Monday, 25 June 2018

MALLORCA JUTT JÄTKUB

Proovin enne kui me Pete venna juurde külla läheme taas ühe väikese Mallorca postituse siia postitada. Sel korrast siis pildid meie rannakülastustest. Ega me tegelikult iga päev rannas ei käinudki. Kuna olime reisil vaid nädala (sellest täitsa piisas), siis osadel päevadel päevitasime hotelli basseini ääres või reisisime niisama natuke ringi. 

Randa sai meie hotellist kas tasuta hotelli minibussiga, taksoga või jalutades. Meie kasutasime randa minnes sel korral enamuses hotelli minibussi, aga eelmisel aastal mäletamist mööda ka paaril korral taksot. Tagasi tulime samuti enamustel kordadel minibussiga, aga kuna minibuss käis vaid täistundidel ja kella 3 ja 4 ajal ei käinud üldse, siis  kasutasime hotelli tagasisõiduks ka vahel taksot. Sõit kestis kuskil 4 min.

Hommikul minibussi väljumist ootamas
ja hiljem taksot 

Peguera ostutänav mille moodustasid suveniiri ja niisama pudi-padi poed vaheldumisi restoranide, baaride, mini supermarketite ja hotellidega 




Kõik kohad ja isegi poodide müüjad olid meile juba nii tuttavad, et meil ei olnud suurt midagi enam seal kandis avastada või imetleda. Samas jälle kui midagi vaja oli (taksopeatust, pangaautomaati, gluteenivabu tooteid jne), siis teadsime kohe kuhu sammud seada ilma et oleksime pidanud palavuses lõputult ringi kappama.
Kommitutud

Siit pildilt ei paista välja, aga need apelsiinid olid hiiglama suured
Kui poes maksis 5 liitrine pudel vett 99 senti, siis hotellis maksis liitrine pudel pea 7 EUROT ja väike pudel vett või karastusjooke 3.50!!! Kuna meie tedsime seda juba ette, siis meid see ära ei ehmatanud, aga jube kirves hind ikka küll. Õnneks hommikusöögi juurde sai nii vett, mahla, kohvi, teed, kui ka sampust täiesti tasuta. 


Kuna Greta veedab rannapuhkuste ajal enamuse ajast vees, siis me oleme talle tavaliselt alati mingi täispuhutava ujumis'rõnga' reisil olles ostnud. Ka sel korral oli me esimeseks eesmärgiks Gretale mingi ujumis'rõngas' muretseda. 4Mulle meeldisid väga need suured ükssarved :), aga kuna 'rõngas' pidi olema selline mis hotelli basseinis ka teistele suplejatele ruumi jätaks, siis otsisime midagi väiksemat. 
Valik oli muidugi väga suur, aga sellele vaatamata oli Gretal seda õiget 'rõngast' raske leida (no ja me ikka vaatasime ka selle pilguga, et asi liiga kallis ei oleks)

Lõpuks õnnestus meil ühest väikesest toidupoest riiuli tagumisets nurgast üks delfiin leida. Just midagi sellist mida Greta oma vaimusilmas igalt poolt otsinud oli. 


Ühel päeval olid rannas lained eriti suured ja siis oli selle delfiiniga lausa lust ja lillepidu mööda laineharjasid rallitada.

Isegi mina käisin delfiiniga ujumas :)

Väga mõnus oli, kuigi delfiini 'õmblused' äärtes kriipisid pidevalt mu nahka. Ma ei tea kuidas küll Greta seda kriipimist päev päeva järel suutis kannatada? Ma isegi ei kuulnud kordagi, et ta selle üle kurtnud oleks, samas kui mul olid reied peale ühte ujumist juba nats marraskil.

