Wednesday, 31 October 2018

ELU ON TÄIS ELU

Ma pole jõudnud siin veel meie Hollandi ja Belgia reisistki kirjutama hakata, kui me vahepeal jõudsime juba ka Viinis ära käia. 
Peaaegu iga päev toob endaga midagi uut ja põnevat (või vähem põnevat) kaasa mis nii füüsiliselt kui ka emotsioonaalselt üsna kurnav on ka siis, kui tegu ongi enamuses vaid väga positiivsete sündmustega. Kõigele lisaks alustas Pete ka veel kõige selle karuselli keskel uut tööd uues firmas mis siis omakorda meie elurütmi mõneks ajaks natuke paigast nihustab (no nii kauaks kui ta uude kohta sisse elanud on ja hakkab taas hommikul teistest varem tööle minema ja ka siis selle võrra varem koju tulema).

Sellega seoses olen sel aastal seega mina see kes lastega õhtul Halloweeni jooksma läheb. Sellele ma muidugi üldse ei mõelnud siis, kui ma poes kommikotte kärusse ladusin!! Ei tea kes kõik need kommid nüüd ära sööb...
Gretal oli eile õhtul koolis Halloweenipidu, nii et kostüüm ja make up on õnneks juba ära katsetatud. Negatiivne pool sellise kahekordse Halloweenitamise juures on aga see, et mina pean pärast seda make up-i kaks korda Greta näost ära nühkima. See on üsna ränk ja aeganõudev töö, aga noh elan üle... Vähemalt jätsime sel aastal kõrvitsate 'lõikamise' ja ukseesise kaunistamise vahele. 

Saturday, 20 October 2018

JOSTENI LOOD

Vahelduseks natuke juttu ja pilte ka meie väikesest Jostenist. 

(Ma vahepeal avastasin, et ma ei ole siia blogisse isegi Josteni suve pilte veel pannud, nii et natukese jutu asemel tuleb siit nüüd terve joru pilte ja üsna pikk jutt).

Ma ei väsi taas kordamast, et kass on kui ekstra laps peres. Või mis laps, ikka beebi. Selline beebi kelle järgi peab pidevalt hoolitsema ja muretsema, sööki ette tõstma ja karvu tema järelt koristama. Ma vist ei mäletagi enam kui lihtne mu elu enne kassi oli. No ega mu elul ka nüüd tegelikult ju midagi viga ei ole, aga kuidagi paistan vaid mina siin peres see olema kes kassi pärast pidevalt muretseb, ja olge ausad, ka suuremalt osalt hoolitseb. Hetkel vähemalt saan ma kassilt ka natuke ekstra armastust vastu, sest Pete-i ta millegipärast enam nii palju ei jumalda. Ma kahtlustan et seda sellepärast, et viimasel korral oli Pete see kes ta loomaarstile viis...aga sellest juba täpsemalt natuke hiljem. Varem ei olnud kassil minust ei sooja ega külma.
Panen siia siis kõigepealt suvel tehtud pildid. Seda et tegu on suvega, saab kuumusest põlenud murust aru. Muidu võiks sama pildi ka praegu õues teha, sest meil oli ikka üsna pikalt sellised 20 kraadised ilmad siin olnud ja laps enam-vähem samade riietega päeval õues. 
 Josten on suur seebimullide fän
 Kuigi ma panen siia nüüd terve hunniku pilte magavast Jostenist, siis tegelikult ta meil ikka koguaeg ei maga. Suvel veetis ta suurema osa päevast ikka õues (no võimalik ka et magas õues kellegi auto või mõne põõsa all, kuigi koju tulles oli alati väga väsinud ja kobis kohe magama) ja seega eriti kaamera ette ei jäänud.
 Küll need kassid ikka oskavad igasugu üliarmsates poosides magada




...ja ka täiesti uskumatutes asendites.
Pete küsis et kas me oleme kassi katki murdnud kui nägi Jostenit sedasi magamas.










