Wednesday, 28 March 2018

MIS JÄRGMISEKS

Peate pettuma, kui pealkirja lugedes mõtlesite, et hakkan siin meie viisaastakuplaanidest kirjutama :) 

Plaanid on meil ilusti paigas, või siis vähemalt nii me arvasime, aga elul on kahjuks komme aeg-ajalt meie vererõhuga mängida ja meie stressitaluvust testida. Nii hullu nädalat, kui meie eelmine nädala oli (ma alustasin selle postituse kirjutamist juba rohkem kui nädal aega tagasi ja seega võin öelda, et neid hulle nädalaid oli meil kokku kaks), ei ole me pikka aega kogenud. Isegi Greta ütles juba vahepeal, et meile on juskui mingi needus peale pandud. 

Kõik sai alguse üleüleelmisest pühapäevast, kui me järjekordselt ilma kütte ja sooja veeta jäime. Õnneks oli õues sel ajal üsna soe, seega suutsime ilusti kuni teisipäevani ilma kütteta vastu pidada. Nimelt sai torumees alles teisipäeval meie juurde tulla.

Esmaspäeva õhtul helistas Pete ja teatas, et tema tuleb täna natuke hiljem koju, sest autos oli mingi hoiatustuli ootamatult põlema läinud ja see tähendas seda, et ta pidi auto koheselt autoteenindusse toimetama. Loomulikult paluti tal auto tuua kaugemal asuvasse teenindusse ja mitte sinna, mis koduteele jäi. Ega sellest ei olekski tegelikult mingit probleemi olnud, aga kuna Pete ei pannud ööseks autot laadima, sest ta ei teadnud et peab ekstra teekonna järgmine päev ette võtma, siis oli tal teenindusse sõiduks väga vähe elektrit järgi.  Õnneks ta siiski kuskile tee peale ei jäänud, aga kui kohale jõudis siis näitas aku vaid 1%. Kuidas mehed seal seda autot pärast edasi liigutasid ma ei tea, ega tahagi teada. 

...

Teisipäeval tuli torumees uurima milles probleem. Leidis vea ülesse ja õnneks sel korral läks see jama meile vaid £200 maksma. Kuna me ette ei teadnud milles probleem ja kui palju see meile maksma läheb, siis olime torumehega kokku leppinud, et kohe kui ta on vea ülesse leidnud ja mulle öelnud palju parandus maksab, sõidan ma ruttu lähima pangaautomaadi juurde ning toon talle sealt raha. Kõik tundus lihtne olevat, aga kuna meil oli mingi needus ju peal, siis muidugi jõudis selle 5 minuti jooksul, mis mul oleks aega võtnud lähimasse bensukasse sõit, nii mõndagi juhtuda. 

Kui ma olin juba peaaegu bensiinijaama juurde jõudmas hakkas mu auto äkki hirmsat häält tegema. Selline tunne oli nagu mingi metallitükk oleks auto alla kinni jäänud ja ma proovisin seda siis endaga kaasa lohistada. Lohistasin siis kuidagi bensukani välja ja kui kohale jõudsin avastasin, et bensuka rahaautomaat oli üleöö kinni pandud!!

Mulle tähendas see seda, et pidin selle krigiseva autoga nüüd veel ühe teise rahaautomaadi juurde sõitma. Autot uuesti käivitades ilmus armatuurile suur kollane teadaanne, et auto mootoriga on midagi viga ja et soovitatav oleks auto koheselt teenidusse viia. Viimasel (ja siiani ainukesel) korral seda teksti nähes suri mu auto koheselt ning viidi üldse puksiiriga minema. Sel korral ei olnud mul sellisteks naljadeks aega, sest mul oli ju vaja torumehele raha automaadist kätte saada ja seega kogusin julguse kokku ning proovisin siiski edasi sõita. 

