Tuesday, 1 May 2018

PEAAEGU AASTANE JOSTEN

Vahepeal üks väikene postitus Jostenist ka. Kassike saab meil varsti juba aastaseks. Veebruaris (või oli see juba jaanuaris) hakkas ta meil õues käima ja minu jaoks on see õues käimine üks pidev kassi kaotamise ja taas üles leidmise mäng. 

Ma avastasin, et mul on üks kassiteemaline postitus sellest ajast täitsa vahele jäänud ja seega lisan nüüd need vanad pildid ka selle postituse juurde

Esimesed jalutuskäigud tegi Josten rihma otsas
Hiljem, kui me ta juba ilma rihmata õue lasime, siis esimene koht kuhu ta alati jooksis oli puu otsa. Paaril esimesel korral oli ta küll väga osav puu otsa ronimisega, aga jäi hätta alla tulemisega. Pete, kui endine tuletõrjuja, käis siis Jostenit puu otsast alla toomas, aga õnneks õppis ta üsna ruttu nii üles kui alla ronimise ära ja sai õues olles ikka iseseisvalt hakkama.  
Rutiin on selline, et hommikul kui ma olen Greta kooli ära viinud lasen ma Josteni tunniks-kaheks õue. Päeval magab ta kodus ning kui Greta õhtul koolist tuleb laseme ta uuesti mõneks ajaks õue jalutama. 


Vanasti ootas Josten mind sedasi akna peale
Üsna alguses, kui ta oli nii umbes paar nädalat ainult õues käinud, siis mõnikord kui ta tahtis õue minna, tõi ta meile köögist oma kaelarihma (me nimelt paneme talle kaelarihma kaela ainult siis kui ta õue läheb).
Rutiin on selline, et hommikul kui ma olen Greta kooli ära viinud lasen ma Josteni tunniks-kaheks õue. Päeval magab ta kodus ning kui Greta õhtul koolist tuleb laseme ta uuesti mõneks ajaks õue jalutama. 

Kui me ise samal ajal õues oleme (näiteks nädalalõppudel), siis ta üsna tihti püsib meiega koos meie aia piirides, või kui oleme köögis, siis jookseb köögiukse vahelt iga natukese aja tagant sisse ja välja (neil päevadel mil õues on soe ja me hoiame köögiust pärani lahti). Tavaliselt ta siiski paneb õue minnes kohe vehkat. Kuhu või kui kaugele ta läheb me veel ei tea, aga kohe kui me saame kätte spetsiaalse kassi kaelarihma, mis kassi jalutuskäike registreerib, siis on meil ta tegemistest parem ülevaade. 

Õnneks ta siiski enamatel kordadel ilmub tagasi koju, kui teda hõigata. Vahel ma pean teda aga siiski üsna mitu korda hüüdma enne kui ta taas välja ilmub. Neil kordadel ma siis ei saa enne rahu, kui ta taas kodus on. See omakorda tähendab seda, et pean kogu selle aja köögis istuma ja teeda ootama, sest kui köögiuks on kinni, siis ega ma ta mjäugumist ülejäänud maja peale ei kuule. 
Vahel on tal ka komme maja (esi)ukse juurde oodama jääda, et keegi teda tagasi majja sisse laseks ja seal on ta siis paaril korral üsna pikalt meid kutsnud ja oodanud, sest me ei ole taibanud sinna vaatama minna.

Nii et enamustel päevadel kui ma kassi õue lasen, siis kaasneb sellega ka omajagu muretsemist ning kui kass taas elusana kodus, siis tunnen südamest rõõmu. Üsna emotsioonilised need päevad mul siin, sellised kassi kaotamise ja leidmise Ameerika mäed :)







 Kärbsejaht köögis

Päevaune pildid


 Don't disturb me, it's been a hard day

KULLAKERA
Õhtuuinakud veedab Josten pea eranditult Pete süles teleka ees





Ööunne viin Josteni mina. Mässin ta enda pusa või kampsuni sisse, natuke nagu beebi kandelinasse ja tassin ta ülemisele korrusele 'voodisse' (samal ajal kannan ka oma arvutit, mobiili, raamatut ja vahel ka väikest raadiot). Kass ei protesteeri üldse, ega proovi kordagi ära joosta.       

