Friday, 31 August 2018

ROBOTID

Ma ei tea kas mõnes teises Eesti linnas on ka nii palju roboteid ringi liikumas kui Sauel, aga Saue on igal juhul küll paksult neid väikeseid kuukulgureid täis. 

Ma langesin neid nähes iga kord mingisse seletamatusse vaimustusse ja aina pildistasin ning filmisin neid nagu mingi segane. Nad näevad ju nii nunnud välja, kuigi mulle tegelikult robotite idee üldse meeltmööda ei ole. Ma isiklikult eelistan siiski inimesi robotitele (välja arvatud ehk meditsiini vallas) 



Mu sõbranna ütles, et kui neile ette jääda, siis nad hakkavad sinuga väga viisakalt rääkima. Tutvustavad ennast nimepidi ja paluvad sul lahkelt eest ära minna. Kahjuks mul ei olnud enam aega seda omasilmaga tunnistada või testida, aga ehk nii ongi parem. Pärast veel panevad mu pildi Saue lehte ja hoiatavad kõiki hullu robotite ahistaja muti eest.

Ema näitas mulle kus nende väikeste kuukulgurite kodu asub. Arvake ära kas ma läksin seda nähes nats elevile? Eriti veel siis, kui samal ajal, kui ma nende robotite majakeste juurde jõudsin, avanes ühe maja uks ja robot vuras välja.



Siin üks väike video ka
  

Kuukulguritele lisaks on Sauel ka üsna palju robotniidukeid. Üks selline 'elab' kohe mu ema maja vastas. Pildil ei ole näha, aga sellel sellil on isegi esituled ja ta näeb kaugelt välja nagu väikene auto. 
Kuigi esmapilgust sattusin ma ka sellest robotist vaimustusse, siis pärast seda, kui ma olin seda robotit seal juba mitu päeva järjest muru närimas näinud, aga muru nägi endiselt üsna jube välja, siis ma enam nii vaimustuses ei olnud. Seda enam, et mulle meeldib selline tenniseväljaku mustriga muru mida vaid käsimuruniidukiga on võimalik saavutada (või siis väikese traktoriga)
Taaraautomaat küll ise ringi ei liigu, aga omamoodi robot on ju ka see masin. Kuna meil Inglismaal taaraautomaate veel ei eksisteeri, siis meie jaoks on alati taarapunkti külastamine samuti justkui omamoodi sündmus. 


Samas võib-olla kui igapäevaselt oleks valida kas taarapunkt kuskil poe juures või taaskasutuskast köögiukse taga, siis ma valiksin taaskasutuskasti. Paari euro eest pudeleid poodi viima hakata ja neid kodus kuskil hoida on palju tülikam ja aega nõudev, kui taaskasutuskasti kasutamine. 
Kõige parem oleks loomulikult aga kui kasutusel oleks mõlemad variandid. 

Wednesday, 29 August 2018

RAAMATUSAAK

Nagu alati Eestisse jõudes proovin ma esimese asjana kohe raamtukokku minna. Eelkõige just Gretale mõeldud raamatute pärast, aga tavaliselt võtan ikka ka endale mõned raamatud lugemiseks. 
Sel korral langes minu valik vaid 'Minu' raamatute sarjas olevatele raamatutele, sest teadsin, et ega mul tegelikult ei ole aega midagi tõsisemat lugema hakata. 'Minu' raamatud on alati parajalt lihtsad, et neid kasvõi jooksu pealt lugeda. Lõpuks jõudsin läbi lugeda ikkagi vaid 'Minu Viini' ja pool 'Minu Muhumaa'-st. Minu Muhumaaga ma võitlesin pikalt ja kohati lausa sundisin end lugema. Pärast kahetsesin et ma selle asemel hoopis Minu Armeeniat lugema ei hakanud.
Gretale võetud raamatuid oli ka sel korral suur virn, aga mõte nendest pilti teha tuli alles siis, kui pooled olid juba tagasi raamatukokku viidud. Saue raamatukogu tädid juba tunnevad meid, et me sedasi hooti kaks korda aastas tulema ja siis pool raamatukogu endaga nädalaks kaheks koju laenutame. Pildile jäidki veel vaid kaks viimast loetud raamatut, millest viimane on minu enda lapsepõlveraamat. 