Kujutasin juba ette kuidas mu auto kindlasti just keset ristmikku seisma jääb ja kogu liikluse kinni paneb, samal ajal kui Greta ja torumees kodus aina ootavad ja ootavad (ma ju läskin vaid 5 minutiks ära ja jätsin seega Greta koju. Päris võõra mehega ma teda loomulikult ei oleks üksi mitte mingil juhul koju jätnud, aga kuna me torumees on meile juba varasemast ajast tuttav, siis see oli OK)
Õnneks siiski vedas auto ilusti järgmise rahaautomaadini välja. Kord kui raha käes oli otsustasin auto sinnapaikka jätta ja hoopis kodu poole jooksma pista. 

Kas ma seda juba teile ütlesin, et mind kimbutas sel ajal mingi vastik nohuviirus ja mu kinnisele ninale lisaks oli mul ka hääl ära ning üsna sant enesetunne ?
Või seda, et samal ajal kui ma kodu poole jooksma pistsin, hakkas õues vihma sadama?

Ma ei teagi lõpuks kui kaua ma ära olin, aga kindlasti nägin koju jõudes välja nagu peksa saanud koer. Või siis õigemini peksa saanud MÄRG koer!

...

Selle tobeda nohu tõttu (õnneks küll ilma palaviku ja valusa kurguta) oli mul öösel üsna keeruline magada. Tegelikult mu rahutu öö põhjuseks oli nii mu nohu, kui ka meie kassike. Nimelt ma ärkasin öösel mitmel korral ülesse, et kas siis köhida või nina nuusata või vetsu minna ja otse loomulikult äratasin selle sebimisega meie 'beebi' ülesse. Jostenil muidugi ei olnud õrna aimugi, et kell alles 3 öösel on ja oli väga solvunud kui ma mõne aja pärast ta nina ees meie magamistoa ukse uuesti kinni lõin. Kassike hakkas muidugi kohe hirmus kõva häälega nutma, aga kuna ma ei tahtnud mingil juhul, et ta Greta ülesse ajaks ning ka Pete und segaks, siis ei jäänud mul muud üle, kui ta kaenlasse haarata ja temaga alla korrusele väiksesse tuppa magama minna.

Ma ei tea kas seda just magamiseks saab nimetada, sest vähemalt esimene tund-poolteist käis toas hirmus jaht, aga korraks vist tõesti õnnestus mul ka magama suigatada. 
Natuke aega hiljem, ehk siis kella 6 ajal hommikul, oli uus äratus, sest siis läks Pete tööle ja ma kolisin tagasi meie magamistuppa, kus ma siis proovisin järgmised 45 min silmi kinni hoida. Kassikesel oli õnneks selleks ajaks juba laulmisnorm vist täis saanud, sest järgmise tunni jooksul ei kuulnud ma temast ei kippu ega kõppu.

Järgmisel ööl kordus täpselt sama asi.

...
Reedene päev tõi endaga uued katsumused kaasa. 
Nädalalõpul toimus Pete isa juubelisünnipäeva tähistamine ühes linnas mis asus meist üsnagi kaugel. Plaan oli reedel Gretale kooli järgi minna ja sealt kohe otse sünnipäevale sõitma hakata. Kõik oleks ehk enam vähem OK olnud, kui ilmajaam ei oleks jälle lumega ähvardama hakanud. Need ähvardused tundusid sel hetkel, kui õues parasjagu +14 kraadi sooja oli, üsnagi munasjutulised, aga kuna kogemus on näidanud, et ilmajaam eksib siin harva, siis oli põhjust muretsemiseks küll. 

Kuna Greta pidi esmaspäeval nädalaks koolireisile sõitma, siis olime juba varem plaaninud peole kahe öö asemel vaid üheks ööks jääda ning juba laupäevaõhtul tagasi koju sõitma hakata. Me pidasime vajalikuks, et laps saaks enne järgmist tihedat nädalat vähemalt ühe päevakesegi kodus rahus olla ja ise oma reisikotte pakkida. Jutud lumest aga panid meid muretsema, et mis siis, kui me sealt kaugelt ei saagi enam üldse koju. Kui tegu oleks olnud tavalise koolinädalaga, siis oleks suht suva olnud, aga Greta reisi pärast oli meil vaja esmaspäevaks kindlasti tagasi olla. 

