Friday, 29 June 2018

KUUMALAINE

Nädal kuumust seljataga ja praeguste andmete kohaselt kaks veel ees. Õnneks enamus öid ja ka mõned hommikud on siiski jahedad ja annavad seega võimaluse maja maha jahutada ja natuke hinge tõmmata.

Wednesday, 27 June 2018

SUGULASTEGA SUVE NAUTIMAS 2

Eelmises postituses mainisin, et käisime Pete venna juures ja lubasin sellest eraldi postituse teha. Mitte et mul sellest väiksema ringi sugulastega kokkusaamiset midagi erilist või huvitavat kirjutada oleks, vaid tahan lihtsalt mälestuseks need pildid ka blogisse panna.

Pete venna juurde tulid kokku peale meie veel Pete vanemad ja Pete onu oma naisega. Kutsutud oli ka Pete noorem õde koos perega, aga kahjuks ei olnud nad sel päeval vabad. Kuna Pete isa selg tegi talle ikka veel nii palju haiget et ise ta ei oleks saanud autot juhtida, siis pakkusime neile küüti.

Pete venna perel on hästi ilus aed. Eks üheks selleks põhjuseks ole ka see, et Pete vennanaine on aednik. Mul on hädasti ta abi vaja meie aia disainimisel ja ta lubaski järgmine kord kui meile külla tuleb mind nats sel teemal aidata. Me oleme siin juba peaaegu 3 aastat elanud, aga me pole aiaga veel midagi ette võtnud. Mitte et ma tahaks siia mingit iluaeda luua, aga paar väikest põõsakest ja mõned lilled, sellele lisaks mis meil siin juba on, ikka.

Aga nüüd lihtsalt pildid




Greta ja koer Elsa palli mängimas

















See on vaikselt juba natuke nagu traditsiooniks saanud, et me suviti Pete venna juures külas käime (nad elavad meist kuskil 30-40 min autosõidu kaugusel, ehk lähedal). Avastasin, et 2016 aasta pildid ongi jäänud blogisse panemata. Parandasin selle vea ära ja neid pilte saab nüüd näha SIIN.

Tuesday, 26 June 2018

NÄDALALÕPPUDEST JA MUUD JUTTU

Meil oli siin üleeelmisel nädalalõpul isadepäev. Tavaliselt ei ole meil kombeks isadepäeva puhul mingeid pidutsemisi korraldada, aga kuna Pete isal on hetkel selg kahest kohast murtud (jaaaa, ma tean, see kõlab hullemini kui tegelikult asi on :)), siis otsustasime isadepäeval Pete vanemate juurde minna ja neile ise lõunasöögi valmistada. 

Mis Pete isa selga aga puutub, siis tal õnnestus mõnda aega tagasi kukkuda ja mingi kondike seljas talle teadmata ära murda. Selg tegi talle küll pärast kukkumist valu, aga luumurdu ei osanud keegi kahtlustada. Nüüd üsna hiljuti kukkus ta aga uuesti ning kuna sel korral saadeti ta x-ray-sse, siis avastati uuele luumurrule lisaks ka see vana. Valu on sel korral kordades tugevam ja vaene mees elabki hetkel vaid valuvaigistite abil ja ootab et luud ise kinni kasvaks (üks juba peaegu ongi). Mõtlesimegi siis sel korral isadepäeva natuke teistmoodi tähistada ja neile üks lõunasöök nende endi kodus valmistada.
Isadepäevale lisaks oli ka samal päeval Pete ema sünnipäev ja kohe järgisel päeval sai ka Pete õemees aasta võrra taas vanemaks, ehk siis koogisöögi ajaks liitus meiega ka Pete õepere kes põhimõtteliselt Pete vanemate majast üle tee elavad.

Päev varem oli Ritsik oma blogis joomisest kirjutanud ja üks lugeja, kes arvatavasti samuti UK-s elab, sest ta mainis isadepäeva, kirjutas, et tema jaoks on seda väga imelik näha et siin isadepäeva eel inimesi oma isadele alkoholi kingituseks innustatakse ostma (jutt käis mingist veebikaubamaja reklaamist). Ta mõtiskles, et võib olla tal lihtsalt mingi nõukaajatrauma selle alkoholiga. 

Hakkasin siis mõtlema, et mulle endale pole siin kunagi alkoholireklaamid silma jäänud. Ma ei ütle et neid ei ole, vaid et ma ei ole neid märganud, sest kui neid ka on, siis ei karju nad sulle otse näkku. Samas jõulude või isadepäeva eelsetes kangema kraami reklaamides ei näe ma ka midagi erakordset või ohtliku. 

