Wednesday, 9 May 2018

KUUMAPÜHAD

Meil oli siin Inglismaal järjekordne väga suvine pikk nädalalõpp. Pikk sellepärast, et meil oli mai esimene püha (Bank Holiday Monday) ja seega esmaspäev üleriigiliselt vaba. Kui tavaliselt on enamus selliseid Bank Holiday pühasid (ja neid on meil siin aastas üsna mitu) pea eranditult vihmased või muidu pilves (ka siis kui päev enne ja päev pärast püha on ilm olnud täiesti normaalne ja päiksepaisteline), siis seekordne Bank Holiday Monday läks lausa rekorditeraamatusse kirja. Nimelt oli tegu kõigi aegade kõige soojema mai pühaga mil Londonis tõusis temperatuur lausa +28.7-ni. 
Meie kodukandis oli seis aga selline


Väga soojaks läks meil tegelikult juba reedel. Et mitte ilusal nädalalõpul niisama maha magada, siis laupäeval käisime Greta sõbranna pere juures BBQ-l.



...ja pühapäeval otsustasime Pete vanematega sooja päikese eest metsa põgeneda. Otsustasime minna sellisesse National Trust kohta nagu WINKWORTH ARBORETUM, et sealset siniliiliate merd imetleda. Ega ma tegelikult ei teagi, kas Inglise bluebells on siniliiliad, aga pildilt paistavad üsna sarnased välja, kuigi meie omad on palju pikema varrega. 

Pete vanemad olid meie ettepanekust üle koos välja minna väga rõõmsad. Neile alati meeldib meiega väljas käia, sest meiega koos olles saavad nad täielikult puhata ja meie seltskonda nautida. Loomulikult naudivad nad iga hetke ka oma teiste laste ja lastelastega koos olles, aga näiteks Pete õe perega koosolles käib laste vahel pidevalt mingi kisma või alalõpmata peab jälgima, et keegi kuhugi valesse kohta ei lähe või ära ei kao jne. Tahes-tahtmata saavad siis ka Pete vanematest automaatselt laste järelvalvajad ja distsiplineerijad ning see võib tihti üsna väsitav olla. Kuna aga Greta ei ole meil kunagi selline viriseja ja vinguja tüüp olnud ja noh üksinda olles ei ole tal ka kellegiga kakelda, siis on neil meie seltsis ikka kordades rahulikum olla. Seda enam et me leppisime Petega juba aastaid tagasi kokku, et kui me vanavanematega väljas käime, siis ei pane me nende õlule ühtegi lapsega seotud kohustust, vaid anname neile võimaluse meie seltsis puhata ja koosveedetud aega nautida. 
Kohale jõudes alustasime oma jalutuskäiku kõigepealt lõunasöögiga. 



Pete vanemad võtsid kaardi lugemise enda peale. Maa mille me läbisime ei olnud tegelikult üldse pikka, aga kuna me Petega oleme harjunud kiiresti käima, siis aeglases rütmis jalutamine oli meie jaoks nii väsitav. Pete vanematel aga meeldib just aeglases rütmis kulgeda ning igat puud ja põõsast imetleda. Eks nad ju palju vanemad ka ja peavadki rahulikumalt võtma ning kuhu neil ikka tormata, neil ju aega küllaga.

Pärast tuli välja, et see rada mille nad meile kõigile olid välja valinud oli kõige raskema raskusastmega rada. Nad nimelt ei pannud tähele, et kaardil olid kõik rajad vastavalt raskusastmetele eri värvidega märgistatud. Vahepeal hakkasime juba Pete isa ja ema pärast muretsema, sest meie jalutuskäigust oli äkki saanud üsnagi keerukas matkarada. Õnneks said Pete vanemad suurepäraselt kõikide järskude tõusudega ja langustega hakkama ja pärast kimasid veel ka mööda pikka treppi tagasi mäetippu ilma, et see oleks neid isegi võhmale võtnud. 
Igal juhul oli meil väga mõnus jalutuskäik võrratus looduses. Siniliiliaid oli meeletult palju ja nad lõhnavad nii tugevalt ja imeliselt. Metsaalune oli kui lõputu sinine meri.

Siit hunnik pilte mu emale ja teistele looduspiltide fännidele vaatamiseks.











Pete vanemad mingit järjekordset puud imetlemas. Näevad minu arvates nii armas selle pildi peal välja:)






























Täna siis sellised lood, aga homme on tulemas üks kooliteemaline postitus.

No comments:

Post a Comment