Tuesday, 18 June 2019

NATUKE JUTTU KOOLIÜRITUSTEST

Laupäeval toimus Greta koolis järjekordne suvelaat. Meie jaoks oli see juba kuues suvelaat ja kuigi me teame juba täpselt mida see laat endast kujutab, siis kooli toetamise nimel läheme alati ikka kohale ja kulutame kohapeal natuke raha. 

Tegelikult ei saa seda laata selliseks laadaks nimetada kus igasugu kraami müüakse, sest põhiliselt on selle laada eesmärgiks laste lõbustamine ja seega pakutakse raha eest peamiselt igasuguseid erinevaid tegevusi just lastele. 
Siin on näha laada plaan (ja ühtlasi ka kooliala plaan)

Need mosaiigipildid hakkavad varsti koolimaja välisseina kaunistama. Mosaiikide loojateks ja tegijateks koolilapsed. Kõik kes tahtsid sellest projektist osavõtta pidid enda nime kirja panema ja siis nad kooliajal teevad neid.
Greta klassi vanemate ülesandeks oli laadal sel korral hoolitseda 'lasketiiru' eest. 
Mina ja Pete võtsime samuti tunniks lasketiiru juhtimise enda kätte. Pete oli nii hea juhendaja, et meil olid pidevalt käed tööd täis ja uusi kliente tuli aina juurde. Ühtedele tüdrukutele (pildil olevad punase ja rohelise pluusiga) hakkas püssiga laskmine nii meeldima, et nad tulid selle tunni jooksul lausa kolmel korral tagasi. Ka hiljem nägin ma neid taas sama laua taga seismas. See 'lasketiir' ei olnud kohe kindlasti vaid poiste lemmik, sest meie tunni jooksul käis seal enam-vähem sama palju tüdrukuid, kui poisse. 
Pildil on näha kahte kooli kana, kolmas munes parasjagu kanamajas. Greta just eile rääkis mulle, et  kuna ta sai eile emakeele tunnis oma kirjandi ühe teise tüdrukuga esimeste hulgas valmis, siis saatis õpetaja nad aeda meresigasid kallistama ja kanade eest hoolitsema. Koolil on nüüd ka kaks jänkukest kes hetkel ühes nooremate laste klassis elavad. 
Merisigade puur
Mõned pildid kooliaiamaalt




Aiasaadusi kasutatakse koolköögis, kuigi soesöök tuuakse minu teada kooli juba valmis kujul sisse kuskilt mujalt.
Meie võitsime laadal pudeliõnneloosiga pudeli veini ja ostsime ühe lillekorvi. Meil tegelikult ei ole kodus sellisele korvil spetsiaalset kohta kuhu seda riputada, aga küll me midagi välja mõtleme. Kui me nägime, et need lillekorvid on istutanud väikesed koolilapsed, siis me ei saanud kuidagi neist ostmata mööda minna. Isegi istutaja pilt oli korvi külge seotud :-)

Loomulikult ei puudunud laadalt ka oksioni 'korvid. 
Siin üks piknikukorv mis sisaldas ka ühe kuulsa Hispaania ja Chelsea klubi jalgpalluri Cesar Azpilicueta autogrammiga jalgpallisaabast.

Pilt kooli veebilehelt
Üks oksionikorv nägi välja selline
Julgemad õpetajad lasid lastel enda pihta märja svammiga visata

Kooli (väikeste laste) tantsugrupi esinemine
Ka sel aastal tuli kohalik võistluskunstiklubi oma lastega laadale esinema ja seda eelkõige sellepärast, et enamus klubisse kuuluvaid lapsi käivad Greta koolis. Meil õnnestus taas meie head peretuttavat Duncanit näha. Ta küll elab ja töötab nüüd Londonis, aga vahel teeb siiski veel koostööd oma vana klubiga ja treenib seal lapsi ning külastab Greta kooli, kui klubi mõnest õppeplaaniga seotud tegevusest osa võtab. 




