Sunday, 30 June 2019

JOOKS KREEKA TEMPLITE VAHEL

Meie Sitsiilia reisi teisel päeval teadsime juba ette, et päevitamisest ei tule sel päeval midagi välja. Vaja oli mingi muu tegemevus meile välja mõelda. Palermo meid nii ruttu uuesti tagasi ei kutsunud ja kogu päeva kodus istudes ei soovinud me samuti mööda saata. Kuna meil aga oli nagunii plaanis ühel päeval ka natuke autoga ringi sõita, siis tundus pilvine ilm selleks just idealne olevat. Otsustasime sõita umbes 100km lõuna poole Selinunte linnakesse Kreeka templeid uudistama. 

Ma salamisi siiski lootsin, et ehk lõuna poole on ilm natuke päiksepaistelisem ja soojem, kui põhja pool, kuigi ilmajaama äpp näitas selgelt, et kogu Sitsiilia on sel päeval pilvedega kaetud. Igaks juhuks võtsin meile siiski ka ujumis asjad kaasa, aga väga võimalik, et just sellega rikkusin ilma ära. Kui poleks võtnud, siis oleks kindlasti päike välja tulnud.





Meie rendikodu kandis polnud ilmal suurt midagi viga, aga mida kaugemale me sõitsime, seda hullemaks ilm muutus. Vihmamantlid võtsin ma meile kõigile kaasa, aga mul oli probleem jalanõudega. Nimelt kui Petel ja Gretal olid reisil suvejalatsitele lisaks ka botased kaasas, siis minul mitte. Peale plätude ei olnud mul ühtegi sellist paari kingi millega oleks saanud vihma kätte minna, aga üsna pea tervitas meid metsik tuul ja vihmasadu.

Vihmale vaatamata jäin endale kindlaks, et saagu mis saab, mina lähen Kreeka templeid õue plätudega vaatama. Seda kindlust jätkus mul aga tegelikult küll vaid ainult nii kauaks, kui ma märkasin, et õues oli õhutemperatuur aeglaselt 15-le kraadile laskunud. Sellise jubeda ilmaga ei oleks plätudega õues mitte ainult libe olnud, vaid ka juba väga külm. 

Ma ei tahtnud sellega kuidagi leppida, et olin sunnitud endale mingeid veekindlaid jalanõusid kuskilt kiiruga ostma hakkama, aga mida sa suures hädas ära teed. Kes oleks osanud arvata, et ma suvepuhkusele ka sügisvarustuse oleks pidanud kaasa tassima. 


Õnneks tegime ühel teeotsal natuke vale pöörde ja põhimõtteliselt jõudsime nagu tellitud mingi suure säästupoe ette. Tormasin kohe poodi olles kindel, et kuskil saialettide vahel müüakse seal kindlasti ka kas aiakalosse või mingeid muid imeodavaid tennisemoodi asju mis mu jalanõude probleemi ära lahendaks. 

Ühtlasi ostsime endile ka üht-teist söödavat, sest kell oli palju ja me ei julgenud loota, et sihtkohas meid ka mõni söögikoht ees ootab. Inglismaal on teada, et enamus suurte ja ka väiksemate vaatamisväärtuste juures on pea alati mingi kohvik või/ja restoran, et turistid nälga ei jääks (ja neilt veelgi rohkem raha saaks ära võtta :-)), aga lõunamaades see tihti nii ei ole. Pigem peab seal üles leidma mõne väikese põlluääres või mägede serval asuva restorani, kus sulle kindlasti väga maitsvat sööki ka kinnioleku ajal lahkelt pakutakse, aga selleks, et neid restorane üles leida või neis süüa, peab sul olema eksta lisaaega mida meil sel hetkel ei olnud. Selle asemel ostsime me säästumarketist koti saia ja vorsti ning einestasime autos (sest õues sadas vihma)


Nälja probleemile lisaks sai lahendatud ka mu paljaste jalgade probleem, sest leidsin poest endale adidas botased. Oleks küll hea meelega eelistanud 3-euroseid aiakalosse, aga neid kahjuks seal müügil ei olnud ja seega leppisin number suuremate botastega. Mul on nüüd kodus kokku kolm paari botaseid mida ma peaaegu mitte kunagi ei kanna, sest ma ei ole botaste inimene ja spordiga ka ei tegele, aga ma loodan, et ehk kasvab Greta jalg varsti nii suureks, et saan kogu oma kollektsiooni talle anda. 

Cave de Cusa Selinunte arheloogiaparki jõudsime kell kolm. Õues ei olnud otseselt külm, aga tibutas vihma ja oli üsna kõva tuul. Toppisime siiski soojad riided ja joped ning vihmajoped selga ning suundusime Kreekat avastama.



