Me ei ole vist terve aasta jooksul ka nii palju teinud, käinud ja näinud, kui kahe viimase kuu jooksul kokku. 4 kinokülastust, 3 teatrikülastust, 2 klassikalist kontserti, üks sõit safariparki, pluss Viini reis (millest mul pole ikka veel olnud aega lähemalt kirjutada).
Kinos on meil õnnestunud nii mitmel korral käia vaid sellepärast, et Greta on viimase kahe kuu jooksul üllataval mitmel korral sõbrannade juurde ööbima kutsutud, mis siis meile tähendab kohe lapsevaba date night-i.
Kõige esimesena läksime kinno vaatama 'The Children Act'-i. Ma ei hakka siin ühegi filmi sisu lahti rääkima, sest ma ise ei viitsiks seda nagunii kunagi hiljem uuesti üle lugeda ja tänapäeval on nagunii internetist kogu info koheselt kättesaadav.
Minu poolt saab see film selle aasta parima filmi auhinna. Emma Thompson on naugnii üks mu lemmikuid, nii näitlejana kui ka inimesena, aga selle filmi rollis armusin ma temasse täielikult ära.
Kuna suur osa filmist oli filmitud Londonis ning kohtades mis meile tuttavad ja teada, siis läbi selle puges film veel omakorda sügavamale meie südametesse ja muutis kogu atmosfääri väga koduseks ja tuttavaks. Kui Pete viimati Londonis töötas, siis kõndis ta pea igapäevaselt läbi samu radu mis Emma Thompson filmis (OK päris kohutsaalis ei käinud, aga kohtumaja eest ja fuajeest kõndis küll korduvalt läbi).Emma Thompson oli filmis küll oma ametilt kohtunik, aga mina nägin tema olemises ja käitumises ka palju terapeudi omadusi/rolli ja eks see oligi minu jaoks see kõige võluvam ja huvitavam osa selles filmis. Mul on hea meel, et meil õnnestus seda filmi kinno vaatama minna, sest ma ei ole kindel kas kodus telekast vaadates oleks film mulle samu tundeid suutnud tekitada ja sama sügavalt hinge pugeda. Kodus on ju alati 100 erinevat segavat faktorit mis ei lase kunagi ühele filmile 100% keskenduda.
Järgmiseks läksime vaatama 'The Wife'. Mina tahtsin tegelikult hirmsasti minna vaatama 'The Little Stranges' ja me korraks isegi mõtlesime mõlemad filmid samal päeval ära vaadata, aga kahjuks kattusid filmi ajad just nii lollilt, et jätsime ära. Kinos käisime keset päeva, sest oli Pete sünnipäev ja ta võttis töölt endale sel puhul vaba päeva.
Taas oli tegu fantastilise filmiga. Osalt üsna sarnane 'The Children's Act' filmiga, aga samas siiski täiesti erinev.
Ma ei mäletagi enam täpselt kelle juurde Greta järgmisel korral ööseks läks et meil oli taas võimalus üheks date night-iks. See vaba õhtu ja meie Viini reis sattus just Pete töökoha vahetuse vahele.
Ehk siis oli hea põhjus uue lepingu algust kinole lisaks ka ühes Thai resotanis pühitseda.
Kahjuks oli kinos valida vaid kolme filmi vahel -'A Star is Born', 'Halloween' ja 'First Man'. Valisime viimase, sest esimest ei tahtnud me kohe kindlasti vaadatama minna ning õudukad ei olnud ka just eriti meie maitse.
Film räägis astronatut Neil Armstrongist ja tema teekonnast kuule. Mul on hea meel et film sai nähtud, aga me pärast Petega arutasime, et oleksime vist pidanud ikka Halloweeni vaatama minema. Õudukas oleks vähemalt mingit elamust pakkunud. Mulle tegelikult pakub kosmose teema palju huvi, aga see Neil Armstrongi film oli kohati nii veniv ja igav, et ma oleks parema meelega tahtnud kodus omal sohval teleka ees istuda.
Mingil ajal käisime me kõik koos ka Johnny English filmi vaatamas, aga ma ei mäletagi enam kas see oli oktoobris või novembris või millal.
Siis lendasime Viini. Viini kõrgpunktiks ja Pete sünnipäevakingi üheks osaks oligi Motzart-i kontsert ühes Viini väga kuulsas kirikus, ehk siis järjekordne kultuurisündmus.
Viinist tagasi ja nädalake vahet kui me taas suuna kino poole saime seada.
9. novembril läks Greta taas oma parima sõbranna juurde ööseks. Otsustasime vaba õhtu järjekordselt kino külastusega täita. Kinos ei olnud küll kahjuks enam eriti filme järgi mida me vaadata oleks tahtnud (kõik kinod näitasid Bohemian Rhapsody-t mida meie aga ei soovinud vaatama minna), või mis meile sobival kellaajal oleks alanu. Korraks mõtlesime isegi alla anda ja koju jääda, aga lõpuks leidsime siiski ühe filmi 'Widows' (Lesed) mis ajaliselt meile sobis (sest me tahtsime kinno kella 6 või 7 ajal minna, mitte peale 9-t õhtul) ja mis treileri järgi üsna põnev paistis. Vahelduseks oligi hea mõnda actionfilmi ka näha, seda enam, et Liam Neesoni fännid oleme me mõlemad. Ainuke miinus oli see, et film ei jooksnud meie maja 'nurga taga' asuvas kinos, vaid natuke kaugemal.
