Tuesday, 15 January 2019

ALBERTINA

Kui interneti ostsingusse trükkida 'mida Viinis teha ja näha', siis üheks top tulemuseks on kindlasti Schönbrunni või Belvedere-i palee. Mõtlesin ka algul vähemalt ühe nendest paleedes meie külastavate kohtade nimekirja panna, aga peale mõningast kaalutlemist ja uurimist jätsin südamerahuga mõlemad kohad nimekirjast siiski välja. Kuna meie soovisime lühikese aja jooksul võimalikult palju näha ja teha, siis 1440 toa ja saaliga Schönbrunni palee oleks meie ajakavast kindlasti juba pool päeva enda alla võtnud. Oktoobri lõpus ei oleks ka palee ümber asuv park meile mingit suurt elamust pakkunud, seega seal niisama ringi jalutamine oleks vaid aja raiskamine olnud. 

Kuna me eelmisel aastal olime juba korduvalt kunstimuuseumeid ja näituseid erinevates riikides külastanud, siis väga kunstikeskseks ma meie Viini reisi uuesti organiseerida ei soovinud. Samas päris ilma kunstita nagu ka ei tahtnud meid jätta. Belvedere palees oleks küll saanud ühendada nii palee ruumid, kui ka kunsti, aga jah taas sai saatuslikuks palee meeletu suurus. 

Järgmiseks läksid kaalukausile Hofburg ja Albertina. Hofburg-i puhul jäi mul nende veebilehe põhjal üsna segaseks, et millega täpselt tegu on. Nagu oleks kunstimuuseum olnud, aga ka Imperiaalsed korterid ning siis veel ka Hõbedakogu. Ma ei saanud aru kust see koht algab ja kust lõppeb, kuhu peab või kuhu tasuks pileteid osta ja kuhu mitte. Ühesõnaga liiga palju otsustamise ja seega tegin valiku hoopis Albertina kasuks. Albertina puhul sai ühe piletiga nautida nii kunsti, kui ka Imperiali palee ruume.





Me kõik kolm jäime Albertina külastusega väga rahule, seda enam, et me sattusime sinna just ajal kui seal oli väljas ka Claude Monet maalide näitus. Piletihinnad olid minu arvates odavad. Londonis on küll suured kunstigalleriid kõigile tasuta, aga samas Picasso, Monet, Van Gogh või mis tahes teise kuulsa kunstniku eranäituste piletite eest oled sa sunnitud maksma kuskil 25 naela ringis (28 eurot) inimese kohta. Albertina piletid, mis sisaldasid juba ka Monet näitust, paleeruume ning veel mitut teist eranäitust, maksid aga vaid 14 eurot inimese kohta (meie saime oma Viini City Card-iga allahindlust ja maksime omakorda vaid 11 eurot (alla £10)). Lapsed said sisse tasuta. 
Praegu vaatasin, et uuest aastast on Albertina piletitehinnad tõusnud 16-le eurole. 





Saalid, kuhu Monet maalid olid välja pandud, olid muidugi paksult rahvast täis ja seal oli kohati üsna raske liikuda. Samuti oli nendes ruumides meeletult palav ja umbne, aga eriti ei kurda, sest vähemalt nägime vesiroosid oma silmaga ära.  











Edasi liikusime paleeruumidega tutvuma



Pete huvitavaid suuri vaase imetlemas
Ma ütlesin talle küll, et tegu on arvatavasti ahjudega, aga ega ta enne ei uskunud, kui ise ahjuust hiljem nägi





Lumehelbekeste parkett






Nagu piltidelt on näha, oli tegu väga suursuguse paleega


Palee paistis olevat väga populaarne pulmapiltide tegemise koht. Kohe kui üks pulmapaar lõpetas, ilmus teine asemele.



Ära peidetud WC...mida oli küll lõhna järgi väga kerge leida
Edasi liikusime palee järgmisesse ossa kus oli välja pandud suur hulk kuulsate kunstnike töid





See maal meenutas meile Petega millegipärast 'Handmade's Tale' sarja 

Chagall








Veel üks põhjus miks ma just Alabertina kasuks hääletasin, oli ka see, et seal oli parasjagu väljas Helen Levitt-i (1930-2009) fotonäitus. Mitte et ma sellest Ameerika fotograafist midagi varem teadnud oleksin, aga andke mulle vaid fotograafia ja lapsed ning ma olen kohe müüdud :) 









Kui me fotonäitusega lõpetasime oli meil kõigil kergelt toss väljas. Sellele vaatamata põikasime sisse veel saali kus oli väljas Niko Pirosmani tööd. Minule ei öelnud see nimi taas mitte kui midagi. Tuli välja, et tegu on ühe Gruusia naivistliku maalijaga kes sündis 1862 aastal. Ta vanemad surid varakult ja teda kasvatasid üles ta kaks vanemat õde. Maalima õppis ta omal käel. Niko oli kogu ta elu vaene. Ta tegi suvalisi lihtöid ja hiljem kui ta kõigile lisaks ka veel alkohooli küüsi langes, siis veetis ta suurema osa ajast oma töid öömaja ja söögikraami eest müümas. Lõpuks surigi ta vaese ja kodutuna.