Ma muretsesin selle lume pärast ikka päris korralikult ja korraks isegi mõtlesin, et jään Gretaga üldse koju. Pete ei tahtnud sellist juttu muidugi üldse kuulatagi ja nii ei jäänudki mul muud üle kui kotte pakkima hakata...Te ei kujuta ette kui väga ma vihkan pakkimist...

Asju pakkides kujutasin ette kuidas me laupäeva õhtul võõra autoga (sest Pete auto oli ikka veel paranduses) koju sõites kiirteele lume tõttu terveks ööks seisma jääme. Pakkisin seega juba ennetades natuke rohkem sööki ja soojad riided kaasa.

Veel enne kui me üldse kuhugi sõitma jõudsime hakata, suutsime me oma kassi ära kaotada. Pete töötas sel päeval kodust ja oli Josteni hommikul vara välja lasknud ja kui me Gretaga teda enne kooli minekut kella 8 ajal tuppa kutsuma hakkasime ei olnud Jostenist ei kippu ega kõppu. Tavaliselt ilmub ta kohe esimese või teise kutsumise peale kohale, aga sel korral kutsu palju tahad, kassi ei kuskil. Ma ei tea mida naabrid meist arvasid (loodedavasti üks magas veel magusat und ja teised olid juba kooli-tööle läinud) kui me kõik kolm ümber maja kõndisime ja kooris Jostenit hõikasime. 

No täitsa lõpp milline südamevalu ja muretsemine. Oleks ma enne kassi võtmist seda teadnud, siis oleks see kass küll võtmata jäänud. Nagu oleks beebi majas, keda pidevalt toita, kelle järgi koristada, kelle pärast muretseda ning kes veel ka öösel ja varajastel hommikutundidel magada ei lase...oeh!

Õnneks otsustas beebiposs siiski me närve säästa ja lõpuks tagasi koju tulla. Ega ta siin kodus küll kaua olla ei saanud, sest pidin ta ruttu kassihotelli viima, kus ta siis algul natuke võõraste lõhnade peale 'urises', aga õnneks tundus olevat palju rahulikum kui eelmisel korral sinna jäädes.
Reede õhtul oli meil õues selline ilus ilm
Kuna tegu oli reede õhtuga, siis sõit mis muidu oleks 2-2,5 tundi aega võtnud, võttis meil aega peaaegu 4 tundi. 
Rentisime suguvõsaga ühe väikese hotelli, mis siis nädalalõpul täielikult meie kasutuses oli. Kohale jõudes läksime Petega hurraaga oma tuba uudistama ning avastasime, et kuna seal on värskelt remonti tehtud, siis ust avades tungis meile esimese asjana kohe vastik värvihais ninna. 
Nii suur tahtmine oli mossitama hakata, aga mida see mossitamine ikka oleks aidanud. 

...

Kui me reede õhtul magama minnes mõtlesime, et nii mõnus, saame laupäeva hommikul kaua magada ilma, et kass juba kella 6 ajal mjäuguma hakkaks, siis nagu te juba arvata võite, ei tulnud meil pikast magamisest hommikul muidugi mitte midagi välja.
Kell 5.50 ajal äratas meid meeletult kõvahäälne kajakatekoor koos ühe varesest solistiga (ma küll ei tea kas tegu ka päriselt varesega oli, aga kraaksus teine küll just nii nagu üks vares kraaksuks). Säh sulle merevaatega tuba! Mingi 20 minutit karjusid nii et mine või hulluks. Pete oleks hea meelega püssi järgi haaranud, kui oleks kuskilt püssi haarata olnud. Karjusid ja karjusid ning siis kadusid sama ootamatult kui nad sinna kella 5.50 ajal ilmunud olid. Suutsime just uuesti magama suigatada, kui nad teisele ringile otsustasid tulla. Intervall sai vist läbi ja algas teine osa. 
Kui eelmine päev oli õues üle 10 kraadi sooja, siis laupäeva hommikuks oli temperatuur vähemalt 10 kraadi võrra madalam. Paar lumehelvest sadas ka juba taevast alla. Tuul oli hirmus kõva ja võite ise ette kujutada kui vastik on mereääres kõva tuule ja külmaga olla.