Muideks Pete isa küsis ka meilt sel korral isadepäevaks pudeli punast veini ja see oli midagi sama tavalist või normaalset nagu ta oleks küsinud paari uusi sokke (mida ta ka küsis, aga kuna Pete õde oli juba suure hunniku ostnud, siis polnud meil mõtet neid veel juurde osta :))Vein ja õlu on kui karastusjooks ja nende joomise peale ei pilguta keegi isegi mitte silma. Need joogid kuuluvad iga tavalise koosviibimise või seltskonna juurde ja see pole ka mingi patt kui sa alkoholi koos lapsega ostmas käid (teema mida Eveliis oma blogis täna puudutas)

Arusaadavalt ei räägi ma siin joodikutest ja nende lastest, või juba niigi vintis vanematest kes lastega alkojahile lähevad. Loomulikult on ka neid inimesi kes alkoholi kuritarvitavad ja kes ühel või teisel põhjusel joovadki kas liiga palju korraga või liiga tihti, aga klaasike veini õhtusöögi kõrvale kellegist küll veel joodikut ei tee või patuna kirja ei lähe. Külla minnes näiteks on veinipudel esimene asi mis kaasa võetakse.

Nii et eks nii nõukaaeg, kui ka praegune alkoholi tarbimise olukord Eestis, mõjuta selliseid tundeid ja arvamusi. Eesti ja Inglismaa puhul ongi ju tegu ka kahe erineva ühiskonnaga. Eesti poolt vaadatuna tundub ju ka näiteks osadele minu lugejatele väga imelik, et Greta koolis (ja ka paljudes teistes koolides) alkoholi lausa eksponeeritakse (jõulu- ja suvelaatadel)
Ja mitte ainult ei eksponeerita ja müüda, vaid lapsed isegi katsuvad neid pudeleid
Näiteks Greta koolis on sel laupäeval toimuvas igaaastane suur Suvelaat ja neil on alati kombeks olnud, et päev enne laata toovad lapsed kooli mingi pudeli kas siis alkoholset või mitte alkoholset jooki. Kõik need pudelid lähevd laadapäeval loosi. 
Ma saadan Greta ka reedel veinipudeliga kooli :) 

Aga nüüd tagasi meie eelmise nädala tegemiste juurde.
Käisin üks päev ühel meie tuttaval vanaproual Jenny-l külas. Tal on aias hästi ilusad roosipuud
Järgmisel päeval, kui ma Gretaga koolist tulin, leidsin ma maja eest põõsa alt kannu roosidega. Lilledega oli kaasas ka kiri kus Jenny kirjutas, et ta tahtis mulle juba minu sealoleku ajal roose kaasa anda, aga oli unustanud. Ta küll elab meist ehk vaid 4min autosõidu kaugusel, aga sellegi poolest nii armas temast, et spetsiaalselt selle sõidu ette võttis, seda enam et meil on siin hetkel taas kuumalaine ja õues tapvalt palav. Nii mõnus on vahelduseks ka 'oma aia' lilli vaasis näha.
Ühel laupäeval käisime aga järjekordset kassihotelli uudistamas. Nimelt on meil vaja Josten augustis mõneks ööks hoidu anda, aga kahjuks oli seal meile juba tuttavas kassihotellis augustiks kõik puurid ära broneeritud. Meil ei jäänudki muud üle kui kiiresti mingit teist hotelli otsima hakata. Leidsime ühe kassimaja üsna meie kandist ja läksime sellega eelnevalt tutvuma. Koht ise oli täitsa ok ja inimesed paistsid samuti hästi hoolitsevad olevat, aga eks meil natuke kurb meel oli, et Josten oma vanasse hotelli minna ei saa. Vana kohaga oli ta juba enam-vähem 'sõbraks' saanud aga nüüd taas uus koht ja uued lõhnad :( Samas õnneks peab ta sinna vaid neljaks ja mitte üheksaks ööks jääma ja küll ta hakkama saab.
Kassid elavad sellise kapikese sees kust läheb trepp alla lahtisesse 'õue' osasse. Allolevalt pildilt on näha puuri väline osa ja see kapikese osa mille ees Greta seisab.
Pärast mängisime kodus perekondlikult jalg-ja sulgpalli ning hiljem Greta ja Pete tennist...või siis mingit tennise moodi mängu :)


