Friday, 25 October 2019

PALERMO


Jätkan oma Sitsiilia postitustega kuigi suurem osa reisiga seotud emotsioonidest on juba ammu maha jahtunud. 

Meie majutuskohast Palermosse sõitsime bussiga. Õigemini isegi kahega. Ma vist juba ühes mu eelmises Sitsiilia postituses kirjutasin sellest, kui ebamugavad ja kitsad sealsete busside istmed olid. Kuna istme osa oli natuke kaldus ja materjalilt üsna libe, siis taguots tahatis pidevalt toolilt maha libiseda. Sellele lisaks olid istmed ka väga kitsad. Me Gretaga ei ole küll eriti laiad inimesed, aga ka meil kahel oli kaheinimese istmel üsna ebamugav koos istuda. Samas vaatamata mõningastele ebamugavustele ja 'sajale' erinevale peatusele möödusid meie bussisõidud igal korral üllatavalt ruttu. 

Üks väga magus pehme jää, mille meile ühe väikese kohvipoe müüja pähe määris :-) 
Siit on näha kui paljudes peatustes me ühe bussiga peatusime


Selline praht Palermo tänavatel oli täiesti tavaline nähtus. 


Kahhelkivi muuseumi lähedal asus üks suur kahhelkiviplaatide (ja igasugu muu keraamilise kraami) pood. Seal oli nii palju ilusaid plaate, et ma kohe pidin paar meile koju ostma. Ma juba ükskord Mallorcal tahtsin neid väikeseid plaadikesi meile koju ühe riba alumise korruse WC-sse osta, aga seal olid need nii kallid. Selles poes olid aga väikesed plaadid 1 euro ja suured 3 eurot. Valik oli nii suur, et mul oli kohutavalt raske valida. Valimise tegi raskeks ka see, et üks poeomanikest käis pidevalt kontrollimas mida ma seal tagaruumis teen ja kuna Sitsiilias ei olnud keegi eriti sõbralik, siis see pani veel omakorda mulle pinget peale. Kui mees juba kolmandat korda vaatama tuli, siis oli mul küll tahtmine sealt poest lihtsalt välja jalutada, sest mul tuli juba endal ka selline tunne peale nagu ma oleks seal poes plaate varastamas, aga õnneks sain sellest tundest siiski üle ja mul õnnestus lõpuks Greta abiga ka oma valik langetada.

Pärast, kui me reisult tagasi koju tulime, avastasime, et me oleks pidanud neid plaate natuke rohkem ostma. Ma ei mäletanud peast kui suur meil kodus see peegli ja kraanikausi vaheline osa oli ja tundus, et sellest kogusest plaatidest oleks pidanud jätkuma, aga muidugi ei jätkunud. Ma korraks isegi kaalutlesin sinna poodi helistada ja paluda neil mulle mõned lisa plaadid posti panna, aga kuna nad olid seal nii külma ja kurja olemisega, siis mul ei olnud suurt usku, et nad sellele palvele vastu oleks tulnud. No ja vaevalt nad inglise keelestki üldse aru oleks nii palju saanud, et mu tellimust vastu võtta. 

Pete ütles mulle küll üks päev hiljem, et tema üks kolleegidest (või oli see Pete töökoha kohviku üks teenendaja, kellega Pete tööl iga päev 'small talk'-i tegi) on sitsiilane ja ta on hea meelega nõus ise sinna poodi helistama, aga see tundus kuidagi liiga keeruline mul läbi Pete hakata talle juhiseid andma mida ta poeomanikule ütlema peaks ja seega jätsin asja sinna paika. Nüüd loodan, et võib-olla me siiski läheme järgmisel aastal Palermosse tagasi ja ma saan ka ülejäänud plaadid ära ostetud ning lõpuks ka me väikese WC ära plaaditud. Pete ei ole Palermosse tagasi minemisest küll eriti vaimustuses, sest ta on vist ikka veel kogu selle Sitsiilia räpasusest šokis ja kuna ilm oli samuti meie sealoleku ajal algul vihmane, siis ta ei ole just eriti positiivselt häälestatud. No eks näis, ma ise oleks täitsa nõus sinna veel ühel korral tagasi minema, sest Palermos on mõned kohad veel mida ma külastada tahaks ja kui päike paistis, siis mererand oli ka igati super. 


Meie kahhelkiviplaatide muuseumit otsimas




Mõni maja oli siiski ka korda tehtud, aga kui aus olla, siis mulle meeldisid isegi need lagunenud/kulunud majad oma välimuse poolest rohkem :-)










FONTANA PRETORIA Pretoria väljakul
Ehitatud Firenzes 1554 ja trasporditud Palermosse 1574 aastal ning koosnes 48 kujust. Et purskkaevule Palermos ruumi leida lammutati nii mõnigi maja ning et seda transportida lammutati purskaev lahti 644 osaks. Osa nendest osadest sai transpordi käigus kahjustada ja osa kadusid ära, seega kohale jõudes vajas purskaev mõnigasi kohandusi. 