Sünnipäevapidustus oli tore, kuigi ma muretsesin pidevalt kojusõidu pärast, sest nägin uudistest kuidas just meie kodukandis lund sadas ja lende tühistati. Kõigile pingutustele vaatamata saime me laupäeva õhtul alles kella 20.30 paiku sünnipäevakohast minema. Kogu kodutee sadas lund, aga õnneks sellist mis teele pidama ei jäänud. Kuna tegu oli hilisõhtu ja lumesajuga, siis olid teed üsna tühjad ning tänu sellele jõudsime koju juba 2 tunniga!!
Järgmisel hommikul, pühapäeval, saatsid sugulased meile sellise merevaatega pildi. Prrrrr...
See lumi mis siin meie kandis laupäeval oli möllanud oli pühapäevaks ka nende kanti jõudnud. Meie aknast aga avanes selline vaade, ehk siis lund polnud eriti ollagi.
Sellega sai üks nädal otsa ja uus nädal algas lootuses, et ehk on needus me kohalt nüüd lõpuks ära liikunud. Noh loota ju võib, aga...kohe esmaspäeval saime teada, et Greta koolireis lükatakse lume tõttu järgmise päeva peale. Lapsed kurvad, vanemad kurjad. Või siis õigemine need vanemad kes lapse- või lastevaba nädalat olid pikkisilmi oodanud.

Lapsed läksid siis niisama kooli lõbutsema, sest tunde neil ettenähtud ei olnud. Süüa ka ei antud, sest köök oli ju arvestanud, et kõik Y4 lapsed on ära. Lapsed võtsid siis kooli kaasa selle söögi mis nad muidu bussi oleks kaasa pidanud võtma.

Sellele lisaks avastasin ma hommikul Gretat kooli saates, et olime Greta talvesaapad (ja ta öösärgi) Weymouth-i hotelli jätnud. Pete vanemad said need sealt küll kätte, aga kuna nad veel nii pea sealt tagasi koju ei tule, siis olin sunnitud lapse botastega lumme saatma. Õnneks oli, et ta ei pidanud neid saapaid reisule kaasa võtma. 

Ma olin ikka nii pettunud kui veel olla sai. Ma nii ootasin seda lapsevaba nädalat ja mul oli plaan hästi palju blogida ja igasugu muud võlad 'ära kustutada' ning siis paisatakse kõik mu plaanid selle tobeda lume tõttu segamini. Pidi see lumi siis just sellel nädalalõpul alla sadama :( 

Kõige hullem oli see, et meil olid esmaspäeva õhtuks teatripiletid ostetud. No tegelikult olid need lapsevanemad, kes olid lennupiletid välismaale ja kallid hotellid endale lastevabaks nädalaks broneerinud, palju hullemas seisus, aga ega ka meie teatripiletid just odavad polnud.
Ma mõtlesin algul ise ka sülle kukkunud võimalust kasutada ja paariks päevaks sõbrannale Veneetsiasse külla sõita, aga õnneks otsustasin siiski paikseks jääda, sest neljapäeval on meile külla tulemas üks väga kallis külaline ja ma ei tahtnud nädalat lõhki ajada. 

Ma ei teagi mis ime läbi Petel õnnestus me teatripiletid lõpuks järgmise päeva peale ümber vahetada, sest nii lühikese etteteatamisega ei oleks meil kuskilt olnud lapsehoidjat võtta olnud. Pete vanemad olid ju ka alles mereäärses linnakeses ja ega me ise ei oleks ka tahtnud õhtu enne Greta ärasõitu kodust ära olla.

Etendus oli aga VÕRRATU!!!

Teisipäeval õnnestus Gretal siiski koolireisile sõita, aga mina võisin puhkusest vaid unistada. Esiteks läks mu auto parandusse, mis omakorda plaanid segamini lõi, sest pidin sellepärast kaks päeva ilma autota olema. 
Autota elu on ikka täielik aja ja energia rasikamine. Ja hirmus kallis ka.

