Monday, 2 April 2018

JÄRJEKORDNE SUGUVÕSA KOKKUTULEK

Pete isa juubelipeost ma juba natuke kirjutasin selles postituses, aga panen siia nüüd ka ajaloo tarbeks mõned fotod ülesse. 

Nagu ma juba kirjutasin, siis sõitma hakkasime reede õhtul (16. märtsil) kuskil kella 4 ajal. Nagu näha, siis tipptund oli juba lähenemas ja kiirteed autosid üsnagi täis. 
Meie sihtpunktiks oli Weymouth kuhu me ka 4 tundi hiljem kohale jõudsime.
Ilm oli ilus ja õues oli +14 kraadi sooja
Järgmisel hommikul oli aga temperatuur vaat et rohkem kui 10 kraadi võrra langenud ja õues oli meeletult külm ja tugev tuul.
Keegi oli eelnevalt lastele ühe 'aardejahi' koostanud (ma ei tea kas Pete isa, või Pete vanem õde) ja kuna lapsed hakkasid majas hulluks minema, siis oligi aeg nad juba üsna varakult õue viia. Pean siiski mainima, et minu arvates ei olnud lapsed kuskilt otsast hullud, vaid käitusid nagu lapsed ikka, aga kuna teiste laste emad (või isa) tahtsid natuke rahu saada ja arvatavasti oskasid ette aimata, et kui lapsi peagi välja ei viida, siis lõppeb asi halvaga, siis välja me läksime. 

Vanaisa käes oli pikk nimekiri küsimusi ja mõistatusi mille vastuste järgi me pidime orienteeruma ja enda ümber olevaid igasugu erinevaid ehitisi või märke/silte jne otsime.




Meid oli täitsa suur kamp koos. Vist mingi 15 inimest kokku.

Vahepeal jäi mulje, et vanemad võtsid seda aardejahti palju tõsisemalt kui lapsed :)
Kui me olime kuskil juba mingi tund aega linna peal ringi jalutanud, siis tegime väikese peatuse ühes kohvikus. Hea oli, et kogu me kamp sinna kohvikusse üldse ära mahtus. 


Hiljem liitusid meiega ka veel Pete vanemate kõige vanemad lapselapsed (või siis õigemini osa neist).
Kohvikust lahkudes oli õues endiselt meeletult tugev tuul. Lastel oli lausa raske edasi liikuda :)


Siis läks kamp laiali ja igaüks tegi edasi omi asju. Kes läks tagasi hotelli, kes väikesele shoppingule jne. Meie läksime Gretale koolireisiks vajaminevaid kummikute sisse käivaid pikki sokke ostima. Ühes kirjatarvetepoes nägime müügil selliseid putukatega sokolaaditahvleid. Oleks täitsa tahtnud huvipärast ühe tahvli osta, aga ma ei raatsinud sokolaadi peale £4 raisata. 

Kuna õues oli hirmus külm, siis hotelli poole tagasi kõndides ei saanudki teist moodi, kui pidime iga natukese aja tagant  mõnda poodi sisse astuma et seal end natuke aega soojendama. Üheks selliseks poeks oli ka üks väga vägev mänguasjadepood. Isegi Pete leidis sealt endale sõbra :).  
Üks hull aga nautis samal ajal nii kõva tuult, kui ka suuri laineid.
Õhtul, kuskil kella 6 ajal, hakkasime siis lõpuks ametlikult Pete isa juubelipidustustega pihta.
Pidustus oli tegelikult mõeldud nii Pete isale, kui ka emale, kuigi Pete ema veel 80 aastaseks ei saanud. Me ei saanudki algul aru, miks nii, aga Pete vanemad olid ise selle välja pakkunud, et nende sünnipäevi koos ühe ühise pidutsemisega peetakse ning ega meil siis loomulikult midagi selle vastu ei olnud. 
Mul tegelikult ei olnud algul üldse plaanis oma suurt kaamerat kotist välja võtta, kuigi ma olin selle endaga kodust kaasa vedanud. Peale nii kiiret ja stressirohket nädalat ei olnud mul enam üldse mingit entusiasmi ja huvi pildistamisega tegeleda. Mõtlesin, et mida ma ikka neid pilte alati nii massiliselt teen. 