Eile aga toimus Greta kooli vanemate laste spordipäev. Nagu alati, nii ka sel korral oli spordipäev kahes osas. Hommikul tehti igasugu erinevaid alasid ja pealelõunat toimusid võidujooksud ja köieveod. 
Vanemad olid oodatud pealtvaatajateks ja kaasaelajateks nii hommikuste, kui pealelõunaste võistluste juurde, aga ma ei tahtnud ühel päeval kolm korda koolivahet joosta ning seega loobusin hommikusest osast (kolm korda sellepärast, et Gretal on esmaspäeviti koolis peale tunde ka Aafrika trummide tund ja seega ma lähen talle tavaliselt hiljem kui tavaline koolipäev järgi, ehk ma oleks olnud sunnitud peale spordipäeva lõppu koju minema ja siis natuke hiljem uuesti tagasi tulema. Õnneks nad jätsid aga eile trummitamise ära ja ma sain Greta kohe peale spordipäeva koju viia)
Ma pärast aga mõtlesin, et tegelikul on hommikune osa palju huvitavam ja ma oleksin pidanud hoopis seda vaatma minema, sest seal on rohkem mida vaadata. Spordipäeva teises osas jookseb Greta vaid ühe või kaks jooksu ja kogu lugu, ülejäänud ajast vaatan vaid teiste laste jooksmist ja elan Greta rohelise 'maja'(house) lastele kaasa. 

Siit mõned hommikused pildid mis ma kooli veebilehelt võtsin



Ja siin juba võidujooksu omad

Greta kord joosta


Selle alumise pildi võtsin samuti koolilehelt
Võidujooksu osa ei ole kellegile kohustuslik. Jooksevad need lapsed kes tahavad, aga kui te arvate et vaid vähesed tahavad, siis te eksite. Jooksma lähevad ka paljud sellised lapsed kes teavad, et nad ei ole kiired jooksjad, aga ikkagi tahavad osa võtta.

Mind alati liigutavad pisarateni sellised hetked kui näiteks keegi kukub ja peab sellepärast katkestama, või kui keegi kukub, tõuseb püsti ja vaatamata sellele et ta viimaseks kukkumise pärast jääb, ikkagi lõpuni jookseb. Sellised lapsed saavad alati väga suure aplausi ja ergutushüüete osalisteks. Samuti need lapsed kes pika vahega viimastena lõpuljoone ületavad. 

Iga spordialaga teenitakse oma 'majale' punkte. Spordipäeva lõpus liidetakse hommikused punktid võidujooksu ja köieveo punktidega kokku ja see maja, kes teenis kõige rohkem punkte saab spordipäeva karika enda valdusse kuni järgmise aasta sporidpäevani. 

Sel aastal õnnestus Greta majal karikas võita. Kõik olid väga õnnelikud, sest tihti on võitajateks kas punane või sinine maja. Kollased jäävad pea alati viimasteks :-(
  
Hetk kui võtjad välja kuulutati
(Greta kallistab oma sõbrannat pildi vasakus nurgas ja teda pole sellepärast eriti hästi näha)

Siit ka väike video. 
Mis mulle selle video juures väga meeldib on see, kuidas osa lapsi viimaseks jäänud kollasest tiimist tulevad nii rõõmsalt rodupidi võitja tiimi liikmetega koos juubeldama. 

Spordipäevale lisaks toimub neil koolis tavaliselt ka ujumis gaala, aga ma millegipärast ei leia seda koolikalendrist. 

Sunday, 16 June 2019

PÄEV PALERMOS

Meie esimesel hommikul Sitsiilias hommikusööki süües arutasime mida sellise viletsa ilmaga nüüd peale hakata. Greta ja Pete tahtsid loomulikult kohe rannaga tutvust tegema minna, samas kui mina proovisin ikka midagi huvitavamat meie kõigi jaoks välja mõelda. Peaaegu oleks meievaheliseks sõjaks lahti läinud, aga õnneks hakkas õues just siis kõvasti vihma sadama ja nad jäid oma soovidega automaatselt kaotajaks. 

Mitte et mul randa jalutamise vastu oleks otseselt midagi olnud, aga kuna me peatusime väikeses kohas, siis peale ehk tunnist rannas jalutamist ei oleks meil ikkagi midagi teha olnud ning kogu päeva vaid rannaga tutvumise nimel ära raisata tundus mõtetu.

