Wednesday, 17 October 2018

SÜNNIPÄEVAKINGITUS

Eelmine pühapäev oli siis see päev, kui ma Petele ta sünnipäevakingi 'kätte' andsin. Seda, et ma ta kuhugi viin, teadis ta juba mitu nädalt ette, aga kuhu või millega tegu, sellest ei olnud tal õrna aimugi. 

Minu kink talle oli Escape Room (põgenemistoa) külastamine. Ma (me) ei ole varem üheski sellises toas käinud, aga kui ma ühelt meie sõbralt kuulsin kui toreda kohaga tegemist on, siis mõtlesin kohe, et see oleks äge kingitus Petele. 
Kingitus oli tegelikult veel kahe osaline. Esimene osa oli see, et me põgenemisruumi läheme ja teine see, et ma kutsusin Petele teadmata sinna kaasa ka Pete (meie) head sõbrad. 

Kuna maksimum inimeste arv selles toas oli 6, siis kahjuks pidid lapsed mängust välja jääma. Gretal oli sellest küll väga kurb meel, seda enam, et tema parim sõbranna oli seal koos oma vanematega ju alles hiljuti käinud ja tahtis nüüd ka hirmsasti sama kogemust saada, aga midagi polnud parata. 

Pühapäevahommikul viisime kõigepealt Greta Pete vanemate poole. Pete võttis algul asja väga rahulikult. Natuke imestas ja uuris, et millega küll tegu võiks olla, aga ei pinninud või kasutanud mingeid muid trikke, et mind nii öelda lõksu tõmmata. Greta oli samuti super osav saladusehoidja, nii et Petel ei olnud tõesti väiksematki niidiotsa millest kinni haarata. 

Mina ise oli aga väga elevil ja ärevil ning natuke isegi stressis. See minu elevus ja ärevus hakkas üsna varsti ka Petele külge ja siis ta isegi hakkaks täitsa muretsema, et mis ime asja ma talle nüüd küll korraldanud olen. Tema kõige suuremaks hirmuks oli see, et võib-olla olen ma korraldanud midagi sellist kus tema peab mingi hetk kõnet pidama või kuskil esinema ja see ei oleks talle kohe üldse meeldinud. Ma küll lubasin talle, et kõnet ta pidama ei pea, välja arvatud, kui ta just ise ei soovi seda hirmsasti teha ;)
Minu ärevuse põhjuseks oli aga hoopis see, et ma nii tahtsin et Pete üllatus ilusti välja kukuks. Kõige suuremaks mureks oligi see, et nii meie, kui ka meie sõbrad ikka õigeks ajaks sinna põgenemistuppa kohale jõuaks. Olime küll kõik kodust väljudes üsna pika ekstra varuajaga arvestanud, aga kunagi ju ei tea ette mis vingerpussi liiklus sulle mängida võib ja kuhu ummikusse sul on võimalik ootamatult kinni jääda. 
Põgenemistuppa aga ei saa hilinejaid lasta, sest seal on kõik ajaliselt paigas ning neil ei ole seda võimalik muuta. 

Ma Petele ütlesin nagunii et me peame kohal olema kell 13.00 jättes meile ekstra 30 min varuaega, aga seda Pete muidugi ei teadnud. Ühel hetkel hakkaski meil juba ajaga kitsaks jääma, aga õnneks pääsesime ummikutest üsna kiiresti välja ja olime ilusti kella 1 ajal juba Guildfordis (üks linnake mis tegelikult meie kodust vaid mingi 20 min autosõidu kaugusel asub, aga kuna me läksime kõigepealt Gretat Pete vanemate juurde viima, siis kulus meil edasi tagasi sõidu peale kõvasti rohkem aega).

