Sunday, 5 August 2018

ÜKS NÄDAL meie elust

Viimased kaks nädalat on taas paksult tegemist täis olnud. Ilmad on endiselt kuumad. Korraks läks natuke jahedamaks ja jumal tänatud et läks, aga nüüd taas tagasi 30 C peale. Hulluks ajab see kuumus!

Ühel päeval käis Josten telkimas, nagu pildilt näha :)  
Telgis tegelikult keegi peale Josteni ei maganud, aga Greta tahab meil küll hirmsati kuhugi päriselt telkima minna, või karavanis ühe öö veeta. Idee iseenesest väga hea, AGA meil ei ole ei korralikku telki, ega magamiskotte, ega ka kõike muud mis telkimise juurde kuulub. Ühe-kahe kasutamise korra pärast ei tasu kogu kupatust soetama ka hakata, kuigi tänapäeval ei maksa matkamis asjad üldse palju, seega peame vist midagi muud välja mõtlema. 

Natuke rohkem kui nädal tagasi sai Josten endale oma isikliku 'maja'ukse. Kassike õppis kiiresti uksest sisse ja välja käima ja seega on tal nüüd üsna suur vabadus ise valida millal õue minna ja millal tagasi tuppa tulla. Ööseks ainult paneme luugi lukku ja ei lase teda õue kondama minna. 
 Jossu on oma uue uksega väga rahul

Eelmisel pühapäeval tuli meile LÕPUKS külla üks pere Greta koolist. Meil võttis hirmus palju aega ühise sobiva kuupäeva leidmine, kuigi mõlemad osapooled olid kokkusaamisest väga huvitatud. Alati tuli ikka mõni asi vahele, või kõik nädalalõpud olid juba pikalt teiste tegemistega ette ära broneeritud, või mis iganes. Viimati käisid nad meil külas vanas kodus, seega viimasest koosviibimisest juba palju aega möödas. 

Tegu HÄSTI toredate inimestega. Pereem on Greta koolis õpetaja ja tema tütar käis mõned aastad tagasi Gretaga samas klassis. Siis segati klassid ära ja nad olid kaks aastat eraldi klassides ning nüüd, alatest järgmisest kooliaastast, on nad taas koos samas klassis. 

Nad tulid meile kella 1 ajal päeval külla ja lahkusid õhtul kell 10, ehk siis me veetsime väga mõnusad 9 tundi koos jutustades. 
Enne nende tulekut mõtlesin, et kuigi mul on pereemale paar haridusteemalist küsimust, siis ma pean endal silma peal hoidma, et jutt liiga kooliteemaliseks ei läheks. Tegu ju ikkagi koolivälise kokkusaamisega ja see fakt et pereema õpetaja on, ei ole üldse tähtis. 

Juhtus aga hoopis nii, et pereema oli ise väga aldis igasugu infot jagama ja minu (rohkem haridusteemaliste, kui  Greta kooliteemaliste) küsimustele vastama. Kui nüüd tagasi vaadata, siis suur osa kogu me koosviibitud ajast kuluski igasugu haridust puudutavate teemade arutamiseks (mehed kaasa arvatud). Ma sain kõikidele oma küsimustele vastused pluss veel palju huvitavat ja põnevat Greta kooli kohta teada :) 
Samuti tundis pereema väga suurt huvi Eesti ajaloo vastu. Laenutasin talle 'Risttuules', 'Vehkleja' ja 'Üheshingamine' DVD vaatamiseks ning kaks raamatut lugemiseks. 

Tüdrukud samal ajal mängisid ning kogu õhtu jooksul nägimegi me neid vist ainult söögilauas. 

Õhtule pani aga vägeva punkti Josten, kel köögis ühte kärbest taga ajades õnnestus pliidil olev pott põrandale lennutada. Vähe sellest, et selle tagajärjel kogu me köögipõrand ja kõik köögikapiuksed gravy-t (lihakastet või mis iganes see sõna eesti keeles oleks) täis olid, oli ka Josten ise kastmega kaetud. Kui ma suure kolina peale kööki jooksin, siis see esimene vaatepilt, mis mind seal tervitas, oli ikka üsna jahmatama panev. Praegu on muidugi kahju et mul pilti sellest suurest plahvatusest siia panna ei ole, aga kuidas sa hakkad pildistama, kui gravy-ne kass on iga minut valmis elutoa diivianile hüppama :) :)