Ma ei tea, purskkaevuks oleks seda vist natuke palju nimetada, sest vett ei pursanud sealt küll kuskilt, pigem nats nirises. Mulle ei avaldanud igal juhul erilist muljet. Võib-olla ka sellepärast, et Sitsiilia ise oli oma räpasusega juba nii muljetavaldav, et ühel purskkaevul oli raske seda elamust üle trumbata. 





Quattro Canti 


12. sajandi San Cataldo kirik

See kirik oli imetilluke. Hea oli, et me ei pidanud sinna täishinnaga piletit ostma, sest kui oleks pidanud, siis oleksime küll üsna pettunud pärast olnud (kuna me käisime just ühes teises suures kirikus, siis selle piltiga sai ka sellesse väikesesse kirkusse sisse natuke odavama piletiga). Kuna ukse peal olid kardinad ka ees, siis polnud mingit võimalust eelenevalt näha mis meid ees ootas. Aga kirik ise oligi just nii väike kui sellelt allolevalt pildilt näha on.

Kohe San Cataldo kiriku taga asus üks teine kirik nimega Santa Maria dell'Ammiraglio


See oli juba palju suurem kirik ja seal oleks ka olnud mida imetleda, aga kahjuks olid selles kirikus kohe algamas ühed pulmad ja meil õnnestus vaid korraks pea ukse vahelt sisse pista.


Piazza Bellini (väljak)






Teatro Massimo-t nägime vaid läbi bussiakna. Tegu siis Itaalia suurima ooperiteatriga mis esimest korda avas oma uksed 1867 aastal. Teatrit hakati ehitama 12 jaanuaril 1874 aastal, aga 8 aastat hiljem seiskusid ehitustööd järgnevaks kaheksaks aastaks. Täielikult sai teater valmis alles aastal 1897, 23 aastat pärast esimese nurgakivi maha panemist.
Sel ajal oli tegu Euroopa suurima teatriga. 
Ajalugu kordus peaaegu 100 aastat hiljem. Aastal 1974 läks teater remonti, aga seoses rahaliste ülekulutuste, korruptsiooni ja poliitiliste lahingute tõttu venis remont taas 22 aastat. Teater avati uuesti 1997 aasta mais, neli päeva enne teatri sajandat sünnipäeva. 

Õhtuks olime omadega täitsa läbi, aga õnneks saime pika bussisõidu ajal jalgu puhata. Meil õnnestus bussis istekohad vaid sellepärast saada, et läksime bussi peale bussi algpeatuses. Püsti poleks ma vist küll suutnud kõik need '100' peatust seista.

Bussis avastas Pete ühe 'app-i' millega sai itaalia keelt tõlkida nii, et mobiili oli vaja vaid teksti kohal hoida ja tekst muutus kohe automaatselt ingliskeelseks. Lõbustasimegi siis ennast erinevate tekstide tõlkimisega nii palju kui me neid meie sõidu ajal leidsime. 

Sunday, 20 October 2019

IMELINE KAHHELKIVI MUUSEUM


Aasta lõpuni on jäänud natuke rohkem kui kaks kuud, aga ma pole ikka veel meie suve alguse Sitsiilia reisi kõiki postitusi jõudnud ära postitada. Proovin nüüd seda viga parandada ja ajaloo tarbeks siia blogisse ikka kõik ilusti kirja saada.  

Meie Sitsiilia reisi üheks meeldejäävaks külastuskäiguks oli kohe kindlasti Palermos asuva kahhelplaadi/kivi muuseumi külastus (ma küll ei tea kas see on õige tõlge 'tile museum-ile'), Museo della Maioliche STANZE al GENIO . 

Kui ma algul internetist otsisin, et mida Palermos teha või mida näha, siis jäi selle muuseumi pilt mulle kohe silma. Kui ma aga lähemalt asja uurima hakkasin ja avastasin, et sinna saab minna vaid eelnevalt aega kinni broneerides, siis mõtlesin et ei tea kas viitsime sedasi jändama hakata. Kartsin, et võib-olla me plaanid muutuvad päeva jooksul või me ei jõua õigeks ajaks kohale või võib-olla hakkaks seal Petel ja Gretal igav või mida iganes. 