Õnneks jõudsid ka meie sõbrad enam-vähem samal ajal kohale ja ma ei pidanud enam muretsema, et võib-olla oleme me Petega lõpuks ainukesed kes sinna põgenemisruumi ülesandeid lahendama lähevad. Pete muidugi ei teadnud ikka veel millega tegu ja ka mitte seda, et ma mitmel korral sõidu ajal meie sõpradega sõnumite teel suhtlesin. Leppisin sõpradega kokku, et nemad lähevad kohale enne meid ja kui me siis Petega nats hiljem välja ilmume saavad nad talle 'SURPRISE!' hüüda.
Ukse ees Escape Room-i silti nähes jäi Petele ikka veel segaseks millega täpselt tegu. Ta ütles, et ta on põgenemiruumidest küll varem kuulnud, aga mida need endast täpselt kujutavad ta ei tea. Ehk siis ta oli endiselt natuke ärevil sellest mis teda ees ootas.
Nagu olime sõpradega kokku leppinud, siis kohe kui Pete Escape Roomi-i firma ukse avas, karjusid kõik 'Surprise!'. Ma hiljem mõtlesin (ja arutasin Petega) et tegelikult oleks veelgi ägedam olnud, kui nad ei oleks midagi öelnud ja Pete oleks saanud ise ootamatult avastada, et inimesed kes seal ruumis olid, olid kõik ta head sõbrad. Sellegipoolest igati õnnestunud üllatus.




Ega meil ei olnudki seal palju aega lobiseda, sest vaja oli ju sünnipäevakingi kallale asuda. Mängujuht seletas meile algul mida ruum endast kujutab ja mis meie ülesanne järgmise 60 min jooksul on.

Meie tuba (seal oli kokku kaks erineva teemaga tuba) kujutas endast 30ndates New York eradetektiivi Larry Maxwelli kontorit.
Tema lahendada oli üks mõrvajuhtum milles süüdistatav kriminaalmaailma suur boss Vince Baxter oli hetkel juba kohtu ees, aga et tõestada Vince süüd oli kohtul vaja asitõendeid. Probleem oli aga selles, et kuigi eradetektiiv Larry teadis kus on relv, mis seob Vince-i mõrvaga, siis oli Larry-ga eelmisel päeval juhtunud mingi salapärane õnnetus ja Larry lamas nüüd teadvusetult haiglas. 
Seega meie ülesandeks oligi see relv nüüd ühe tunniga ta kontorist leida, et Vince süüd kinnitada.

Kui ma algul arvasin et põgenemistuba kujutab endast ühte tuba kuhu sind kinni pannakse ja sa pead siis tunni jooksul igasugu ülesandeid ja koode lahendama et sealt toast uuesti välja pääseda, siis õnneks selle Escape Room-i puhul sellise asjaga küll tegemist ei olnud.
Mulle just see tuppa kinni panemise idee tekitas algul natuke hirmu ja ebamugavust ja ma ei olnud algul sünnipäevakinki broneerides üldse kindel, kuidas ma sellise asjaga ise hakkama saaksin. Osa põgenemistubasid on ju just selle põhimõttega.

Tegelikult oli meie ülesandeks aga vaid toast revolveri otsimine ja kuigi toa uks oli selle tunni jooksul kinni, siis lukus see ei olnud ja kui kellegil oleks olnud vaja näiteks WC kasutada, siis see ei oleks üldse probleemiks olnud. 

Kell 13.30 astusime pildil olevast uksest sisse ja 'pidu' võis alata.
See mis seal toas toimus oli SUPER, SUPER FANTASTILINE!!! Me kõik rääkisime sellest sündmusest veel kolm päeva hiljem sama õhinaga, kui kohe peale toast väljumist. No tõesti, ma ei ole midagi sellelaadset vist kunagi varem veel kogenud, või kui olen, siis ma lihtsalt ei mäleta seda enam :)

See lihtsalt oli nii äge kogemus. Ma kahjuks ei saa ega ei taha sellest mis seal toas toimus siin täpsemalt rääkida, aga see oli ikka nii põnev kõiki neid koode lahendada ja igasugu vihjeid otsida ning kasvõi lihtsalt ühte tuba nii põhjalikult läbi otsida. Kõik ülesanded olid meie jaoks just õige raskusastmega, et ei olnud ei liiga kerged, ega liiga rasked, aga samas andsid lahendades hea rahulolu. Vajadusel sai ka lisa vihjeid juurde küsida mida me ka paaril korral tegime, sest me ei tahtnud asjata aega raisata. 