Esmaspäeval (30.07) minu ja Pete 12.pulmaaastapäeval käisime kogu perega Pete õemehe isa matustel. 
See oli täiesti ootamatu surm ja mõjus kõigile sugulastele suure šokina. Ärasaatmistseremoonia oli ilus ja lühike.
Puhka rahus Eric
Kuna me teadsime, et teisipäeva õhtul läheb Greta sõbranna juurde sleepover-ile, siis otsustasime oma pulmaaastapäeva hoopis teisipäeval pühitseda. 
Greta veetis terve teisipäevase päeva oma sõbrannaga jalgpallilaagris. Ma tundisin neile südamest kaasa, sest kuigi õues ei olnud enam 34 kraadi, nagu nende viimasel jalgapallilaagri päeval, siis sellegipoolest oli õues juba hommikul vara väga palav ja mina ei oleks sellise ilmaga küll suutnud 5 tundi jalgapalli mängida. Tüdrukud ise ei kaebanud aga millegi üle isegi selle kõige kuumema ilmaga. Õhtul läks sõbranna ema neile laagrisse järgi ja viis kogu kamba (ka sõbranna vennad olid laagris) oma koju. 
Nagu ma hiljem sõbranna ema poolt saadetud fotodelt näha võisin, siis oli lastel veel jaksu ka kodus jalgpalli mängida...
... ja vahukomme sokolaadiga süüa
 ...samal ajal kui meie Petega restoranis einestasime.
 Meil oli tegelikult ka plaan kinno minna, AGA NAGU ALATI, siis just siis, kui meil on võimalus kinno minna, ei ole kinos ühtegi filmi mida me vaadata tahaksime. Meie läheduses asub vähemalt 6 kino ja mitte üheski kinos ei olnud meile sobivat filmi meile sobival ajal. Mamma Mia-t oleks jah saanud igas kinos iga kell vaadata, aga seda me vaadata ei soovinud ning paar filmi mis oleks huvitanud, algasid alles peale kella 21.30. Lõpuks ei jäänudki meil muud üle kui vaid restoraniga leppida.

Restoraniga oli ka üks natuke koomiline luge. Kuna me jõudsime restorani kuskil kella 6 ajal, siis oli seal veel inimesi vähe ja me saime ise endale laua valida. Valisimegi siis ühe kaheinimese laua suure kase alla. Restoran asus ilusas kohas kohe jõe kaldal, õhtupäike paistis, ilm oli soe ja inimesed rõõmsad ja relaxed. Andsime oma tellimuse sisse ja jäime eelrooga ootama. 

Mõne aja pärast hakkas mulle puulehtede vahelt paistev päike nii silma särama, et mul oli võimatu seal lauas istuda. Palusime kelnerilt et kas meil oleks võimalik kõrval olevasse vabasse 4-inimese lauda istuda. Kelner ütles et see on OK, aga me peame arvesse võtma, et neil on kohe rohkem inimesi restorani tulemas ja siis ei ole meil küll enam võimalik uuesti lauda vahetada. Kinnitasime kelnerile, et uuesti me kohe kindlasti ei soovi lauda vahetama hakata ja isegi nats imestasime et ta meile seda üldse ütles, sest ega me sinna restorani ju 'musical chair' mängima ei tulnud, et iga natukese aja tagant lauda peaksime vahetama tahtma :)

Istusime, jutustasime, nautisime eelrooga ning restorani atmosfääri. Varsti toodi lauda ka meie pearoog. Vaevalt olime saanud oma noad ja kahvlid kätte haarata kui üks hull herilane meid kiusama tuli. Vehime ta siis minema ja alustame söömisega kui ta natukese aja pärast taas platsis on ja enam ära ei lähe. Aina tiirleb ja tiirel me ümber ning ajab meid aina rohkem närvi. Ma tavaliselt ei lase putukatel ennast häirida, aga ikka üsna raske on oma õhtusööki nautida, kui herilane pidevalt su toidule laskub ja su ümber tiirleb. Varsti liitus temaga ka ta sõber ja siis sai meil küll mõõt täis ning meil ei jäänudki muud üle kui paluda end JÄRJEKORDSELT uude lauda üle viia...ha, ha, ha!
Sel korral palusime endale laua restorani siseruumidesse. Kuna inimesed me ümber õues nautisid päikest vaid klaasikese veini või kohviga, ilma et oleks sööke tellinud (või ei olnud nad veel tellimiseni jõudnud), siis loomulikult lendasid need herilased kohale alles siis, kui meie toidud lauda ilmusid. Oleks nad seal varem kohal olnud, siis oleksime kohe sisse sööma läinud. Aga noh õnneks siseruumides meile keegi kallale ei tulnud ja päike ka ei tülitanud nii et saime ikka oma pulmaaastapäeva eine rahus lõpuni söödud.  