Auto tegelikult sõitis juba järgmisel päeval peale ootamatut metalli kolinat nii nagu vahepeal ei oleks midagi juhtunud. Pete läks saatusliku päeva õhtul töölt tulles mu autole tänavale järele ning koju sõittes ei märganud ta autol midagi viga olevat. Sõitis veel spetsiaalselt 30 min ringi, et näha kas mõni hoiatustuli põlema läheb või kuskilt midagi logisema hakkab, aga ei midagi. Kuna meile aga oli külla tulemas kallis Mäemamma Sveitsist, siis tahtsin ma spetsialisti kinnitust, et auto ikka täielikult töökorras ja turvaline lennujaama sõiduks on ja seega pöördusime ikka oma murega spetsialistide poole. 
Autoteenenduses õnneks mingit otsest viga ei leitud, aga kuna olin kaks päeva ilma autota, siis läks see mulle peaaegu £40 takso ja rongipiletit näol maksma...pluss siis veel £130 auto kontroll. 

EI, ei, see ei ole veel loo lõpp! Kus sa sellega!

Nii minu kui Pete auto parandusele lisaks, läks siin veel ka Josteni kõht katki. No mitte päris katki, vaid pigem lahti!!
Ega mul oligi ju palju vaba aega ja probleem kuidas seda vaba aega sisustada, eks ole! 
Neljapäeva hommikul, enne kui lennujaama poole sõitma hakkasin, käisin Josteniga veel ka loomaarsti juures. Kuna tal oli selleks ajaks kõht juba üle kahe päeva lahti olnud, siis soovitas loomaarst tema juurde tulla ja lasta tal Josten üle vaadata. Loomaarst juurest lahkusin paki antibiootikumidega ning probiootikumi tuubiga...ning 56 naela võrra vaesemana! 
Kassikesel ei olnud muud hullu midagi kui vaid natuke kõhu(soole) ärritus, aga vajas siiski rohtu.

No vot, tänu sellele juhtumile tean ma nüüd, et ma olen suurepärane kassirohu andja. Kes küll seda oleks varem osanud arvata? Võite nüüd kõik oma haiged kassid minu juurde tuua, ma söödan neile hea meelega tablette sisse :D

Ei, ei, see ei ole üks taskuvaras, vaid hoopis meie kallis sõber Sveitsist :)
Mäemamma lükkas oma mägede hoovusega selle meie kohal hõljuva needuse vist minema, sest peale tema siia tulekut ja peale tema ära minekut pole veel midagi hullu juhtunud...kui välja jätta see fakt, et ühel hommikul ärkasin ma selle peale, et kass mu peopeale oksendas. Loodetavasti ei võtnud ta kogemata seda needusepilve endaga sinna Sveitsi kaasa. Ma muidugi veel ennast päris lõdvaks ei lase ja käsi plaksutama ei hakka, sest mine sa tea, aga võiks ju küll arvata, et meie jaoks on ebaõnne norm küll nüüd mõneks ajaks täis mis täis saanud.

10 comments:

  1. Oeh. Ma väga vabandan, aga ma nii kajakate kui kassioksendamise peale naersin suure häälega. See lihtsalt on nii jabur, mida kõike saab juhtuda, ühekaupa võttes oleksid need - ka torumees ja autojama ja lumi - ju olnud väiksemad probleemid, aga kõik see paari nädala peale kuhjunult on ikka hirmus küll. Mina usun, et olukordade paranemine algas tegelikult toredast teatrietendusest ja jätkub tasapisi muudkui edasi. Kas Greta koolireis oli tore?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, tegelikult oli neid väikeseid asju veel rohkem, aga kuna mul selle postituse kirjutamine isegi juba palju aega võttis, siis ma jätsin osa asju tahtlikult välja.
      Imelik kogu selle asja juures oli ka see, et kuigi üks asi juhtus teise järgi, siis meil Petega õnnestus kuidagi väga rahulikuks jääda ja me ei kannatanud üldse negatiivse stressi all. Võib olla oli asi ka selle, et meil lihtsalt ei olnud aega stressata, sest pidevalt tuli uus jama peale ja me lihtsalt andsime alla :D
      Või siis oli asi selles, et kuigi pidime hullult iga asja pärast sibama, siis igal jamal oli siiski üsna positiivne lõpp.