Mina võin rannapuhkusel tegelikult vabalt ka nii käia, et kordagi vette ei lähe. Mind otseselt see ujumine ei kutsu, kuigi iga kord kui ma olen vees ära käinud, on pärast väga mõnus tunne. Ma ei teagi miks see nii on, lihtsalt kogu see vette minemine tundub alati nii vaevalise protsessina ja mulle ei meeldi eriti pärast ka märgade päevitusriietega olla. Samas ma ikka olen igal puhkusereisil vähemalt korra vees käinud ja nii ka sel korral. Seal meie rannas on veel ka see hea asi, et ei pea üldse sügavasse vette minema. Allapõlve vees löövad lained juba vaat et üle pea ja saab vabalt sulistada.
Vesi oli ka mõnusalt soe, nii et jäime väga rahule.


Greta meistriteos
Eelmine aasta kirjutasin ma kuidas politse rannas mustalt töötavaid hiinlannasid jahtis. Sel korral nägin ma vaid ühte päevitajate vahel jalutavat hiinlannat massaaži pakkumas. Küll aga oli taas kohal meile juba tuttav puuviljamüüja, kes kõva häälega 'Ananas, wassermelonen, kokosnuss' karjus. Tema äri õitses kõige paremini keskpäeva paiku. 
Meie jätsime puuviljad vahele ja jahutasime endid lõuna ajal hoopis jäätistega. Minu lemmik oli sel aastal kotike väikeseid mahlajäätiseid. 
Neid individuaalseid plastmassist jäätisepulki oli küll väga valus vaadata, aga mis teha, minu jaoks oligi valik vaid ühe arbuusikujulise jäätise ja nende mahlajäätiste vahel ja see arbuusi oma mulle eriti ei maitsenud. 

Thursday, 21 June 2018

HOTELLIKASS

Sel korral lendasime Mallorcale taas Heathrow 5 lennujaamast. Terminaal 5-st lendavad välja ja sisse vaid British Airways lennud. Tegu on meeletult suure teminaaliga. Lugesin just et neil on 158 check-in kassat ning nende pagasilindi süsteem on suurim maailmas. Kiire pagasilint on 8km pikk ja normaalse kiirusega lint 18km ning tunnis käsitletakse üle 4000 pagasi. 

Päeva jooksul läbivad terminaali tuhanded inimesed, aga iga kord kui meie oleme seal olnud tundub meile check-in ja turvakontrolli ala peaaegu et tühjana. Inimesi muidugi on, aga kas siis tänu sellele, et terminaali hoone ise nii meeletult suur on, või et kõik toimib väga ladusalt ja kiirelt nii check-in kui ka turvakontrolli alal, on meile jäänud mulje nagu oleks tegu hästi tühja ja stressivaba lennujaamaga. Ootesaalis on muidugi vaatepilt juba hoopis teine, aga kuna seal ei olegi vaja enam midagi muud teha kui oma lendu oodata ja soovi korral shoppata või süüa, siis meie jaoks ei ole vahet kas saal on tühi või täis. 
Paar lennukiaknast tehtud pilti ka, mulle ju hirmsasti meeldib selliseid pilte teha :) Need siis juba Mallorca kohal lennates. 


Palma lennujaama maandudes oli tunne nagu oleksime koju jõudnud. Kõik tundus nii tuttav ja sellest sõltuvalt siis ka kodune. Kuna tegu on meie mõistes tillukese lennujaamaga, siis teadsime täpselt kuhu minna ja mida teha. Londoni lennujaamadest oleme me küll juba sadu kordi läbi sõitnud, aga lennujaamade plaane pole me sellegi poolest veel suutnud selgeks saada. Neid plaane muidugi muudetakse ka pidevalt ning tehakse igasugu juurde ja ümberehitusi ning see ei ole mingi ime kui sa siis ühel hetkel leiad ennast justkui täiesti uues lennujaamas. 

Lendasime sel aastal pealelõunase lennuga ja jõudsime hotelli alles õhtul peale kella 7-t. Kaotasime küll ühe päeva basseini ääres, aga vähemalt ei pidanud me poole öö ajal ülesse ärkama ja unisena ning väsinuna puhkust alustama. 