Sel korral Eestisse minnes ei olnud mul mingit plaani endaga taas hunnik raamatuid kaasa tassida. Kuna Greta on juba selles eas, et lühikesed lasteraamatud eriti enam peale ei lähe (või siis õigemini ei tasu neid talle eraldi ostma hakata), siis eestikeelseid pakse raamatuid ei ole mul mõtet koju suurel hulgal ostma hakata, nagunii ei ole meil aega neid kõikki lugeda. 

Kui ma tavaliselt enne Eesti reisi kammin nii Apollo, kui ka Rahva Raamatu, veebilehed läbi ja teen nimekirju, siis sel korral oli mu ainukeseks sooviks Eestis olles Gretale vaid Petrone Prindi 'MEIE EESTI' raamat ja töövihik osta ning korra taas vanalinna RAAMATUKOI poes käia... 

Muidugi läks lõpuks ikka nii, et koju tulin tonni jagu raamatutega. Pete 10 kilone käsipagas oli Inglismaale tagasi lennates ka vaid minu raamatuid täis :) 
Esiteks sorteerisin ema juures omi vanu lasteraamatuid ja valisin sealt taas mõned Gretale lugemiseks/vaatamiseks välja. Kevadel ma jubavõtsin endaga ühe hunniku Inglismaale kaasa.

Endale valisin samuti mõned raamatuid lugemiseks kaasa 
Muideks see vene-eesti piltsõnastik näeb hästi äge välja. Mõnus vahel vahelduseks sirvida ja venekeelseid sõnu meenutada.


Otseloomulikult oli raamatus ka palju nõukogudeaegset sõnavara

Veel leisin ma ühe 1930 aasta 'Taimetoidud' raamatu. Arvatavasti kuulus see raamat kas mu vanaemale või vanavanaemale.
Mõned retseptid/õpetused on seal ikka üsna naljakad. Näiteks kartulite keetmine, värskete kartulite keetmine, vanade kartulite keetmine, praetud kartulid, köömne kartulid, tilli ehk peterselli kartulid jne. Enam-vähem sama lugu ka makaronidega. Mul pole olnud aega raamatut hetkel rohkem sirvida, aga täitsa kummaline mõeldad, et taimetoidust peeti lugu ka juba 1930-l aastatel. 

Oma vanaema raamatute seast leidsin ühe väikese luuleraamatu. Mulle väga meeldivad selles raamatus olevad pildid. Imeline kuidas keegi oskab vaid paari joone ja kriipsuga nii ilusad pilte luua.


Raamatukoi poes käisin sel korral üksinda, kuigi Greta oleks samuti soovinud sinna kaasa tulla. Nimelt tabas meid kohe üsna esimestel päevadel Eestis olles mingi imelik kõhutõbi (vennapoeg oli seda paar päeva varem põdenud, siis sai selle üsna üheskoos vanaema ja Greta ning päev hiljem oli minu kord. Õnneks oli tegu mingi väga kerge vormi kõhutõvega mille muhul peale väikese kõhulahtisuse ja väsimuse mingeid muid sümptomeid ei olnudki. Kuna Greta oli sel päeval veel nats väsinud ning eelistas vennapojaga koju mängima jääma, siis ei hakanud ma teda endaga linna kaasa meelitama).
Raamatupoodi läksin ma tegelikult ingliskeelseid Eesti autorite lasteraamatuid otsima. Ma hakkasin üks päev mõtlema, et ma aina ostan suures koguses eestikeelseid lasteraamatuid kokku, aga kord kui Greta on nendest raamatutest välja kasvanud ei ole mul nendega enam suurt midagi peale hakata. Tõenäolisus et Greta kunagi oma lastele eesti keeles raamatuid lugema hakkab on üsna väike, seega kui ma ka Greta laste jaoks mingil moel Eestit elus tahan hoida või tutvustada, siis tasub mul hoopis Eesti autorite ingliskeelseid lasteraamatuid koguma hakata. Läksingi poodi plaaniga sealt ingliskeelne 'Nukitsamees' osta ning lootuses, et ehk õnnestub ka ingliskeelne 'Naksitrallide' raamat leida. 

Aru ma ei sa MIKS ei tehta 'Naksitrallide' ja ka 'Sipsiku' raamatutele kordustrükke?? Ma isegi korra helistasin Sipsiku raamatu kirjastusse ning küsisin seda neilt. Ei tohiks ju küll mingi eriline suur töö olla, sest tõlge on ju juba olemas?!

