Thursday, 18 July 2019

ELUKE

Eluke veereb nii kiiresti. Kooli lõpuni on jäänud vaid nädal. Viimased paar kuud on aga olnud sellised, et pea iga jumala päev toimub midagi kas Greta endaga, Greta kooli, trennide/ringide või kohaliku kogukonnaga seostuvalt. Kogu aeg on vaja midagi meeles pidada, kuhugi minna või midagi rutiinivälist teha. Ma vean kalendris sõrmega järge, sest võimatu on kõiki neid sündmuseid ja tegemisi meelde jätta.

Täna (tänasest on saanud juba üleeile) oli Gretal koolis netballiturniir kuhu ma lihtsalt ei viitsinud enam minna. Vabandasin end sellega välja, et pidin naabritele taksot mängima ja nad arsti juurde ning sealt tagasi sõidutama, kuigi taksoks olin ma hommikul aga turniir algas alles kell 1 päeval. Kuna ma ei ole Gretat kunagi netballi mängimas näinud (nad teevad seda kord nädalas koolis enne tundide algust ja vanematel ei ole olnud vaja seal kõrval passida), siis oleks tegelikult olnud täitsa huvitav näha kuidas Greta selle mänguga hakkama saab, aga kuna viimasel ajal on toimunud niiiiii palju jalgpalli- ja kriketivõistluseid, siis minu spordi vaatamise limiit on juba ammu täis. Greta tiim jäi napilt teiseks. 

Õnneks kooli ujumisgaalale lapsevanemaid pealtvaatajateks ei kutsuta ja seega selle võrra üks üritus vähem kuhu minema oleks pidanud. 
See-eest paar nädalat tagasi toimus noorte jalgpallurite igaastane suur jalgpallivõistlustepäev. Eelmisel aastal mängisid seal tüdrukud kokku 2,5 tundi ja seega eeldasime, et ka sel korral läheb umbes sama palju aega. Võistlused algasid kell 12 ja me plaanisime pärast veel ka korraks IKEA-sse sõita. IKEA-sse sõidust ei tulnud sel päeval aga mitte midagi välja. Meie suureks üllatuseks (ja ka minu pahameeleks) istusime me seal jalgpalliplatsi ääres kuni kella 6-ni õhtul!!! Milline maha visatud aeg. Aga tühja sest meie IKEA-sse minekust, saime selle ilusti järgmise päeva peale lükata, samas paljudel peredel jäi sünnipäevapidudele ja BBQ-dele minemata. 

Kas ma olen seda siin blogis juba maininud, et me Petega ei ole üldse jalgpalli inimesed ja mulle kohe üldse ei meeldi jalgpallivõistluseid jälgida...veel eriti siis, kui mu oma laps või lapse tiim mängib, sest siis on kogu mängu vaatamine veel eriti stressirohke. Samas kuna Gretale jälle meeldib jalgpalli mängida, siis otse loomulikult toetame me nii teda, kui ka tema teisi trennikaaslaseid ja käime neile võistlustel kaasaelamas.

Sel korral juhtus nii, et tüdrukud mängisid mitte alla 10-ste vanusegrupis, kuhu nad oleks pidanud kuuluma, vaid alla 11-aastate omas, sest neil on tiimis ka kaks 11. aastast tüdrukut. Kahjuks aga ei saanud sel päeval need kaks tüdrukud võistlusele tulla, kuid kuna kõik võistkonnad olid juba varem ära registreeritd, siis ei olnud Greta võistkonda enam võimalik ümber registreerida ja nii nad olidki sunnitud mängima endast vanemate tüdrukute vastu.
Teine asi kogu selle jalgpalli juures on veel ka see, et Greta ei ole tegelikult üldse jalgpallimängus andekas. Näiteks võrreldes oma teiste tiimiliikmetega puudub Gretal täielikul kogemus pidevalt kas siis oma noorema(te) või vanema(te) vennaga(vendadega) palli tagumine koduaias või pargis. Greta küll mängib kodus vahel oma sõbrannade või nende vendadega jalkat, aga seda ei anna võrreldagi selle kogusega mida teised lapsed kodus teevad. Sellele lisaks on paljud teiste laste isad ise suured jalka fännid ning juhendavad eraldi ka ise laste jalkatrenne ning seega oskavad omi tütreid jalkamängus juhendada ja kodus treenida. 