Siis aga hakkasid kõik kordamööda kas siis vanemaid või nooremaid inimesi pildistama ja selle käigus läks asi sujuvalt üle gruppide pildistamiseks. Ma siis lõpuks andis alla ja võtsin oma kaamera ka kotist välja ning lõpuks olingi mina taas see kes neid pilte seal massiliselt klõpsis. Kahjuks olid mu välgu patareid kohe, kohe tühjaks saamas ja seepärast ei tulnud osa pilte üldse välja, aga mõned pildid said siiski mälestuseks tehtud. 

Osad pildid läksid ainuüksi juba sellepärast nässu, et taustale jäid igasugu koledad asjad (nagu näiteks metalljalgadega beebitoolid, kola täis lauanurgad, tekid, toolid, prügikastid jne). Siia ma muidugi valisin vaid need pildid kus mul oli võimalik seda kola kasvõi natuke välja lõigata ja kärpida. Me vahepeal proovisime küll tausta natuke koristada ja asju eest ära tõsta, aga kuna tegu oli väikese ruumiga, siis polnud meil neid asju eriti kuhugile eest ära tõsta.  
Ema ja isa oma lastega
Ema ja isa koos oma laste ja lastelastega
Kahjuks ei olnud Pete vennapoegadel võimalik pidustusele tulla, sest üks poistest elab üldse välismaal, teine pidi tööl olema ja kolmas õpib hetkel ülikoolis ja ju tal siis ei olnud võimalik just sel nädalalõpul kohale tulla. Nii et tegelikult peaks pildil ka veel kolm noormeest olema. 


Ema ja isa koos oma laste ja lastelaste ja lastelastelastega
Seda pilt kus ka abikaasad peal on mul praegu kahjuks siia panna ei ole, aga Pete vennanaine lubas mulle paar pilti saata. Nimelt tegime me need pildid tema väikese fotokaga.

Pildistamisele järgnesid väikesed kõned ja kingituste üleandmine. 





Meie kõigi poolt oli neile kingituseks uus iPad. Uskuge või ärge uskuge, aga nemad on väga suured tehnika ja nutiseadmete inimesed ja suured Apple fännid. 










Sellel pildil istub Greta kõrval Pete vanema õe vanema tütre poeg Dainton, kes on Gretast aasta noorem. See on uskumatu kui hästi need kaks last omavahel läbi saavad. Selles mõttes siis, et nad näevad üksteist väga, väga harva, ehk kord aastas kui sedagi, ja iga jumala kord tõmbuvad nad teineteise poole justkui magnetid. Samas see nende sõbrus on selline, et pealtnäha nagu ei toimukski midagi. Mõlemad lapsed käituvad väga vaikselt ja kui just neid terasemalt ei jälgi, siis tundub et nad isegi ei räägi omavahel (eriti veel kui teiste lastega võrrelda, kes seltskonnas palju lärmakamad on). Tegelikult aga on nad üksteisest nii sissevõetud ja hoolivad teineteise suhtes, et seda on lausa pisarateni liigutav näha. 




Kui pildid tehtud, kõned peetud, kingid üle antud, siis saime lõpuks kõik pidulauda istuda.











Selle pildi pealt või kergelt jääda mulje nagu loeks Granny Gretale moraali või manitseks siin teda. Tegelikult uurib Granny siin hoopis Greta käest tema koolireisi kohta ja jutustab elavalt oma mälestustega selle kohaga kuhu Greta minekul oli. 





Kohe kui sünnipäevalaulud olid lauldud (nii Granny, kui Grandad-ile) ja küünlad tordil puhutud võtsime meie oma kompsud selga ja hakkasime kodu poole sõitma. Teised jätkasid pidustsemist veel järgmise päeva lõunani. 

Viimased kallistused ja väikesed salajutud ning oligi aeg lahkuda.
Lumesajust sõltuvalt oli kojusõit küll natuke pingeline, aga õnneks jõudsime ilma ühegi viperuseta kaks tundi hiljem juba koju.


Mina sain eile teada, et meie suur suguvõsa peaks oktoobris veel ühe väikese liikme võrral rikkamaks saama. Nimelt anti eile ametlikult teada, et Pete vanema õe üks tütar ja ta mees ootavad perelisa. 
Ma ei tea kuidas mina sellest uudisest juba Pete isa juubelipeol midagi ei kuulnud, sest Pete ütles, et esimest korda anti sellest teada juba seal. 

No comments:

Post a Comment