Poes oli mul võimalus osta ingliskeelne 'Maari suvi' ja tellida 'Nukitsamees'. Kaalusin ostmist pikalt, sest hind oli üsna soolane. Otsustasin lõpuks siiski ostmata jätta. Kui oleks olnud tegu Sipsiku või Naksitrallide raamatuga, siis ei oleks üldse kahelnud.
Maari Suvi jutte ma ise enam ei mäleta ja kui ma poes raamatut sirvisin ja seda inglise keeles lugesin, siis ei tundunud see eriti ahvatlev. Nukitsamehe suhtes hakkasin samuti kahtlema ilma raamatu teksti eelnevalt nägemata ja seega otsustasin loobuda. 

Ja jälle paneb mind imestama et miks näiteks Piret Raua raamatuid on nii mitmesse eri keelde tõlgitus, aga mitte ühtegi inglise keelde? Või mõne teise tänapäeva kuulsa Eesti lastekirjaniku raamatuid?..

Küll aga ei lahkunud ma poest tühjade kätega. Pigem leidsin kolm sellist raamatut mida ma pikalt otsinud olin. 

1. Meil on kodus juba üsna mitu Ilon Wiklandi raamatut (kaasa arvatud tema poolt illustreeritud raamatud) ning mul on soov oma kollektsiooni aastatega täiendada. 

2. Juba aastaid olen ma otsinud 'Sipelgad ei Alistu' raamatut ning nüüd lõpuks õnnestus mul see raamat Raamatukoi poest saada. Tegelikult oli poes samal ajal müügil neid raamatuid isegi lausa kaks eksemplari. Minu valikusse langes aga see üsna katkiste kaantega raamat sel lihtsal põhjusel, et see oli tunduvalt odavam. Greta ütles selle peale pärast kodus, et ongi vingem, sest see näeb palju vanem ja omapärasem sedasi välja :)

3. 'Triinu ja Taavi Jutud' raamatut olen ma samuti pikalt otsinud. Mul oli see endal ka kunagi olemas, aga me ei suuda seda enam kuskilt ülesse leida. 
Selles raamatus on nii ilusad pildid ja lood ka lihtsad ja armsad.
Ühe 'Sune' raamatu laenutasime sel korral raamatukogust ja kuna meile see raamat väga meeldis (kuigi me ei jõudnud seda kahjuks lõpuni lugeda), siis meie õnneks õnnestus mul Raamatukoi poest ka üks Sune raamat leida (mulle meeldivad vaid need Sune raamatud kus on sees Heiki Ernitsa pildid).

Haarasin kaasa ka ühe Saja Rahva lood sarajast oleva 'Abhaasi Munasjutte' raamatu. Maksis teine vaid 1 euro. Mulle lapsepõlves need raamtud väga, väga meeldisid, aga millegipärast polegi ma neid raamatuid Gretale kunagi lugenud. Abhaasi raamatus on (minu arvates) väga omapärased pildid mis ma olin kindel ka Gretale hästi peale lähevad. Eile lugesin talle sealt ühe loo ja kuigi ta algul ei tahtnud seda kuulata (sest tal oli mingid muud tegemised käsil), siis pärast jäi jutuga väga rahule.

Ning kui ma seal taas neid köidetud Bummi ajakirju nägin, siis ma lihtsalt ei suutnud vastu panna ja pidin endale ühe aastakäigu ostma. Maksis õnneks vaid 5 eurot nii et ei olnud üldse kallis hind lapsepõlve mälestuste eest :) 
Kuigi me peres ei räägi keegi saksa keelt, siis sellegi poolest on neid pilte põnev vaadata ja mõelda millest jutt võib käia...just nii nagu ma seda lapsepõlves tegin.
Huvitav on see, et kuigi mu ema oskas üsna vabalt saksa keelt, siis ma küll ei mäleta, et ta mulle kunagi neid ajakirju tõlkinud oleks. 
Aga nüüd on mul üks Bummi kogumik riiulil olemas ja kes teab, võib-olla õpib Greta ükspäev sakas keelt rääkima ning on siis mulle nõus neid lookesi sealt tõlkima :D

