Thursday, 26 April 2018

LAPSEPÕLVE JOONISTUSED

Käisime Eestis kinos 'Seltsimees last' vaatamas. Mina isiklikult ei ole sellist Vene aega kogenud, mida filmis käsitleti, kuigi ka üsk osa minu lapsepõlvest langes Nõukogude Liidu aega. 
Täiesti juhuslikult leidsin ma ema juurest kapist omad vanad lasteaia joonistused ja neid vaadates mind täitsa üllatas, kui ajaloohõnguline nii mõnigi neist kunstiteostest oli. Ma olen neid pilte ka varem vaadanud, aga kunagi varem ei ole selline asi mulle veel nii teravalt silma jäänud. 

Laev 'Sõprus' koos madruse ja viisnurgaga kaunistatud kahuriga! 
Täitsa huvitav oleks teada, et mis teema lastele joonistamiseks anti, et selliseid laevu ja lennukeid kõik joonistama pidid? Ega sel ajal ju suurt valida ei saanud, kõik pidid joonistama seda mida kasvataja käskis.

Lennuk, aga näeb vist ikka rohkem sellise kommunistliku hävitaja moodi välja. 
No ja see on nii Vene sõduri moodi kui veel olla saab :)
Vene postiauto
Leidsin internetist ühe sellise pildi võrdluseks.
Sellel minu postiautol olid ka aknad ülemise kasti äärel.

Ja siin niisama ports nunnusid pilte mälestuseks

Siis kui meid peres veel ainult kolm oli



Need kaks viimast pilti on tehtud juba koolis (või vist täpsemalt kooli kunstiringis). Esimene on mingi trükk ja teine kollaaz. 
Greta oli mu piltidest eriti vaimustatud. Ma kujutan ette, et on vist päris äge näha oma ema lapsepõlve joonistusi. Lapsena on ju tihti raske ette kujutada oma vanemaid väikeste lapsena. 

Mulle jäi silma, et nii paljude piltide peal on taust, kas siis eelnevalt juba kasvataja või mu enda poolt ära värvitud ja minu arvates jätab see nii ilusa üldmulje.

Tuesday, 24 April 2018

SÜNNIPÄEVAPIDU RECORDING STUDIO-S

Eelmisel pühapäeval toimus siis lõpuks ka Greta sünnipäevapidu koos koolilastega. Rohkem kui kuu aega hiljem, aga nagu öeldakse, siis parem hilja, kui mitte kunagi. Märtsis lihtsalt ei olnud enam ühtegi vaba nädalalõppu pidutsemiseks. Ühel nädalalõpul oli Greta juba ise sünnipäevale kutsutud, siis sõitsime meie ära Pete isa sünnipäeva pühitsema. Peale seda sõitis Greta kooliga nädalaks farmi ja tagasi tulles oli tal pühapäeval klaverikontsert ning oligi juba märts läbi. Aprilli alguses oli neil aga kahenädalane koolivaheaeg ja paljud lapsed olid sel ajal ära (meie kaasaarvatud) ning esimene vaba nädalalõpp, mis kõikidele kutsutud lastele sobis, oligi alles 22.aprill.

Sel korral otsustasime Greta sünnipäeva korraldada Recording stuudios. Ma leidsin sellise võimaluse täiesti juhuslikult internetist. Eks see ole alati üks väiksemat sorti peavalu välja nuputada millist pidu lastele korraldada, eriti veel nüüd, kui lapsed juba nii suured. 
Internetist otsima hakates mõtlesin, et Gretale meeldib väga laulda, et äkki keegi kuskil korraldab mingeid laulmisega seotud pidusid. Kirjutasin google otsingusse 'regording studio parties' ja voilà leidsingi ühe sellise koha kohe esimese katsega ja veel ka üsna meie lähedalt.

Peo pikkuseks oli 2 tundi. Pidime eelnevalt mingi 4000 laulu seast välja valima 2 laulu mida siis sünnipäeval tüdrukud laulma ja lindistama pidid hakkama. Üks oli pealaul ja teine varulaul vastavalt sellele, kui kaua esimese laulu sisse laulmine ja lindistamine aega võtab ja kui palju aega üle jääb.

