Friday, 30 March 2018

KLAVERIKONTSERT

Eelmisel pühapäeval esines Greta oma elu esimesel klaverikontserdil. Tegu ei olnud mingi suurejoonelise kontserdi või esinemisega, sest Greta on ju klaverit alles nii lühikest aega õppinud, aga sellegi poolest esimene klaverikontsert.

Tegelikult tundsin ma talle natuke kaasa, sest oli teine just oma reisilt tulnud, kui järgmise päeva hommikul pidi juba klaveritundi minema ja siis ülejärgmisel juba kontsert. Reisu eelsel nädalal ta juba esines kahel kevadkontserdil nii viiulimängu, jazz bändi kui ka laulukooriga, ehk siis ka temal oli kokkusattumuste tagajärjel väga kiired ja tegemist täis kaks nädalat. 

Klaverikontserdi panid kokku kaks klaveriõpetajat selleks, et pakkuda lastele esinemiskogemust. Osavõtt oli vabatahtlik, nagu alati, aga seda me Gretale ei öelnud ;) 
Kevad kontsert toimus ühes meie lähedal (kuigi teises linnas) asuvas kirikus.


Gretal oli algul närv natuke sees, aga kuna õpetaja oli tahtlikult pannud algajad klaverimängijad kontserdi algusesse esinema, siis ta sai ta oma esinemisega kiiresti ühele poole ning võis rahus kontserdi ülejäänud osa nautida. 

Tegelikult, ega ta eriti nüüd ei pabistanudki, sest ta on juba piisavalt palju viiuliga esinenud ja esinemiskogemus täitsa olemas ning  kuna klaveripalad viiulilugude kõrval ka imelihtsad, siis polnudki eriti millegi üle pabistada.
Esinejaid oli päris palju ja enamus mängisid kaks või isegi kolm lugu. Mille poolest Greta esinemine aga teiste laste esinemisest erines oli see, et tema üks lugu oli tema enda tehtud. Nimeks 'Crazy Cat Josten' ehk siis 'Pöörane kass Josten'. See lugu on küll taas üks väga lihtne looke, eriti kui arvesse võtta milliseid omaloomingulisi lugusid Greta kodus klaveril mängib, aga sellegi poolest tema esimene ametlikult kirja pandud lugu. 


Siit siis väikene video Greta esinemisest
              
Mis kontserdi juures huvitav oli, oli see, et igale pealtvaatajale (ka lastele) anti täitmiseks komplimendikaardid. Need olid selleks, et kuulajad saaksid kirjutada mida nad mõnest loost arvasid või mis neile erinevate esinejate või lugude juures meeldis. Peale kontserdi korjati need kaardid kokku ja mõlemad klaveriõpetajad andsid need kaardid siis järgmises klaveritunnis oma õpilastele kätte.

Meie arvates oli see hästi tore idee ning Pete ja Greta täitsid neid kaarde kontserdi ajal eriti usinalt. Kohe nii usinalt, et ma vahepeal isegi ütlesin Gretale, et kuula ikka muusikat ka mitte ära kogu aeg kirjuta :) 
Kuna Greta jaoks oli kontsert ühtlasi ka tema viimane klaveritund enne koolivaheaega, siis õpetaja saatis meile Greta komplimendilehtedest tehtud fotod emaili teel juba järgmisel päeval, et Greta ei peaks nende lugemiseni üle kolme nädala ootama.
Peale kontserti said kõik esinejad väikese munadepüha sokolaadikotikese ja ka pealtkuulajatele pakuti kirikust väljudes väikeseid sokolaadimune.

Kõik jäid kontserdiga väga rahule ja nüüd jääb vaid loota, et järgmisel aastal sama üritus uuesti kordamisele läheb. 


HÄID PÜHI TEILE KÕIGILE!!
Pilt SIIT

Wednesday, 28 March 2018

MIS JÄRGMISEKS

Peate pettuma, kui pealkirja lugedes mõtlesite, et hakkan siin meie viisaastakuplaanidest kirjutama :) 

Plaanid on meil ilusti paigas, või siis vähemalt nii me arvasime, aga elul on kahjuks komme aeg-ajalt meie vererõhuga mängida ja meie stressitaluvust testida. Nii hullu nädalat, kui meie eelmine nädala oli (ma alustasin selle postituse kirjutamist juba rohkem kui nädal aega tagasi ja seega võin öelda, et neid hulle nädalaid oli meil kokku kaks), ei ole me pikka aega kogenud. Isegi Greta ütles juba vahepeal, et meile on juskui mingi needus peale pandud. 

