Saturday, 20 October 2018

JOSTENI LOOD

Vahelduseks natuke juttu ja pilte ka meie väikesest Jostenist. 

(Ma vahepeal avastasin, et ma ei ole siia blogisse isegi Josteni suve pilte veel pannud, nii et natukese jutu asemel tuleb siit nüüd terve joru pilte ja üsna pikk jutt).

Ma ei väsi taas kordamast, et kass on kui ekstra laps peres. Või mis laps, ikka beebi. Selline beebi kelle järgi peab pidevalt hoolitsema ja muretsema, sööki ette tõstma ja karvu tema järelt koristama. Ma vist ei mäletagi enam kui lihtne mu elu enne kassi oli. No ega mu elul ka nüüd tegelikult ju midagi viga ei ole, aga kuidagi paistan vaid mina siin peres see olema kes kassi pärast pidevalt muretseb, ja olge ausad, ka suuremalt osalt hoolitseb. Hetkel vähemalt saan ma kassilt ka natuke ekstra armastust vastu, sest Pete-i ta millegipärast enam nii palju ei jumalda. Ma kahtlustan et seda sellepärast, et viimasel korral oli Pete see kes ta loomaarstile viis...aga sellest juba täpsemalt natuke hiljem. Varem ei olnud kassil minust ei sooja ega külma.
Panen siia siis kõigepealt suvel tehtud pildid. Seda et tegu on suvega, saab kuumusest põlenud murust aru. Muidu võiks sama pildi ka praegu õues teha, sest meil oli ikka üsna pikalt sellised 20 kraadised ilmad siin olnud ja laps enam-vähem samade riietega päeval õues. 
 Josten on suur seebimullide fän
 Kuigi ma panen siia nüüd terve hunniku pilte magavast Jostenist, siis tegelikult ta meil ikka koguaeg ei maga. Suvel veetis ta suurema osa päevast ikka õues (no võimalik ka et magas õues kellegi auto või mõne põõsa all, kuigi koju tulles oli alati väga väsinud ja kobis kohe magama) ja seega eriti kaamera ette ei jäänud.
 Küll need kassid ikka oskavad igasugu üliarmsates poosides magada




...ja ka täiesti uskumatutes asendites.
Pete küsis et kas me oleme kassi katki murdnud kui nägi Jostenit sedasi magamas.










Ükspäev käisin Lidl toidupoest lilli ostmas (sealt saab nii ilusaid ja odavaid liiliaid) ja seal oli müügil hästi äge kassimaja. Ma tegelikult olen väga skeptiline igasugu kassidele mõeldud asjade suhtes, sest kogemused näitavad, et kassid on väga valivad ning need asjad mis minu arvates kassi jaoks nii lahedad tunduvad, jätavad kassi tihti täiesti külmaks, ehk siis me tavaliselt oma 'beebile' peale toidu midagi muud ei osta. No aga see majake tundus ikka väga lahe ja maksis mäletamist mööda vaid 5 naela, nii et polnud palju midagi kaotada. Kodus avastasime, et majaga tuli isegi üks pehme padjake ka kaasa.  

Meie suureks rõõmuks võttis Josten maja kohe omaks ja nüüd öösiti magabki just selles samas majakeses (või vähemalt õhtul jääb ta sinna magama. Mida ta teeb, või kus ta öösel täpselt magab, ma muidugi ei tea.)


Enne kassimaja meeldis talle ühes korvis magada

Enne seda magas ta alati omal kollasel tekikesel, aga siis ühtäkki tuli tal komme oma tekk igal õhtul (või siis öösel) trepist alla tirida ja sedasi välisukse juurde jätta. Vahet ei olnud kas tegu oli kollase või sinise tekiga (tal on ka üks sinine tekike vahel kasutuses)
 Meil ei ole õrna aimugi mis võis sellise käitumise põhjuseks olla
Õnneks ta neid tekke enam sedasi trepist alla ei tiri, aga alles ükspäev tegi ta seda korra oma uue kassimaja padjaga!?! IMELIK!

Greta oma loomadega


SÜGIS
Imelik on ka see, et kui siiamaani on Josten oma aknas olevat uksekest edukalt kasutanud ja selle kaudu sisse ja välja käinud, siis nüüd ühtäkki ta enam ei taipa selle ava kaudu õue minna ja pärast tagasi tulla. Istub lihtsalt kas ukse ees või ukse taga ja küsib sisse-välja laskmist. 


Kamuflaaž

Kuidas saab nii olla mugav magada?!?


Septembri lõpus sai meie beebist ametlikult korralik kass. Nimelt käis ta jahil ja tuli saagiga koju. Ma sain äärepealt südamerabanduse kui ma koju tulles verise köögi eest leidsin ja nägin midagi musta Josteni hambus. Selleks mustaks asjaks ei osutunud mitte mõni hiireke, vaid hoopis peata lind!!!

Järgmise päeva õhtul, kui Greta hakkas magama minema ja Josten tema voodis oli, teatas Greta meile et Jostenil on kehas auk! Meie vastu et mis AUK? Et kuidas saab tal kehas auk olla? Greta tõi Josteni alla ja tõesti, Jostenil oli kehas auk!