Eelmisel laupäeval oli aga Gretal järjekordne jalgpalliturniir. Kuna lubasin sel korral Greta ja Petega kaasa minna mängu vaatama, siis olin sunnitud laupäeva hommikul juba väga vara ärkama, et lapsele hommikusööki valmistada ja meile kõigile mingid snäkid ja muu tavaar kaasa pakkida.
Lapse turniirieelne hommikusöök
Kell 9 olime juba platsis
Kokku oli tüdrukutel 4 mängu. Kuna sel korral ei tulnud turniirile seda tüdrukut kes eelmise turniiri ajal väravas oli ja väravavahi tööga suurepäraselt hakkama sai, siis otsustas treener, et iga mängu ajal on väravas eri mängija. Greta määrati esimese mängu väravavahiks. Kiire pluusivahetus, kindad kätte ja minek
Õnneks läks nii, et kogu esimese mängu ajal (kestis kuskil 20 min) hoidis Greta tiim palli teise meeskonna värava juures ja Greta ei pidanud vaat et kordagi oma väravat kaitsma. Väravavahil on ju suur vastutus palli mitte sisse lasta ja kuna Gretal puudub igasugune väravahi koolitus või kogemus, siis ma nii kartsin et vastasvõiskonnal saab pidupäev olema. Ma ei teagi kas neil üldse ongi nii, et üks kindel tüdruk alati väravavahiks on. Minu teada nad trennis lihtsalt mängivad ja väravaid seal ka rohkem kui vaid üks või kaks. 
Under 9 team. 
Sellelt pildilt on näha kui pikk Greta ja ta sõbranna on võrreldes teiste tüdrukutega. Kaks tüdrukut on siin küll aasta nooremad, ehk siis nooremas klassis, aga ülejäänud on  kõik Y4-s nagu Gretagi.
Greta oma parima sõbrannaga
Koju tuldi ühe võidu, kahe viigi ja ühe kaotusega. Ega sellised turniirid ongi kõige paremad mängu harjutamise ja õppimise võimalused. Trennis taod küll palli, aga see õige mäng ja oskuste õppimine toimub ikkagi turniiridel.
Igal juhul Greta jäi rahule ja talle meeldis, kuigi parem oleks olnud kui ilm nii kuum ei oleks olnud. 
Natuke omadega läbi oli ikka ka, aga üllataval kombel suutis  sellegi poolest veel restoranis ja poodides käia ning hiljem isegi Petega rattaga sõitma minna (no Pete tegelikult jooksis ja Greta sõitis rattaga).

Järgmisel päeval (eelmisel pühapäeval siis) läksime aga Pete vennale külla Sellest teen ma eraldi postituse, et mitte seda postitust piltidega lõhki ajada. 
Josten muidugi eriti vaimustatud nendest nädalalõppudest ei ole, kui me suurema osa päevast kodust ära oleme, sest siis ei pääse ta päeval õue mängima. Õnneks on ta meil aga väga leplik kassike ja suurt ei nurise. Võtab mis antakse ja on rahul.
Lugesin alles hiljuti taas kellegi blogist (isegi ei mäleta enam kelle), paaridest kes FB-s ja Instas oma üliõnnelikku suhet eksponeerivad, aga kelle piltide taga tegelikult mäda suhe peidus on.
Ma peale selle postituse lugemist ei julgenudki enam seda pilti minust Petega sotsiaalmeedias jagada, sest pärast veel hakatakse kahtlustama, et ja ja, nunnu pilt küll, aga suhe kindlasti mäda
...eriti veel kui nad Pete tassil oleva teksti esimesi ridu loeva :D :D


Monday, 25 June 2018

MALLORCA JUTT JÄTKUB

Proovin enne kui me Pete venna juurde külla läheme taas ühe väikese Mallorca postituse siia postitada. Sel korrast siis pildid meie rannakülastustest. Ega me tegelikult iga päev rannas ei käinudki. Kuna olime reisil vaid nädala (sellest täitsa piisas), siis osadel päevadel päevitasime hotelli basseini ääres või reisisime niisama natuke ringi. 

Randa sai meie hotellist kas tasuta hotelli minibussiga, taksoga või jalutades. Meie kasutasime randa minnes sel korral enamuses hotelli minibussi, aga eelmisel aastal mäletamist mööda ka paaril korral taksot. Tagasi tulime samuti enamustel kordadel minibussiga, aga kuna minibuss käis vaid täistundidel ja kella 3 ja 4 ajal ei käinud üldse, siis  kasutasime hotelli tagasisõiduks ka vahel taksot. Sõit kestis kuskil 4 min.