Jätsingi juba asja sinna paikka, aga kuna fotod muuseumist olid nii lummavad, siis ei andnud see asi mulle ikka kuidagi asu ning ma otsustasin meile sinna muuseumi ikkagi aja kinni panna. 
Selle aja kinni panemisega oli üks naljakas asi. Nende veebilehel oli avamise aeg kirjas sedasi:  
10:00, 15:00 english ja 11:00, 16:00 italian.
Ma ei saanud algul üldse pihta mida nad inglise ja itaalia kellaaegade all mõtlevad ja püüdsin pingsalt aru saada, kas üks aeg on Londoni aja järgi ja teine siis Palermo või mida need erinevad kellaajad tähendavad. Kui ma siis lõpuks pihta sain, et see tähendab et nendel kellaaegadel on tuurid kas siis inglise või itaalia keeles tundsin ma end täiesti lollina :-) 

Palermosse jõudsime oma majutuskohast ilusti õigeks ajaks. Kuna kella 15:00-ni oli veel vähemalt 40 min aega, siis mõtlesime kõigepealt üle vaadata kus muuseum asub ja siis kuni kella 15:00 lihtsalt ümbruskonnas ringi jalutada ja niisama uudistada. 
Google mapil oli muuseumi asukoht ilusti olemas, aga kui me selle järgi muuseumit hakkasime otsima, siis millegipärast ei näinud meie seda muuseumit küll kuskil. Tiirutasime edasi ja tagasi ning otsisime mingitki märki sellest, et seal kuskil mingi muuseum üldse olla võiks. Igal pool olid vaid lagunenud välimusega grafiiti täis kritseldatud majad ja paar üksikut väikest poodi ning baari. Mind hakkas juba vaikselt väike paanika valdama, sest kuidas see võimalik on, et me oleme kaardi järgi täpselt õiges kohas, aga kahhelkivi muuseumist ei ole kuskil haisugi. 

Lõpuks mul siiski õnnestus see muuseum ülesse leida ühe maja ukse juures väikeseid uksekella silte lugema hakates. Siis märkasime ka et maja ees üle tee seisis veel üks vanapaar kellelt küsides saime teada, et ka nemad ootavad muuseumi avamist. 

Muuseumi uks nägi välja selline
Seda väikest rõdu külge kinnitatud plakatit nägime me alles lahkudes neid pilte tegema hakates ja kui aus olla, siis kui me oleks seda ka enne näinud, siis selle järgi poleks me küll osanud järeldada, et tegu on kahhelkivi muuseumi plakatiga. 

Aga muuseum ise oli nagu muinasjutt
Muuseumi omanik rääkis üsna head inglise keelt, kuigi kohati üsna tugeva aksendiga millest oli nats raske aru saada. Ta ütleski, et kuna Sitsiilias ei toeta riik rahaliselt üldse selliseid muuseumeid ja ajaloolisi ehitisi ning neil ei ole lubatud ennast ka kuskil korralikult reklaamida, siis ainuke viis kuidas inimesed tee nende juurde leiavad ongi kas läbi Tripadvisori, Instagram-i või suust-suhu info. 
Ekskursioon oli väga huvitav ja 45 min möödus linnulennul. Peale ekskursiooni lubati meil ka veel iseseisvalt majas ringi kõndida ja teha nii palju pilte kui süda lustis. Siit siis mõned pildid

Meie ekskursiooni juht ja kahhelkivide kollektsiooni omanik








Ma tõesti vist kõndisin igas toas suu ammuli ringi, sest igal pool oli nii palju ilusaid ja huvitavaid plaate mis kõik eraldi imetlemist nõudsid. 
Kui ma oleks selle ekskursiooni ajal märkmeid teinud, siis ma teaks täna nii palju huvitavaid asju plaatide ajaloo kohta, aga kuna ma seda ei teinud, siis kahjuks tänaseks olen ma juba enamuse sellest jutust ära unustanud. Samas ongi hea, sest see annab mulle võimaluse sama muuseumi uuesti külastada ilma et igav hakkaks ;-)









See põrandakivide 'tükk' leiti kuskilt lagunenud lossist. Meie giid on enam kui kindel, et see on vaid üks osa kogu mustrist, aga kahjuks ei ole tal olnud võimalik jälile saada või ülesse leida kus põranda ülejäänud osa on. Ma ei mäleta enam kas ta ütles, et nad on ülesse leidnud selle lossi mis pildil on, või et nad on proovinud leida, aga tulutult, seda lossi, aga igal juhul ootavad nad nüüd vaid juhust, et äkki kuskilt ilmuvad ka põranda ülejäänud plaadi välja/keegi paneb müüki.

Need plaadid meenutasid mullet väga Eestit ja rukililli ning sellepärast tegin neist ka spetsiaalselt pilti




Igal juhul kes Palermosse sattub, siis kindlasti soovitan teil seda muuseumit külastama minna. 

Täna avastasin, et muuseumil on ka eraldi ruumid mida nad B&B-na välja rendivad. Need ruumid näevad samuti imelised välja. Panen siia ka mõned pildid nendest tubadest teile näha