Meil oli suurepärane tiim ka ja koostöö sujus kuidagi automaatselt nii libedalt, et igaüks meist panustas ühel või teisel viisil otsingutesse. Mis aga kõige tähtsam, meie suureks rõõmuks leidsime me mõrvarelva 31 sekundit enne lõpuaega!!! Ehk siis 59 minuti ja 29 sekundiga. Hurraaa!!!

Loomulikult ei ole see mingi kiire aeg, aga meile oli tähtis ja me olime nii õnnelikud, et me suutsime lõpuks ikka nii napilt relva ülesse leida. Nii mõnigi tiim on sunnitud sealt toast ju ilma lõpplahenduseta välja astuma. 

Siit üks väikene lõik Escape Room-i emailist
Kõigist osalejatest tehakse lõpus ka üks grupipilt

Kuna me olime sellest üritusest nii vaimustatud, siis me teeme juba plaane ka seda teist tuba sinna koos külastama minna ning järgmisel korral on plaan ka lapsed kaasa võtta. Nemad saaksid meiega samal ajal selles Larry toas olla, kui meie uue toa mõistatusi lahendame. See oleks ideaalne jõulukink meile kõigile, aga eks me mõtle seda asja veel.


Igal juhul jäi Pete oma sünnipäevakingiga VÄGA, VÄGA rahule. Pärast jättis oma arvamuse ka tripadvisorisse 
Peale Escape Roomi läksime kogu kambaga restorani sööma. Sõbrad andsid seal Petele veel väikesed kingid üle.


Pete üllatused jätkusid veel ka siis, kui me sõbrad hiljem autoparklasse jalutasime ja nad talle veel ühe suure kingi üle andsid. 
 Petel ei olnud taas õrna aimugi millega tegu oli
  Kodus pakki avades hakkas ta aga kõva häälega naerma. 
Nimelt tahab üks ta sõpradest hirmsasti temaga golfi mängima minna (kumbki neist ei ole varem päriselt/korralikult golfi mänginud) ja nüüd ei ole Petel küll enam ühtegi põhjust keeldumiseks :-)

7 comments:

  1. Väga lahe ettevõtmine, mul on tütar ka vaimustuses escape roomist - peab perega koos ettevõtma. Olen käinud oma meeskonnaga ja tore on avastada uusi omadusi inimestes.

    ReplyDelete
  2. Vaata ette, et Sinust golf widow ei saa!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ha, ha, ma olen 99,9% kindel, et ei saa :D

      Delete
  3. Kui see nüüd telepaatia ei ole, siis ma küll ei tea, mis see on. Nimelt rääkis mu tütar just eile, et tahab meid (sõidan homme tütre juurde Corki) Escape room`i viia. Ja nüüd on mul selge ettekujutus, mis see on. Aitäh!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo, veab sul :D Loodetavasti on sama hea Escape room kus meie käisime ja sa saad fantastilise elamuse.
      Pete on just oma töölepingut lõpetamas ja ta kolleegid tahtsid temaga hüvastijätuks midagi lõbusat koos teha ning kuna Petele nii meeldis see Escape room, siis and broneerisidki juba järgmiseks nädalaks ühe teise Escape roomi kuhu nad siis kõik koos nüüd lähevad.

      Delete
  4. Teil on nii ägedad sõbrad! Tundub igavesti põnev koht see põgenemistuba, peaks ka ikka ära proovima. PAlju õnne tagantjärgi Pete'ile:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kallis Ingrid :) Põgenemistuba proovi kindlasti. Ma arvan, et meil vedas, et me kohe esimese korraga nii ägeda peale sattusime. Eks neid tube ole ju igasuguseid ja erineva taseme ja kvaliteediga.

      Delete