Gretale endale aga meeldib väga jalgpalli mängida ja meil on hea meel, et ta seda mängib ja läbi selle ka trenni teeb. Samas trennil ja võistlustel on suur vahe, sest võistlusel on vaja ju võidu peale välja minna ja just seal on tähtis, et kõik mängijad oleks ühtlaselt tugevad. 
Rääkisime sel teemal ka Greta treeneriga ja ma kurtsin talle oma muret. Treeneri esimene küsimus oli, et kas Gretale meeldib jalgpalli mängida? Meie vastu, et väga! Treener ütles, et see ongi tema jaoks kõige tähtsam et Greta ise mängimist naudiks, et tema tunneks tõsist muret kui see vastupidi oleks. See et kas ta on sama osav kui teised, see ei oma tähtsust. Klaverit peab samuti mängima õppima, ei ole ju nii, et lihtsalt istud klaveri taha ja mängid.

Mul on nii hea meel, et siin on selline lähenemine, et jalkamängust (või mis tahes spordialast või mõnest muust asjast) saavad osavõtta kõik lapsed kes seda tahavad, mitte ainult need kõige, kõige paremad ja andekamad. Gretat ennast ei heiduta see üldse, et ta nii andekas ei ole kui mõni teine ta tiimist ja kui aus olla, siis ega ta vist ise ei saagi sellest otseselt aru. (Ma igaks juhuks lisan, et kui ma siin kirjutan et ta ei ole andekas, siis see ei tähenda, et ta vilets oleks, vaid lihtsalt ta ei ole loomu poolest jalka mängija :-)) 

Greta on mulle mitmel korral meelde tuletanud et 'practice doesn't make you perfect, but will definitely improve you'. Ja just nimelt meelde tuletanud, sest mina olen see, kes siin sarnaste temaga seotud asjade puhul tavaliselt stressab, mitte tema ise ja ma olen talle nii tänulik, et ta mind oma rahulikkuse ja tarkusega teisiti mõtlema oskab õpetada. Kohe näha et kooli 'growth mindset' lähenemine ka päriselus töötab ja kasulikuks osutub.
Jalgpalli teemaga aga jätkates, siis kaks nädalat tagasi oli neil algastme jalkatrenni lõpetamine ja alatest sügisest mängivad nad juba kohaliku klubi noorte tüdrukute naiskonnas. Greta sai samuti kutse järgmisesse astmesse ja kuna Greta oli väga huvitatud liituma, siis olime sunnitud uue treeneri kutse vastu võtma. 

See aga tähendab SEDA, et alates sügisest peab Greta trennile lisaks IGA PÜHAPÄEVA HOMMIKUL jalkavõistlustel käima hakkama!!!!!!

Ausalt, ma pidin peaaegu nutma hakkama kui ma seda kuulsin! Petele ütlesin kohe, et kui ta tahab et Greta seal trennis käib, siis hakkab tema Gretat pühapäeviti võistlustele viima ja sealt tooma. Mina ei taha rohkem ühestki spordiga seotud üritusest osa võtta, sest ma niigi juba istun pea iga nädal kaks tundi kriketivõistluste juures. Õnneks talvel kriketit ei mängita ja seega pole ka võistluseid. 

Paar pilti jalgpallitrenni lõpetamisest
Greta üks treeneritest
Medalite üleandmine 



Kriket on hakanud mulle aga täitsa meeldima. Varem vaatasi ma tüdrukute trenni pealt, sest neil oli vaja et üks naissoost täiskasvanu oleks trenni ajal olemas ja siis tuli mul mitmel korral suur tahtmine ka ise nendega koos palle püüda ja lüüa. Päris mängud võivad vahel küll nats igavad olla ja kestavad tavaliselt ka nii umbes 2 tundi, aga sellegipoolest minu jaoks palju nauditavamad kui jalgpallivõistlused. 




Sellel 'mängu'platsil mis Greta kooli lähedal asub ja kus kevad/suvehooajal jalgpall-i ja kriketitrennid toimuvad käib üks väga omapärane mees. Ta tuleb sinna alati paljajalu ja beebivankrit kärutades. Olles ühest platsi otsast teise jalutanud jääb ta äkitselt seisma, võtab välja oma mobiili, valib sealt sobiva muusika ja hakkab siis energiliselt tantsima. Ma ei tea kui tihti ta seal platsil tantsimas käib, aga igal neljapäeva õhtul, vahemikus 6-8, on teda võimalik seal näha. Tantsib ta sedasi umbes 20-30 minutit, seejärel võtab korraks oma beebi vankrist välja, hüpitab teda natuke ning siis jalutab reipalt tagasi koju. 
             
Sellega sporditeema lõppeb. Nüüd teiste teemade juurde

Esiteks mõned pildid meie aiast. Roosa roosipõõsas on küll tegelikult juba ammu õitsemise lõpetanud, aga kui õitses, siis nägi välja selline.
Õunapuul on taas nii palju õunu küljes, et ma tõsiselt kardan et mõni oks võib ära murduda. Me küll sidusime mitu tuge külge, aga ikkagi on üks oks peaegu vastu maad kaldus ja latv ka täitsa allapoole kaardus. Ma ei teagi mida tegema peaks, et meil pärast siin murdunud õunapuu õue peal ei ilutseks. Ma käin aegajalt väikeseid ja viletsaid õunakesi puu otsast alla raputamas, aga ega sellest suurt abi ei ole.
Praegu on õunad juba palju punasemad kui pildi tegemise ajal, aga siiski mitte veel päris valmis.
Juba teist aastat on meil olnud võimalik ka oma aia maasikaid süüa. Seda küll vist tänu Jostenile, kes linnud maasikatest eemal hoiab. Samas kuna ma ei ole suur maasikate sõber ja Greta ning Pete veel väiksemad, siis mulle oleks palju rohkem heameelt pakkunud, kui linnukesed oleks meie maasikaid maiustada saanud.

Vahepeal nägid minu hommikusöögid välja sellised
Tegu ei ole küll meie aia hernestega, kuigi ka meil kasvavad aias herned (tänaseks on need küll juba kõik ära söödud).

Jostenist ka natuke.

Ma polegi seda vist blogis veel kirjutanud, et mingid kuud tagasi õnnestus Jostenil kuskil oma saba vigastada ja tal on nüüd paar sentimeetrit lühem saba. Arvatavasti jäi õues ringi joostes kuskile vahele või kes teab mis täpselt juhtus. Meie lihtsalt ükspäev märkasime, et tal on nagu mingi ora saba küljes kinni ja hakkasime seda peaaegu sealt välja tirima aga õnneks siiski otsustasime loomaarstile näitama minna. Loomaarst ütles kohe, et ta saba on viga saanud, aga pole hullu, see orgi moodi asi (sabaluu ots) kukub sealt mõne aja pärast ise ära ja nii ka juhtus. Josten ise ei paistnud asjast üldse häiritud olevat. 
Ühel teisel päeval suutis ta me majja ära kaduda. Kui ta meil õues käib, siis on tal kaelas selline kaelarihm millel on väike 'trakker' küljes. Selle abil me küll ise ei näe kus ta parasjagu on, aga kui me trakkeri puldile vajutame, siis hakkab ta kaelarihm piiksuma ja Josten teab, et siis kutsutakse teda koju. See töötab juhul kui ta me majast ja trakkeri puldist liiga kaugel ei ole. Kohe kui Josten puldile lähemale liigub muutub puldi punane tuli kollaseks ja kui Josten juba päris lähedal on, siis roheliseks, ehk kui ma aias puldiga ringi liigun ja ta väga kaugel ei ole, siis saan ma üsna ruttu teada kus suunas ta parasjagu on ja kas ta liigub meie poole.

No vot, ühel päeval näitab pult, et Josten peaks juba toas olema, aga meie ei suutnud teda kohe leida. Pult näitab, et ta on väikeses teleka/külalistetoas, aga kuna seal ei ole eriti mööblit kuhu taha või alla peitu minna, siis vaatasime toa ruttu üle, aga Jostenit ei kuskil. Pult aga näitab, et Josten on kindlasti seal toas.

Ja loomulikult oligi. Ma vaatasin küll korraks laua alla, aga leidsin Josteni alles siis, kui ma laua alla kolmandat korda vaatasin ja Josten samal ajal pea püsti ajas.