Hommikul minibussi väljumist ootamas
ja hiljem taksot 

Peguera ostutänav mille moodustasid suveniiri ja niisama pudi-padi poed vaheldumisi restoranide, baaride, mini supermarketite ja hotellidega 




Kõik kohad ja isegi poodide müüjad olid meile juba nii tuttavad, et meil ei olnud suurt midagi enam seal kandis avastada või imetleda. Samas jälle kui midagi vaja oli (taksopeatust, pangaautomaati, gluteenivabu tooteid jne), siis teadsime kohe kuhu sammud seada ilma et oleksime pidanud palavuses lõputult ringi kappama.
Kommitutud

Siit pildilt ei paista välja, aga need apelsiinid olid hiiglama suured
Kui poes maksis 5 liitrine pudel vett 99 senti, siis hotellis maksis liitrine pudel pea 7 EUROT ja väike pudel vett või karastusjooke 3.50!!! Kuna meie tedsime seda juba ette, siis meid see ära ei ehmatanud, aga jube kirves hind ikka küll. Õnneks hommikusöögi juurde sai nii vett, mahla, kohvi, teed, kui ka sampust täiesti tasuta. 


Kuna Greta veedab rannapuhkuste ajal enamuse ajast vees, siis me oleme talle tavaliselt alati mingi täispuhutava ujumis'rõnga' reisil olles ostnud. Ka sel korral oli me esimeseks eesmärgiks Gretale mingi ujumis'rõngas' muretseda. 4Mulle meeldisid väga need suured ükssarved :), aga kuna 'rõngas' pidi olema selline mis hotelli basseinis ka teistele suplejatele ruumi jätaks, siis otsisime midagi väiksemat. 
Valik oli muidugi väga suur, aga sellele vaatamata oli Gretal seda õiget 'rõngast' raske leida (no ja me ikka vaatasime ka selle pilguga, et asi liiga kallis ei oleks)

Lõpuks õnnestus meil ühest väikesest toidupoest riiuli tagumisets nurgast üks delfiin leida. Just midagi sellist mida Greta oma vaimusilmas igalt poolt otsinud oli. 


Ühel päeval olid rannas lained eriti suured ja siis oli selle delfiiniga lausa lust ja lillepidu mööda laineharjasid rallitada.

Isegi mina käisin delfiiniga ujumas :)

Väga mõnus oli, kuigi delfiini 'õmblused' äärtes kriipisid pidevalt mu nahka. Ma ei tea kuidas küll Greta seda kriipimist päev päeva järel suutis kannatada? Ma isegi ei kuulnud kordagi, et ta selle üle kurtnud oleks, samas kui mul olid reied peale ühte ujumist juba nats marraskil.

Mina võin rannapuhkusel tegelikult vabalt ka nii käia, et kordagi vette ei lähe. Mind otseselt see ujumine ei kutsu, kuigi iga kord kui ma olen vees ära käinud, on pärast väga mõnus tunne. Ma ei teagi miks see nii on, lihtsalt kogu see vette minemine tundub alati nii vaevalise protsessina ja mulle ei meeldi eriti pärast ka märgade päevitusriietega olla. Samas ma ikka olen igal puhkusereisil vähemalt korra vees käinud ja nii ka sel korral. Seal meie rannas on veel ka see hea asi, et ei pea üldse sügavasse vette minema. Allapõlve vees löövad lained juba vaat et üle pea ja saab vabalt sulistada.
Vesi oli ka mõnusalt soe, nii et jäime väga rahule.


Greta meistriteos
Eelmine aasta kirjutasin ma kuidas politse rannas mustalt töötavaid hiinlannasid jahtis. Sel korral nägin ma vaid ühte päevitajate vahel jalutavat hiinlannat massaaži pakkumas. Küll aga oli taas kohal meile juba tuttav puuviljamüüja, kes kõva häälega 'Ananas, wassermelonen, kokosnuss' karjus. Tema äri õitses kõige paremini keskpäeva paiku. 
Meie jätsime puuviljad vahele ja jahutasime endid lõuna ajal hoopis jäätistega. Minu lemmik oli sel aastal kotike väikeseid mahlajäätiseid. 
Neid individuaalseid plastmassist jäätisepulki oli küll väga valus vaadata, aga mis teha, minu jaoks oligi valik vaid ühe arbuusikujulise jäätise ja nende mahlajäätiste vahel ja see arbuusi oma mulle eriti ei maitsenud.