      Gretal oli VÄGA tore koolireis. Mul on kindlasti plaan sellest ka lähemalt kirjutada. Homme saan õpetaja käest Gretast tehtud pildid kätte ja siis proovin kirjutama hakata. Kirjutada oleks ka veel arenguvestlusest ja Greta kooli kevad kontserdist ja koolikooride festivalist ja Londonist ja igasugu muudest asjadest, aga jah...proovin tasapisi kõigi nende asjadega hakkama saada, kuigi homme algab koolivaheaeg ja mu vabadus on taas kärbitud :)

      Delete
  2. Kas neid Josteni ravikulusi loomalindlustuse kaudu ei hyvitata?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Me saime läbi ühe kindlustuse 10% allahindlust, aga ma ei teagi kas läbi teise oleks täiesti tasuta saanud või ei. Samas see summa ei olnud nüüd nii kallis kui võib olla mõne hullema haiguse puhul oleks olnud ja me ei taha igat väikest asja ka kindlustuse kaudu nõduma hakata, sest see võib meie kindlustuse hinna järgmisel aastal kõrgemaks tõsta.

      Eile käisin ta küüsi loomaarsti juures kärpimas ja maksin selle eest ka 16naela miinus 10%. Oleks võinud ju arvata, et see on aastase kassi hoolitsus plaanis tasuta teenus, aga ei olnud. Järgmisel aastal me arvatavasti seda vaksiinide ja kirbutõrje ning üldise tervisekontrolli kindlustust talle ei võta, vaid jääme vaid põhikindlustuse juurde.

      Delete
  3. Oh jeerum, kallikesed! Meil ka ilma vanaemata natuke rohkem siblimist kui tavaliselt - eriti kui KOIK meesterahvad on haiged ja nii pesumasin kui noudepesumasin lakkavad tootamast :|

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, ma arvan et 3 haiget meesterahavast on ikka palju hullem kui meie jamad kokku :D :D
      Kiiret paranemist meestele ja head haigusest eemale hiilimust sulle!

      Delete
  4. Kas Jostenil ei võinud see kõhulahtisus näiteks stressist tekkida, kui ta hotelli viidi? Ma lugesin rutuga jutu läbi ja ei pannud tähele kas see tekkis varsti peale koju tulekut :) Meil on Findus selline, kellel tekib nt stress ka siis kui me teda 1 päev õue ei lase. Kohe on pissitordid liivakastis, st pissib hästi vähe ja tihti.

    Aga no samastun su hullumeelse ajaga :D Meil siin samad jamad :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei tea kas just stressist, aga üheks võimaluseks oli see, et ta sõi kassihotellis mingit teist toitu (me küll panime talle ka paar tema enda toitu kaasa) või siis niisama õues olles midagi mis kühtu ärritas. Ning kes teab, võib olla kui ta õues on, siis keegi 'tore' inimene annab talle näiteks piima juua. Ma küll loodan, et keegi nii ei tee, aga kes teab.
      Kas stressi kõhulahtisus, siis tõesti nii mitu päeva järjest võib kesta? Muidu oli ta küll väga chill ja hotellist koju tulles isegi ei mjäugunud enam tervet päeva nagu hull, nagu ta seda eelmisel korral tegi.

      Me peaksime kohe varsti kassi tracker-i saama ja eks siis selle abiga ole näha kas ta käib kellegi juures regulaarselt piima nurumas või ei :D

      Delete
  5. Eesti keeles kasutatakse sõnu kiirtee ja maantee. Pead vist mootoritee all silmas maanteed?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ma teen sama viga pidevalt ka eesti keeles rääkides :) Automaatselt lihtsalt tõlgin 'motorway' mootoriteeks. Mäemamma parandas mu kõne juures ka siin olles seda mootoritee asja ja ma mul on nüüd üsna meeles, et tegu ikka KIIRTEEGA.

      Uues postituses juba kasutasingi ilusti kiirteed, aga kuna see postitus on vanem, siis siin veel viga sees...parandan kohe ära.

      Delete