Wednesday, 26 September 2018

VÄIKE PIDU LOOMELINNAKUS

Lõpuks õnnestus siis meil ka Tallinna Telliskivi Loomelinnak ära näha. Ma millegipärast olen alati arvanud, et Loomelinnak asub kuskil kaugel ja kättesaamatus kohas ning Eestis käies jäi tihti just sellepärast sinna minek plaanidest välja. 

Sel korral aga organiseeris mu tädipoeg seal ühe väiksemat sorti suguvõsa kokkutuleku (tegelikult oli põhjuseks ka tädi juubel, aga kuna tädi ei tahtnud kogu tähelepanu keskpunktis olla, siis kuulutati üritus välja lihtsalt niisama kokkusaamise nime all)
Esimene ports sugulasi on kohale jõudnud.
Petel õnnestus lõpuks mu vennapoega uuesti näha. Viimati kohtudes oli R tilluke beebi, nüüd aga peaaegu 4-ne juba.


IT-imehed






Kokkusamine toimus mu tädipoja firma UDDU ruumides 
(kuna ta on firma omanik, siis suurepärane koht pidutsemiseks ;).



Osa sugulasi oli minu jaoks täiesti võõrad (tädi mehepoolsed sugulased) ja ma nägin neid seal kokkutulekul üldse elus esimest korda. Keskmisele eestlastele omaselt olid üksteisele võõrad sugulased algul väga tagasihoidlikud ja vaiksed ning justkui kahes leeris. Eks see ole paljudele ikkagi nii raske small talk-i alustada või leida teemasi millega ka 'võõraid' juttu haarata :)

Õnneks saime me Petega kaugemate sugulastega üsna ruttu jutu peale. Ma ise ei oskagi enam selline tagasihoidlik ja vaikiv eestlane olla ning mulle ei tekita small-talk-i alustamine mingeid probleeme. Ning kuna Pete on samuti oma iseloomult väga seltsiv ja äärmiselt heasüdamlik, siis tema puhul ei jää ka kunagi keele mitte oskamine takistuseks. 

Meile Petega tundub see ebaviisakana ja harjumatuna kui sa jätad kellegi uue või võõra inimese grupis 'üksinda'. Ikka lähed ju ka võhivõõra juurde ennast tutvustama ning ka tema kohta lähemalt uurima kui viibitakse ühes ruumis ja ühel üritusel. Seda tehes sa annad teisele inimesele märku, et teda on märgatud ja et ta on teretulnud ning see on ju elementaarne viisakus. Suurema grupi 'võõraste' inimeste puhul kõnnitaksegi aga tavaliselt ühe inimese juurest teise juurde kas siis paarina või üksi ja lihtsalt vesteldakse. Kellega rohkem, kellega vähem.
Samas ühe noormehega oli meil väga raske seal kontakti saada ja ma südamest loodan, et ta ennast õhtu jooksul sellepärast pahasti ei tundnud. 

Ma üldse ei pea silmas, et keegi seal peol oleks ebaviisakas olnud või kedagi ignoreerinud, vaid et seda on kõrvalt üsna huvitav jälgida, kui erinev inimestevaheline suhtlus ikka kahe maa vahel on.

Ma lugesin just alles hiljuti Triinu Viilukas 'Minu Viini' raamatut ning kuulasin tema SEDA vestlust ning ta tõi seal vestlusel nii heade näidetega välja Viini ja Eesti elanike erinevused suhtlemisel. Ma olen tema jutuga väga nõus.

Ma olen ise samuti Eestis käies mitmel korral kogenud seda, et paljud inimesed (näiteks sugulased) ei küsi eriti küsimusi. Paljud neist ei ole nii mind, kui ka Gretat, mitu aastat näinud ja tundub lausa imelikuna et nad vähematki huvi meie elukäigu vastu ei tunne. Ma ei ole sellele varem pikalt tähelepanu pööranud, kuigi vahel on selline käitumine minus tekitab üsnagi eraldatud tunde, aga kui ma 'Minu Viini' autori juttu kuulasin, siis sain alles aru, et asi ei olegi üldse ei minus, ega ka mu tuttavates/sugulastes, vaid et selline lihtsalt ongi paljude eestlaste omapära ja suhtlusviis :)

Aga pidu oli äge ja me Petega täiega nautisime. Pete veel mitu päeva hiljem (ja ka veel Inglismaal) korrutas kui väga ta seda kokkusaamist, kokkusaamise asukohta ja ka peol pakutud toitu nautis. Boonuseks oli muidugi ka see, et paljud inimesed peol valdasid inglise keelt ja Pete sai seega nii mõnegi inimesega ka 'korralikult' rääkida. 8 tundi vaid kehakeelega mööda saata oleks ikka üsna piinarikas tema jaoks olnud.