Sel korral ei olnud mul enne reisi eriti aega mingit suurt eeltööd teha ja seega puudus nimekiri kindlatest kohtadest kuhu minna ja mida näha. Interneti abiga sai aga vähem kui 30 minutiga välja otsitud nii kohad mida vihmase ilmaga Palermos külastada, kui ka info kohaliku bussiliikluse kohta. Pakkisime kiiruga kotti nii vihmamantlid, kui ka väikesed snäkid ning panimegi juba bussipeatuse poole jooksu. 
Bussipeatusesse me aga ei jõudnutki, sest kohe kui me oma tänavaotsast välja astusime nägime bussi tulemas. Esimesest instinktist pistsin kohe bussipeatuse poole liduma, aga kuna ma sel hetkel isegi ei teadnudki ju veel kus see bussipeatus täpselt asub, siis jäin seisma ja laiutasin  suures ahastuses vaid käsi. Pool ahastusest kuulus ka Gretale ja Petele, kes minu suureks üllatuseks ei olnud veel korralikult jooksmagi hakanud. Bussijuhile aga ei olnudki rohkemat vaja, peatas teine bussi otse meie juures ja päästis meid järgmise bussi ootamisest.

Kui ma piletit tahtsin ostma hakata, siis ilmus bussijuhi näole suur hambutu naeratus ja mees lõi minu piletijutu peale käega. No kui nii, siis nii.
Muideks piletikontrollid on Palermos aga täitsa olemas ja tundub, et ka üsna töökad, sest meil õnnestus lausa kahte piletikontrollimeest kahel Palermo külastuspäeval kohata. 
Kuigi tee Palermo keskusesse ei olnud otseselt pikk, siis kuna me pidime selle sõidu jooksul ühe korra ringi istuma ja selle käigus ka pileteid ostmas käima, siis võttis meil linna sõit omajagu aega.

Stadio Comunale oli koht kus me busse vahetasime, sest meie buss sealt enam edasi ei sõitnud. Sõbralik bussijuht tuli bussist välja ja näitas meile täpselt kätte kuhu me kõndima peame, et järgmist bussi leida. Samuti käskis ta meil ranitsad kõhu peale tõsta ja olla varaste suhtes ettevaatlikud. Ma julgen öelda, et tema oligi ainuke tõeliselt sõbralik sitsiillane keda me selle nädala jooksul kohtasime. 

Uus bussijuht lõi samuti meie pileti ostmise soovi peale käega, aga nagu hiljem välja tuli, siis kohe järgmises peatuses tuli piletikontroll peale ja meid saadeti peatuse kõrval asuvast putkast pileteid ostma. Sellest, et üks nendest meestest piletikontroll oli saime me aru alles siis, kui me kaks päeva hiljem teise piletikontrolliga kokku puutusime. Kui bussijuht meile järmises peatuses ühe teise mehega näitas kust piletit osta saab, siis me lihtsalt arvasime, et nad on muidu lahked ja näitavad kust pileteid osta saab ning me ei pööranud teise mehe vormiriietusele mingit tähelepanu :-)

Buss viis meid aga ilusti otse Palermo keskusesse kus oli ka ühtlasi lõpp-peatus. Tegu oli Palermo Stazione Centrale-ga, ehk siis Palermo Rongijaamaga.
Olin hommikul välja valinud, et lähme külastame ühte lossi ja ühte väga eriskummalist katakombi. Kõigepealt seadsime sammud lossi poole. 

Teel lossi poole märkasime ühe maja seinal Oliveri nime ja kuna meil Inglismaal oli just samal ajal meedias palju juttu Jamie Oliveri restoranide sulgemisest, siis tegime kohe ka instagrammi jaoks pilti. Instasse see pilt aga lõpuks ei jõudnudki, sest me ei suutnud pildile sobivat pealkirja leida :-) 
Aga ega mul polegi mingit pikka juttu 'rääkida', panen siia parem nüüd suure posu pilte mis ise enda eest räägivad ja teile Palermo palet näitavad.





Meil oli vahepeal selline tunne nagu me oleks kuskile getosse sattunud. Ma ise veel mõtlesin, et ju me kõnnime kuskil tagatänavatel, et kindlasti jõuame mingil hetkel peatänavale või vähe korralikumasse ümbruskonna, aga võin vabalt öelda, et kuhu tahes me ka ei kõndinud, ümbruskond nägi enam-vähem igal pool samasugune välja. Ok, mõned tänavad olid ikka laiemad ja natuke kobedamad, aga vanu madratseid ja muud kila-kola vedeles tõesti IGAL POOL!