Vaadake mis nutiseadmed inimestega on teinud. 
Isegi vanem põlvkond on juba hukas! :)

Kolmapäeval läksime Gretaga panka et talle oma kontot avada. Greta passi ma muidugi kaasa ei taibanud võtta seega tulime sama lollilt tagasi. 
Selle eest ostis Greta endale heategevuspoest £2.50 eest rula! Mul ei olnud õrna aimugi, et ta sellisest asjast huvitatud oleks, või et ta ka sellise asjaga sõita oskaks. Proovisin küll teda veenda rula mitte ostmast (sest ma olin kindel, et ta sellelt kohe maha lendab ja sinna see asi siis ka jääb), aga kuna tegu oli tema enda taskurahaga ja hind ka nii hirmus odav, et ega mul seal suur võimu teda peatada ei olnudki. 
Oi kui uhke tunne oli tal pärast rula kaenlas läbi linna autoparkla poole kõndida. Nagu oleks endale esimese auto ostnud ;)

Minu üllatuseks oli ta täiesti võimeline rulat kasutama. Esimese asjana tahtis kohe trikkitama hakata. Lähitulevikus on vaja talle nüüd põlve ja küünarnukikaitsmed hankida ning alles siis võin ta tänavale rulaga sõitmist õppima lasta. Kuni sinnamaani peab tagahooviga leppima.

Neljapäeval läksime uuesti panka, seekord siis juba koos passiga ning avasime Gretale konto. Seda selleks, et tal oleks võimalik paremini raha kasutamist ja säästmist õppida. Kui ta enne taskuraha ei saanud, siis nüüd saab ta iga kuu £10 millest £2 läheb säästukontole ja £1 heategevusfondi (neil on koolis tihti igasugu korjandused erinevate heategevusorganisatsioonide jaoks kuhu nüüd Greta saab omast taskust raha annetada. Tavaliselt ongi annetuse suuruseks £1).  

Neljapäev oli ka see päev kui me oma raamatupidaja käest teada saime, et meie tulumaksu summa on palju suurem kui ta meile varem oli ennustanud. See tekitas meis algul ikka üsna suurt paanikat ja segadust, sest ega see naljaasi ei ole kui ennatatud summa asemel näed sa äkki meie tuludeklaratsioonipaberil peaaegu £10,000 võrra suuremat summat. Oleks see aasta varem ette teada olnud, oleks sellega kohe arvestanud ja aasta jooksul vajamineva summa kõrvale kogunud, aga nüüd 6 kuud enne maksutähtaega äkki öelda, et kuule lõplik summa on tegelikult hoopis £6000 rohkem kui algselt arvestatud, siis võtab ikka sõnatuks küll. 

Pete tegi see asi ikka väga vihaseks, sest see raamatupidamisbüroo on ka ühe korra varem talle selliseid suuresummalisi apsakaid teinud. No tegelikult päris apsakateks neid nimetada ei saa, sest makstav summa on tegelikult õige, aga lihtsalt selle avaldamisega kiputakse natuke liiga hiljapeale jääma. Sel korral oli ka tegu selles, et vahepeal muutis valitsus ühte seadust, mille tulemusel peame nüüd rohkem maksma, pluss veel nipet-näpet sinna otsa. 
Ka minule saadetud tulumaksu ennustus oli paar tuhat suurem kui tarvis oli, sest nad jätsid oma paberites arvestamata, et ma olin osa rahast juba ette ära maksnud. Ma ei teagi miks nad minu puhul seda siis ei arvestanud, kuigi Pete puhul arvestasid. 