Me olime väga üllatunud, sest Josteni ei käitunud kuidagi nii nagu tal oleks kuskilt midagi viga olnud. Verd või vereplekke ei leidnud me samuti kuskilt.
Järgmisel hommikul (laupäeval) helistasime kohe loomaarstile ja küsisime kas neil oleks võimalik Josteni haava vaadata. Kuna siiamaani olen mina peamiselt olnud see kes looma loomaarsti juurde viib ja pärast talle rohte sisse pressib, siis sel korral keeldusin mina Jostenit loomaarsti juurde viimast. Ma ei tahtnud et loomake mind täielikult vihkama või vältima hakkaks, seda enam, et mina saan siin peres ju nagunii juba kõige vähem tähelepanu ja armastust temalt. Pete ja Greta võtsidki siis Josteni 'kaenla' ja sõitsid ise loomaarsti juurde.

Arst vaatas haava üle ja arvas algul et asi ei ole hull. Tegi Jostenile ühe antibiootikumi süsti, mis pidi kestma kuni kaks nädalat ja kirjutas välja põletikuvastased tilgad. 10 päeva pidi kass kodus istuma ja kaelakraed kandma.
Lõpetuseks ütles, et ta viib Josteni korraks taharuumi ja ajab tal haava juures olevad karvad maha, et paremini näha kui suur see haav tegelikult ka on. Ja tuligi välja, et haav on ikkagi nii suur, et vajas 4 õmblust! Narkoosi ja õmbluse hinnaks ennustati peaaegu £1000!!!
Õnneks on meil loomakindlustus ja oma taskust me seda summat maksma ei oleks pidanud (ainult sissemaksu, mis vist on mingi £200), aga sellegipoolest ikka üsna ulmeline hind. Ma hakkasin mõtlema, et kastreerimise ajal pandi ta ju samuti magama ja pärast õmmeldi haav kinni ja kuigi meil oli see operatsioon juba kindlustuse sees ja me ise ei pidanud selle eest pennigi maksma, siis kui ka oleks pidnud, siis oleks kastreerimine vähem kui £100 maksma läinud. Huvitav miks siis see väike õmblus nii hingehinnaga on?

Josten oli küll natuke segaduses, et miks ta õue minna ei saa ja miks ta seda tobedat kraed kandma peab, aga kuna ta on meil üsna leplik kiisuke, siis võttis ta asja üsna rahulikult. 
Kui ma esmaspäeval ta õmblusele viisin, siis ma ütlesin registratuuritädile, et las loomaarst vaatab ta uuesti üle, et võib-olla ei olegi vaja õmmelda. Me kohe kuidagi ei tahtnud Jostenile lisa stressi tekitada kui saaks ka ilma. Pärast lõpetab veel jälle suurest stressist söömise ja sellist jama me küll ei tahtnud uuesti üle elada. 

Tund hiljem helistaski loomaarst ja kinnitas, et õmblust ei ole hetkel tõesti vaja. Palus paari päeva pärast uuesti ülevaatusele tulla, aga kuna ma juba ise nägin, et haav paranes iga päevaga aina paremini ning püsis puhtana, siis ei hakanud ma Jostenit loomaarsti juurde vaid ülevaatuse pärast uuesti vedama. Arsti juurde läksime uuesti alles 10 päeva pärast ja selleks ajaks oli haav juba nii hästi paranenud, et me võisime Josteni krae ära võtta ning ta jälle õue jooksma lasta.

Nii et kokkuvõttes läks meil (tal) kõik õnneks, kuigi taas nii palju südamevalu ja muretsemist. Loomaarst arvas et Josten sai haava mõne kassiga kakeldes, aga mina arvan et haava tekitas  hoopis see lind kelle Josten ära tappis. Jostenil oli ka seljal paar väikest haavakest/kriimustust/torget, aga need olid nii väikesed, et me tundsime neid vaid teda paitades. Silmadega oli raske sellise suure karvahunniku seest nii väikseid haavu leida. Kellega ta aga tegelikult kakles või võitles jääb meile saladuseks, aga ma siiski loodan et tegu oli linnu mitte mõne teise kassiga. 

Jostenil oli nii raske aknast vaadata kuidas oravad ja tuvid ilma temata me aias pidu pidasid


Juba paraneb

Josten täielikult 'fed up' sellest kodusest elust


Greta kassi lõbustamas



4 comments:

  1. Tal on need magamispoosid ausalt üle prahi lahedad :-)

    ReplyDelete
  2. Oh, Josten on suureks poisiks kasvanud, käib "küla" peal "hängimas". Haav viitab küll pigem hammustusele. Südamevalu põhjustab igal juhul, ikkagi oma laps :)
    Loomaarsti arve on ulme, ei taha mõeldagi, mis lihtne operatsioon maksaks. Hea, et kindlustus on abiks.

    ReplyDelete
  3. Josten on NIIIIII lahe kass!

    ReplyDelete
  4. Tere,
    Imeline kiisu ja imelised pildid ja poosid! Pere-lemmikud ongi taiesti laste eest - roomud ja mured kasikaes!
    Kristina

    ReplyDelete