Tuesday, 10 April 2018

KOOLINÄDAL FARMIS

Aeg lihtsalt lendab käest ja pidevalt tuleb uusi asju peale millest blogida tahaksin. Oleme praegu Eestis, aga enne veel kui ma Eesti teemadel blogimist alustan, tahaksin kiiresti ka Greta koolireisist paar rida kirjutada ja miljon fotot postitada, enne kui emotsioonid täiesti soiku vajuvad ning minevikku ära kaovad. 

Ehk siis 20. märtsi hommikul pakkisime Greta koos kolme kotiga autosse ja sõitsime kooli. Nagu ma siin juba paaril varasemal korral maininud olen, siis kahjuks hilines nende reis ühe päeva võrra. Nimelt sadas eelmisel ja üleeelmisel päeval just sinna piirkonda, kuhu lapsed sõitmas olid, suur hulk lund maha ja seega otsustas bussifirma ohtlike teeolude tõttu reisi päeva võrra edasi lükata. Algul küll lükati esmaspäevast väljasõiduaega paari tunni võrra hilisema peale, lootes, et ilmastik paraneb ja bussid pääsevad meie poole teele, aga kahjuks ei olnud ilmastiku ja teeolude muutus piisavalt kiire. 
Lapsed (ja lapsevanemad) olid küll väga kurvad, aga midagi polnud teha. 

Erinevate asjaolude sunnil juhtus nii, et Petel oli võimalik sel päeval kodust töötada. Sellest oli palju abi, sest kuna minu auto oli ju samal ajal autoteeninduses, siis ma oleksin pidanud Greta taksoga kooli viima, aga nüüd kui Pete kodust töötas õnnestus meil mõlemad minna kooli Gretale head aega lehvitama.
Laste ära saatmine oli suurepäraselt organiseeritud. Eks koolil ole juba küllaldaselt ka kogemusi mis süsteem töötab ja mis mitte, sest kui ma õigesti aru sain, siis on Y4 lapsi juba üle kümne aasta samasse farmi nädalaks 'tööle' viidud. 

Süsteem oli selline, et kõigepealt viidi kotid koos vanematega bussi juurde ära (lapsed said vaid ranitsa endaga bussi kaasa võtta). Siis jäeti vanematega hüvasti (musid-kallid) ning lapsed läksid igaüks oma klassi (reisule minevaid lapsi oli kokku, kui ma ei eksi 73. Kindlalt tean, et kaasa ei läinud 3 last, aga täitsa võimalik, et neid lapsi oli kokku natuke rohkem). Need vanemad kes tahtsid ja kel oli võimalik kooli juurde kauemaks jääda jäid teeäärde ootama, et lastele hiljem lehvitada. 
Õpetajad olid juba varem jaotanud kõik lapsed kahe bussi vahel ära nii, et kõikide klasside lapsed istusid bussides segamini (nende aastagrupis on kokku kolm paralleelklassi).
Uuesti nägime lapsi juba siis, kui nad hanereas busside poole liikusid. Ma peaaegu ei olekski märganud Gretale lehvitada, kui Pete mulle ei oleks seda öelnud. Kuna Greta kandis uut jopet, siis ma ei tundnud teda üldse ära, sest ma polnud harjunud teda seda värvi jopes nägema.
Kuna bussiaknad olid kõik tumedad, siis nii mõnelgi vanemal oli raskusi oma lapse üles leidmisega. Üks ema naeriski, et oli esimesed 5 minutit vale bussi juures lehvitanud, õnneks oli et keegi ta käest küsis, et misk sa siin lehvitad, et su laps on ju teises bussis :)