Mulle jäi silma, et kui Palermos mingi plakat seina kleebiti, siis mitte üks, või kaks, vaid ikka kohe kümme-kakskümment korraga :-)





Lõpuks leidsime lossi ülesse. Õnneks olid sildid väljas, sest me ise ei oleks küll osanud arvata, et seal kuskil 'pärapõrgus' mingi loss asub. Tegelikult ma tean küll, et neid maju nii Sitsiilias kui mujal Itaalias või Hispaanias, ei saa hinnata vaid nende välimuse põhjal. Tihti võib koleda fassaadi taga peidus olla midagi väga rikkalikku ja imelist.

Kohale jõudes tuli välja, et lossi külastamine toimub vaid giidiga ja igal täistunnil. Kell oli sel hetkel muidugi just 13.10 saanud, ehk siis me jäime napilt hiljaks. Mõtlesime et kas oodata ja järgmisele tuurile minna, või siis lihtsalt minema kõndida. Tund aega ootamist tundus sel hetkel nii pikk aeg, aga samas ma ka teadsin, et kui me sel korral ei lähe, siis uuesti me vaevalt sinna samasse kohta kunagi tagasi tuleme. Õnneks sattusime seal rääkima ühtede ameeriklastega, kes olid just tuurilt tulnud ja seda TAEVANI KIITSID. Otsustasimegi siis, et käime vahepeal söömas ja proovime kuskilt sularahaautomaati leida ning tuleme siis kella 14.00 uuesti tagasi. 
Lossi külastusest teen aga eraldi postituse, sest muidu venib see postitus liiga pikale.

Lossi kõrval asuval tänaval avanes meile omapärane vaatepilt. Pildilt ei ole seda hästi näha, aga tänaval oli palju selliseid majaosasid kus välisuks koosnes kahest osast - ülemine ja alumine. Kui te mõnes tallis olete käinud, siis tegu oli just selliste ukstega nagu tavaliselt tallis hobustel on. Teed ülemise osa lahti, et hobune saaks pea välja pista ja kui tahad hobust välja viia, siis avad ka ukse alumise osa. Meil Inglismaal on ka mõnedel majadel sellised uksed ja välja näevad need sellised

Me kõndisime mööda seda tänavat ja pea iga ukse juures vaatas mõni vanem või natuke noorem maikat kandev mees ukse ülemisest osast välja nagu hobune. Mõne kodu uks oli ka täielikult lahti ja seal lobisesid siis naised samal ajal kui lapsed jooksid kisades või karaoket lauldes niisama ringi. Ukse vahelt kiirelt sisse piiludes tundus, et selliste uste taga on peidus keldrikorrus, ehk siis see uks oligi justkui osaliselt akna eest, aga samas tundus nende ukseesine olevat juskui ka nende elutuba.

See oli üsna harjumatu vaatepilt kuidas need inimesed lihtsalt oma maja uste ees niisama nööril rippuva aluspesu all aega surnuks löövad...ja seda arvatavasti päevast päeva.
Kaks alumist pilti illusteerivad minu jaoks Palermot 100%-selt. Olemas on nii hari, kui ka kühvel...aga ka nende ümber vedelev prügi. Et nagu lootus puhtusele on täitsa olemas, aga pole otseselt veel ellu ärganud.




Jalutasime ringi et mingit söögikohta ja sularahaautomaati leida ning jõudsime oma otsaga Palermo Katedraali juurde. Sisse me ei länud, sest selleks poleks aega olnud, aga  millegipärast mul ei olnudki erilist soovi selle katedraaliga lähemalt tutvuda sel hetkel.


Aeg jooksis nii kiiresti, et kui me ühte pizza kohta maha istusime, siis jäi Petel ja Gretal vaid 10 minutit aega oma pizzasid süüa. Ma kogemata tellisin neile mõlemale eraldi ühe väikese pizza, sest see pidi töötaja jutu järgi üsna väike olema, aga pärast tuli välja, et ühest oleks neile kahepeale täitsa piisanud. Restorani töötaja jutu järgi töötas neil restoranis ka üks eestlane, kes tegelikult pärast hoopis ukrainlaseks osutus. 