Väljast nägi koht paljutõotav välja, aga kui sisse astusime, vaatas meile vastu tüüpiline Sitsiilia 'stiili' ehitis. Võimalik tõesti, et tegu oli just värskelt ehitatud eelruumiga ja koht polnud veel korralikult valmis ning sisustatud, aga millegipärast on mul seda raske uskuda. Tegu oli ilmatu suure tühja hoonega mida kaunistas vaid üks lapitud piletikassa. Ma kujutasin sinna kohe ette eraldi kohvikut ja suveniiripoodi ning lihtsalt mingit istumisala kus turistigrupid või muidu külastajad saaks kuumadel päevadel peale pikka jalutuskäiku templite vahel päikse eest natuke varju tulla ning jalgu puhata. Arvata võib, et õigel suvehooajal käib seal ikka omajagu inimesi kes hea meelega oma raha kohvikus ja suveniiripoes kulutaks. Aga samas ma muidugi ei taha ka väga ülekohtune olla, sest võib-olla omanikel ongi midagi sellist plaanis, aga nad lihtsalt pole veel nii kaugele omadega jõudnud. 


Piletikontroll nägi välja selline :-)



Piletid täiskasvanutele maksid 6 eurot. Ma ei mäleta kas Greta eest pidi ka maksma või ei, aga kui pidi, siis kindlasti vähem. Sellele lisaks oli võimalus osta ka eri tüüpi 'transpordipileteid' väikesele 'rongile' mis sind ühe templi juurest teise juurde viis. Me algul ei saanud täpselt aru mis-kus-millal, sest kogu jutt käis itaalia keeles ja kuna meil puudus ülevaade millise kohaga üldse tegemist on, siis otsustasime kiiruga selle kõige kallima variandi kasuks. Vaevalt me sinna kunagi uuesti tagasi läheme ja seega soovisime ikka nii palju kui võimalik selle ühe korraga ära näha. Piletid läksid koos 'rongi'piletiga kokku küll üsna palju maksma, aga pärast saime aru, et tegime õige valiku. Sama maa saab küll ka väga hästi jala läbitud, aga vihmas ja tuules (ning ma ütleks ka palava päikese käes) ei ole see teekond eriti nauditav. 



Esimene peatus oli Tempel E. Rongijuht seletas meile itaalia keeles, et teil on nüüd nii umbes 40 minutit aega ringiuudistamiseks, et seal kaugemal on ka muuseum ja et ta tuleb meile sinna hiljem järgi. Hüppasimegi rongilt maha, kusjuures mina oma uute botastega otse mudaloppi nii, et üks jalanõu sai pealt kohe kollase mudagi ära määritud ja läbimärjaks. Tänapäeva botased on ju kõik tehtud sellisest materjalist ja disainiga, et need ei pea üldse mingit vett
Ma ei tea miks, aga nendelt piltidelt ei jää üldse sellist muljet nagu õues sajaks või oleks kõva tuul. Sadu ei olnud küll õnneks tugev, pigem selline kerge tibutamine, aga kuna tuul oli kõva, siis vett pritsis igale poole. Ma kõndisin suurema osa ajast vihmamantli kapuutsi äär suus, sest ega siis sellise õhukese kilest vihmamantli kapuuts ei püsi tuulega korralikult peas. Samas need paari eurosed vihmamantlid, mis me kaks või isegi kolm aastat tagasi Mallorca reisi ajal ostsime, on meiega mitmele järgnevale reisile kaasa tulnud ja ikka veel täiesti terved ja kasutamiskõlblikud, nii et ühtegi paha sõna ei saa nende kohta öelda. Head kerged veel peale kauba ning mahuvad ilusti kas taskusse või kotti ära. 















Esimene tempel nägi küll väga suursugune ja võimas välja, aga mul isiklikult ei tekkinud mingit wow momenti mida ma oleks oodanud, või mingit seost otseselt ajalooga. Sitsiilias olevate Kreeka templite kohta on öeldud, et kreeklased ehitasid Sitsiiliasse vägevamad templid kui Kreekasse. Ma ei ole Kreekas käinud ja seega ei ole millega võrrelda, aga kui mõleda, et juba ainuüksi selle maalapi peal, mida meie külastasime, seisis kunagi üks tempel teise kõrval ja selliseid kohti on Sitsiilias veel teisigi, siis tõesti üsna muljetavaldav.  