Osta.ee lehelt õnnestus mul teglikult ikka ka paar ingliskeelset raamatut Gretale hankida. Sõbranna soovitusel ostsin Arabella raamatu. Tema tütrele oli see hirmsasti meeldinud ja seega juba eelnevalt ära testitud ja heaks kiidetud :) 
Mihkel Mutt-i 'Father Christmas' jutte ma enam ei mäleta, aga plaanin selle raamatu jõulude ajal Greta raamatu adventkalendrisse panna. Sama plaan on ka 'Kuidas jõuluvana leidis endale ameti' raamatuga, kuigi selle raamatu sisu on natuke imelik. 
Väike ingliskeelne Sipsiku raamat õnnestus mul samuti Osta.ee-st leida ja kuigi seal ei ole kõik Sipsiku jutud sees, siis siiski parem kui mitte midagi.
Ühest vanaraamatu internetipoest õnnestus mul ka veel üks Ilon Wiklandi joonistustega Lindgreni raamat leida.
'Päris' raamatupoest plaanisin ma, nagu ma juba eespool mainisin, vaid ühe raamatu ja töövihiku osta, aga läks taas natuke teistmoodi. 

Lihula lilltikandi raamatu ostis mulle (minu palvel) Pete. Mul on plaan pensionieas neid lillekesi tekkidele ja sussidele tikkima hakata, nii et nüüd on mul mustrid olemas :D Raamat oli allahinnatud, ega ma muidu ei olekski seda ostnud. 


Uue Astrid Lindgreni raamatu 'Mirabell' haarasin ka kaasa. Selle raamatu pildid ei ole küll Wiklandi joonistatud, aga sellegi poolest väga ilusad. Ilus, lihtne ja armas raamat.





Eelviimasel päeval ostsin veel ka ühe DVD (Kuigi mina olen seda filmi juba kinos näinud, siis Pete oli nõus seda minuga koos vaatama) ja Gretale matemaatika töövihiku (ta küll läheks Eestis alles 3.klassi, aga kuna nad on siin Inglismaal juba ka suure osa Eesti 4. klassi materjalist läbinud, siis ülesanded talle otseselt raskusi ei valmista. Kuna aga ülesanded on teistsuguse ülesehitusega, kui ta on harjunud, siis on tal neid Eesti töövihikuid päris huvitav lahendada. Ma pean küll tunnistama, et mõnedest ülesannetest on mul endal raske aru saada, et mida nad küsivad või tahavad saada :))
Petele aga leidsin ma sellise õpiku.
Sirvisin sisu ja tundus väga asjalik olevat. 
Seda saab soovi korral ka Greta tulevikus kasutada 

Raamatuid saime me ka kingituseks, või siis õigemini Greta sai (pildistamise ajal ei leidnu ma kiiruga ühte raamatut ülesse). Suured tänud taaskord kinkijale ;). 

Greta suureks lemmikuks on saanud Pere ja Kodu ajakirja Ripsik ristsõnad. Kuna mul oli kodus paar vana Pere ja Kodu ajakirja, siis ma ükskord hakkasin neid ristsõnu temaga tegema ja nüüd pusib ta nende kallal ka üksinda hea meelega. Eks ma ikka ole samal ajal kuskil ta läheduses, et ta vajadusel abi saaks küsida, aga minu üllatuseks saab ta täitsa hästi hakkama. Keeleõppe jaoks ideaalne vahend.

Eestis käies otsisin ema juures kõik vanad Pere ja Kodu ajakirjad ülesse ning rebisin Ripsikud välja, nii et nüüd on meil neid Ripsikuid küll vist lausa aasta jagu varuks. 


Kuna ma läksin Eestis nende Lindgreni ja Wiklandi raamatutega taas hoogu, siis mõtlesin jälle, et peaks ikka neid raamatuid ka ingliskeelsetena hankima. Neid saaks Gretagi ise uuesti lugeda, kui tuju peale tuleb, ning hiljem oma lastele pärandada. Selle võrra ikkagi erilised, et ega neid siin Inglismaal ju poes ei müüda (no Lindgreni klassikalised raamatud on ikka ka inglise keelde tõlgitud, aga illustratsioonid on kahjuks teiste kunstnike poolt tehtud). Tänu Amzonile on meil aga nüüd sellised raamatud kodus (Ok, üks neist on küll saksa keeles, aga kuna mulle selle raamatu pildid õudsalt meeldivad ja seda raamatut ei olegi inglise keelde tälgitud ning eesti keeles ka võimatu teiseringiturul kätte saada, siis saame nüüd vähemalt pilte saksakeelsestki raamatust vaadata). Täna just tellisin ühe raamatu veel juurde. 