Ükspäev käisin Lidl toidupoest lilli ostmas (sealt saab nii ilusaid ja odavaid liiliaid) ja seal oli müügil hästi äge kassimaja. Ma tegelikult olen väga skeptiline igasugu kassidele mõeldud asjade suhtes, sest kogemused näitavad, et kassid on väga valivad ning need asjad mis minu arvates kassi jaoks nii lahedad tunduvad, jätavad kassi tihti täiesti külmaks, ehk siis me tavaliselt oma 'beebile' peale toidu midagi muud ei osta. No aga see majake tundus ikka väga lahe ja maksis mäletamist mööda vaid 5 naela, nii et polnud palju midagi kaotada. Kodus avastasime, et majaga tuli isegi üks pehme padjake ka kaasa.  

Meie suureks rõõmuks võttis Josten maja kohe omaks ja nüüd öösiti magabki just selles samas majakeses (või vähemalt õhtul jääb ta sinna magama. Mida ta teeb, või kus ta öösel täpselt magab, ma muidugi ei tea.)


Enne kassimaja meeldis talle ühes korvis magada

Enne seda magas ta alati omal kollasel tekikesel, aga siis ühtäkki tuli tal komme oma tekk igal õhtul (või siis öösel) trepist alla tirida ja sedasi välisukse juurde jätta. Vahet ei olnud kas tegu oli kollase või sinise tekiga (tal on ka üks sinine tekike vahel kasutuses)
 Meil ei ole õrna aimugi mis võis sellise käitumise põhjuseks olla
Õnneks ta neid tekke enam sedasi trepist alla ei tiri, aga alles ükspäev tegi ta seda korra oma uue kassimaja padjaga!?! IMELIK!

Greta oma loomadega


SÜGIS
Imelik on ka see, et kui siiamaani on Josten oma aknas olevat uksekest edukalt kasutanud ja selle kaudu sisse ja välja käinud, siis nüüd ühtäkki ta enam ei taipa selle ava kaudu õue minna ja pärast tagasi tulla. Istub lihtsalt kas ukse ees või ukse taga ja küsib sisse-välja laskmist. 


Kamuflaaž

Kuidas saab nii olla mugav magada?!?


Septembri lõpus sai meie beebist ametlikult korralik kass. Nimelt käis ta jahil ja tuli saagiga koju. Ma sain äärepealt südamerabanduse kui ma koju tulles verise köögi eest leidsin ja nägin midagi musta Josteni hambus. Selleks mustaks asjaks ei osutunud mitte mõni hiireke, vaid hoopis peata lind!!!

Järgmise päeva õhtul, kui Greta hakkas magama minema ja Josten tema voodis oli, teatas Greta meile et Jostenil on kehas auk! Meie vastu et mis AUK? Et kuidas saab tal kehas auk olla? Greta tõi Josteni alla ja tõesti, Jostenil oli kehas auk!

Me olime väga üllatunud, sest Josteni ei käitunud kuidagi nii nagu tal oleks kuskilt midagi viga olnud. Verd või vereplekke ei leidnud me samuti kuskilt.
Järgmisel hommikul (laupäeval) helistasime kohe loomaarstile ja küsisime kas neil oleks võimalik Josteni haava vaadata. Kuna siiamaani olen mina peamiselt olnud see kes looma loomaarsti juurde viib ja pärast talle rohte sisse pressib, siis sel korral keeldusin mina Jostenit loomaarsti juurde viimast. Ma ei tahtnud et loomake mind täielikult vihkama või vältima hakkaks, seda enam, et mina saan siin peres ju nagunii juba kõige vähem tähelepanu ja armastust temalt. Pete ja Greta võtsidki siis Josteni 'kaenla' ja sõitsid ise loomaarsti juurde.

Arst vaatas haava üle ja arvas algul et asi ei ole hull. Tegi Jostenile ühe antibiootikumi süsti, mis pidi kestma kuni kaks nädalat ja kirjutas välja põletikuvastased tilgad. 10 päeva pidi kass kodus istuma ja kaelakraed kandma.
Lõpetuseks ütles, et ta viib Josteni korraks taharuumi ja ajab tal haava juures olevad karvad maha, et paremini näha kui suur see haav tegelikult ka on. Ja tuligi välja, et haav on ikkagi nii suur, et vajas 4 õmblust! Narkoosi ja õmbluse hinnaks ennustati peaaegu £1000!!!
Õnneks on meil loomakindlustus ja oma taskust me seda summat maksma ei oleks pidanud (ainult sissemaksu, mis vist on mingi £200), aga sellegipoolest ikka üsna ulmeline hind. Ma hakkasin mõtlema, et kastreerimise ajal pandi ta ju samuti magama ja pärast õmmeldi haav kinni ja kuigi meil oli see operatsioon juba kindlustuse sees ja me ise ei pidanud selle eest pennigi maksma, siis kui ka oleks pidnud, siis oleks kastreerimine vähem kui £100 maksma läinud. Huvitav miks siis see väike õmblus nii hingehinnaga on?

