Friday, 16 November 2018

JÕULUHOOAEG ON ALANUD!

             

Friday, 9 November 2018

NAERATUSED ME ÜMBER

Mul on sel nädalal olnud kaks pikka Greta vaba päeva mida ma oleks saanud blogimiseks kasutada, aga selle asemel et blogida, ma lihtsalt sõna otseses mõttes istusin ja mölutasin kogu selle vaba aja maha. No tegelikult oli mölutamise põhjus selles, et ma läksin kaks õhtut järjest jube hilja magama (peale 2 hommikul) ja otseloomulikult olin siis järgnevatel päevadel nii väsinud, et hea kui haigutadagi jaksasin. Eile proovisin unevõlga tagasi teha ja läksin vara voodisse, aga Josten kurivaim hakkas nagu kiuste hommikul kella 4 ajal meie magamistoa ust kraapima ja miäuguma ning mul oli nii raske pärast ta rahustamist uuesti magama jääda.

Ja ega tegelikult peas ei ole ka olnud palju vaba ruumi blogiga tegelemiseks või blogile mõtlemiseks. Nimelt kohtusin ma eelmisel nädalal oma kunagise terapeudiga, kellega mul on aastaid väga eriline ja lähedane suhe olnud, aga keda ma ei ole viimased 13 aastat näost näkku näinud (ma ise ka ei usu, et nii palju aega on juba mööda läinud). See kohtumine osutus nii võimsaks ja puudutas mind nii mitmel tasandil nii sügavalt, et ma olen terve nädala justkui mingi narkootikumi mõju all olnud ja sellest tundest kümne küünega kinni hoidnud, et seda head tunnet mitte minema lasta.

Ma ei tea kui palju on teie elus selliseid inimesi kes teid ühel või teisel moel on positiivselt mõjutanud ning elutarkust jaganud, või kes teile on niisama suureks eeskujuks või imetlusobjektiks olnud? Mina tunnen, et ma olen väga õnnelik inimene, sest minu ümber on selliseid inimesi päris mitu. Selliseid kellele mõeldes tuleb alati näole lai naeratus ja südamesse suur igatsus. 

Ma nii meeletult nautisin seda võimalust oma terapeudiga taas rääkida täiesti teisel tasandil ning terapeudilises keeles, sest pole palju selliseid inimesi kellega ma saaks sama keelt rääkida ja kogu seda protsessi samal ajal nii meeletult nautida. Seda enam, et sel korral ei istunud ma ta kodus ta sohval kui klient suure probleemi või südamevaluga, vaid ma olin seal kui ta 'special' külaline. Ja kuigi meie kohtumised toimuvad pea alati siiski terapeudilises 'raamis', siis nii mõnelgi korral on ta minu jaoks neid raame painutanud... sest 'she has a soft spot for me'.
Ja kui tavaliselt olen olnud mina see kelle poole ta oma pabertaskurätiku karbikese sirutab, siis sel korral oli hoopis tema see kes pisaraid pühkis...ja see tähendas mulle rohkem kui sõnadesse on võimalik panna...


Aga tegelikult tahtsin ma teile hoopis Viinist rääkida. Viin on võrratu! Mõne linnaga lihtsalt on kuidagi tugevam side ja külgetõmbejõud ja meie tundsime et Viini süda lööb meiega südametega samas rütmis.

Viin paistab olevat üsna kompaktne linn. Seda selles mõttes, et kõik vaatamisväärtused tunduvad asuvat väga kättesaadavas kauguses ning ühest kohast teise liikumise peale ei kulu palju aega. Viini linnatänavad aga see eest on kõike muud kui kompaktsed. Meie silmale tundusid need pigem isegi rohkem kui autotühjad kiirteed. 

Ja need majad! Suured helehallid pitsiliste akendega võimsad kõrged kivilahmakad. Neid vaadates nad justkui ütlesid et siin me oleme ja siia me jääme ja kellegil ei ole võimalik meid siit liigutada. Pealt näha nii sarnased, samas taas nii erilised ja erinevad.



Juhtusin enne reisi lugema et viinlastel puudub järjekordades seismise konspekt ja et neil kehtib reegel 'igaüks iseenda eest'. 
See oli tõesti midagi sellist mis meile igal pool kohe silma jäi. Ja mitte ainult järjekordades seismine, vaid üldse üldine viisakus ja teiste inimestega arvestamine. Kusjuures Pete, kes sellisest käitumisest eelnevalt midagi ei teadnud, oli see kes seda esimesena tähele pani ja selle üle imestas. 

Ma küll mingil juhul ei taha öelda et inimesed Viinis ebaviisakad oleksid olnud, aga tõesti kui oled igapäevaselt harjunud briti viisakuskommetega, siis see oli midagi mis teravalt silma torkas. Polnud vahet kas olid naisterahavas või laps, või naisterahavas mitme väikese lapsega, uksi sulle lahti ei hoitud, eelisjärjekorras välja ei lastud ning kui keegi tahtis oma piletit osta, siis seda ta ka tegi vaatamata sellele et keegi teine oli järjekorras seistes kassani jõudnud ja ka oma soovid piletimüüjale juba edasi öelnud. 

Selle kõige keskel tundus täitsa imelik kui korra kaks tõukeratastel olevat noormeest meid nähes äkki keset teed seisma jäid ja lasid meil esimestena teed ületada...ja siis meie tänule puhta briti aksendiga 'No problem, you're welcome' rõõmsalt hüüdsid :)

Ja see tekistas nii sooja ja ühtekuulumise tunde mida ma siin Inglismaal igapäevaselt tunnen ja naudin. Igal hommikul kui ma Gretat kooli sõidutan mõtlen ma sellele kui võimas jõud on kasvõi ühel tänutäheks tõstetul käeviipel või võhivõõra inimese naeratusel. See ühendab ja seob ja näitab teistega arvestamist ning hoolivust...ja seda on siin nii palju.