Ma täiega nautisin kõiki ta maale
Kõndisime kõik omas rütmis seal näitusel. Äkki jooksis Greta minu juurde ja kutsus mind õhinal ühte hirve maali vaatma. Ütles, et see hirv on täpselt samasugune nagu ühes raamatus mida me alles hiljuti lugesime.
Läksingi siis seda hirve temaga koos vaatama ja sain kohe aru mis raamatut Greta silmas pidas.

Vasakul maal ja paremal pilt raamatust

Nimelt ostsin ma talle Eestis olles Raamatukoi poest 1euro eest Abhaasi muinasjuttude raamatu ja seda just raamatus olnud piltide pärast. Greta hiljem üldse ei tahtnud et ma talle seda raamatut loeksin, aga iga kord kui ma talle sundkorras neid jutte sealt lugesin jäi ta juttudega väga rahule. Ma mäletan kuidas ma ise lapsena alati selle sarja raamatuid nautisin ja tahtsin seega nüüd seda kogemust ka Gretaga jagada. 
Kuna meil oli selle raamatu ümber toimunud nii palju sahmerdamist, siis oli ääretult tore nüüd sattuda näitusele mis raamatuga juskui seotud oleks olnud.


No vaadake ise

Maal näitusel

ja pilt raamatus

Maal

pilt
Ma igaks juhuks lisan et raamatu illustratsioonid ei ole Niko Pirosmani omad

Siin veel mõned Niko Pirosmani maalid





Muideks ka kodueestlastel on võimalik Niko Pirosmani maale nautida Mikkeli Muuseumis alates 23.märtsist kuni 11.augustini.

Kokku olime muuseumis natuke vähem kui 2 tundi. Enne lahkumist külastasime loomulikult ka suveniiripoodi kust ma endale ühe ammu ihaldatud lasteraamatu ostsin.




Muuseumist väljudes hakkas natuke vihma tibutama. Meil oli õnneks kogu vihmavarustus ilusti kotis olemas, seega me ei lasknud väikesel vihmal ennast segada. 

Järgmiseks otsustasime sööma minna. Ma olin eelnevalt ühe spetsiaalse gluteenivaba restorani internetist välja otsinud ja nagu tellitud asus see põhimõtteliselt kohe Albertina kõrval. Kui me restorani jõudsime oli see aga paksult rahvast täis ja hunnik inimesi juba vabu laudu ootamas. Meil paluti tunni pärast tagasi tulla. 

Otsustasime siis natuke edasi kõmpida ja meie nimekirjas olevat muusikamuuseumit külastama minna. Sellest muuseumist kirjutan ma aga juba järgmises Viini postituses.

5 comments:

  1. Gruusia kunstnik Niko - väga vahva avastus. Mulle meeldib reisikirjeldusi lugeda ja huvitavaid detaile meelde jätta (oma märkmikusse üleskirjutada), et kui juhtun samasse kohta reisima, on juba mõtteid mida teha :)
    Mul seisab ees kevadel reis Budapesti...mõtteid on palju, kuidas seda aga 4 päeva mahutada, maha kriipsutamisi saab olema rohkelt.

    ReplyDelete
  2. No 4 päeva sisse saab juba üsna palju mahutada. Meil mahtus kahe päeva sissegi juba nii palju :)
    Muideks kui me hakkasime Viennast tagasi lennujaama sõitma, siis me istusime vale rongi peale. Tegelikult rong oli õige, aga selle rongi paar esimest vagunit sõitsid Budapesti ja viimased vagunid aga lennujaama ja me muidugi olime rongi esimeses osas. Õnneks oli et ma rongis olevat ekraani uurima hakkasin ja märkasin, et lennujaama nagu ei mainita kuskil. Haarasime oma kodinad ja tormasime rongist välja...kuigi täitsa huvitav oleks olnud ka Budapesti sõita :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ohoo...panen kõrvataha. Kõlab nagu 1930ndatel rongiga reisimine.
      Midagi sellist :) https://www.seat61.com/Venice-Simplon-Orient-Express.htm

      Delete
    2. See on sul küll liiga romantiline ettekujutus rongist kus meie istusime :)

      Delete
  3. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete