Thursday, 24 January 2019

VIINI LOODUSMUUSEUM

Viinis rongide ja metrooga sõites ei pea tegema midagi muud kui endale pileti ostma ja siis ühe väikese masina juures, enne platformile minekut, see pilet esimesel korral valideerida. Rongi- ja metroojaama saavad kõik inimesed sisse vaatamata sellele kas neil pilet on või ei ole. Vastupidiselt Londoni metroojaama süsteemile kus maa alla rongile minnes ja sealt tulles pääseb kinnistest väravatest vaid siis läbi, kui sa piletit omad (otseloomulikult leidub kindlasti ka neid, kes nendest väravatest lihtsalt üle hüppavad, aga ma kujutan ette, et selliseid inimesi on siiski võrreldes ülejäänud reisijatega vaid käputäis)

Ühel korral Viini metroojaama minnes ma mõtlesingi sellele, et nii imelik on sedasi lihtsalt ühest jaamast sisse ja teisest välja kõndida ilma et piletit peaks üldse kellegile näitama. Mõtlesin ka seda, et ei tea kui paljud sellist 'vabadust' kuritarvitavad ja kui tihti üldse keegi inimeste pileteid kontrollib.
Seda ma muidugi ei tea siiani, kui tihti seal piletikontrolle läbi viiakse, aga ühel korral õnnestus meil näha nii piletikontolli, kui ka ühte piletita sõitjat :)
Nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, siis esimese asjana pühapäeva hommikul läksime me vaatama Hundertwasseri maja. Järgmiseks sõitsime metrooga Viini loodusmuuseumisse.
See screenshot siin näitab küll kõndimis aega, aga meie kasutasime metrood ja läbisime selle vahemaa poole kiiremini. 
Paar saia pilti ka 


Kuna me tegime loodusmuuseumiga juba eelmisel päeval natuke tutvust, siis leidsime koha kiiresti ülesse




Muuseumi ukse ees oli ühe väikese elevandi kuju. Greta turnis selle elevandi seljas juba eelmisel õhtul. Elevandi ees maas oli üks silt mille tekstist me midagi aru ei saanud (ei viitsinud googeldama ka hakata), aga ma tegin pilti, et siis hiljem kodus välja uurida. Eelmisel õhtul ma ei pannudki seda silti seal üldse tähele, arvatavasti sellepärast, et ma ronisin koos Gretaga looma seljas ja olin ametis pildistamisega. No ja õues hakkas juba vaikselt ka hämaraks minema.

Hiljem kodus teksti tõlkides sain teada, et sildil olev tekst tähendas 'RONIMINE KEELATUD'!
Mina olin Viini Loodusmuuseumist TÄIELIKULT vaimustuses. Mõtlesin mitu korda, et Londoni oma jääb ikka kõvasti alla, aga võimalik ka, et ma olen Londoni loodusmuuseumiga lihtsalt juba nii ära harjunud, et see ei paku mulle enam seda WOW efekti... kuigi Viini muuseum tundus sellegi poolest mulle nats mitmekesisem ja huvitavam.

Erinevalt Londoni loodusmuuseumist pidime me Viinis muuseumikülastuse eest maksma (12 eurto täiskasvanud, meie saime Viini City kaardiga 10 euroga ning lapsed tasuta).

Ma olin vaevalt saanud ühe jalaga muuseumisse sisse astuda kui kogu arhitektuur mind juba jalust rabas. No vaadake ise seda võimast ja kõrgusse sööstvat lage. Seal üleval, kus on ümmargune auk, asub muusemi kohvik. 

ja vaade laele kohvikust


Ja siis kohe juba järgmine hingematvalt suursugune lagi




Nii väljast, kui ka muuseumisse sisse astudes jäi esmalt mulje nagu tegemist oleks väga massiivse kohaga. Muuseum ongi üsna suur, aga kuidagi nii hästi organiseeritud ja kujundatud, et seal on väga lihtne ringi käia ja eksponaate uurida ilma et ära eksiks või midagi vaatamata jääks. 


Minu jaoks oli see koht justkui loodusmuuseum, kunstimuuseum ja loss kõik ühes, sest ma kohe kindlasti pöörasin mõnes ruumis ruumile endale rohkem tähelepanu kui välja pandud eksponaatidele. 