Josten on meil selline kassi ja inimese segu. Käitub kohati täitsa nagu inimene. On üllatavalt sotsiaalne ja elab rahulikult kõik Greta ja ta sõbrannade väntsutamised üle, kuigi tal oleks mitmeid võimalusi põgenemiseks. 

Õhtuti on meil pidevalt kassiga sohval istumise võitlus. Kui kas mina või Pete peaks kasvõi korraks sohvalt tõusma, siis sätib kass koheselt ennast meie kohale. Kui me mõlemad paigal püsime, siis tuleb ta meie vahele laiutama. Sedasi soliidselt ja laiutamata magab ta väga harva

Tavaliselt ikka nii, et mina ei mahu hästi sohva peale enam ära

Mõnikord magab ka nii (ise tahab, Pete ei pressi)

Enne

Pärast
(Pete läks teed tegema)

Päevauni

Kellele surnud hiire pilt ei meeldi, siis ärge allolevat pilti vaadake.

Tavaliselt piirdub Josten linnukeste sulgede sabast ära tõmbamisega. Koju on ta meile kahe aasta jooksul vaid ühe peata surnud linnukese ja ühe hiire toonud. Õues oleme me teda näinud hiirekesega 'mängimas' kahel korral, aga tuppa ta neid hiiri ei ole toonud ja kuigi ühel neist kordadest ta tahtis, siis me ei lasknud. Mõned nädalad tagasi õnnestus tal siiski üks väike hiireke tuppa tirida. Nii armas hiir oli :-(

Me küll ei tea mida ta kogu selle aja teeb, kui ta õues ringi kõnnib, aga ma südamest loodan, et linde ta ei tapa. Me ühe tuttava kass toob pidevalt surnud linde ja hunnikute viisi sulgi tuppa. Ma vist ei suudaks sellise asjaga harjuda. 
Tegelikult Josten vist magab suurema osa ajast mõne me tänaval seisva auto all. Ta tuleb tihti koju õlilaik turjal.
Nii palju siis Jostenist.

Maja kujundamisega oleme me samuti viimasel ajal tegelenud. Suureks tõukeks oli loomulikult ka see, et meile olid külalised külla tulemas ja sellega seoses said kõik asjad mis tegemist ootasid tehtud. Pete arusaadavalt ei ole just eriti vaimustatud kui ma palun tal taas mingit maali või riiulit või mõnda muud esest nii ühe kui teise seina peal hoida, sest ta teab, et sellele hoidmisele järgneb ju kohe varsti siis ka aukude seina drillimine mis samuti ta lemmik tegevus ei ole. 


Enne 

Pärast
Lõpuks õnnestus mul leida ka üks maal mis nii mulle kui Petele meeldis ja mis ka me koju hästi sobis (ja mis tuhandeid naelu ei maksnud ;-)). Minu meelest on nii raske koju seintele kunsti osta, sest tihti ei ole 'päris' maalide või graafiliste tööde puhul seda võimalust, et ostad koju proovimiseks ja kui ei sobi viid tagasi ja kuna sellised kunstiteosed maksavad natuke rohkem kui tavalised plakatid, siis ei taha ega julge eriti riskida ka.
Ja nii ma valin ja otsin seda õiget ning see kõik võtab palju aega...aga eks ma tasa ja targu jõua lõpuks ka nii kaugele, et kõik sobivad seinad on endale sobivad 'maalid' leidnud. Praegu on mul veel üks joonistuseke, mille üle ma väga pikalt mõtlesin kas osta või mitte, raami ootamas ja siis saab ka see seinale riputatud (loodan et saab seinal sama ilus olema kui ma ette kujutan). Kui see ootustele vastab, siis olen ka juba järgmise maali valmis valinud, kuigi ma pean natuke ootama, et kunstnik just sellise müüki paneb mis mulle kõige rohkem meeldib. 

Jätkates koduteemadel, siis üks päeva sorteerisin meie voodipesu kappi ja mõtlesin et meil on nii palju voodipesu komplekte ja padjapüüre, et võiksime vabalt hotelli avada. Või siis õigemini mingi lastekodu või lastelaagri, sest kui ma hotelli omaks, siis ma valiks igasse tuppa vaid valged voodipesud. 