No ütleme nii, et selle õhtu kinokülastus oli meie jaoks täielik piin. Esiteks oleme me nii ära hellitatud oma kodulähedase kinoga, kus inimesed istuvad mugavatel sohvadel, kus on meeletult palju jalaruumi, kus saab korraliku restorani tasemel burgereid ja igasugu muid suupisteid süüa ilma, et kogu saal haiseks või keegi oma pakenditega pidevalt krõbistaks.
Kinos, kuhu me sel korral aga filmi vaatama läksime, istusime me nagu Easyjet lennukis, jalad peaaegu kurgu alla. Tegelikult mulle tundub et lennukis on isegi jalgadel nats rohkem ruumi kui seal kinos. Meie läheduses istus üks mees ja naine kes üsna filmi alguses krõbiseva pakendi seest kartulikrõpse sööma hakkasid. Õnneks oli krõpsupakid üsna väikesed ja said ruttu tühjaks, aga millegipärast oli sellel mehel kindlasti vaja see pakend siis pärast ka krõbisedes imetillukeseks ruuduks voltida.
Ma ei saa sellistest inimestest lihtsalt aru kas nad tõesti ise ei kuule või taju, et nad nii palju lärmi oma söömisega tekitavad, või neil ongi täiesti suva?
Film ise oli nii tume, et mul oli pidevalt selline tunne, et tahaks kuskilt nupust valgust heledamaks kruttida. Sellele pimedusele ei aidanud loomulikult kaase ka see fakt, et suurem osa näitlejatest olid mustanahalised mis kogu ekraani siis loomulikult omakorda veelgi pimedamaks muutis.
Me läksime filmi vaatama suuremalt osalt Liam Neesoni pärast kes aga, nagu üsna varsti välja tuli, sai juba filmi esimese 5 minuti jooksul surma!!!
Film oli niiiiiiii igav. Actionist ei olnud haisugi. Ootasime ja lootsime, et ehk läheb paremaks, aga kui ka peale 40 minutit ei olnud ikka veel midagi juhtunud, siis ma enam ei suutnud ja ütlesin Petele et lähme ära koju. No mis mõte on seal kinos ennast mingi sita filmiga piinata.
Pete pakkus et peame ikka natuke veel vastu, et äkki toimub ime ja hakkab ka midagi põnevat juhtuma, aga kui me seljataga üks noorpaar äkki oma popcorni krõbiseva paki lahti kiskus ja sealt ükshaaval krõbistades popcorni välja hakkasid võtma, siis meil viskas nii üle, et me tõusime püsti ja kõndisime minema.
Mul oleks piletite peale kulutatud 26-27 naelast palju rohkem kahju olnud, kui ma oleks seal kinos selle iiiigavaaaa filmi pidanud lõpuni vaatama.
Päris ära me kinost siiski kohe ei kõndinud, sest enne jõudis Pete veel mulle ette teatamata ühe töötaja sabast kinni haarata ja kaevata filmi valguse kontrasti pärast. Töötaja vabandas ette ja taha ning kutsus meile juhataja, kes siis omakorda vabandas ja ilma pikema jututa meile pileti raha tagasi maksis.
Nii et sel korral oli meil siis selline huvitav date night :)
Järgmisel õhtul (10 nov) läksime me aga klassikalise muusika kontserdile. Tegu ei olnud mingi suursuguse kontserdiga, vaid ühe kohaliku orkestriga kus ka Greta parima sõbranna ema viiulit mängib. Tema oligi see kes meid sinna kutsus, sest kontserdil mängis solistina üks andekas viiuldaja ning ta arvas et nii tema tütrele, kui ka Gretale, meeldiks teda mängimas näha (eriti veel kui arvesse võtta, et mõlemad tüdrukud mängivad ise ka viiulit).
Kontsert oli väga nauditav ja sõbranna emal oli õigus. Greta oli peaviiuldajast nii vaimustuses, et tahtis pärast tema käest autogrammi küsima minna. Nii viiludaja ise, kui ka teised orkestri liikmed, olid sellest nii liigutatud, sest tegelikult ei olnud ju tegemist kellegi kuulsaga, aga tore ju näha kui nende mängitud muusika kellegile nii hinge läheb, et lausa autogrammi küsima ajab :)
See nädalalõpp oli meil tõeline kultuurimaraton, sest juba järgmisel õhtul (11nov) seadsime me Petega suuna Londoni poole, et minna vaatama meie suurt lemmikut Joanna Lumley-t laval. Ma ei tea kui tuntud see naine Eestis või eestlastele on, aga kõige rohkem teatakse teda ehk Absolutely Fabulous TV Show järgi (kuigi ta on teinud ka väga palju teisi erinevaid tele- ja filmitöid). Me Petega jumaldame seda naist. Ta on minu vaieldamatu suuuuuur lemmik.