Kui esimene temple E on hiljem kokku lapitud ja seepärast seisabki nüüd meile kõigile vaatamiseks nii ilusti püsti, siis kohe selle kõrval asuvast tempel G-st on vaid kinvihunnik tänaseks järgi. Ma ei tea, aga millegipärast jättis mulle see kivihunnik sügavama mulje kui püstiseisev tempel.

Kuna õues oli nii sant ilm, siis ma ei saanud eriti süveneda mida nende templite kohta infopostil kirjutati ja seega tegin pilti, et hiljem lugeda, aga kui aus olla, siis ka hiljem lugedes ei saanud ma nii head ülevaadet kui oleksin tahtnud.






Pilte oli seal muidugi hirmus raske teha, sest ma pidin pidevalt oma mobiili vihma eest kaitsma. Mu mobiili nahast kaaned olid pärast läbimärjad ja ei näe nüüd pooltki nii ilusad ja korralikud välja kui enne reisi, aga noh tühja sellest, vähemalt said pildid mälestuseks tehtud ja mobiil ise jäi ka ellu.





Mulle jäi segaseks, et kus see Cave di Cusa siis täpselt asub? See koht kus templite ehituseks kive välja raiuti? Arehloogiapargi sissepääsu sildil oli ka Cave di Cusa nimi välja toodud ja seega jäi mulje nagu kive raiutigi just seal kus me olime, aga samas tekste lugedes tundus, et Cave di Cusa asub ikka kuskil natuke kaugemal. Ma vahepeal ei saanud isegi sellest aru, et kas tegu on Templite oruga või mis kohaga, sest templeid oli selles piirkonnas nii palju ja Arheloogiapark võib ju tähendada nii üht kui teist.



Lõpuks jõudsime otsaga muuseumihoonesse. Kivihunnikute vahel ringi sibades kaotasime ajataju ja kuna ma ei märganud vaadata mis kell 'rongi'juht meid vabaks lasi, siis me ei teadnud palju meil veel sellest 40minutist järgi on jäänud muuseumi uudistamiseks. 

Seega muuseumiga tutvumiseks ei jäänud meil pea üldse aega ja sellest on mul väga kahju, sest ma oleks väga tahtnud näha kas siis mingeid joonistusi või filmiklippe sellest, milline kogu see koht vanasti välja nägi et mingitki ettekujutust saada. Me põhimõtteliselt lihtsalt tormasime ühest ruumist teise, ise samal ajal omi märgi juukseid ja riideid kohendades. Tagant järgi mõeldes me oleks võinud seal ka palju kauem kui 40 minutit olla, sest rongid käisid edasi tagasi ja rongijuhid pidasid nimekirja kus keegi täpselt on (meile anti külastuse alguses üks number mida me pidime juhile alati näitama), seega suurt vahet ei oleks olnud milline rongimees meid edasi või tagasi oleks sõidutanud. 






Muuseumist välja vihma kätte astudes ei näinud me meie rongikest kuskil. Ootasime seal natuke aega, aga kõik tundus kahtlaselt vaikne ja ma hakkasin mõtlema, et äkki see mees siiski ütles, et ta korjab meid sealt samast kohast peale kuhu ta meid algul jättis. Me oleme Petega mõelmad natuke itaalia keelt õppinud ja seega lihtsatest asjadest saame aru (kasvõi ainuüksi tunde järgi juba) ja kuigi ma olin algul täiesti kindel, et sain aru mida mees ütles, siis peale mõningast ootamist ja vihmas ligunemist ei olnud ma enam milleski kindel. 



Seisime nagu segased (ja märjad) lambad seal vihma käes ja ei teadnud kas jääda ootama või joosta tagasi meie tuuri alguspunkti. Lõpuks otsustasime siiski läbi märja heina ja põllumaa tagasi tempel E juurde sprintida. Teksad ja botased olid meil nagunii juba läbimärjad nii et polnud enam vahet kas saame veelgi märjemaks või ei. 

Tempel E juures ei olnud rongidest haisugi. Tammusime seal natuke ringi ja siis otsustasime uuesti tagasi muuseumi juurde joosta. Ma ise veel mõtlesin, et ma tulin ju SUVEPUHKUSELE mitte mingile eneseleidmis või katsumuskursusele, et kuidas siis nüüd nii, et ma siin templite vahel nagu hull märjas aluspesus ja sorakil juustega ringi jooksen ja mingit tobedat väikest rongikest taga ajan. 

Rongi leidsime lõpuks ülesse, või õigem oleks vist öelda et rong leidis meid ülesse. Kes teab, võib-olla olid neil seal platsi peal mingid turvakaamerad üleval ja kui töötajad olid saanud oma kõhud täis naerda hakkas neil meist lõpuks kahju ja nad otsustasid meile järgi tulla enne, kui me täitsa ära pöörame. Vaevalt nad igapäev nii entusiastlike hulle kohtavad. 