Greta ostis ükspäev poest mingit loodusliku kommi!!! Minu jaoks paistab asi loodusest küll linnutee kaugusel olevat, sest ma ei ole veel näinud ühtegi nii sinist mustikat, kui Greta keel peale kommi söömist.

Vahel kõnnib Greta koolist välja ilma kampsunita. Ma alati kontrollin siis kas tal on kampsun kotis või ta on selle kuskile kooli ripakile jätnud. Enamalt on siiski õnneks kotis, aga vahel harva on ta selle omal sõnul ära kaotanud. Ma saadan ta siis alati tagasi koolimajja kapsunit otsima, sest ma kohe kuidagi ei taha uue kampsuni eest uuesti 15 naela maksta, seda enam, et ma alles paar kuud tagasi ostsin talle uue kampsuni (koolivormi kampsuneid saab ka vaid paari naela eest poest osta, aga ma tahan et tal oleks kooli embleemiga kampsun ja see maksab 15 naela).

Et kampsun kindlasti leitud saaks, lähen ma ka ise kohe kooli 'kaotatud ja leitud' asjade riidepuu juurde, sest ma tean, et varem või hiljem jõuavad kõik omanikuta asjad tee sinna. 
Viimasel korral tuli välja, et kuigi ma olen Greta kõikidele riietele ta nimesildid külge kleepinud, siis uuele kampsunile on jäänud millegipärast kleepimata.

Eelmisel nädalal vaatas mulle 'kaotatudd ja leitud' asjade nurgast vastu selline virn riideid. Arusaadavalt on suvel see hunnik suurem kui talvel, sest palavate ilmadega võtavad lapsed kampsunid seljast, panevad need kuskile ja pärast unustavad ära et neil hommikul kooli tulles üldse kampsun  seljas oli.
Greta sukeldus enesekindlat kampsunite ja pusade hunnikusse, tiris sealt ühe välja, vaatas seda natuke ja ütles  et see on tema oma. Minu 'Kust sa tead?' küsimuse peale vastas ta lühidalt: 'Nuusuta'.

Kuna ma ei tahtnud et mu laps kellegi teise kampsuniga koju tuleb, või siis õigemini, et keegi teine laps Greta tuliuue kampsuni endale saaks, siis ega mul ei jäänudki midagi muud üle kui nuusutada! Ja täiesti uskumatu, kampsun lõhnaski nagu mu lapsuke, koolisöökla ja natuke tolmu kokku.

Eile õnnestus tal taas koolist kampsunita koju tulla, nii et mind ootab arvatavasti täna taas koolis kampsunite nuusutamine ees :-)


Lapsed ja Josten




Vaadake kui karvane Greta on :D
Kui kassi solgutamisest sai isu täis, siis hakkati telki kokku panema. Nii huvitav kuidas kogu mäng seisnebki vaid telgi kokku panekus. Kord kui telk on püsti ei taha selle püsti seisva telgiga enam keegi midagi peale hakata...või oli probleem selles, et nad pidid sööma tulema ja siis trenni minema?


Väikestel tüdrukutel on ikka ütlemata vahvad sünnipäevapeod. Näiteks ühel nädalalõpul oli Greta sõbranna pere väikese laevukese rentinud, millega siis sünnipäevalaps ja tema külalised Hampton Court-i juurde sõidutati (tüdrukud said ise ka laevukest juhtida) kus nad piknikut pidasid ja pärast tagasi kodusadamasse sõitsid. Sünnipäevapidu sattus kuumalaine tipphetkele, aga tüdrukuid ei paistnud see karvavõrtki häirivat. Pereemal oli see-eest küll probleeme tordi elus hoidmisega.

Pärast saadeti meile hunnik pilte sellest kuidas neiud pidutsesid. Ühe foto peal nägi Greta kapteni mütsiga välja nagu Soome keskkooli (või oli see ülikooli) lõpetaja oma teekkari mütiga :-)

Pilt siit

Paar nädalat hiljem käis ta sellisel sünnipäeval.




