Friday, 19 July 2019

RIP SIILIBEEBID

Kahjuks jätkus meil siiliomanike rõõmu vaid kaheks nädalaks. Eelmise teisipäeva õhtul leidsin ma õuest loiu siilikese. Veel sama päeva hommikul ja päeval jooksis ta rõõmsalt aias ringi ja sõi natuke sööki, aga õhtul muutus hingamine vavaliseks ja lõpuks lihtsalt lamas loiult maas. 

Helistasin kohe metsloomade abitelefonile kus meil paluti siilike kiiremas korras haiglasse tuua. Õnneks asus üks metsloomade haigla meist vaid 15 min autosõidu kaugusel ja nii me Gretaga kihutasimegi kiiresti haiglasse. 


Haiglasse jõudes oli siil kahjuks juba surnud. Mul oli nii raske sellega leppida, et päeval nii reibas ja pealtnäha rõõmus siilike nii äkki ära sureb. Haiglatöötaja läks siiliga minema ja tagasi tulles ütles, et siilipoisil oli kõht usse täis. Ma ei tea kuidas ta seda nii ruttu teada sai, et kas lõikas siili kõhu kohe lahti või toppis mõne kaamera talle suust sisse, aga nii ta vähemalt ütles. 

Olime loomulikult väga kurvad ja küsisime igaks juhuks üle, et ega meie midagi valesti ei ole teinud. Nimelt kui me avastasime, et siilid on meie aeda elama asunud, siis helistasin kohe loomakaitsesse ja uurisin mida tohib ja mida ei tohi nendega teha. Meil soovitati neid märja kassitoiduga sööta, aga mitte nii, et nad vaid meie toidu peale lootma jääksid. Pigem kui väikene lisatoit juhul kui nad ise ei leia endale piisavalt süüa. Üle tee metsa viia ei lubatud, kästi lasta neil olla kus nad on.

Üleeile hommikul nägil murul meie teist siilipoissi ringi jooksmas. Kui ma talle süüa pakkusin hakkas ta kohe väga isukalt sööma. Ka õhtul kella 4 ajal tatsas ta reipalt aias ringi (vahepeal magas)

Kui ma aga õhtul kella 8 ajal juuksurist tuli lamas siilipoiss liikumatult veekausi juures ja hingas väga aeglaselt. Kuna ma ise olin surmväsinud ja polnud jõudnud veel ei lõunat, ega õhtusööki süüa, siis saatsin Pete siilipoisiga haiglasse. Haiglasse jõudes mähkis haiglatöötaja siili kohe paksu teki sisse ja viis ära. Petele öeldi, et arvatavasti kannatab siil veepuuduse all, sest see on praegusel hooajal väga levinud probleem siilide seas. Ta palus meil kindlasti jätkata söögi ja vee panemist samasse kohta kuhu me siiamaani seda pannud oleme, sest ta on peaaegu kindel, et meil on neid siile aias rohkem kui vaid kaks. Ta ütles, et kuna siilid tulevad tavaliselt alles öösel välja, siis võib arvata, et need kaks siili, keda me päeval ringi jooksmas nägime, olidki juba haiged või siis väga alatoidetud ja seega tulid ka päeval välja süüa otsima. Samas tervemad siilid on arvatavasti päeval peidus ja käivad vaid öösel väljas.

Helistasin järgmisel päeval haiglasse, et uurida kas siil jäi ellu või ei. Olin kindel, et ei jäänud ja nii ka kahjuks oli.

Huvitav on see, et iga kord kui ma loomakaitsesse helistasin, siis enne veel kui ma oma mure kurta sain paluti mul neile öelda oma nimi ja telefoni number. Haiglas pidin samuti oma isiklikud andmed neile andma ja ühe paberi ära täitma.

No vot, ja ma ei teagi nüüd, et kas meil on siis neid siile siin rohkem või ei. Kui ma esimesel ööl toidu välja jätsin, siis oli suurem osa toidust hommikuks kadunud. Kahtlustasin linde. Järgmisel õhtul panin toidu kuuri alla, kust lindudel ei oleks olnud seda võimalik kätte saada. Hommikuks oli osa toitu ära söödud. Täna hommikul oli aga eile õhtul kuuri alla jäetud taldrik täitsa tühjaks söödud.
Nii tore oleks kui sööjateks oleks tõesti siilid, aga ma millegipärast kahtlustan nälkjaid. Ma ei tea, kas nälkjad üldse sööksidki kassitoitu, aga jube tobe oleks küll kui ma nüüd iga öö vaid nälkjaid toidaks. 

2 comments:

  1. Kurb, ent see on loodusseadus, et nõrgemad hukkuvad. Huvitav, kas siilidele võiks anda kassidele mõeldud ussirohtu? Ussid tõid mulle meelde õuduse lapsepõlvest, kui meie koer ootamatult suri (ta oli ainult napilt 2 aastane, surma põhjuseks oli kaasasündinud maksapuudulikkus - oli sügav nõukogude aeg), võtsid vanemad õele uue kutsika, kes nädala pärast suri ja selgus, et kutsikal olid ussid - st koera kasvataja ei olnud teinud ussikuuri vms. Järgmine kutsikas, kes sai võetud - sellega tegime ise kõik kuurid jms läbi ning ta elas kõrge vanuseni (kui mu mälu ei peta siis lausa 15-16 aastat).
    Tulles tagasi looduse juurde, meie krundil elavad toonekured. Esimesel aastal kui nad oli puu otsa pesa teinud, oli neil 4 kurepoega, kellest nad 2 viskasid pesast alla, need olid noore kana suurused - küllap neil ei jätkunud jõudu, et sügisel lõunasse lennata. Samas ühel aastal kasvatasid kured üles 5 poega!!! Need oli paras kamp pätte mul aias. Sel aastal on kurepoegi 3, ootan millal nad lendama hakkavad (ahjaa 4nda kurepoja sõid (nokkisid) õed-vennad ära).
    Sa oled väga hooliv ja usun, et need on ikka siilid, kes käivad aias öösel toitu söömas. Meil ronisid siilid lausa koera söögikaussi krõbinate järele. Ühes kausis karvakerast siil ja teisest kausist sõi koer - ahnus ja kadedus, et keegi teine krõbinad ära sööb, mis muud. Said väga sõbralikult läbi. Noorem koer korra toksas siili, sai torgata ja rohkem ei näppinud, haukus küll.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, loodus teeb oma töö. Nende siilide jaoks keda koduloomadena hoitakse, nende jaoks on kindlasti ka ussirohud olemas. Metsikutele siilidele ussirohtu anda oleks aga ju väga keeruline. Vaevalt et ussirohi ka meie siile oleks enam päästnud.

      Toonekured on ägedad. Minu arvates võiks need vabalt Eesti rahvuslinnud olla, sest Eestis on alati nii palju toonekurgi :-)

      Delete