Josteni voodiks on kollane tekike. Mässin Josteni teki sisse nagu viineri pirukasse, kratsin ta kurgualust natukene ja ongi kogu lugu. Päris magama ta vist seal kohe ei jää, kuigi püsib kogu selle aja kui ma hambaid pesen liikumatult teki sees. Minu jaoks on see täiesti uskumatu, et üks kass sedasi magamaminekurutiinist iga õhtu osa võtab ning ei pista sealt teki seest plehkus pärast seda kui ma ta sinna pannud olen. Öö jooksul ta küll poeb teki seest välja ja magab teki peal kuni hommikuni. Me pole veel kuulnud, et ta öösel maja peal ringi trallitaks. 
Enne minu ja Greta Eesti reisi hakkas Josten küll hommikul juba kuskil 5.30 ajal meie ukse taga mjäuguma, sest Pete tõuseb tavaliselt sel kellaajal ülesse ja läheb tööle. Nädala sees polnud sellest otseselt probleemi, sest Pete pidi nagunii tõusma ja kord kui Pete oli tööle läinud, siis ei teinud ka Josten enam häält ning ma sain tunnikese veel edasi magada. Nädalalõppudel oli aga nii varajane äratus küll täielik piin. Ma ei tea mida Pete Josteninga tegi, sel ajal kui me Eestis olime (ta ise ütles, et käratas ta peale), aga sellest ajast peale on hommikuti pikalt vaikus olnud...ainult kaks viimast päeva on Josten taas enne Pete äratust natuke häält meie ukse taga teinud. Nädalalõppudel on ta vahest vaid paaril korral väga vaikse ja argliku häälega paar väikest mjäugatust teinud ja siis tagasi magama kobinud. 
(Ma kindlasti nüüd rikkusin selle Josteni ilusa rutiini ära oma kirjutisega, aga eks näis, loodetavasti siiski mitte.)


Greta ja Josteni lemmik mänguks on endiselt loomakliinik. Jostenile meeldib väga Greta mänguloomade kasti/korvi ronida. Kahjuks on ta juba nii suureks kasvanud, et ei mahu sinna sisse enam ilusti ära. 
Kõrvalepõikena olgu öeldud, et märtsi lõpus õnnestus Jostenil ka päris loomakliinikus käia, sest tal oli kõht lahti. Sai oma elu esimese antibiootikumikuuri ja paranes kiiresti. Meile läks see 'nali' maksma üles 50 naela, aga noh mis teha.

Tegelikult ega ma ei teagi mis mänge Greta ja Josten koos mängivad, sest tavaliselt pannakse siis Greta toa uks kinni. Me Petega alati arvame, et seal toimub mingi kassi piinamine ja palume Gretal toaukse kasvõi natuke lahti teha, et kass vajadusel põgeneda saaks, aga paistab, et Jostenile täitsa meeldib Greta poolne 'piinamine', sest harva kui ta ust avades kohe Greta toast plehku pistab. 

 Päris tsirkuseks läheb siis, kui Gretale sõbrannad külla tulevad

Josten pesukorvis minu kõrval hetkel magamas. 
Nagu näha, siis tegelikult peaksin ma blogimise asemel hoopis triikima :)

7 comments:

  1. Josten on nagu koer-kass (rihma toomine - kiiresti õpib, kuidas oma soove inimesele selgeks teha). Väga lahe tegelane ja G-l on kindlasti rõõm, et tal on tore sõber. Mõnus kokkuvõte kassiaastast :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ta on meil natuke nagu koerake :D. Kahjuks väikese roosa palliga ta enam nii ei mängi, et kui meie viskame, siis toob meile tagasi. See mäng lõppes sel ajal kui ta õues hakkas käima. Ma ei usu samas, et see õues käimisega kuidagi seotud oleks, vaid pigem sellega, et see tema KÕIGE lemmikum pallike kadus ära (või ta viis selle ise kuskile õue). Meil on neid palle kodus veel, aga see üks oli ainuke millega ta oli nõus mängima :(

      Delete
  2. Replies
    1. On vist jah :D Meile endile ka väga meeldib ta :)

      Delete
  3. Kus kass omapäi ringi käib? Muidugi naabrite aedasid ja peenraid reostamas, millest kassiomanikud ei hooli.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meie hoolime küll nii Jostenist, kui ka meie naabruskonnas elavatest inimestest. Naabritel ei ole selle vastu mitte midagi, et Josten mõnikord nende aias käib (oleme nendega sel teemal rääkinud ja nad jumaldavad Jostenit). Ka meie aias käib vahel naabrite kasse ja ka meil ei ole selle vastu midagi olnud. Ei ole märganud et and midagi reostanud või lõhkunud oleks.
      EI näe ka kuidas oleks võimalik õues käivat kassi kontrollida, et ta vaid meie aias püsiks või vaid kõnniteedel kõnniks.
      Pigem on siin probleemiks rebased, kui inimeste kassid või koerad.

      Delete
  4. Milline imeilus kass!
    Kõik punased kassid võidavad mu südame! (ja siis kõik teist värvi kassid).
    Endal ka üks punane kodus :)

    ReplyDelete