Meie valisime pealauluks Sia 'The Greatest', sest kuna lapsed laulsid seda juba ka kooli laulukooris, siis oli laul kõigile tuttav ja lindistamine seega ei oleks tohtinud kaua aega võtta. 
Teiseks lauluks valisime aga Katy Perry 'Roar', sest seda laulu teadsid samuti kõik lapsed juba ammu ja seega lootsime et ka selle laulu lindistus mahub ilusti meie peo aja sisse ära.

Kohe kui olime peo ära broneerinud, saadeti meile kutsed (mis me ära täitsime ja lastele edasi saatsime), taustamuusika ja sõnad nendele kahele laulule mille me välja olime valinud. Seda siis selleks, et lapsed saaksid eelnevalt kodus natuke harjutada. Meie puhul vedas, et kõik lapsed neid laule juba eelnevalt teadsid ja harjutamist ei vajanud, kuigi vaid taustamuusika saatel laulda on minu arvates ikka väga, väga raske. 

Peolised vahetult enne peo algust



Siis tuli meie peojuht/vocal coach/helisalvestaja/mixija Rob ja Pop star-id hakkasid tööle :)
Kõigepealt häälesoojendusharjutused
Tüdrukud laulsid kõigepealt soojenduseks The Greatest back stage-s. Rob jaotas tüdrukutele solo ja dueti osad, vastavalt sellel kuidas keegi laulda tahtis. Greta sõbrannade seas oli kaks tüdrukut kes kooli laulukooris enam ei laula ja kellele laulmine eriti ei meeldi. Nemad seda laulu nii hästi ei teadnud ja seega nemad endale eraldi solo või dueti osa ei soovinud. Ma olin nii neile, kui ka nende emadele, juba eelnevalt öelnud ka, et kui nad laulda ei taha, siis keegi ei hakka neid laulma sündima, et las tulevad lihtsalt niisama pidutsema või taustal tantsima.

Kui lauluosad olid ära jaotatud ja veel üks proovilaul tehtud, siis viidi tüdrukud stuudiosse kus see päris lindistus siis toimuma hakkas. 
Lapsed jaotati kahte gruppi. Kõigepealt laulis oma osa sisse esimene grupp. 

See oli tõesti imetlusväärne kui professionaalsed tüdrukud olid. Kõrvaltvaatajana paistis nagu nad oleks kõike seda juba kunagi varem teinud. Ma kodus proovisin ise neid laule vaid taustamuusika saatel laulda ja ma olin üllatunud kui raske see on. Sa pead täpselt teadma millal mingit rida laulma hakata ja millal mitte, pluss siis veel ka oma häält õiges noodis hoidma ilma abita. Kaasa laulda on ikka 100 korda kergem. Lindistades sa aga ju veel ka kõigele lisaks vahepeal laulad ja vahepeale, siis kui teised oma soolosid või duette laulavad, ei laula ning sa pead täpselt teadma millal uuesti laulma hakata või laulmine lõpetada. Et sellest veel vähe oleks, siis see võib algul üsna harjumatuna tunduda, et sa kõrvaklappidega lauldes laulad ju ise endale kõrva ja kuuled oma häält nii teravalt. 

Ma ei tea, samas tüdrukutele ei tundunud midagi keerulisena. Tõmbasid klapid pähe, natuke naersid ja imestasid ning siis lihtsalt laulsid. Tegid ühe prooviringi ja siis järgmiseks juba laulsidki otse linti.

Siit väike videoklip näiteks

Kui esimene grupp oli oma osa sisse laulnud, siis oli teise grupi kord. Kuna lapsi oli kokku 7, siis Greta laulis mõlema grupiga kaasa. Teisel korral ta oma soolot ja duetti uuesti laulma ei pidanud, kuigi kui oleks tahtnud, siis oleks saanud ja Rob oleks siis viimast lindistust hiljem miximises kasutanud.


Gruppide vahetuse videoklip

Grupp number 2 laulmas


Siis kuulati üle kuidas lindistus välja tuli ja Rob tegi mõningaid kohendusi


Selle klipi pealt on kuulda kuidas lindistus välja tuli


Siis anti lastele natuke aega puhkamiseks ja söömiseks. Me plaanisime Petega algul lastele pizzad tellida, aga kuna me ei teadnud täpselt mis ajal söömine sel peol toimuma hakkab, siis ei tahtnud pizza tellimisega riskima hakata. Külmad pizzad ei ole üldse head. Otsustasime seega pizza asemel hoopis võileibu ja niisama snäkke teha (kurgi, porgandi ja paprika viilud, oliivid, cocktail vorstikesed, puuvilja vikerkaar, Doritos koos dippidega)