Kuna mina seal restoranis süüa ei saanud, siis tellisine endale ühe Sitsiilia limonaadi/sidrunijoogi. Joogiga tuli kaasa kaks väikest pakikest suhkrut, mida ma algul altkulmu põrnitsesin ja kasutamata plaanisin jätta, aga pärast oleksin hea meelega veel kaks juurde küsinud. See jook oli ikka nii terava maitsega, et võttis lausa paariks sekundiks pimedaks, aga kui esimesest šokist olin üle saanud, siis hakkas juba täitsa maitsema. 
Restoranist lahkusime kaasa pakitud pizzaga mida me siis terve ülejäänud päeva endaga mööda linna kaasa tassisime. Tagasi lossi jõudsime napilt enne järgmise tuuri algust, aga sellest ma kirjutan järgmises postituses eraldi.

Peale lossiga tutvumist seadsime suuna katakombide poole. Sinna oli omajagu kõmpimist, aga jõudsime lõpuks ilusti kohale. Teel sinna me taas imestasime, et kuhu pärapõrgu me küll oleme sattunud, sest ümbruskond nägi tõesti selline välja nagu me kõnniks kuskil prügimäel või mahajäetud ja väljasurnud pommitatud linnas. 

Ok, üks palmipark, millest me juhtusime läbi kõndima, nägi üsna ilus välja. Pildil küll mõnevõrra ilusam kui päriselus.






Potra Nuova





Keegi on katkise tooli ja ühe ämbri istumiskõlblikuks teinud :)

Üsna tavaline vaatepilt Palermo tänavatel

Cappuccini katakombidest (Catacombe de Cappuccini) ei olnud ma varem midagi kuulnud. Esimest korda lugesin nendest Tripadvisor lehelt ja kuna tegu tundus olevat väga eriskummalise kohaga, siis tundus huvitav ka ise vaatama minna. Küsisin igaks juhuks eelnevalt Gretalt ja Petelt, et mida nemad asjast arvavad, sest tegu ju ikkagi terve hunniku surnutega ja pole päris sama elamus kui kuhugi kunstimuuseumisse minek. 

Tagantjärele võin öelda, et seda külastust on tõesti raske unustada. Nõrganärvilistele ja väikelastele kindlasti mitte soovitatav. Tegu nii sürreaalistliku kohaga et peaaegu raske uskuda, et see kõik päriselt ka olemas on ja et tegu ei ole mingi paha unenäo või filmiga. Samas mulle need katakombid ja katakombide sisu hirmu ei tekitanud ja otseselt mingit pahat tunnet ka ei jätnud, kuigi tegu oli ikka üsnagi kõhedust tekitava ja uskumatu kohaga. 
Jutt käib siis kunagiste kaputsiinide (teatud mungaordu liikmed) kloostri katakombidest kus on säilinud üle 8000 surnukeha ja 1252 mumifitseeritud keha seinal.

Kui 16. sajandil sai kloostri surnuaed täis hakkasid mungad surnukehi hoidma maaalustes katakombides. Algul paigutati katakombidesse vaid 'vennaskonna' liikmeid, aga üsna varsti lubati ka kopsaka rahalise annetuse eest seal mumifitseerida Palermo rikkaid ja kuulsaid inimesi.

Katakombe peeti üleval surnud inimeste sugulaste annetuste abil. Need surnukehad, kelle sugulased katakombe regulaarsete rahaliste annetustega toetasid, paigutati esikohale ja need kes annetamise lõpetasid, nende sugulaste surnukehad tõsteti riiulitele.

Enamus katakombides leitud surnukehasid on säilinud looduslikul teel. Surnukehad pandi spetsiaalsesse eelruumi 'colatoio' kus kehadest eemaldati kõik siseorganid ja asendati heina ja loorberilehtedega et hölbustada dehüdratsiooni protsessi. Seejärel asetati kehad spetsiaalsetele terrakota restidele lamavasse asendisse, et kõik kehvadelikud saaks kehast välja tilkuda ja liha eemalduda. 
Pilt siit
Ruumi uks suleti nii umbes aastaks. Oma kuiva õhu ja väga madala niiskustasemega oli colatoio ideaalne keskkond mumifitseerimiseks. Aasta pärast võeti surnukehad ruumist uuesti välja ja pärast seda kui surnukehad olid õhuga kokkupuutunud pesti neid äädikaga, riietati ning seejärel riputati seinale. Riietuse said sugulased ise valida ja mõnel juhul olid inimesed juba oma testamenti enne surma kirja pannud milliseid riideid nad soovisid peale surma kanda.  