Nii hea et lapsel on nii tihe kooli-ja seltsielu, sest kui ei oleks, siis veedaks ta oma päeva arvatavasti vaid sedasi

Pete käis üks päev naabrite juures mingit arvuti või interneti probleemi lahendamas. Ta oli ära vaid 10 minutit, aga järgmisel päeval toodi talle tänutäheks hunnik kooke!?!?



Lõpetuseks veel üks pilt mille ma tegin küll Greta kooli jaoks, aga mis sobib ka illustreerima seda teemat, et Gretal on kiiremas korras hambaklambreid vaja. Kuigi me käime erahambaarsti juures, siis eraklambrite eest ei taha me kuidagi 4000 naela välja käia (ja meil ei olekski kuskilt sellist summat kohe võtta) ja seega peame ootama ja leppima riikliku hambaravi tasuta klambritega. Õnneks on kohe meie kodu lähedal üks erahambakliinik kus nad ka riikliku hambaravi klambreid lastele paigaldavad ja sealt öeldi meile, et ooteaeg on umbes 3 kuud. See ei ole õnneks üldse pikk aeg. 

Greta hambaarst aga hoiatas, et kui nad tahavad Gertal hambaid välja tõmbama hakata, siis tema seda ei soovita. Tal on kogemusi, et riiklikus kliinikus tahavad nad kogu protsessi kiirendamise eesmärgil tihti hambaid välja tõmbama hakata, aga tema sellist lähenemist ei toeta ja soovitas meil ettevaatlikud olla. 

8 comments:

  1. Mulle täitsa meeldisid need pühapäeva jalgpalli hommikud. Ma ôppisin reeglid selgeks ja siis oli palju pônevam vaadata, kuigi poiss nüüd lôpetas mängimise ära ja hakkab hoobis rugbyt mängima. Cricket meeldis mulle ka sest see on tavaliselt suvel ja siis saab päike käes mônuleda ja reeglite teadmine aitas ka selle vaatamise pônevamaks teha. Kas jalgpalliga ei saa teiste vanematega viimist toomist ära jagada? Kuigi vôistlustel oli meil alati keegi perest ikka esindatud.Meil ka kassid toovad ka pidevalt hiri sisse ka elusaid ja siis lasevad lahti ja ei viitsi enam tegeleda. ônneks on meil siis koer kes aitab hire kinni püüda ja vib selle välja :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei meeldi mulle jalgpall ei reegliteta või reeglitega :-) Sellepärast ei meeldigi, et liiga põnev ja stressirohke on. Kriket on ka põnev, aga kuidagi rahulikumalt põnev ning nagu sa juba ütlesid, siis saab samal ajal päikse käes mõnuleda :-)
      Jalka trenni viimised ja toomised on meil juba pikka aega Greta sõbranna emaga ära jaotatud ja trenne ma pealt ei vaata kui just juhuslikult ei jää sinna tüdrukuid viies kellegiga lobisema. Need pühapäevased matchid aga hakkavad me nädalalõppe nüüd ära 'sööma', sest meile meeldib tavaliselt nädalalõppudel erinevates kohtades käia ja muidu sotsialiseeruda ja Gretal on nagunii juba laupäeva hommikuti klaveri tund.

      Minu jaoks tähendavad tavalised vähemalt pühapäeva hommikud kaua voodis vedelemist ja blogimist ning ma ilma võitluseta seda aega ära anda ei taha :-)
      Aga eks seda viimise ja toomise jagamist hakka ehk ka pühapäevade juures olema. Eks aeg näita...

      Delete
    2. Issand ma just loen oma kommentaare ja näen kuidas mu arvuti ei armasta "double letter* -hiri ja vib :) :) Täitsa vaja kooli tagasi minna. :) Ma ka môtlesin et ei viitsi aga kuidas sa ikka lapsele "ei " ütled?

      Delete
    3. Saada arvuti tagasi kooli :D
      Just, kuidas sa lapsele ütled et 'ei', pole sul vaja mingiti trenni teha ja ennast liigutada, parem istu kodus iPone ja teleka ees :-)

      Delete
  2. Õunapuuokstele pannakse sellised… ilma alumise viltuse kriipsuta K-tähe kujulised toed alla. Nii et oks siis toetub sinna nurka, mis toe kahe lati vahel tekib. Ja veel võib kehvema välimusega õunu lausa ära murda, või näiteks, kui kaks või kolm õuna on kobaras koos kasvamas, siis vähemalt üks sealt ära võtta. Ma just eile või üleeile harvendasin niimoodi meie noort pirni. Iseenesest ärakukkumise peale (ja mis see raputamine muud on kui tugeva tuule mängimine) pole mõtet väga loota.