All oleval pildil on üks õpetajatest koolidirektorit kallistamas. Tavaliselt on koolidirektor ka paar päeva lastega koos farmis veetnud, aga kahjuks sel korral ei olnud tal töökohustuste tõttu võimalik farmi kaasa sõita. Tal endal oli selle üle muidugi väga kurb meel (Pete rääkis temaga sel teemal), sest ta ütles, et ta on alati farmis veedetud ajaga õppinud lapsi kooliväliselt palju paremini tundma ja nautinud lastega koosveedetud aega looduses ja loomade keskel. Sel korral tegi asja muidugi veel eriti kurvaks see, et kuna direktor lahkub selle kooliaasta lõpus, siis ei ole tal enam kunagi võimalust ühest sellisest reisust osa võtta.
Natuke lehvitamist ja oligi mineks. Bussidest veel nii palju, et nädala jooksul sõidutasid lapsi samad bussid ja bussijuhid. Kui ma ei eksi, siis isegi bussijuhid on aastate jooksul samad olnud ja Greta ütles et bussijuhid olid hästi toredad mehed olnud ja palju nalja teinud. 

Igal lapsel oli bussisõidu ajal oma partner kellega ta istus ja kes tema 'bussi' partneriks ka kogu reisi ajaks jäi. Seega ei toimunud terve reisi ajal laste puhul kunagi mingit arusaamatust või tüli kes kelle kõrval istuma hakkab. 

Bussides olid ka turvavööd mida kõik lapsed olid kohustatud kasutama kõikide sõitude ajal. Sõit sihtkohta kestis umbes 3 tundi. 
Enne reisi toimus kaks suurt 'Stone Farm' koosolekut koolis. Ühest koosolekust kirjutasin ma juba varem SIIN. Nii umbes kuu enne reisi toimus teine koosolek, kus meile räägiti täpsemalt mida lapsed reisile kaasa peavad võtma ja mida mitte ning tutvustati ka täpsemaid päevaplaane. 

Iga laps pidi kindlasti endaga kaasa võtma teki ja padjapüüri. Kaasa pakitavate asjadega oli selles suhtes väga lihtne, et kool oli kõik nimekirjad juba ise eelnevalt valmis teinud.

Kaasa EI TOHTINUD võtta komme (või muud magusat kraami või üldse midagi söödavat), mobiiltelefone, arvutimänge, music players (ma ei tea kuidas need eesti keeles oleks), make up-i, juukselakke ja muid ohtlikke esemeid. 

Kõigil soovitati kaasa võtta fotokas, aga fotokana ei tohtinud kasutada ei vana ega uut mobiiltelefoni.

Mina võisin ja pidin Gretale kaasa andma kas paki küpsiseid või mõne munavaba koogi või midagi mida nad saaksid Gretale anda sel ajal, kui teised lõuna ajal väljas olles magustoitu said. Kõik spetsiaalsed dieeditoidud või lisandid või isiklikud rohud anti enne reisi ühe õpetaja kätte. Temal oli kohe eraldi nimekiri lastest kes teatud asju süüa ei tohtinud või kes pidid meditsiinilistel põhjustel mõnda rohtu võtma. Õpetajatel oli see info juba eelnevalt kõik olemas, sest kõik lapsevanemad pidi täitma enne reisi kolm ankeeti kus ka kõigi muude küsimuste hulgas laste allergiaid ja meditsiinilist infot küsiti.

Üks tüdruk jäi just enne reisi haigeks, aga ka temal õnnestus siiski reisile kaasa minna. Ema käis päev enne reisi lapsega arstil, laps sai diagnoosiks kurgupõletiku, raviks  valuvaigistid ja vist ka antibiootikumid ja oligi kogu lugu. Rohud anti õpetajale üle ja keegi ei teinud sellest suurt numbrit. Laps tuli nädala pärast terve ja õnnelikuna reisilt tagasi. 