Ma käisin seal muuseumis ringi ja mõtlesin et Greta on koolis nii palju igasugu erinevaid teemasid (kosmos, vulkaanid, kristallid, maakera ülesehitus, taaskasutus, ürgaeg, kiviaeg, ookeani loomad jne) õppinud, et nii äge oleks olnud kui meil (või koolil) oleks olnud võimalus iga teema juures sinna samasse muuseumise minna ja kohapeal oma silmaga teemadega haakuvat materjali näha. Londoni suurte muuseumite kõrval tundus mulle Viini loodusmuuseum kuidagi palju kompaktsem ja käegakatsutavam. Viin, kui linn, ise ka palju väiksem ja igas mõttes vaiksem, et minu arvates koolikülastusteks ideaalne.

Samas ma ei saa üldse kurta, sest siinsetes koolides nad nagunii õpetavad kõiki teemasi juba niigi huvitavalt ja haaravalt, et lapsed saavad ka ilma muuseumikülastusteta juba üsnagi hea ülevaate ja arusaama teemadest. Paljudest asjadest teevad lapsed tunnis ise mudeleid ja õpivad läbi erinevate katsete nii et õpimine toimub kohe kindlasti läbi mitmete eri tasandi. Greta kool viib küll igal kooliaastal lapsi kuhugi muuseumisse või näitustele ka, aga päris Londonisse siiski eriti ei kiputa just liiklusummikute ja ajakulu tõttu (kuigi algkooli viimane klass külastab seoses Teise Maailmasõja teema õppimisega Londoni Sõjamuuseumi, aga see ei asu ka otse Londoni kesklinnas). 






Iga vitriini juures oleks tahtnud kohe pikemalt seista, erinevaid väljapanekuid uurida ning tekste lugeda, aga selleks meil kahjuks ei olnud ei aega, ega jaksu. Kõndisime lihtsalt ühe saali teise järel läbi ja haarasime endasse nii palju infot ja ilu kui selle lühikese ajaga võimalik oli. 







See muideks on päris kilpkonna originaal luukere. Tegu siis maailma suurima kilpkonnaga








Gretal oli sel ajal kooli koduseks tööks kosmoseteemalise ajakirja valmistamine. Tegime muuseumis siis paar pilti ka ta ajakirja jaoks.





Ühelt lahinguväljalt kokku korjatud luukered

ja samalt lahinguväljalt kokku korjatud püssikuulid

Need toolid meenutasid mulle nii väga 'pretzels'










Muuseumis oli üks isa oma kahe väikese tütrega. Tüdrukute riietus stiilist võis järeldada, et tegu oli ühe üli laheda isaga. Kahjuks ei õnnestunud mul mõlemat tüdrukut pildile jäädvustada, aga väiksemal oli sukapükste ja pluusi peale ujumistrikoo tõmmatud ning suurem tüdruk oli ka kohe kindlasti endale ise riided valinud. Isa olemus paistis olevat just selline, et ta ei oleks ilmaski viitsinud kahe väikese preiliga riiete pärat kaklema hakata ja kui laps tahab trikooga muuseumisse minna, siis miks mitte. Üli armas :)


Muuseumis olime me kokku umbes 2 tundi (viimased 20 minutit muuseumi suveniiripoes). Mul väsis selleks ajaks selg juba täitsa ära ja ma oleks hea meelega tahtnud kuhugi pikali visata. Imelik on see, et kui ma sedasi aeglaselt ja vahepeal seisatades käin, siis mu keha (eriti selg) väsib väga kiiresti ära, aga kui ma kiiremas tempos kasvõi kogu päeva ringi rallitan, siis ei tunne ma mingit väsimust enne kui õhtul maha istun. Eriti väsitav on minu jaoks veel lihtsalt ühe koha peal seismine. 

Kuna me lend tagasi Inglismaale lahkus alles hilja õhtul, siis oli meil veel hea mitu tundi aega Viini vaatamisväärtustega tutvuda. Seadsimegi sammud taas metroojaama poole, et meie järgmisesse sihtkohta sõita...aga sellest juba mu järgmises (ja ühtlasi ka viimases) Viini teemalises postituses.