Sellest tuli küll nüüd üks hirmus pikk raamatupostitu, aga las siis olla. Mul on tegelikult veel üks tore lasteraamat mida Eestis olles nägin ja mis nii äge välja nägi, ag eks ma tee seda siis mõnes teises postituses.

Oma eelmisest Raamatukoi poe külastusest kirjutasin ma SIIN.

Monday, 27 August 2018

TAGASI KODUS

Nagu mu eelmisest postitusest järeldada võisite, siis oleme Eestist tagasi kodus. 
Mul on Eesti reisudega alati samad tunded. Selline 'love and hate' suhe, kuigi kui täpsem olla, siis siiski ilma suurema vihata... aga ka ilma suurema armastuseta. Võib olla oleks tegelikult õigem öelda, et Eesti reisid on minu jaoks alati väga emotsionaalsed. Üks hetk hõljud lainete peal ja juba järgmine hetk kallatakse sind külma veega üle. 

See on mulle nii harjumatu ja ebameeldiv kuidas osad inimesed võtavad endale õiguse teisi sõimata, nende peale käratada või siis, näiteks, su lapsele loengut lugema hakata ja seda täiesti ilma põhjuseta. Ma ei kordagi puutunud kokku sellise käitumisega siin Inglismaal, või kus tahes mujal riigis kus me reisinud olema, aga Eestis piisab ka juba kahest nädalat, et midagi sellist kogeda. Ja kuigi see on pealtnäha väike asi ja enamus kohalikke ei pane vist seda isegi tähele, siis teistsugusest keskkonnast tulles torkab see kahjuks üsnagi valusasti silma ja südamesse. 

Või kui ma kuulen lasteaiaõpetajat rääkimas, et neil lasteaias ujumistunnid poiste ja tüdrukute jaoks eraldi, sest poisid ju ikka tahavad rohkem päris trenni teha... ning ta ei näe selles midagi kummalist! 

Mustanahaliste ja liikluskultuuri teemat ei tasu üldse puudutadagi.

Ja seal kõrval on jälle nii tore kokku saada pere, sõprade ja tuttavatega. Ning kohtuda ka täiesti uute fantastiliste inimestega (tervitused sulle Piret :-) ). Raamatupoed on samuti endiselt ühed me lemmik kohad ning muidugi jäätis, jäätis ja veel kord jäätis!

Vanalinnas on samuti aastast aastasse tore turistitada, eriti veel kui ka Pete meiega koos saab olla. Ei tea kas vanalinnast ongi üldse võimalik kunagi ära tüdineda?
Kuigi mul Eestis olles on tihti selline üksikema tunne, sest Petel ei ole võimalik meiega tavaliselt Eestisse kaasa tulla, siis Gretaga kahekesti on väga mõnus koos ringi konnata ja uusi ning vanu paiku külastada. Ta on meil alati suurepärane reisisell olnud. 

Samas just Eestis olles, saan ma kodus (ema juures) ta peale tihti asjata pahaseks, või olen tema peale kärsitu ilma et ta midagi valesti teeks. See on kombinatsioon minu väsimusest (sest Eestis olles tuleb tahes tahtmata kahe nädala sisse palju asju ära mahutada ja kuna mul autot ei ole, või õigemine ma ei ole nõus Eestis autoga sõitma, siis on palju rabelemist ja ringi jooksmist), koduigatsusest ja üles-alla tunnetest Eesti vastu. Mul justkui ei ole Eestis kunagi piisavalt õhku ja endiselt on mingi alateadvuses olev hirm, et ma ei pääse sealt enam minema. Samuti on Eesti minu jaoks liiga väike ja tühi. Seda mitte üldse negatiivses mõttes Eesti vastu, vaid mina lihtsalt olen selline, kes eelistab suuremat keskkonda ja avaramaid piire. Kohta kus alati on midagi teha ja kuhugi minna ning sinu ümber inimesed keda sa küll ei tunne, aga kes sinuga suhtlevad kui omaga. 