Lastel soovitati omad kotid ise ära pakkida, et nad pärast teaksid kus midagi on ja mis asjad nad peavad hiljem tagasi koju tooma. Kuna ma ostsin Gretale enne reisi üsna palju uusi asju, siis ma otsustasin kõik ta kaasavõetud riided ritta laduda ja kõigist nendest asjadest pilt teha. Kuna tal ei olnud aega isegi veel nende riietega tuttavaks saada, siis ma lootsin, et kui ma talle selle foto reisile kaasa anna, et ehk suudab ta siis hiljem selle foto abigaka omad asjad uuesti kokku pakkida ja koju tuua. 
Riietega oli üldse nii, et täiesti tobe tundus vaid nädalase reisu jaoks ports uusi asju osta. Loomulikult ei olnud kooli poolt ühtegi sellist nõudmist mis oleks vanemaid sundinud raha kulutama hakata, aga lihtsalt juhtus nii, et meil ei olnud näiteks kodus eelnevalt Gretale korralike kummikuid. Kummikud küll olid, aga mitte sellised millega tal oleks mugav olnud pikki maid kõndida (ja mis oleks soovitavalt pikka säärega). Pidime seega talle uued kummikud ostma ja pikkade säärtega kummikute sisse veel ka siis pikkade säärtega sokid.

Ka ei olnud meil kodus kilepükse ja kuigi Greta oleks arvatavasti ka ilma nendeta hakkama saanud, siis ma pigem ostan need püksid, kui lasen lapsel kuskil lumes ja külmas märgade dressikatega terve päev olla. Kilepükste eest olin ma aga sunnitud maksma £20!!! Ja seda siis vaid ühekordse kasutamise eest, sest vaevalt ta neid pükse nii pea uuesti kasutab ning varsti jäävad naugnii väikseks. 

Puudusid ka korralikud retuusid, sest Greta kannab retuuse nii vähe ja need üksikud mis meil kodus olemas olid olid juba üsna väikesed. Teksaseid ei soovitatud reisile kaasa võta, sest need muutuvad märjaks saades rasketeks ja ei kuiva ruttu ära.

Reisile oli vaja kaasa võtta ka vihmakindel jope. Gretal oli küll tavaline talvejope olemas, AGA see ei olnud veekindel. Ostsin talle siis uue õhemat tüüpi seest fliisiga jope, sest ilmad olid juba soojad ja paksu jopega oleks tal õues liiga palav hakanud. Allahindlusele vaatamata maksis see uus jope üsna palju, sest ma tahtlikult valisin tuntud firma oma ja mitte tavalise £10, et siis vähemalt hiljem järelmüügist mingigi 'kopikas' tagasi saada. 
Juhtus aga nii, et siis läksid meil ilmad ootamatult väga külmaks ja isegi lumi tuli maha ning seega olin ma sunnitud talle kuskilt ka veel kiiresti ühe veekindel TALVEJOPE leidma. Õnneks selle jopega läks küll üle ootuste hästi, sest täiesti juhuslikult leidsin ma talle suusajope ühest heategevuspoes vaid £4 eest. Poes vist sel ajal enam ei müüdudki talvejopesi ja ma kohe kuidagi ei oleks tahtnud raha mingi mõtetu jope peale kulutama hakata. 

Lapsed pidid farmi kaasa võtma ka sussid, aga Greta ei kanna kodus kunagi susse ja ma algul isegi ei teadnud kust poest nii suurele lapsele susse ostma minna. 

Nii et nagu näha, siis ühe väikese koolireisu pärast oli meil vaja Gretale nii palju uusi asju muretseda, aga noh see selleks...

Lastel endil oli lubatud reisile kaasa võtta £10 taskuraha. 

Lastevanematel ei olnud reisi ajal lastega mingit ühendust. Meile küll anti farmimaja number, aga see oli vaid hädaolukorra tarbeks. Info saamiseks oli loomulikult ka võimalus kooli helistada ja siis asju nende kaudu ajada, sest koolijuhtkonnal olid kõikide reisil olevate õpetajate kontaktnumbrid olemas.  
Küll aga pandi iga päev laste tegevusest pilte Twitteri kontole, kust me siis saime jälgida mida lapsed tegid ja kuidas välja nägid. Minu arvates ideaalne süsteem. 