Kuna tegu oli pühapäevase õhtuga, siis meil oli algul lapsehoidja leidmisega probleeme. Ühed me tuttavad ei saanud kahjuks sel päeval Gretat valvama tulla, Pete vanemate juurde me teda ei saanud ka viia, sest järgmine päev oli ju koolipäev ning mingeid muid lapsehoidjaid meil varuks ei olnud. Pakkusime küll Gretale, et mis oleks kui prooviks mõnda kohaliku noort lapsehoidjat (keda ka teised tuttavad on kasutanud), aga kuna tegu oli ikkagi pühapäevase õhtuga, siis on ju ka noortel lapsehoidjatel vaja järgmisel päeval kooli minna. Ühele noormehele olime peaaegu juba helistamas, aga Greta hakkas selle peale kohe karjuma, et tema mingi poisiga küll koju ei jää ja ega see ei olekski tegelikult olnud ka meie arvates ideaalne lahendus nii et jätsime helistamata.
Igal juhul juhtus nii, et Greta vist ehmatas sellest poisi jutust nii ära, et kurtis seda järgmisel päeval koolis ühele oma sõbrannale kellega nad siis olid kokku leppinud, et Greta läheb tema juurde ööseks. Mina muidugi ei teadnud sellest kokkuleppest midagi enne, kui tüdruku ema mulle mõni päev hiljem sõnumi saatis ja küsis, et kas see vastab tõele või ta tütar proovib teda lihtsalt lollitada ning kui vastab tõele, siis mis kell me Greta nende juurde toome!?!?!
Ja nii oligi! See pere oli igati nõus Greta pühapäeva ööseks endi juurde võtma, sest kuigi nende tütar käib meie juures tihti mängimas, siis nendel ei ole tavaliselt nädala sees võimalik lapsi enda koju kutsuda (ema tuleb hilja töölt ja laps on sel ajal after school club-is). Seega olid nad nüüd väga rõõmsad meid hädast välja aitama.
London South Bank
Joanna oli loomulikult võrratu! Me oleks võinud teda vabalt veel mitu tundi järjest kuulata. Tegu ei olnud teatrietendusega, vaid õhtuga kus ta rääkis oma karjäärist ja elust ning lõpu osas vastas saalis olnud inimeste küsimustele. Saal oli muidugi puupüsti rahvast täis (see pilt on tehtud enne kui kõik inimesed olid saali tulnud). Me jäime õhtuga väga, väga rahule, seda enam, et kes teab kas kunagi hiljem meil enam õnnestukski teda elusast peast veel näha (Me loomulikult ei oota et ta kohe surema hakkaks, aga kuna tegu ju ikkagi juba 72 aastase naisega, siis kes teab kas tal on üldse veel plaanis mingeid live show-sid teha).
16. novembril käisime teatris. Sel korral koos Greta sõbranna vanematega. Me oleme sel aastal Petega mitmel korral teatris käinud ja no see etendus oli küll kõikidest etendustest kõige viletsam. Suuremale publikule tuntud näitlejaks oli John Partridge, kes mängis üle 4 aasta meil siin ühes ülituntud seebiooperis 'EastEnders', aga ka tema näitlejatöö jättis soovida. Saalist ära jooksmise tunnet just ei tekkinud, aga natuke häbi oli küll, et me oma sõbrad nii viletsat etendust vaatama kutsusime.
Etendus oli OKish. Oli naljakas, aga mitte nii palju kui ma olin oodanud. Kuna etendus põhines palju jumalasõnal ja piiblil ja Jeesuse sünnil, siis ma ei saanud päris kõigile asjadele pihta, sest teemale lisaks käis ka pidevalt üks kibe sõnademäng ja kuigi naljadest ma siiski sain aru ja nautisin, siis etenduse mõte kadus küll kogu selle tohuvapohu sisse ära.
Kuna Pete vanemad on kirikuga ja Jumalaga tihedalt seotud, siis ma muretsesin natuke ka sellepärast, et kuidas Pete ema sellisesse etendusse suhtub ja kartsin et tõime ta võib olla täiesti valet asja vaatama. Pete isa pärast ma õnneks südant valutama ei pidanud, sest tema naeris kõva häälega ning nautis täiega. Õnneks jäi siiski ka Pete ema etendusega rahule. Ta algul oli ise ka nats muretsenud või kartnud, et äkki on kogu see etendus üks jumalateotamine, aga tegelikult loomulikult ei olnud ning talle isegi täitsa meeldis. Ütles et etenduse sõnum oli väga õige...mul jäi küll küsimata mis see sõnum siis täpselt lõpuks oli, aga pole vahet. Sõnumi või sõnumita saab see etendus minu poolt ikkagi vaid 5 punkti 10-st.