnu ei armasta. Võib-olla siis, kui Brexit jms poliitikavärk on ükskord maha rahunenud ja lapsed on suured… kolme lapsega on ikkagi mõnevõrra vaevaline mööda suurlinna kolada, ja selge on, et palju jäi nägemata. Kuigi meie ilmselt Ritzis ei ööbiks, mu abikaasa figuuriga sobituvaid ülikonnapükse on peaaegu võimatu leida (kuigi triiksärki ja pintsakut kannab ta kogu aeg) ja mind ahvatlevad hoopis pisikesed nunnud perehotellid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänud komplimendi eest :-)!
      Ega ma ka mingi suurlinna fän ei ole ja Londonis niisama ringi kolada jaksaks vaid ehk päeva või kaks, aga kui Londonisse mingit kindlat asja vaatama või tegema minna, siis seda me naudime küll täiega. London on võrratu, aga eks ole ka maitse asi.

      Ja ega Ritz ei peagi ju olema kõigi sihtmärk :-)
      Jääme nüüd siis seda aega ootama, kui lapsed suuremad, et teid siin näha :-).

      Delete
  2. Ritz on kahtlemata uhke värk, aga kõik see luksuslik küllus on veidi üleliia. Mu eelistus kipub samuti mõne õdusama butiikhotelli poole, näiteks Hazlitt's Sohos, kus tahaksin kunagi peatuda. Sa näed väga kena välja, eriti täpilises kleidis! Mehed võiksid hommikul lõua puhtaks kraapida, mõistetamatu mulle on see "scruffy look" populaarsus keskealistel meestel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Me läksime Ritz-i just Ritz hotelli kogemuse pärast.

      Londonis (või terves UK-s) on meeletult palju imelisi butiikhotelle ja me oleme mõnes ka varem ööbinud ning meeleldi ööbime ka tulevikus. Sel korral ei olnud aga butiikhotell valikus, sest neil on tavaliselt vaid kaheinimese toad ja seal ei oleks me Gretaga koos ööbida saanud.
      Muidu meile meeldivad igat tüüpi hotellid/ööbimiskohad erinevatel põhjustel. Suuremate prestiižikate hotellide juures meeldib see, et seal on rohkem privaatsust ja kergem anonüümseks jääda, saades samas sellise isikliku teeninduse osaliseks nagu sa oleks hotellis ainuke hotellikülaline. Väikeste butiikhotellides on aga taas omamoodi eriline ja hubane atmosfäär, aga seal sõltub üsna palju ka sellest, millised inimesed sinuga seal samal ajal juhtuvad ööbima. Hommikusöögil või eluruume kasutades satud tihedamini teiste inimestega väga lähedalt kokku ja seega oled automaatselt 'sunnitud' nendega ühel või teisel viisil suhtlema. Selles ei ole muidugi midagi negatiivset, aga lihtsalt teistsugune kogemus. Mulle isiklikult meeldib rohkem anonüüseks jääda.

      Aitäh komplimendi eest!

      Mis aga puutub keskealistesse meestesse, siis minu arvates on selles eas olevad mehed täiesti võimelised ja neil on igati õigus ise otsustada kuidas nad tahavad välja näha või kas nad üldse on huvitatud mingist teatud stiili väljanägemisest.
      Kui Petele läheb üldse korda kellegi arvamus tema välimuse kohta, siis on see vaid minu arvamus ja minu jaoks on Pete ideaalne just sellisena nagu ta on.
      Ma usun, et me oleme selle võrra intelligentsed et oskame ise hinnata milline välimus või käitumine mingis kohas sobiv on ja milline ei. Värskelt kraabitud punane lõug ei oleks selles situatsiooni küll teda rohkem 'kaunistanud' või 'paremaks' teinud :-)

      Delete
  3. Tõepoolest Sa näed kena välja ja täpid sobivad igale naisele ning teevad nad veel kaunimaks :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Ma ei tea mis täpidest siin räägitakse, mulle täpid ei sobi, ma rohkem tiipude inimene (kuigi täpid-mummud on nunnud). Mu kleidil on väikesed lilled :-)

      Delete