Siit pilt ühest bussist teel farmi (mineku ja tuleku ajal pidid lapsed koolivormi pusasid või kampsuneid kandma). Kui lastel endil ei lubatud maiustusi reisile kaasa võta, siis seda olid õpetajad neile juba varem öelnud, et bussisõidu ajal antakse neile ka natuke kommi. 
Kohale jõudes tutvustas farmiomanik lastele kõigepealt farmi ja rääkis farmi reeglitest ning koos mindi ka loomadele tere ütlema. Hiljem jaotasid õpetajad lapsed oma tubadesse kus lapsed pakkisid oma kotid lahti ja valmistasid oma voodid. 





Nagu näha siis farmis oli veel ka natuke lund järgi
Esimesel päeval suurt midagi muud ei jõutudki teha. Õhtul söödi, tehti lõket ja mängiti mänge. Toad kus lapsed magasid olid eri suurustega ja kõik lapsed olid kahe maja vahel ära jaotatud. Greta toas oli kokku 6 tüdrukut, aga lisaks 6-kohalistele tubadele olid ka veel nelja- ja kaheksa-kohalised toad. Magati narivoodites. Poisid ja tüdrukud magasid loomulikult eraldi tubades. 

Hommikuti oli äratus kell 7.00. Esimeseks tegevuseks oli loomade eest hoolitsemine ja nende söötmine ning alles siis asusid lapsed hommikusööki sööma.






Sedasi puhastati farmis kummikuid 

   
Järgmisel hommikul sõideti Eden Projecti külastama. Lapsed jaotati kaheksaks väikeseks grupiks ja iga grupi kohta oli üks õpetaja. Kokku oli reisil kaasas 9 õpetajat ja need grupid püsisid kogu reisi ajal samad. Lapsed olid loomulikult taas omavahel ära segatud, ehk siis need lapsed kes muidu samas toas magasid ei olnud päeval samades gruppides. 




Eden Project-is külastasid nad kõigepealt Mediterranean Biome osa.
Seejärel vihmametsa
Siis võtsid nad osa 2-tunnilisest workshopist (Rainforest Rangers) kus neile õpetati kuidas Amazoni vihmametsas ellu jääda. Kõigepealt tehti neile väikene koolitus läbi rollimängu ja räägiti igasugu huvitavaid jutte ning pandi lahendama erinevaid ülesandeid. Näiteks anti lastele ette hunnik esemeid ning lapsed pidid siis ära arvama või mõtlema kuidas neid asju looduses kasutada saaks, või milleks need vajalikud on. 
Seejärel anti lastele kaardid kätte ja lapsed pidid minema vihmametsa otsima taimi mis aitavad neil ellu jääda, taimi mis kõlbavad süüa-juua ja millistest taimedest oleks võimalik varjupaika ehitada. 

Eden Project pakub koolidele igasuguseid huvitavaid workshop-e. Vaadake sellelt lehelt ise, lausa kadedaks teeb :)

Päeva lõpus pidid lapsed taas erinevaid farmitöid tegema ja loomade eest hoolitsema ning siis oligi juba aeg õhtusöögiks. Söögikorrad olid farmis alati väga rikkalikud. Seda öeldi meile juba ka enne reisi, et ükski laps ei ole veel varem reisi ajal nälga jäänud ja et vanematel ei tasu sellepärast üldse muretseda. Õpetajad teevad süüa kohapeal ja süüa saab ka alati juurde võtta. Samuti on menüüs alati ka saadaval taimetoit.

Köögitoimkond töötas nii, et iga laps istus alati ühe ja sama laua taga, AGA selle vahega, et iga söögikorra ajal istus ta ühe koha võrra edasi. See laps kelle kord oli laua otsas istuda (punasel toolil) oli selle söögikorra ajal köögitoimkonnas. Tema tööks oli siis laua katmine ja pärast sööki ära koristamine. 
Siit üks pilt ühe maja söögisaalist.
Peale õhtusööki tuli neile farmi üks mees öökulle ja kulle näitama. Lapsed said pärast ise ka kulle mehe abiga lennutada. 
Järgmisel hommikul käidi farmi järve ääres linde söötmas

ja siis mindi matkama
Külastati Brent Tor mäetipul asuvat St Michael kirikut. Brent Tor on unikaalne näide iidaegsest vulkaanist






Siis sõideti kohta nimega Morwellham Quay. Kõigepealt said lapsed kogeda mis tunne on olla lapstööline ja otsida kivikamakatest vaske.