Josten oli küll natuke segaduses, et miks ta õue minna ei saa ja miks ta seda tobedat kraed kandma peab, aga kuna ta on meil üsna leplik kiisuke, siis võttis ta asja üsna rahulikult. 
Kui ma esmaspäeval ta õmblusele viisin, siis ma ütlesin registratuuritädile, et las loomaarst vaatab ta uuesti üle, et võib-olla ei olegi vaja õmmelda. Me kohe kuidagi ei tahtnud Jostenile lisa stressi tekitada kui saaks ka ilma. Pärast lõpetab veel jälle suurest stressist söömise ja sellist jama me küll ei tahtnud uuesti üle elada. 

Tund hiljem helistaski loomaarst ja kinnitas, et õmblust ei ole hetkel tõesti vaja. Palus paari päeva pärast uuesti ülevaatusele tulla, aga kuna ma juba ise nägin, et haav paranes iga päevaga aina paremini ning püsis puhtana, siis ei hakanud ma Jostenit loomaarsti juurde vaid ülevaatuse pärast uuesti vedama. Arsti juurde läksime uuesti alles 10 päeva pärast ja selleks ajaks oli haav juba nii hästi paranenud, et me võisime Josteni krae ära võtta ning ta jälle õue jooksma lasta.

Nii et kokkuvõttes läks meil (tal) kõik õnneks, kuigi taas nii palju südamevalu ja muretsemist. Loomaarst arvas et Josten sai haava mõne kassiga kakeldes, aga mina arvan et haava tekitas  hoopis see lind kelle Josten ära tappis. Jostenil oli ka seljal paar väikest haavakest/kriimustust/torget, aga need olid nii väikesed, et me tundsime neid vaid teda paitades. Silmadega oli raske sellise suure karvahunniku seest nii väikseid haavu leida. Kellega ta aga tegelikult kakles või võitles jääb meile saladuseks, aga ma siiski loodan et tegu oli linnu mitte mõne teise kassiga. 

Jostenil oli nii raske aknast vaadata kuidas oravad ja tuvid ilma temata me aias pidu pidasid


Juba paraneb

Josten täielikult 'fed up' sellest kodusest elust


Greta kassi lõbustamas



Wednesday, 17 October 2018

SÜNNIPÄEVAKINGITUS

Eelmine pühapäev oli siis see päev, kui ma Petele ta sünnipäevakingi 'kätte' andsin. Seda, et ma ta kuhugi viin, teadis ta juba mitu nädalt ette, aga kuhu või millega tegu, sellest ei olnud tal õrna aimugi. 

Minu kink talle oli Escape Room (põgenemistoa) külastamine. Ma (me) ei ole varem üheski sellises toas käinud, aga kui ma ühelt meie sõbralt kuulsin kui toreda kohaga tegemist on, siis mõtlesin kohe, et see oleks äge kingitus Petele. 
Kingitus oli tegelikult veel kahe osaline. Esimene osa oli see, et me põgenemisruumi läheme ja teine see, et ma kutsusin Petele teadmata sinna kaasa ka Pete (meie) head sõbrad. 

Kuna maksimum inimeste arv selles toas oli 6, siis kahjuks pidid lapsed mängust välja jääma. Gretal oli sellest küll väga kurb meel, seda enam, et tema parim sõbranna oli seal koos oma vanematega ju alles hiljuti käinud ja tahtis nüüd ka hirmsasti sama kogemust saada, aga midagi polnud parata. 

Pühapäevahommikul viisime kõigepealt Greta Pete vanemate poole. Pete võttis algul asja väga rahulikult. Natuke imestas ja uuris, et millega küll tegu võiks olla, aga ei pinninud või kasutanud mingeid muid trikke, et mind nii öelda lõksu tõmmata. Greta oli samuti super osav saladusehoidja, nii et Petel ei olnud tõesti väiksematki niidiotsa millest kinni haarata. 

