Saturday, 29 September 2018

JALUTUSKÄIK VANALINNAS

See lihtsalt üks pildipostitus. Lennusadamast sõitsime vanalinna, et seal väikene jalutuskäik teha ja Solarises söömas käia. Vihmase päeva asemel paistis õues päike ning kohati isegi nii tereavalt, et raske oli kaamerasse vaadata.

Used, uksed, oh need uksed. Üks ilusam kui teine.






























Lisan siia postituse lõppu paar pilti mida ei ole piisavalt eraldi postituse jaoks, aga mis ma siia blogisse siiski mälestuseks tahan panna. 

Rongiga Tallinna ja Saue vahet sõites oli Gretal pidevalt mingi projekt käsil. Ta kas joonistas, kirjutas mingeid jutukesi või mõtles välja erinevaid loomateemalisi ristsõnu, sõna otsimisi või 'spot the difference' pilte.


Üks suur TY fänn

Vanaemaga


Friday, 28 September 2018

LENNUSADAMAS

Tegelikult oli meil Eestis olles plaaniks ka Petega päevaks Lottemaale minna, aga juhtus nii, et just pühapäevaks lubati vihma nii Pärnusse, kui ka Tallinnasse. Seda me muidugi ei tea kas Pärnus ka päriselt sel päeval vihma sadas, aga mõte vihmasest Lottemaast ei olnud just eriti ahvatlev. 
Egas midagi, tegime plaanid ümber ja otsustasime hoopis Lennusadamasse minna. Mina olin Gretaga seal juba korra käinud (vaatasin just järele et 5 aastat tagasi! VIIS AASTAT!!! Uskumatu, tundub küll nagu alles hiljuti), aga kuna Pete ei olnud ja ma arvasin et talle võiks seal meeldida, siis seadsimegi suuna Lennusadama poole. 
Tegelikult mõtlesin ka Filmimuuseumi peale, aga õnneks taipasin et Petel ei ole seal suurt midagi teha või näha, sest ta ju ei tea Eesti filmidest midagi. 

Meie õnneks piilus ähvardavate vihmapilvede vahelt siiski aegajalt välja ka päike.


Kõigepealt WC, piletite ost ja väikesed jäätised ning kuna veel ei sadanud, siis otsustasime õuest alustada.





Nagu oleks tegu juba sügisega








Laevas jutus meiega ka natuke naljakas lugu. Või noh mitte just naljakas, aga siiski. Ma ei mäletagi nüüd enam, et kas seal oli nii et eri ruumides oli kuulda kõlaritest eelnevalt salvestatud juttu ja helisid (näiteks köögis nõude klirinat ja meelelahutustoas klaverimängu jne), aga kui me laeva mootoriruumis olime, siis seal oli küll väga mürarohke. Mootorihelidele lisaks oli ka kuulda nagu mingit vee kohinat ja justkui lainete laksumist. Ma ise veel mõtlesin, et kuidas laev nii suurte lainetega nii vagusalt paigal püsib, et see värk on kuidagi kahtlane ja võib olla oleks parem kui me üldse tagasi pardale läheksime. Ma korraks isegi mõtlesin et äkki on laev vabaks saanud ja triivib nüüd merel.
Pete aga oli kindel, et tegu on lindistatud heliga mille mõte ongi külastajatele näidata kui valjuhäälses keskkonnas mootorisaali mehed töötama pidid. Noh et selline audentne värk-lainete laksumine ja mootorimürin. 

Ma jäin ta juttu täitsa uskuma nii kauaks kuni mulle hakkas ühtäkki vett pähe tilkuma. See tekitas minus muidugi omakorda suurt segadust, sest tegu ju ikkagi laevaga mis paistab lekkivat ja kes teab mida kõike veel see tähendama peaks.
Alles nats hiljem sain pihta et sel ajal kui meie jäämurdjat seest poolt uurisime, oli suur ja tume vihmapilv meie kohale jõudnud ning kogu oma vihmavarud lahti lasknud. See heli, mida me mootorisaalis kuulsime, oli tegelikult tugev vihmasadu. Samas muidugi mitte nii kõva, et oleks laeva loksuma pannud. Kust praost mulle vesi pähe tilkuma hakkas ja kas see ka normaalne oli et laeva kõige alumisele korrusele vihma tilgub, ma ei tea ja kui aus olla, siis ei tahagi teada.





Selleks ajaks kui me tagasi tekile jõudsime oli vihm juba õnneks järgi jäänud.


Käisime korraks ka Patarei vangla juures, aga kahjuks me ei pääsenud sinna rohkem lähemale kui vaid mereäärtpidi ümber vangla kõndima. Sellest oli küll kahju, sest ma nii väga oleks tahtnud seda kohta ka seest poolt Petele näidata. Ma ise käisin seal 8 aastat tagasi ja see oli minu jaoks ikka väga võimas elamus. Sel ajal ei olnud vangla sisu ka veel täielikul laiali veetud või varastatud, nii et näiteks vangla raamatukogus olid veel isegi suurem osa raamatuid alles ning arstikabinetis kogu meditsiiniline tehnika ja muud nipet-näpet asjad. 

Tegin sellest 8 aastat tagasi ka ühe blogipostituse, aga praegu vaatan et postituses on üsna vähe fotosid. Mul on sellest täitsa kahju, sest praegu oleks mul endalgi neid pilte väga huvitav uuesti vaadata ja samas ka Petele ja Gretale näidata.

Suure ja jubeda vangla juures oli maas selline kivike

Muuseumi sisse minnes soovisime kõigepealt natuke midagi süüa, aga sooviks see jäigi, sest kohvikus jäi küll selline mulje, et meid ei olnud sinna oodatud ja ärge segage meid siin oma küsimustega. Võtke letis olev küpsis või salatikauss ja olge rahul. Mitte et keegi pahasti oleks öelnud või käratanud, vaid tegu oleks nagu mingite robotitega olnud, kes sulle külmalt otsa vaatavad ja 'Computer says NO' ütlevad. No me siis ei seganud neid ja läksime minema. 



Pete jäi muuseumiga väga rahule. Kõige rohkem pakkus talle vaimustust allveelaev Lembit. Pärast Inglismaalgi veel rääkis kui erakordne see ikka oli, et inimesi sedasi allveelaevale lastakse ja näitas tööl kolleegidele pilte. Mulle endale ei tundunud see küll midagi erakordset, aga ju siis tema jaoks oli :) 





Pete proovis omaloomingut teha, aga see ei töötanud selle masinaga


Kapten oma tütrega