  
Siis sõitsid nad väikese rongiga kaevandusse mis asus 300m kalju sees ja 100m maa all.
Siis läksid lapsed Victoria-aegsesse kooli



ja siis riietutasid kõik end Victoria-aegsetesse pühapäevariietesse








Peale õhtusööki roomasid lapsed heinapallide labürindis ja mängisid niisama mänge (kes mida tahtis). Iga päeva lõpus pidid lapsed ka päevikut pidama/kirjutama päeval toimunud sündmuste kohta. Seda kuidas päevikut pidada õppisid nad juba enne reisi koolis emakeeletunnis. 

Greta märkmikus nägin ma küll vaid kahte sissekannet, nii et ma ei tea mida Greta päeviku kirjutamise ajal tegi :) Päevikut pidid nad pidama sellepärast, et siis hiljem, kord kui nad farmist juba tagasi on tulnud, koostada mälestusteraamat või väljapanek koolireisist. Neid mälestusteraamatuid antakse hiljem siis ka nendele lastele lugeda, kellel see koolireis alles ees on.

Viimase päeva hommikul said lapsed veel viimast korda loomade eest hoolitseda ning siis küpsetati lastele hommikusöögiks pannkooke. Peale sööki pakkisid kõik omad kompsud kokku ja jätsid majarahva ning loomadega hüvasti. Kuna lastel jäi reis ühe päeva võrra lühemaks, siis otsustati viimase päeva plaanidesse mahutada ka need üritused mis esmaspäeval tegemata jäid. Ehk siis kui algul oli plaanitud et lapsed jõuavad tagasi kooli kuskil kella 3 ajal õhtul, siis uute plaanide järgi lükkus kohale jõudmine peaaegu kella 7 peale õhtul.


Õpetajad ja farmiomanikud 
(mõlemal pool ääres on farmiomanikud, mees ja naine)
Nii et kojusõidu asemel sõideti hoopis kõigepealt Dartmoor rahvusparki kus lapsed kohtusid metikute ponidega ja keegi matkajuht rääkis neile kohalike legende jne (Leat (man-made river) grave, wheel right, clapper-bridge, stone cross, Vixana the Witch who snapped off fingers of hikers across his bogs)
Lõpuks peeti maha väike vabaõhupiknik.


Peale väsitavat matkamist istuti taas bussidesse et alustada kojusõitu.
Üks kaasas olnud õpetajatest on vist pärit Lõuna Aafrikast või Austraaliast või ma ei teagi kust, aga igaljuhul oli ta lastele ühe sellise chant-i õpetanud mida nad siis koduteel bussis laulsid. Siit üks väike katkend sellest


Greta jäi reisiga VÄGA rahule. Ta oleks hea meelega kohe ka uuesti tagasi läinud. Ma arvan et polnudki last kellele see reis meeldinud ei oleks. Vähemalt koolis on küll kõik lapsed alati aastast aastasse sellest reisist suure elevuse ja õhinaga rääkinud ja reis on alati väga palju positiivset järelkaja saanud nii laste, kui ka õpetajate poolt. 

Mul on nii hea meel, et Greta kool lastele midagi sellist aastast aastasse organiseerib ja et koolijuhtkond viitsib sedasi lastega jännata. Ma kahtlen selles, et õpetajad selle reisi eest lisapalka saavad, aga kes teab võib olla saavad ka. Mingeid suuri summasid aga kohe kindlasti mitte. 
Ma loodan, et kui kool järgmisest õppeaastast uue direktori käe all toimima hakkab, et siis uus direktor ikka jätkab sama koolireisi traditsiooniga ja et ka järgmistel aastatel saavad Y4 lapsed reisile minna. 

PS. Enamus siin välja pandud fotodest ja videod on õpetajate poolt tehtud.

No comments:

Post a Comment