Nii umbes 10 min hiljem hakati juba järgmist laulu harjutama

ja siis uuesti tagasi stuudiosse 'Roar' laulu lindistama

Ma täitsa imestasin kuidas nii suur töö kahe tunni sisse nii hästi suudeti ära mahutada. Eks oma osa oli muidugi ka sellel, et tüdrukud olid head lauljad ja ühtegi osa lauludest ei olnud vaja mitmel korral lindistada. Peo lõpus, sel ajal kui Rob kiiresti kõigile osalistele lauludega CD-d valmistas, laulsime Gretale palju õnne ja sõime kooki. 

Koogi ostsime sel korral üsna kalli (Eesti mõistes kindlasti mitte, aga meie tavaliselt 20 naelaseid kooke ei osta), aga selle eest võisime kindlad olla, et tegu on hea koogi/tordiga. No vähemalt välja nägi küll maitsev, sest ega mina ega Greta seda ju maitsta ei saanud ja kuna Pete on ka hetkel suhkruvabal dieedil, siis lõpuks 'kinkisimegi' pool kooki hoopis Greta parima sõbranna perele :)


Laululaste grupifoto

Mälestusteks ka pilt Greta kingitustest



Siin üks Pete tehtud video Greta 9-ndast sünnipäevapeost
   

Kõik lapsed jäid sünnipäevaga väga rahule, kaasaarvatud sünnipäevalaps ise. Ka need kaks tüdrukut kellele tegelikult laulda ei meeldi laulsid lõpuks täiesti vabatahtlikult teise laulu ajal isegi duetti :) Jah, nende hääled ja viisioskus ei ole kahjuks nii head kui ülejäänud tüdrukutel ja seda on ka lindistusest üsna hästi kuulda, aga siiski nii tore et nad kohale tulid ja ikkagi sellisest kogemusest osa said. 
Ega tegu ei olnudki ju mingi PÄRIS CD lindistusega ja seega ei ole vahet kui hästi see välja tuli, kuigi Pete (ja ka üks teine ema) ütles, et tahaks võtta kustuka ja nende hääled lindilt natuke hägusemaks kustutada :) Nad kahjuks seisid mikrofonile ka väga lähedal ja nende hääled jäid tõesti hästi peale. Selle-ees ülejäänud tüdrukud laulsid, nagu alati, imeliselt!

Valmis mixitud laule saate kuulata siit:
The Greatest
Roar

Friday, 20 April 2018

VANAD RAAMATUD ja LAPSEPÕLVEMÄLESTUSED

Vanalinnas jalutades põikan ma pea alati sisse ka Raamatukoi poodi. Tavaliselt ma sealt midagi ei osta, sest tuleb välja, et isegi vanad raamatud on hirmus kallid, aga vahel harva mõne üksiku raamatu siiski.
Mulle väga meeldib selle raamatupoe õhkkond. Arvata võib et sellepärast, et sinna minnes ma justkui astun korraks oma lapsepõlve. Vanu lasteraamatuid seal vaadates ja sirvides tuleb mulle tihti isegi meelde mida ma lapsepõlves neid raamatuid lugedes või vaadates mõtlesin või mida tundsin. Mõne raamatu puhul ma isegi leian oma mälusopist ülesse 'foto' sellest kohast, kus ma parasjagu olin, kui seda raamatut lugesin. Näiteks maal võrkkiiges, või kodus aknalaual, või vanas kodus põrandal mänguasjade riiuli ees. Ma isegi mäletan (näen) ka mis mänguasjad mul parasjagu seal riiulil olid, või mis lilled võrkiigu juures kasvasid ning kui veel eriti pingutada, siis ma suudan isegi tunda neid lõhnu mis mu ümber neil hetkeil olid.
Sel korral Eestis käies ei ostnud ma päris raamatupoodidest ühtegi raamatut, küll aga terve hunniku just sealt Raamatukoi poest. Imekaru raamatut nõudis Greta ning kuna see maksis vaid 50 senti, siis mõtlesin et miks mitte. Ma ise seda juttu enam ei mäletanud, kuigi mul oli see raamat kunagi kodus täitsa olemas. Praegu just loeme Imekaru ja täitsa lahe lugu on. Selline kommunismihõnguline, aga samas täitsa loetav ja ka Gretale arusaadav (kuigi see raamat on tegelikult Gretast noorematele lastele mõeldud).