    Mina vihkan jalgpalli nii hullusti, et olen oma lastele kohe väikesest peale öelnud, et tehke ükskõik mis muud sporti, jalgpalli (no ja muidugi jäähokit ja poksi ka, mulle meeldivad nende näod tervetena) ei saa mitte kunagi, kuni nad lapsed on. Lepivad, mis neil muud üle jääb.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selline sinu kirjeldatud tugi on meie õunapuul juba olemas. Oli seal juba siis, kui me siia majja kolisime ja tänu sellele see õunapuu vist üldse veel püsti seisabki. Kõige suurem probleem on aga ladvas olevate okstega. Sinna ei saa mingit tuge panna ja ma ei pääse sinna ka redeliga lähedale õunu harvendama :(

      Delete
  3. Sa tead, et jumaldan jalgpalli - ilma selleta ei kujuta elu ettegi (järgmine samm, lähen abitreeneriks õppima :) Ainult tüdrukute jalgpalli treeninguid ei suuda vaadata, need erinevad totaalselt poiste treeningutest (vähemalt Eestis). Minu jaoks liiga aeglased ja liikumised on puntras. Punkt rohkem sellest ei räägi.
    Kriketit Eestis ei mängita (vähemalt mina ei tea, võibolla kusagil on harrastajate punt). Eile vaatasin "Midsummer Murders'i" osa, kus oli just teemaks kriket ja mind hakkasid huvitama reeglid, tuleb täna internetis tuulata, et arusaada, kuidas punktide arvestus toimub, kuidas liikumised jne. Põnev ja uudne maailm minu jaoks - kui Inglismaale tulen - on minu jaoks üks oluline verstapost - kriketi match!

    Laste sünnipäevad, lähen alati kadedusest roheliseks, kui näen Inglismaa võimalusi (see veepealne ellujäämise rada). Õnneks on minu lapsed juba sellest east väljas, kus seiklusrikkaid sünnipäevi sooviti pidada. Korraldasin neile ise põnevusmänge ja aarde otsimisi - tegin kaardid, peitsin küsimused ja aarded - kogu see ettevalmistus pakkus rahuolu ja mis kõige olulisem - lastele meeldis ning nad pidasid poisi sünnipäeva kõige lahedamaks üldse, sest see oli teistsugune ja jäi meelde, siiani meenutavad nad orienteerumist ja ülesannete lahendmist. Kuna lapsi oli palju, siis jagasin nad 2 tiimi, alguspunkt oli erinev. Mu abikaasa vaatas kogu seda ettevalmistust pealt ja vangutas pead- on ikka vaja niipalju sehkendada ;) mina aga nautisin kogu seda organiseerimist, printimist, küsimuste mõtlemist jne.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaaaaa, ma tean et sina oled suur jalka fän :-) :-)

      Inglismaa meeskond tuli just paar päeva tagasi Kriketis maailmameistriks. Siin mängu tipphetked https://www.youtube.com/watch?v=Kwu1yIC-ssg
      Tegelikult minu meelest on telekast üsnagi raske kriketit vaadata. Pallid lendavad nii kiiresti ja on nii väikesed, et näha on vaid see hetk kui nad maanduvad ja kaameramees seda näitab. Lapsed (pidades silmas Greta tiimi tüdrukuid) nii kiiresti ei löö veel ja seega on nende mängu mõnus jälgida, kuigi samas paljud pallid jäävad üldse löömata ja see teeb jälle mängu igavaks.

      See veepeale ellujäämis rada on hästi äge jah. Sinna saavad kõik minna ja see pole üldse kallis ka. Pete oleks peaaegu Gretaga kaasa läinud, aga siis otsustasime selle asemel hoopis kahekesi meie pulma-aastapäeva tähistama minna. Paljud tüdrukud olid aga oma perega seal juba varem ka käinud (neid kohti on mitmes eri kohas).
      https://liquidleisure.com

      Delete