Wednesday, 11 September 2019

ÕHTUSÖÖK SUGULASTEGA

Meil on ühed sellised toredad sugulased, et pea iga kord kui me Eestis käime saame kokku. Sel korral kohtusime ühes armsas restoranis Järvel (Mimosa). Ilm oli küll selline et pidevalt ähvardas sadada ja vahepeal sadas ka, aga õnneks meie restoranis veedetud aja jooksul püsis ilm küll kuivana kuigi õhk oli suve kohta tsipake jahe.

Teenindaja oli nii kena, et kui ta märkas et ma meie gängist pilti tahan teha pakkus kohe hoopis ennast fotograafiks.
Söögi valikuga oli selles restoranis selles mõttes kerge, et menüüs oli kohe ilusti ära märgitud mis road gluteeni või laktoosi või muna jne sisaldavad ja seega meil Gretaga oli mida valida ja me pääsesime eraldi menüü kokku kompunnimisest. Gretale ja ühele poisile jäi lastemenüüs olnud kanapasta ports küll liiga väikeseks ja kui ma praegu seda pilti vaatan, siis ma näen, et ma oleks tõesti pidanud talle topelt portsu tellima, aga kohapeal olles ei teadnud ma ju ette kui suur see ports olema saab ja kuna Greta hävitas selle minutiga, siis ma isegi ei näinud kohe et kogus nii väike oli. 
Pakkusin talle küll varianti, et tellin uue portsu lisaks, aga ta millegipärast soovis hoopis vanaema salatit mida ma ei uskunud et ta ka päriselt sööks ja seega ei julgenud tellida.
Mina tellisin endale pardifilee maapähliste köögiviljanuudlite, peedipüree ja mustsõstra-punaveinikastmega. Kõik toidud nägid väga head välja ja meie seltskonnas kiitsid kõik ka maitse üle. Mina kahjuks ei saanud sellist naudingut nagu ma oleks tahtnud, aga see ei olnud kohe kindlasti mitte sellepärast, et restoranil või menüül midagi viga oleks olnud, vaid puhtalt minu enda maitse-eelistuste pärast. 

Näiteks mina oleks eelistanud, et need köögiviljanuudlid oleks olnud ilma maapähliseguta, et ma oleks saanud nende maitset eraldi nautida. Maapähklikastet oleks soovinud eraldi, sest see sobis küll ilusti kõikide komponentide juurde, aga sedades seda kokku köögiviljadega kaotas toit köögiviljade maitse ja kogu see köögivilja'nuudlisegu' maitses vaid maapähkli järgi (peanut butter). Ma oleks nautinud selliseid natuke krõmpsakaid köögiviljanuudleid pardifilee ja eraldi serveeritud maapählikastmega. 

Peedipüree jällegi andis toidule ilusa värvi, aga minu jaoks taas liiga vedel ja maitselt üdna lahja ning kuna seda oli taldrikul üsna palju võrreldes lihaga, siis mul jäi seda üle ja pärast ei olnud seda eriti nauditav paljalt süüa. Kui ma oleks saanud lauale toodud leiba süüa, siis oleks see asja koheselt ära parandanud, sest ma oleks saanud seda siis vähemalt leivale määrida või leivaga koos süüa ning leib oleks ka kõhtu rohkem täitnud. Nimelt kui kõik teised peale õhtusööki ägisesid, et nende kõhud on nii täis, siis minu oli Gretaga koos ikkagi veel nälg ja kui toit ei oleks nii kallis olnud, siis ma oleks ausalt endale veel ühe portsu sama toitu tellinud. Sugulastega arutades oligi asi arvatavasti selles, et nemad sõid oma toidu juurde mitu viilu leiba, samas kui minu toidu juures oli vaid paar pardifilee lõiku need mis mu kõhtu pidid täitma...pluss ma olen suure isuga :-)


Magustoidud nägid samuti hästi ilusad välja ja maitsesid kõigile...OK, Gretale ei maitsenud, aga ega tal ei olnud suurt valikud mida ta seal süüa oleks saanud, seega midagi polnud teha.

Kui ma uuesti saaks valida, siis ma valiks selle magustoidu minu valitud rabarberi magustoidu asemel



Igal juhul tore oli taas sugulastega kokku saada ja tore oli ka selle restoraniga tutvuda. Hea meelega olen nõus tagasi minema. 

Tegelikult panid mind restorani hinnad natuke imestama. Mitte selles mõttes, et mulle nüüd hirmus kallis oleks olnud seal süüa, aga kui võtta arvesse Eesti palkasid, siis toidud seal restoranis olid peaaegu samade hindadega nagu meie restoranides. 
Mul õnnestus ka Greta kooli õppealajuhatajaga korraks rääkida ja uurida kuidas tal reis läks (kirjutan sellest eraldi) ja tema mainis ka, et teda üllatas kui kallis Eesti ja Soome on.

3 comments:

  1. ma vist olen seal parti söönud, polnud väga hea... sisekujundus oli ka minu jaoks maitsetu. nõmmel on paremaid kohti - KIUS näiteks

    ReplyDelete
  2. Portsjonid ikka pearoa kohta imepisikesed, rohkem eelroa suurusega. Ja et kõht täis saada mitu leiva viilu peab juurde sööma on kohe imelik. Üldse seal telgis istudes muru peal tekib ju peaaegu mingi laadal söömise tunne. Gretal oli muidugi laste söök, mis suurem osa mõeldud selliste 4-6a jaoks. Sellistes kohtades on kindla peale minek mingi salati võtmine, roheline pole kallis seda uhavad hunniku. Mina tagasi küll ei läheks. Aga tõesti suurem osa restoranides on sellised imelikud kombinatsioonid, maitseelamuseks rohkem mitte et kõhtu täis süüa. Ja hinnad on tõesti kallid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei ma ei pidanud seda silmas, et leiba peab kindlasti peale sööma :-) Pigem ma tean, et me Petega sööme rohkem kui paljud me eestlastest tuttavad ja minu puhul jäi seal restoranis vaid lihast ja natuke peedipüreest ning riivitud köögiviljadest väheks. Kui oleks leivaviilu juurde saanud, siis oleks kõhu natuke rohkem täis saanud :-) Õhtusöögiks lihtsalt paljast salatit süüa oleks minu jaoks palju hullem olnud, seda enam, et mina ei söö salatit ühegi kastmega.

      Telgis istumise kohta ei olnud mul isiklikult mingit pretensiooni. Läksime sinna eelkõige sugulastega kokku saama ja restoran ise oli lihtsalt me peatuskohaks. Seal õues istuda oli minu arvates isegi ilusam kui sees ja neil sees vist ei olnud sel õhtul nii mitmele inimesele vaba lauda ka. Olime pigem tänulikud et katus pea kohal oli juhuks kui sadama oleks hakanud.

      Oleks ma varem teadnud, et laste ports nii väike on, siis oleks topelt tellinud, sest päris menüüs ei oleks nagunii midagi munavaba ja meelepärast Gretale olnud. Kuna mõnes kohas on taas lasteportsud üsna korraliku suurusega (või siis ma lihtsalt olen harjunud et meil siin on), siis ma ei osanud seda ette aimata :-)

      Kui mul võimalust on, siis ma läheks sinna tagasi küll. Ma arvan, et mitu korda käies ja erinevaid sööke proovides saaksin ma täpselt tead mis mulle täpselt maitseks ja mis kujul ma mingit toitu siis küsiksin.

      Delete