Kui me vahepeal mõtlesime, et tühja sest rongist, kõnnime ise järgmise templi juurde, siis sinna sõites saime aru, et see oleks ikka üsna pikk maa kõmpida olnud. 
Kauguses paistab järjekordne tempel







Kui me oma järgmisse sihtkohta jõudsime jäi vihm õnneks järele ja huvitaval kombel oli selle mäe otsas üllatavalt soe ja mõnus olla. Mõnus oli ka see, et meil oli vabadus ise ringi käia ja soovi korral ka ronida kus iganes. Ei ühtegi keelavat märki, et tegu ajaloolise objektiga ja palume mitte lõhkuda. Meile lisaks oli seal ka teisi inimesi, aga kuna tegu oli suure maa-alaga, siis meile ei jäänud otseselt keegi ette. 
Ma kujutan ette, et ilusama ilmaga ja turismi tipphooajal on seal ikka kordades rohkem rahvast.











Lastel oleks seal nii äge peitust või luurekat mängida, samuti oleks see vahva koht sünnipäevade pidamiseks.




Kahju et kohapeal ei olnud ühtegi suveniirpoodi (muuseumiga seotud) kus oleks müügil olnud mõnda raamatut või kataloogi kus selle koha kohta oleks saanud lugeda rohkem ajalugu ja näha pilte kuidas need templid ja neid ümbritev linn aastasadu tagasi välja nägi. Ma küll hiljem leidsin ühe veebilehe kus on üleval väikene videoklipp, aga see kahjuks on tõesti vaid väga lühike klipike. 











Selle aja peale kui me hakkasime koju minema olid minu ja Pete jope varrukad juba ära kuivanud ja üldse oli üsna soe ja lõbus olemine. Tagasi parklasse mineva väikese rongiga polnud meil ka enam probleeme, leidsime selle ilusti ilma sekeldusteta ülesse. 
Fotol tundub nagu minu käes on rongikese rool, aga tegelikult hoian ma lihtsalt ühest torust kinni et rongist välja ei kukuks

Isegi mu uusi botaseid ilutsev muda oli tuuri lõpuks pooleldi ära kuivanud ja pooleldi botaste sisse imbunud. 

Veetsime kohapeal umbes kaks tundi. Lahkudes õnnestus Gretal ka ühte koera paitada, mis tundus talle rohkem elamust pakkuvat kui kogu ekskursioon kokku. Tegelikult kui me päev hiljem talt küsisime mis ta suuremaks elamuseks reisil siiamaani on olnud, siis saime vastuseks, et templite juures märjaks saamine! See sündmus jäi muideks ka reisi lõpuks ta top 3 nimekirja. Kreeka templitest paistis tal täiesti suva olevat :-)



Arheoloogiapargi kõrval oli kolm väikest suveniiripoodi. Kõik kolm kõrvuti ja müüsid enam-vähem täpselt sama kraami. 

Kõik need keraamilised kausid ja vaagnad nägid nii ilusad välja, aga kahjuks ei leiaks neist ükski meil kodus endale õiget kohta.



Greta ostis endale ühest teisest poest oma taskuraha eest sellise Sitsiilia kaariku suveniiriks. Tema oma maksis küll vähem kui 15 eurot, sest see ei olnud keraamiline. 






Tagasi oma rendikoju sõitsime juba päikse saatel








'kodus'



Kokkuvõttes jäime oma päevaga väga, väga rahule. Üldse kogu me Sitsiilia reis jäi meile meelde oma erilisuse poolest. Kreeka templid Itaalias, muumiad katakombides, väga isiklik ja huvitav tuur Krahv Federico lossis, VÕRRATU kiviplaatide muuseum (sellest kirjutan hiljem), meeletu rämps ja lagunenud ümbrus jne. Ühesõnaga väga kontrastne nädal. 

Peale templite külastamist kuivatasin mina kodus fööniga mitu tundi meie teksasid ja botaseid, sest radikaid meil seal ju ei olnud ja õhusoojendus masinast ei olnud riiete kuivatamie juures suurt kasu. Kuivatamise käigus tänasin ma jumalat, et kõik me botased oli valmistatud imeõhukesest materjalit, sest kuivatamine ei võtnud pooltki nii kaua aega kui ma olin kartnud. Ma olin kindel et hommikul peame taas märjad jalanõud jalga panema, aga õnneks ei pidanud (ja õnneks meil ei olnudki vaja järgmisel päeval botaseid kanda).