Mina ise oli aga väga elevil ja ärevil ning natuke isegi stressis. See minu elevus ja ärevus hakkas üsna varsti ka Petele külge ja siis ta isegi hakkaks täitsa muretsema, et mis ime asja ma talle nüüd küll korraldanud olen. Tema kõige suuremaks hirmuks oli see, et võib-olla olen ma korraldanud midagi sellist kus tema peab mingi hetk kõnet pidama või kuskil esinema ja see ei oleks talle kohe üldse meeldinud. Ma küll lubasin talle, et kõnet ta pidama ei pea, välja arvatud, kui ta just ise ei soovi seda hirmsasti teha ;)
Minu ärevuse põhjuseks oli aga hoopis see, et ma nii tahtsin et Pete üllatus ilusti välja kukuks. Kõige suuremaks mureks oligi see, et nii meie, kui ka meie sõbrad ikka õigeks ajaks sinna põgenemistuppa kohale jõuaks. Olime küll kõik kodust väljudes üsna pika ekstra varuajaga arvestanud, aga kunagi ju ei tea ette mis vingerpussi liiklus sulle mängida võib ja kuhu ummikusse sul on võimalik ootamatult kinni jääda. 
Põgenemistuppa aga ei saa hilinejaid lasta, sest seal on kõik ajaliselt paigas ning neil ei ole seda võimalik muuta. 

Ma Petele ütlesin nagunii et me peame kohal olema kell 13.00 jättes meile ekstra 30 min varuaega, aga seda Pete muidugi ei teadnud. Ühel hetkel hakkaski meil juba ajaga kitsaks jääma, aga õnneks pääsesime ummikutest üsna kiiresti välja ja olime ilusti kella 1 ajal juba Guildfordis (üks linnake mis tegelikult meie kodust vaid mingi 20 min autosõidu kaugusel asub, aga kuna me läksime kõigepealt Gretat Pete vanemate juurde viima, siis kulus meil edasi tagasi sõidu peale kõvasti rohkem aega).

Õnneks jõudsid ka meie sõbrad enam-vähem samal ajal kohale ja ma ei pidanud enam muretsema, et võib-olla oleme me Petega lõpuks ainukesed kes sinna põgenemisruumi ülesandeid lahendama lähevad. Pete muidugi ei teadnud ikka veel millega tegu ja ka mitte seda, et ma mitmel korral sõidu ajal meie sõpradega sõnumite teel suhtlesin. Leppisin sõpradega kokku, et nemad lähevad kohale enne meid ja kui me siis Petega nats hiljem välja ilmume saavad nad talle 'SURPRISE!' hüüda.
Ukse ees Escape Room-i silti nähes jäi Petele ikka veel segaseks millega täpselt tegu. Ta ütles, et ta on põgenemiruumidest küll varem kuulnud, aga mida need endast täpselt kujutavad ta ei tea. Ehk siis ta oli endiselt natuke ärevil sellest mis teda ees ootas.
Nagu olime sõpradega kokku leppinud, siis kohe kui Pete Escape Roomi-i firma ukse avas, karjusid kõik 'Surprise!'. Ma hiljem mõtlesin (ja arutasin Petega) et tegelikult oleks veelgi ägedam olnud, kui nad ei oleks midagi öelnud ja Pete oleks saanud ise ootamatult avastada, et inimesed kes seal ruumis olid, olid kõik ta head sõbrad. Sellegipoolest igati õnnestunud üllatus.




Ega meil ei olnudki seal palju aega lobiseda, sest vaja oli ju sünnipäevakingi kallale asuda. Mängujuht seletas meile algul mida ruum endast kujutab ja mis meie ülesanne järgmise 60 min jooksul on.

Meie tuba (seal oli kokku kaks erineva teemaga tuba) kujutas endast 30ndates New York eradetektiivi Larry Maxwelli kontorit.
Tema lahendada oli üks mõrvajuhtum milles süüdistatav kriminaalmaailma suur boss Vince Baxter oli hetkel juba kohtu ees, aga et tõestada Vince süüd oli kohtul vaja asitõendeid. Probleem oli aga selles, et kuigi eradetektiiv Larry teadis kus on relv, mis seob Vince-i mõrvaga, siis oli Larry-ga eelmisel päeval juhtunud mingi salapärane õnnetus ja Larry lamas nüüd teadvusetult haiglas. 
Seega meie ülesandeks oligi see relv nüüd ühe tunniga ta kontorist leida, et Vince süüd kinnitada.