Ja see oli tõesti nii tore, et tal oli selline hea võimalus nii mitut sugulast kohe ühe hoobiga ära näha, seda enam et ta ju käib Eestis nii harva. Mu ühte tädi ja tädipoega nägi ta vist viimati üldse me pulmas, ehk siis 12 aastat tagasi.

Osade sugulastega jäi tal küll sel korral kohtumata, aga mis teha. Ma ei tahtnud ta paari Eestis veedetud päeva vaid sugulaste külastamistega ka ära täita ning osad inimesed ei oleks nagunii sel nädalalõpul vabad olnud.



Nendelt kahelt all olevalt piltidelt jääb mulje nagu Petel oleks peol oma bodyguard kaasas olnud :D :D


Tegelikult on mul selline pilt ka olemas kus me kõik naeratame, aga see on kahjuks udune. Mis teha kui pildi tegemine võttis nii kaua aega, et me naeratused juba ära väsisid. 


Tädi valmistatud kiluvõileivad
Pete kiluvõileibu degusteerimas.
Noh Pete, kuidas maitseb?...Oo,very good!
...ja siis teeskleb, et tegelikult on tema jaoks tegu täiesti jubeda asjaga.

Tibukollased kartulid




Väike office tour Uddu ja Velveti firms (nad on partnerfirmad)


Firma Kuldmuna auhinnad

Meeting room










Grupipilt
(neid pile sai ka 100 tükki järest võetud mitme erineva telefoniga :) 
Kontori ees õues toimusid samal ajal mingid Soome-Eesti  lauatennise sõprusvõistlused või midagi selle sarnast. Aegajalt lendas mõni pall ikka ka meie ruumi, aga õnneks kedagi vigastamata. Tädipoeg käis küll neid palumas, et nad oma laua teist pidi keeraks, aga tulemusteta.
Peol oli Gretale ja mu vennapojale lisaks veel 3 tüdrukut. Üks tüdrukutest juhtus Gretaga samavanune olevat ja üks mu vennapojaga. Lastel võttis nats aega et mängule saada, aga kui lõpuks said, siis ikka kohe korralikult. Mul oli selle üle vaid väga hea meel, et Greta ka mõne endavanuse lapsega eesti keelt rääkida sai. Nii kahju et Mirjam ja ta väike õde Tartus elavad, sest me hea meelega kohtuks nendega uuesti.

Jäätise 'La Muu' time

Siis mingil hetkel anti Petele Eestis leitutatud STIGO ratast proovida


Ja siis ka veel elektrilist tõukeratast.
Sõidurõõmu jätkus nii suurtele kui ka väikestele
Korraks hakkas ka väga kõvasti vihma sadama, aga see ei takistanud tüdrukutel õues mängimist. Leiutati ruttu endale vihmavarjud ja tänaval musitseerimine võis jätkuda.
Hiljem mängiti mingit sekretäri mängu helisummutavas ruumis just nii, nagu inglise vanasõna ütleb et
'Kids should be seen and not heard!'


Peale kaheksa tunnist pidutsemist hakkasime kodu poole sättima, sest seltskonna väiksematel hakkas juba uneaeg kätte jõudma. Pildilt paistab nagu oleks veel varajane õhtu, aga tegelikult oli kell juba peale 9-t õhtul.
Kuna vagunrestoran 'Peatus' oli kohe ümber nurga, siis viskasime ka sellel korraks pilgu peale. Nägi üsna cool välja, kuigi peaaegu inimtühi. 


Järgmine kord Eestis olles plaanin kindlasti Loomelinnakusse uuesti minna. Mul jäi sel korral ju tegelikult koht lähemalt uurimata ja kõik need disainipoed samuti nägemata, aga parem ikka kui mitte midagi.