Friday, 26 April 2019

SÄRTSAKAD

Kolmandal päeval läksid naised Ülemistesse shoppama. Sel korral jätsime auto koju ja tulime Ülemistele Sauelt rongi ja trammiga. Auto koju jätmise all pean siis silmas, et mu ema jättis auto koju, sest mina ei ole nõus Eestis autot nagunii juhtima :-) 

Avastasime et sedasi on tegelikult imelihtne Sauelt ka lennujaama saada, kui selleks peaks vajadust olema, sest kui Saue rongilt Tondil maha tulla peab sealt vaid paar astet trepist alla otse trammiukse ette astuma ja saabki kohe trammiga otse lennujaama (või siis Ülemiste ostukeskusesse). Väga mugav ja üsna kiire lahendus, sest väldib kõiki ummikuid.
Shoppamise teemaga seoses kerkib meil Eestis olles alati päevakorda STAATILINE ELEKTER!! 

Ma olen sellest ka varem siin blogis kirjutanud ja selle üle imestanud, et miks me Eestis olles nii kohutavalt palju särtsu igalt poolt saame. See on lihtsalt uskumatu, aga tõesti Inglismaal elades me ei puutu nende särtsakate või elektrit täis juustega üldse kokku. Eestis on meil aga võimatu ringi käia ilma et me kuskilt 'elektrilööke' ei saaks...ja tihti veel üsna valusaid. 

Greta oli oma lahtiste juustega veel eriti hädas. Need kaks pilti on tehtud ühe poe proovikabiinis. Ta juuksed muutusid seal poes nii elektrit täis et kleepusid kas ta enda näole või seinale või peeglile.
Trammis aknale lähedal istudes hakkasid juuksed samuti täiesti oma elu elama


Vahepeal kaalutlesime juba sellist kaitsevahendit :-)
Väike Maša
Uurisin natuke internetist, et millest see võiks tulla, et me Eestis olles alati nii elektrit täis läheme, kuigi kanname täpselt samu riideid mida Inglismaalgi. Tuleb välja et tegu on õhuniiskuses, või siis õigemini selle vähesuses siseruumides. Seda et ostukeskuste põrandad mingist teisest materjalist ehitatud/kaetud on, kui meil Inglismaal, kahtlustasin ma ise ka juba ammu, aga õhuniiskuse puuduse peale ei osanud tulla. Samas ma olen seda alati märganud ja ka siin sellest kirjutanud, kui meeletult palavad minu arvates Eesti (Tallinna) ostukeskused, poed, või üldse paljud siseruumid seest on ja kui vähe õhku seal hingamiseks juskui jätkub. 

Külma ilma ja jahedust koos kuivusega loeti samuti üheks põhjuseks, mis talve puhul sel juhul täiesti arusaadav seletus oleks, aga me saame sama palju särtsu ka suvel Eestis käies. 

Mu vend ütles, et viga peab kuskil meie riietes olema, sest miks sel juhul tema kuskilt särtsu ei saa. Ma ei tea, riided on meil täpselt samad mida me ka Inglismaal kanname ilma särtsu saamata, seega vaid riietes kohe kindlasti probleem peidus ei ole. 
See pani mind aga mõtlema, et huvitav kas Eestis elavad inimesed ka nii palju ja kõvasti igapäevaselt särtsu saavad või on nende/teie kehad kuidagi juba sellise elektrilaenguga  harjunud ning tasakaalus, et ei vaja särtsu näol maandamist? Või olete te sellise särtsutamisega juba nii ära harjunud, et ei pane üldse tähelegi? 

8 comments:

  1. Tavaolukorras särtsu ei saa, saan ainult siis kui kannan rõivaid, mis sisaldavad sünteetikat - lina, puuvilla, villa vms riietega ei saa kunagi särtsu, sünteetikat sisaldavate rõivastega aga saan tihti särtsu (mistõttu on selliseid esemeid mul kodus vähe ja kannan ma neid ka harva :)). Samas ei ole ma ka kogenud, et juuksed vms kuidagi väga elektrit täis oleks, ei kodus ega ühistranspordis, seega müstika, miks teil nii on.

    Õhuniiskusega on Eestis siseruumides probleeme küll (näiteks töötamiseks mõeldud kontoriruumid on tihti ülikuivad - kõige hullem näide, mida ise olen kuulnud, oli niiskusprotsent 11%!), isegi neis, mis ei ole hullult soojad. Õnneks on ka Eestis üha normaalsem, et sisetemperatuure saab reguleerida - nii era- kui ka paneelmajades, seega vaikselt-vaikselt muutvad ruumid jahedamaks (aga eestlane ongi tihti soojakummardaja kui jälgida kui agaralt päikesereisiel käiakse), aga õhuniiskust see ei paranda. Õhuniiskuse probleemide tõttu on ka (paneel)majade renoveerimisel nõue, et peab olema sundventilatsioon, mida ei tohi kinni panna, ja minu elukohas on sundventilatsioon kindlasti toas õhuniiskust parandanud.

    ReplyDelete
  2. Autode küljest saame küll pidevalt särtsu, aga see sõltub tegelikult autost, minu isa Citroen oleks nagu kogu aeg voolu all, meie Opel on rahulikum. Proovikabiinides ja bussides ma eriti ei käi, nii et selle kohta ei oska öelda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah autolt saime ka tihti särtsakaid ja toidupoodides. Greta ei julgenud mul enam käestiki kinni hoida, sest me särtsutasime ka üksteist pidevalt. Vaid ema juures kodus olime millegipärast särtsude eest kaitstud :-)

      Delete
  3. Minu meelest on särtsu saamine paratamatu osa elust, nii et ma ei pööra sellele lihtsalt tähelepanu. Eelkõige ikka jah külmal perioodil ja ilmselt kõigil sinu poolt välja toodud põhjustel...

    Ma hakkasin sel talvel palsamit kasutama puhtalt sellepärast, et juustes elektrit natukenegi vähendada. Muidu on paratamatult nii, et mütsikandmise perioodil on juuksed püsti peas. Palsam natukenegi tasakaalustab, ehkki probleemi lõpuni ei lahenda.

    ReplyDelete
  4. Mul on ka "särtsu" probleem ;) Auto uksi sulgen kinganinaga, sest nii kui käe vastu panen, saan suraka elektrit.
    Riietel on samuti staatiline elekter, kui pesumasinast võtan on kõik hästi, nii kui kontoris käin, järgmine kord selga panna ei saa, peab enne antistaatikuga üle käima, muidu kleepub ihu külge kinni.
    Siin võib muidugi olla oma loogika, et kontoris on õhk kuiv ja aknad lahti ei käi - sundventilatsioon - isegi näonahale mõjub laastavalt.
    Teine teema on kaubanduskeskused, väldin seal asjade selga proovimist, pärast on juuksed samamoodi näos, suus nagu G-l. Antistaatikut ju pähe ei lase.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nagu paistab, siis see särtsutamine on ikka sel juhul Eestis täitsa olemas ja viga pole vaid meis
      :-)

      Delete
    2. Ime, et viimasel kohtumisel teineteisele "särtsu" ei andnud ;)

      Delete
    3. Seal baaris kus me olime olid paksemat sorti pehmed vaibad maas. Nende läbi ei särtsuta ja noh ega me seal nüüd nii palju ka teine teist ei puudutanud :D

      Delete