Saturday, 27 April 2019

PÄEV TALLINNAS

Järgmise päeva hommikul karjatasime natuke roboteid...
ja siis sõitsime linna Kristiine keskusesse ühe mu suure blogifänniga kohtuma, keda ma tahaks juba heaks sõbrannaks kutsuda, kuigi me oleme vaid kahel korral üksteist näost näkku näinud :-)

Linna sõitsime me tegelikult sel päeval rongiga, aga ma panen siia kaks trammisõidu pilti.

Meil oli P-ga väga lõbus taas paar tundi lobiseda, sel ajal kui tüdrukud bowlingut mängisid ja hiljem ka P poja liitudes jalgpalli taguma hakkasid (nimelt on P mõlemad lapsed andekad jalgpallurid). P-ga oleks ma vabalt võinud veel palju pikemalt lobisema jääda, aga järgmised tegemised juba ootasid ja ega palju head korraga ka hea ole. 

See on ikka täiesti uskumatu kuidas ühe võõra inimesega täiesti lambist sedasi sõbrannadeks on võimalik saada...ja seda eelkõige just tänu P-le kes mind eelmisel aastal blogi raamidest välja kiskus ja kohtumisele kutsus :D :D 
Ma olen seda alati uskunud ja mulle on elu näidanud, et 'omad inimesed' tõmbavad üheteise poole kui magnetid ja seda nii läbi virtuaalmaailma, kui ka päriselus ja minu jaoks ei ole seal mingit vahet olnud, kas tegu on olnud eestlaste või mõnest muust rahvusest inimestega. Sama reegel on kehtinud ka siin Inglismaal kohalikke inimestega kokku saades.  
Peale sõbrannaga kohtumist shoppasime Gretaga veel natu-natukene Krisitiine keskuses ja siis võtsime suuna linna poole. Plaan oli minna Kadriorgu Mikkeli muuseumisse Gruusia kunstniku Pirosmani näitust vaatama. Ma kirjutasin sellest kunstnikust lähemalt aasta alguses meie Viini reisipostituse lõpus ja kuna nii mulle, kui Gretale, selle kunstniku tööd juba Viinis väga meeldisid, siis soovisime ka Eestis olevat näitust vaatama minna. 








Lühidalt võin öelda et me olime näitusest üsna pettunud. Ma ei tea mida ma ootasin, aga kindlasti rohkemat kui vaid paari maali. Ok, no tegelikult oli seal natuke rohkem kui paar maali. Ehk 8 või 10, aga seda kõike oli (minu jaoks vähemalt) liiga vähe, et üldse näitusesse sisseelada või sellest mingit elamust/tunnet saada. Aga noh oli kuidas oli. Hea vähemalt et ma esimest korda kohtusin Pirosmani töödega Viinis ja sain sellest ka mõnusa elamuse, sest minu arvates on tegu väga omapärase (või siis Gruusialiku) kunstnikuga, kelle tööd mulle oma lihtsuse ja natukene isegi oma lapsikuse poolest väga meeldivad. Mina vaatangi nüüd igat ta pilti justkui mõnda Gruusia muinasjuttu. 

Ma tahtlikult ei pane siia sellelt näituselt rohkem pilte, et neil, kel plaanis näitusele ka ise minna, oleks kohapeal ikka ka midagi vaadata.

Käisime ühe ringi ka muuseumi ülemisel korrusel ära (ma algul lootsin, et ehk on seal rohkem Pirosmani maale) ja siis läksime minema. 



Muideks kõige rohkem meeldis mulle Mikkeli muuseumis hoopis muuseumi WC. Täpsemalt siis selle WC seinaplaadid ;-)
Vaated muuseumi aknast




Tegime väikese jalutuskäigu lossipargis







Siit sõitsime trammiga vanalinna ja jalutasime seal veel natuke ringi enne kui rongiga koju sõitma hakkasime.








Raekoja platsil kõndist meist mööda selline grupp inimesi. Arvan et tegu oli mingi keskaegse pulmapeoga, aga ma võin eksida. Eestlasted nad minu teada ei olnud, sest kui nad seal vahepeal midagi hõikasid, siis mina ei saanud küll midagi aru.










2 comments:

  1. Punastan pisut ja mul on südamest hea meel, et eelmise aasta augustis esimest korda silmast-silma kohtusime...omad tunnevad "omasid", olgugi, et algul virtuaalselt, hiljem on rõõm seda suurem. Järgmine kord näeme juba Londonis (kui Brexit vahepeal vigurit ei tee).
    Aitäh, et mind taas ammu-unustatud-vana-blogi juurde tagasi tõid :)
    M-l oli tore ja O-l samuti, kes tüdrukute eest härrasmehelikult hoolitses :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Brexit ei muudaks midagi. Turistidele jäävad piirid ka peale Brexitit lahti :-)
      Kohtumiseni Londonis! (saada mulle palun need kuupäevad uuesti, kui teil plaanis tulla on. Ma olen juba ära unustanud).

      Delete