Mul on tunne, et kui me Eestis nii tihti ei käiks, siis oleks mu tunded ehk mõneti teised. Minu jaoks on need reisid juba nii rutiinseks kujunenud, aga kuna Greta väga igatseb ja tema jaoks on Eesti reisid väga tähtsad nii keeleliselt, kui ka Eesti poolsete sugulastega kohumise pärast, siis vähemaks me neid reisi jätta ei plaani. Eesti on ju alati olnud osa ta lapsepõlvest ja on seda ka edasi.

Aga jah, on nagu on. Oleme nüüd taas tagasi kodus ja õnnelikud. Elu läheb edasi :)

Ka väikesele Jostenile oli meie Eesti reis väga stressirohke. Pete ütles et esimene nädal, kui me Gretaga ära olime, oli kohe näha et ta meid igatses. No eks tal oli nats imelik tõesti äkki kõik päevad üksi kodus olla, kui tavaliselt meist keegi ikka ka keset päeva kodu on olnud. 
Siis ühel õhtul pidi Pete kauem tööl olema ja kui ta koju naasis ei olnud Jostenit kodus (teistel päevadel ootas teda õhtuti kas siis juba ukse juures, või magas Greta voodis). Pete otsis teda õuest nagu segane mitu tundi taga, aga ilma tulemuseta. Loomulikult olime ka meie Eestis seda uudist kuuldes väga mures ja ma juba mõttes proovisin leppida sellega, et ta on auto alla jäänud. Õnneks siiski nii hull asi ei olnud ja Josten ilmus ise südaöösel välja. Ju ta vaatas et keegi ei tule talle õhtusööki andma ja otsustas ise välja jahile minna.

Järgmisel kahel päeval lukustas Pete ta koju kinni, sest me ei saanud riskida sellega, et ta Pete Eestisse lennu päevaks taas ära kaob.
Korvi ronis ta ise omal vabal tahtel :)
Ühel sellisel päeval õnnestus tal end meie magamituppa kinni vangistada. Kuigi ta ei ole seda varem teinud, siis arvatavasti hüppas ta ukselingi peale ja avas sedasi ukse ning kuna meie magamistoa uks on kahjuks selline mis avades kohe ise kinni jookseb, siis ei saanud ta loomulikult pärast enam meie toast välja. Kui Pete töölt koju tuli kuulis ta kohe suurt mjäugumist ning nägi, et Josten ei olnud oma sööki ära söönud, seega võis järeldada, et ta oli kogu päeva toas ilma söögi ja tualetita kinni istunud. Võite vaid ette kujutada mis vaatepilt Pete hiljem tuppa astudes avanes...

Nii et Josten koges omajagu stressi juba enne seda, kui ta tema jaoks uude ja tundmatusse kassihotelli jõudis minna. 

Kui Pete, meist päev varem, Eestist naases ja Josteni kassihotellist koju tõi, siis Jostenil oli kõht lahti, ta oksendas ja keeldus sööki söömast. Ka järgmisel päeval kordus sama lugu ja arvata võis, et ta polnud kogu selle aja seal kassihotellis midagi söönud. Välja nägi ta ka väga kõhn. Me olime ise juba lennujaamas, kui Pete teatas, et viib Josteni loomaarsti juurde. Meie Gretaga olime muidugi väga mures, aga õnneks jõudis loomaarst Josteni enne üle vaadata kui me lendama hakkasime. 