Kui ma algul arvasin et põgenemistuba kujutab endast ühte tuba kuhu sind kinni pannakse ja sa pead siis tunni jooksul igasugu ülesandeid ja koode lahendama et sealt toast uuesti välja pääseda, siis õnneks selle Escape Room-i puhul sellise asjaga küll tegemist ei olnud.
Mulle just see tuppa kinni panemise idee tekitas algul natuke hirmu ja ebamugavust ja ma ei olnud algul sünnipäevakinki broneerides üldse kindel, kuidas ma sellise asjaga ise hakkama saaksin. Osa põgenemistubasid on ju just selle põhimõttega.

Tegelikult oli meie ülesandeks aga vaid toast revolveri otsimine ja kuigi toa uks oli selle tunni jooksul kinni, siis lukus see ei olnud ja kui kellegil oleks olnud vaja näiteks WC kasutada, siis see ei oleks üldse probleemiks olnud. 

Kell 13.30 astusime pildil olevast uksest sisse ja 'pidu' võis alata.
See mis seal toas toimus oli SUPER, SUPER FANTASTILINE!!! Me kõik rääkisime sellest sündmusest veel kolm päeva hiljem sama õhinaga, kui kohe peale toast väljumist. No tõesti, ma ei ole midagi sellelaadset vist kunagi varem veel kogenud, või kui olen, siis ma lihtsalt ei mäleta seda enam :)

See lihtsalt oli nii äge kogemus. Ma kahjuks ei saa ega ei taha sellest mis seal toas toimus siin täpsemalt rääkida, aga see oli ikka nii põnev kõiki neid koode lahendada ja igasugu vihjeid otsida ning kasvõi lihtsalt ühte tuba nii põhjalikult läbi otsida. Kõik ülesanded olid meie jaoks just õige raskusastmega, et ei olnud ei liiga kerged, ega liiga rasked, aga samas andsid lahendades hea rahulolu. Vajadusel sai ka lisa vihjeid juurde küsida mida me ka paaril korral tegime, sest me ei tahtnud asjata aega raisata. 

Meil oli suurepärane tiim ka ja koostöö sujus kuidagi automaatselt nii libedalt, et igaüks meist panustas ühel või teisel viisil otsingutesse. Mis aga kõige tähtsam, meie suureks rõõmuks leidsime me mõrvarelva 31 sekundit enne lõpuaega!!! Ehk siis 59 minuti ja 29 sekundiga. Hurraaa!!!

Loomulikult ei ole see mingi kiire aeg, aga meile oli tähtis ja me olime nii õnnelikud, et me suutsime lõpuks ikka nii napilt relva ülesse leida. Nii mõnigi tiim on sunnitud sealt toast ju ilma lõpplahenduseta välja astuma. 

Siit üks väikene lõik Escape Room-i emailist
Kõigist osalejatest tehakse lõpus ka üks grupipilt

Kuna me olime sellest üritusest nii vaimustatud, siis me teeme juba plaane ka seda teist tuba sinna koos külastama minna ning järgmisel korral on plaan ka lapsed kaasa võtta. Nemad saaksid meiega samal ajal selles Larry toas olla, kui meie uue toa mõistatusi lahendame. See oleks ideaalne jõulukink meile kõigile, aga eks me mõtle seda asja veel.


Igal juhul jäi Pete oma sünnipäevakingiga VÄGA, VÄGA rahule. Pärast jättis oma arvamuse ka tripadvisorisse 
Peale Escape Roomi läksime kogu kambaga restorani sööma. Sõbrad andsid seal Petele veel väikesed kingid üle.


Pete üllatused jätkusid veel ka siis, kui me sõbrad hiljem autoparklasse jalutasime ja nad talle veel ühe suure kingi üle andsid. 
 Petel ei olnud taas õrna aimugi millega tegu oli
  Kodus pakki avades hakkas ta aga kõva häälega naerma. 
Nimelt tahab üks ta sõpradest hirmsasti temaga golfi mängima minna (kumbki neist ei ole varem päriselt/korralikult golfi mänginud) ja nüüd ei ole Petel küll enam ühtegi põhjust keeldumiseks :-)