Kõik sai alguse üleüleelmisest pühapäevast, kui me järjekordselt ilma kütte ja sooja veeta jäime. Õnneks oli õues sel ajal üsna soe, seega suutsime ilusti kuni teisipäevani ilma kütteta vastu pidada. Nimelt sai torumees alles teisipäeval meie juurde tulla.

Esmaspäeva õhtul helistas Pete ja teatas, et tema tuleb täna natuke hiljem koju, sest autos oli mingi hoiatustuli ootamatult põlema läinud ja see tähendas seda, et ta pidi auto koheselt autoteenindusse toimetama. Loomulikult paluti tal auto tuua kaugemal asuvasse teenindusse ja mitte sinna, mis koduteele jäi. Ega sellest ei olekski tegelikult mingit probleemi olnud, aga kuna Pete ei pannud ööseks autot laadima, sest ta ei teadnud et peab ekstra teekonna järgmine päev ette võtma, siis oli tal teenindusse sõiduks väga vähe elektrit järgi.  Õnneks ta siiski kuskile tee peale ei jäänud, aga kui kohale jõudis siis näitas aku vaid 1%. Kuidas mehed seal seda autot pärast edasi liigutasid ma ei tea, ega tahagi teada. 

...

Teisipäeval tuli torumees uurima milles probleem. Leidis vea ülesse ja õnneks sel korral läks see jama meile vaid £200 maksma. Kuna me ette ei teadnud milles probleem ja kui palju see meile maksma läheb, siis olime torumehega kokku leppinud, et kohe kui ta on vea ülesse leidnud ja mulle öelnud palju parandus maksab, sõidan ma ruttu lähima pangaautomaadi juurde ning toon talle sealt raha. Kõik tundus lihtne olevat, aga kuna meil oli mingi needus ju peal, siis muidugi jõudis selle 5 minuti jooksul, mis mul oleks aega võtnud lähimasse bensukasse sõit, nii mõndagi juhtuda. 

Kui ma olin juba peaaegu bensiinijaama juurde jõudmas hakkas mu auto äkki hirmsat häält tegema. Selline tunne oli nagu mingi metallitükk oleks auto alla kinni jäänud ja ma proovisin seda siis endaga kaasa lohistada. Lohistasin siis kuidagi bensukani välja ja kui kohale jõudsin avastasin, et bensuka rahaautomaat oli üleöö kinni pandud!!

Mulle tähendas see seda, et pidin selle krigiseva autoga nüüd veel ühe teise rahaautomaadi juurde sõitma. Autot uuesti käivitades ilmus armatuurile suur kollane teadaanne, et auto mootoriga on midagi viga ja et soovitatav oleks auto koheselt teenidusse viia. Viimasel (ja siiani ainukesel) korral seda teksti nähes suri mu auto koheselt ning viidi üldse puksiiriga minema. Sel korral ei olnud mul sellisteks naljadeks aega, sest mul oli ju vaja torumehele raha automaadist kätte saada ja seega kogusin julguse kokku ning proovisin siiski edasi sõita. 

Kujutasin juba ette kuidas mu auto kindlasti just keset ristmikku seisma jääb ja kogu liikluse kinni paneb, samal ajal kui Greta ja torumees kodus aina ootavad ja ootavad (ma ju läskin vaid 5 minutiks ära ja jätsin seega Greta koju. Päris võõra mehega ma teda loomulikult ei oleks üksi mitte mingil juhul koju jätnud, aga kuna me torumees on meile juba varasemast ajast tuttav, siis see oli OK)
Õnneks siiski vedas auto ilusti järgmise rahaautomaadini välja. Kord kui raha käes oli otsustasin auto parkimis kohale maha jätta ja hoopis kodu poole jooksma pista. 

Kas ma seda juba teile ütlesin, et mind kimbutas sel ajal mingi vastik nohuviirus ja mu kinnisele ninale lisaks oli mul ka hääl ära ning üsna sant enesetunne ?
Või seda, et samal ajal kui ma kodu poole jooksma pistsin, hakkas õues vihma sadama?

Ma ei teagi lõpuks kui kaua ma ära olin, aga kindlasti nägin koju jõudes välja nagu peksa saanud koer. Või siis õigemini peksa saanud MÄRG koer!

...