Rübliku raamatu ostsin samuti Greta palvel. Ta on Rübliku multikat juba varem näinud ja ta oli sellest väga vaimustatud. Nüüd on meil siis ka see raamat raamaturiiulil olemas.

Väike Nicolas raamat on minu lemmik. Ma lugesin seda alles hiljuti inglise keeles ja mulle väga meeldis. Minu arvates sobibki see raamat rohkem juba nats vanematele lastele, et kõikidest naljadest ja irooniast korralikult aru saada. Väike Nicolas raamatust on ka alles hiljuti kordustrükk tehtud, aga kuna tavapoes on raamatu hind nii kallis, siis ma peaaegu et plaksutasin käsi kui ma selle raamatu Raamatukoi poest leidsin. Ega ta ka seal just eriti odav olnud, aga siiski odavam kui uuena.
Jaqueline Wilson-i raamatud on meil siin Inglismaal väga, väga populaarsed ja hinnatud. Jaqueline Wilson on üks Greta lemmik kirjanikest. Kuna ka see raamat oli Raamatukoi poes täitsa normaalse hinnaga, siis otsustasin osta. Gretale ette lugedes saan ka ise hea ülevaate mida raamat endast kujutab ja kuidas raamat tõlkes kõlab. Ainuke asi, et kust me seda aega võtame, et kõiki neid raamatuid Gretale ette lugeda. Praegu on ta ise täiesti Harry Potteri lainel ja hakkab kohe neljandat raamatut lugema ning seega on üsna raske veel ka eestikeelsete raamatute lugemine enne-magama-minekut olevasse aega ära mahutada.
Osa lugejaid mäletavad kindlasti seda raamatut. Mulle tuli nii tugev lapsepõlve tunne peale kui ma seda raamatut sirvisin, et ma lihtsalt pidin selle ära ostma. Maksis 5 eurot. Panen siia blogisse ka mõned pildid sellest raamatust endale mälestuseks. 
Mäletamist mööda oli selle värviraamatu esimene osa punaste kaantega? Või rohelistega? Või oli neid raamatuid kokku üldse kolm ja kolmas osa oli siis roheline?




Keegi postitas selle pildi Facebooki ja ma siis näppasin selle sealt :) Siin on näha ka kõik teised sama sarja raamatud.

Tahtsin poetöötaja käest küsida, et kas neil pioneerirätte ka müügil on, aga kui ma lõpuks leti juurde oma raamatuhunnikuga jõudsin, siis unustasin ära. Ma oleks ühte mälestuseks tahtnud osta.
Ja need märgid, ah...mul oli neid ka nii palju, aga mitte keegi ei tea enam mis neist sai või kus nad nüüd olla võiks. Samamoodi nagu minu kogutud nätsu ja kommipaberid :( No nii põnev oleks neid praegu vaadata.
Selline korvike kahe kassiga oli mul ka kunagi lapsepõlves. Minu korv oli aga vist punane. Ma ei teagi enam mida see asi endast täpselt kujutas (kujutab)? Kas oli nii, et kui nende kasside peale vajutada, siis nad tegid mingit häält? Neil vist oli selline kummist lõõtsa moodi asi all, et kui sellele vajutada, siis tuli hääl välja?
Onu Raivo joonistatud postkaarte mäletate?




Bummi ajakiri käis mul kodus ja ma ootasin selle tulekut alati pikisilmi. Ikkagi välismaa värk :) Tegu Ida-Saksamaa lasteajakirjaga, mida oli ka hilisemal veneajal võimalik koju tellida.
Need saksakeelsed lasteraamatud kuulusid samuti mu lapsepõlve. Ma tekstist muidugi ei saanud aru ja ma ei mäleta kas mu ema, kes saksa keelt oskas, mulle neid kunagi ka tõlkis, aga ma proovisn piltide järgi ise lugu välja mõtleda. Poes tegin mälestuseks pilti, aga hiljem kodus (ema juures siis) leidsin need raamatud täiesti juhuslikult ühest kapist ülesse.

Taas mäletan kuidas ma lapsena mõtlesin, et kuidas küll siil saab nii värviliste okastega olla :)

Järgmisel korral Eestis olles lähen kindlasti taas Raamatukoi poodi oma lapsepõlvemälestusi otsima.