Saalid on jaotatud soo ja staatuse järgi eri osadeks: mehed, naised, lapsed, preestrid, mungad ja professionaalsed inimesed jne. Kuna katakombides oli pildistamine keelatud siis teie õnneks ma siia õudsaid pilte panna ei saa, aga kel on soovi need leiavad küllaldaselt materjali internetist. 

Sellelt turvakaamera ekraanilt on seda kohta natuke näha

ja siin üks postkaart
Katakombid suleti ametlikult aastal 1880, aga turistid jätkasid ka peale sulgemist külastamist. Üks viimaseid, kelle surnukeha katakombidesse vastu võeti, oli peaaegu 2-aastasel surnud rikka perekonna tütar Rosalia Lombardo. Tema surnukeha on üllatavalt hästi säilinud ja näeb ka praegu veel välja nagu päris väikene laps. 

Teda kutsutakse Palermo uinuvaks kaunitariks ja maailma ilusamaks muumiaks.
Tema säilitamise juures kasutati küll protseduuri mis oli aastaid kadunud, aga mis alles hiljuti uuesti avastati ja mis koosnes ainetest mis aitasid keha kuivatada, aga samas ka kaitsta seda ülekuivamise eest, tappa bakteeriaid ja seeni jne. Ma enam ei leia seda internetilehte ülesse, aga minu meelest ma lugesin, et Rosalia nägu on töödeldud vahaga ja kui mina tema surnukeha seal katakombides vaatasin, siis mulle jäigi pigem tunne, et tegu on vahast nuku mitte muumiaga. 
Tema surnukeha on ainuke surnukeha mida hoitakse katakombides eraldi spetsiaalse klaasist kaanega kirstu sees.

Nii et jah, tegu oli üsna 'Walking Dead' tüüpi elamusega. Mul on hea meel et me sinna läksime, aga tegu pole just kohaga mis uuesti tagasi kutsuks. 

Rohkem turismiobjekte meil selleks päevaks enam plaanitud ei olnud. Piltide pealt ei ole seda näha, aga aeg ajalt sadas sel päeval kerget vihma, kuigi õhtupoole tuli lõpuks ka päike välja. Kuna katakombide ja bussijaama/rongijaama vahele jäi umbes 3km kõmpimist, siis Pete mõtles algul selle tee bussiga ette võtta. See polnud muidugi just kõige parem mõte ja kuigi ma algul hakkasin talle vastu vaidlema, siis lõpuks lasin tal endal avastada, et bussiga minnes me küll pääseks käimisest, aga kaotaks palju aega. 

Ühe bussipeatuse leidsime me lõpuks ülesse, aga seal tuli välja, et järgmine buss läheb 25min pärast ja me peame ümber istuma ning siis omakorda mingid 30 min selle järgmise bussiga sõitma. Kõndides oleksime juba 30-ne minutiga oma sihtkohas olnud. Istusime seal peatuses siis natuke kuniks Pete andis alla ja tunnistas, et mul oli õigus :-) 
Edasi liikusime juba kondimootori abil.


Vahepeal tegime väikese jäätise peatuse ja imetlesime kohvikus müüdavaid imelisi kooke

Ja siis uuesti tänavale 'varemete' vahele. Välimuse järgi võiks arvata et tegu mahajääetud majaga, aga tegelikult elasid seal inimesed sees (vähemalt kahes korteris küll, sest ma nägin nende akende taga inimesi toimetamas).


Emme :-)
Õhtu hakul ilmusid tänavatele saiamüüjad. Mõni tõstis autost välja kokkupandava lauakese ja ladus laua saiu täis, aga mõni müüs saia otse autopagasnikust. Kohalikud olid teadlikud kus selliseid saiamehi võis leida ja neil ei olnud saia ostmiseks isegi vaja autost välja tulla. Siin üks saiamees oma saia müümas.
Varsti olimegi juba rongijaamas kust me buss Mondello poole väljus. Kuna reisisime tipptunnil, siis oli buss paksult rahvast täis ja peatus taas igas peatuses. Hiljem, kui teise bussi ringi istusime, olime aga suurema osa ajast ainukesed reisijad. 
Muideks sealsete busside toolid on kohutavalt ebamugavad ja kitsad. Pildilt ei paista see hästi välja, aga isegi kui mina Gretaga kõrvuti istusin, siis meil oli istmel kitsas, kahest suuremast inimesest rääkimata. Sellele lisaks olid toolid allapoole kaldu, nii et pidevalt pidi ennast toetama, et toolilt alla ei libiseks.