Meil peavad inimesed alati tulumaksu ette maksma. Ehk siis esimese tööaasta lõpus (jaanuaris) maksad sa ära tulumaksu tehtud töö eest, pluss pool järgmise aasta tulumaksust juba ette ära (mis ennustatakse eelmise tööaasta sissetulekute põhjal). Suvel maksad sa järgmise poole ja kui järgmiseks jaanuariks on su sissetulekud samad püsinud, siis oled sa tulumaksu juba ära maksnud ja pead nüüd vaid pool summat taas järgmiseks aastaks ette maksma. Kui su sissetulekud on tõusnud, siis maksad nii palju kui vaja juurde ja järgmise aasta ettemaksu arvestatakse siis juba selle uue sissetuleku põhjal. Kui aga su sissetulekud on langenud, siis maksad selle võrra lihtsalt vähem ette.  

Igal juhul nii palju segadust ja osaliselt asjatut paanikat, kuigi jaanuariks on meil vaja nüüd kiiresti ekstra £6000 säästa. 
Oh seda lõputut lõputute maksude maksmist, aga noh on nagu on...elu läheb edasi. 

Reede oli järjekorden üle 30 kraadine päev. 

Mulle ausalt juba täitsa aitab sellest kuumusest. Vaatasin just et ilmajaam lubab alates järgmise nädala kolmapäevast lõpuks normaalset suveilma +24. Mul sellest küll suurt kasu ei ole, kuna oma kohvreid pean ma ikkagi higinire seljal kokku pakkima, sest alates kolmapäevast pesitseme me juba Eestis. Olen väga tänulik, et vähemalt Eestis ei oota meid ees troopika.  

Aga reedel käisid meil taas sõbrad külas kellega me mõnusalt mõned tunnid koos aega viitsime. 

Reede õhtul toimus mustlaste sissetung meie külla, millest ma juba eelmises postituses kirjutasin ning 

eile käis Pete Gretaga ühes mõisas...
 ...sel ajal kui mina kodus seda raamatut lugesin


Praegu veedavad aga isa ja tütar kodu lähedal aega sedasi

Ja nii need päevad ja nädalad lendavadki. Igavuse üle küll kurta ei saa :)

7 comments:

  1. Eestis on kuumalaine, mis tõmbas paariks päevaks tagasi aga hakkab peagi väidetavalt uuesti pihta :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma jälgin siit pidevalt ka Tallinna ilmateadet BBC lehelt ja siiani on need üsna täpsed olnud. Sealt näitab praegu, et kaks päeva kuumemat ilm on tulekul, aga ülejäänud kahe nädala jooksul peaks temperatuur natuke üle 20 kraadi püsima. Eks see muidugi või päevadega siia sinna muutuda, aga vähemalt ei ole kirjas 30 kraadised ilmad :)

      Delete
  2. Lõpetadon 2 nädalat tagasi sama raamatu. Olles Auschwitzi külastanud - oli väga eluliline ja traagiline...
    ps kad sel korral õnnestub kohtuda, kui Eestis oled?
    pps täna oli pusut jahedam Eestis

    ReplyDelete
  3. Ma nii tahan Auschwitzi külastada. Ehk üks päev õnnestub. Aga raamat oli jah selline, et kord kui kätte võtsin, siis ei saanud enne maha panna kui oli läbi. Millegipärast oli mul seda raamatut lugedes koguaeg tunne nagu ma oleks seda filmi juba varem näinud. Arvata võib, et eks selle teemalised filmid ja raamatud kattugi ühel või teisel viisil, seega tegelikult ei ole midagi imestada.

    Ehk tõesti õnnestub kohtuda. Kirjutame

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vabandust kirjavigade pärast, telefonis on ikka paganama raske õigele tähele pihta saada.
      Kirjutame...muljetame... lõuna-Poola on imeilus, Krakow ja selle ümbrus - iga kell läheksin tagasi. Lisaks on super mõnusad hotellid ja spa-teenused (võrreldes Eesti hindadega ulmeliselt odav, UK mõistes praktiliselt tasuta).

      Delete
  4. Pete on nii kõhnaks jäänud..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas just nüüd nii kõhnaks, vaid pigem tagasi samasse vormi mis tal varem oli :) Mõned nädalad supidieeti ja olidki kõik üleliigsed kilod läinud :)

      Delete