Loomaarsti arvates tundus Josten söömatusele vaatamata igati OK olevat ja kirjutas talle välja vaid mingi probiootikumi möksi. 
No seda möksi oli üsna võimatu talle muidugi sisse sööta, sest kui ta ei söö isegi tavalist töitu, siis miks ta peaks mingit vastikut möksi süüa tahtma. Ma küll pigistasin talle seda otse suhu, aga vahet ei olnud, sest iga kord kui ma seda tegin oksendas ta selle uuesti välja. Lõpuks jätsin selle piinamise järele ja proovisin talle hoopis meelepärast sööki leida. No ausalt, mind oleks võinud vabalt kasside Jamie Oliveriks kutsuma hakata, sest polnud vist asja mida ma talle ei oleks pakkunud või valmistanud. Josten aga vaid nuusutas natuke siit ja sealt, õnneks vett ikka vahel jõi, ja oligi kogu lugu. Samas ise ta oli üsna ergas ja tahtis hirmsasti õue minna, ehk siis kui nii kleenuke ei oleks olnud, siis poleks arugi saanud et tal midagi viga oleks. 
Beebi oma issiga
Eelmiseks reedeks ei olnud Josten ikka veel korralikult sööma hakanud ja ma seadsin temaga taas sammud loomaarsti juure. Möödunud oli juba nädal (sellest ajast kui ta hotelli läks) ja kass ikka veel ei näitanud paranemise märke. Kõht endiselt lahti, kuigi enam ei oksendanud (välja arvatud  siis, kui ma talle seda vastikut möksi proovisin anda)
Loomaarst ütles, et kui ees ei oleks pikki pühasid (meil nimelt olid sel nädalalõpul ja esmaspäeval pikad pühad), siis ta eriti ei muretseks ta pärast, aga kuna Josten ei ole ikka veel sööma hakanud, siis ta ei julge teda kolmeks päevaks ilma loomaarsti järelvalveta jätta (OK meil on siin ka hädaolukorra loomakliinikuid, aga ikkagi). Lõpuks otsustasime loomaarstiga koos, et laseme talle teha iiveldusevastase süsti ning välja kirjutada antibiootikumid. 

See süst Jostenile küll üldse ei meeldinud, AGA paistis olevat väga tõhus, sest kohe kui me loomaarsti juurest koju jõudsime tormas Josten söögikausi juurde ja hakkas sööma. Süsti mõju pidi küll vaid 24 tundi kestma, aga õnneks jätkas Josten söömist ka järgmisel päeval ning täna ta vit ei olegi suurt midagi muud teinud kui vaid söönud :). Kaalu on k silmnähtavalt juurde võtnud ja paistab et selleks korraks on vist kogu jama lõppenud.

Vaene kassike-nii palju stressi!
Üks asi on kindel, sinna 'võõrasse' kassihotelli me teda enam tagasi ei vii ja meil on nii kurb meel, et me sel korral üldse olime sunnitud seda tegema. Ta oli juba üsna ilusti oma teises hotelliga ära harjunud, kuigi eks need hotellitamised nagunii ole talle ikka stressirohked. Õnneks ühtegi teist pikaajalist reisi meil nii pea ees ei ole, kuigi paariks ööks on ta paari kuu pärast ikkagi sünnitud taas hotelli minema. No õnneks sinna on veel aega. 

Nüüd aga hakkan ma tasapisi siia blogisse Eesti reisi postitusi postitama. Suurem osa saavad küll olema pildipostitused, sest mingit erilist huvitavat juttu mul teile kirjutada ei ole, aga eks pildid räägi ka juba ise midagi. 

EDIT: Lugesin just ühte artiklit mis selle minu postitusega hästi kokku läheb. Artiklit saate lugeda SIIT.https://novaator.err.ee/855292/tiiu-kuurme-ulbed-inimesed-varjutavad-head-eestlased

Saturday, 25 August 2018

LENNUKIPARDAL

Lennukis teel Tallinnast Londonisse.

Pardal pakutakse reisijatele parasjagu süüa ja juua. Meie ees istuv noor eestlanna tellib suhkruvaba Sprite-i. Talle vastatakse, et kahjuks me pardal suhkruvaba Sprite-i ei müü. Naine palub siis suhkruvaba kokakoolat. Lennuemand otsib natuke aega oma kärus, suhtleb kiirelt mingite viipemärkide abil lennuki teises otsas asuva kolleegiga ning on seejärel taas sunnitud vastama, et kahjuks ei ole neil ka suhkruvaba koolat naisele pakkuda. 

Samal ajal otsib teine lennuemand käru kõik sahtlid hoolikalt läbi et naisele mingit teist suhkruvaba jooki leida. Isegi mina satun juba vaikselt hoogu, et naisele sobilik jook leitaks ning peaaegu olen juba lennuemandale ütlemas, et see kolmandas sahtlis olev light tonic water peaks vist ka suhkruvaba olema. Enne aga kui ma seda teha jõuan teatab lennuemand naisele kahetsusega, et neil on talle vaid mullivett pakkuda.  
Noor naine vastab selle peale reipalt et OK, ma võtan siis mullivee ja Kit-Kat-i!!!

Valmistused demostratsiooniks