Me olime vaevalt lennujaamast hotelli jõudnud, kui Greta SUUREKS rõõmuks oli talle tuttav hotellikass teda juba ukse juures tervitamas. Puhkuse ajal ei möödunud päeva kui Greta ei oleks kassi mitu korda päevas silitamas käinud ja teda toitnud. Tegelikult oli hotelli õuel sel korral kasse koguni kaks, aga see oranzikas oli muidugi Greta lemmik. Me Petega juba vahepeal kommenteerisime, et ta paitab ja nunnutab seda hotellikassi palju rohkem kui oma kassi kodus. 




Hommikuti toitis Greta kasse singiviiludega


Ühel õhtul leidsime me Greta mingit linnukest nunnutamas. Ei teagi kas tegu oli mingi haige linnuga, kes hotelli trepile puhkama jäi, või oli ta lihtsalt üks hulljulge uudistaja. 




Eelmise aasta kassipildid on SIIN.

Wednesday, 20 June 2018

NELI NÄDALAT VEEL


Kaks viimast kuud enne kooliaasta lõppu on alati väga kiire aeg koolilaste jaoks. Greta koolis ei ole kunagi kooliaasta viimastel nädalatel olnud niisama virelemist ja lihtsalt aja surnuks löömist. Toimuvad spordipäevad, ujumis gala, näitusteõhtu, suvelaat, klasside vahetuspäev, igasugu erinevad kontserdid ja esinemised ning sellele lisaks ikka ka kogumahus normaalne õppetöö.

Eile toimus kooli vanemate klasside spordipäev. Eelmisel aastal sattus just spordipäeva ajal olema meeletult kuum ilm ja kool oli seega sunnitud spordipäeva uuele kuupäevale edasi lükkama. Sel korral oleks peaaegu sama asi juhtunud, aga õnneks andis ilm siiski armu. Õues oli küll väga, väga soe, aga päike püsis õnneks suurema osa päevast pilev taga ja andis lastele võimaluse ilma suurema piinata terve päeva sportida (neil on ju spordipäev kahes osas-hommikul ja pealelõunat paar tundi).

Mulle nii meeldib kuidas siin on sport kõigile lastele kättesaadavaks tehtud. Innustust ja tuge ei saa mitte ainult need, kel spordi peale annet, vaid innustatakse ja hinnatakse ka neid lapsi kel jalad palju aeglasemalt liiguvad. Kui andekamad ja osavamad jooksevad esikoha peale, siis aeglastema laste võiduks on juba pelgalt osavõtt ja mitte alla andmine ning seda tunnustatakse sama palju kui võidu karikat. Ja just tänu sellele võtavad erinevatest jooksuvõistlustest osa suurem enamus lapsi (kõik jooksud ei ole kohustuslikud).


Harukorde nähtus pole ka selline vaatepilt
või kui kõige aeglasema või väsinud jooksjaga liituvad kuni lõpujooneni ta klassikaaslased. 
Sel korral läks näiteks üks õde oma nooremale vennale 'appi' jooksma ja temaga liitusid ka kõik õe sõbrannad ning ma ei teagi miks, aga mind alati liigutavad pisarateni sellised väikesed asjad ja momendid. 
Jumal tänatud, et lapsevanemaid Ujumis Galale ei lasta, sest ma leiaks kindlasti ka seal midagi mille pärast pisaraid poetada.

Uskumatu et 4 nädala pärast lõpetab Greta juba Y4 ja tal ongi vaid veel kaks aastat järgi algkoolis käia. Kuidas see on võimalik, et 5 kooliaastat on juba nii kiiresti mööda lennanud. Ma üldse ei taha mõeldagi kui ruttu need järgmised kaks aastat käest kaovad...

Ja nagu näha, siis peale pikka ja kuuma koolipäeva jätkub lastel veel ka jaksu jalgpalli taguda