Selle tobeda nohu tõttu (õnneks küll ilma palaviku ja valusa kurguta) oli mul öösel üsna keeruline magada. Tegelikult mu rahutu öö põhjuseks oli nii mu nohu, kui ka meie kassike. Nimelt ma ärkasin öösel mitmel korral ülesse, et kas siis köhida või nina nuusata või vetsu minna ja otse loomulikult äratasin selle sebimisega meie 'beebi' ülesse. Jostenil muidugi ei olnud õrna aimugi, et kell alles 3 öösel on ja oli väga solvunud kui ma mõne aja pärast ta nina ees meie magamistoa ukse uuesti kinni lõin. Kassike hakkas muidugi kohe hirmus kõva häälega nutma, aga kuna ma ei tahtnud mingil juhul, et ta Greta ülesse ajaks ning ka Pete und segaks, siis ei jäänud mul muud üle, kui ta kaenlasse haarata ja temaga alla korrusele väiksesse tuppa magama minna.

Ma ei tea kas seda just magamiseks saab nimetada, sest vähemalt esimene tund-poolteist käis toas hirmus jaht, aga korraks vist tõesti õnnestus mul ka magama suigatada. 
Natuke aega hiljem, ehk siis kella 6 ajal hommikul, oli uus äratus, sest siis läks Pete tööle ja ma kolisin tagasi meie magamistuppa, kus ma siis proovisin järgmised 45 min silmi kinni hoida. Kassikesel oli õnneks selleks ajaks juba laulmisnorm vist täis saanud, sest järgmise tunni jooksul ei kuulnud ma temast ei kippu ega kõppu.

Järgmisel ööl kordus täpselt sama asi.

...
Reedene päev tõi endaga uued katsumused kaasa. 
Nädalalõpul toimus Pete isa juubelisünnipäeva tähistamine ühes linnas mis asus meist üsnagi kaugel. Plaan oli reedel Gretale kooli järgi minna ja sealt kohe otse sünnipäevale sõitma hakata. Kõik oleks ehk enam vähem OK olnud, kui ilmajaam ei oleks jälle lumega ähvardama hakanud. Need ähvardused tundusid sel hetkel, kui õues parasjagu +14 kraadi sooja oli, üsnagi munasjutulised, aga kuna kogemus on näidanud, et ilmajaam eksib siin harva, siis oli põhjust muretsemiseks küll. 

Kuna Greta pidi esmaspäeval nädalaks koolireisile sõitma, siis olime juba varem plaaninud peole kahe öö asemel vaid üheks ööks jääda ning juba laupäevaõhtul tagasi koju sõitma hakata. Me pidasime vajalikuks, et laps saaks enne järgmist tihedat nädalat vähemalt ühe päevakesegi kodus rahus olla ja ise oma reisikotte pakkida. Jutud lumest aga panid meid muretsema, et mis siis, kui me sealt kaugelt ei saagi enam üldse koju. Kui tegu oleks olnud tavalise koolinädalaga, siis oleks suht suva olnud, aga Greta reisi pärast oli meil vaja esmaspäevaks kindlasti tagasi olla. 

Ma muretsesin selle lume pärast ikka päris korralikult ja korraks isegi mõtlesin, et jään Gretaga üldse koju. Pete ei tahtnud sellist juttu muidugi üldse kuulatagi ja nii ei jäänudki mul muud üle kui kotte pakkima hakata...Te ei kujuta ette kui väga ma vihkan pakkimist...

Asju pakkides kujutasin ette kuidas me laupäeva õhtul võõra autoga (sest Pete auto oli ikka veel paranduses) koju sõites kiirteele lume tõttu terveks ööks seisma jääme. Pakkisin seega juba ennetades natuke rohkem sööki ja soojad riided kaasa.

Veel enne kui me üldse kuhugi sõitma jõudsime hakata, suutsime me oma kassi ära kaotada. Pete töötas sel päeval kodust ja oli Josteni hommikul vara välja lasknud ja kui me Gretaga teda enne kooli minekut kella 8 ajal tuppa kutsuma hakkasime ei olnud Jostenist ei kippu ega kõppu. Tavaliselt ilmub ta kohe esimese või teise kutsumise peale kohale, aga sel korral kutsu palju tahad, kassi ei kuskil. Ma ei tea mida naabrid meist arvasid (loodedavasti üks magas veel magusat und ja teised olid juba kooli-tööle läinud) kui me kõik kolm ümber maja kõndisime ja kooris Jostenit hõikasime. 

No täitsa lõpp milline südamevalu ja muretsemine. Oleks ma enne kassi võtmist seda teadnud, siis oleks see kass küll võtmata jäänud. Nagu oleks beebi majas, keda pidevalt toita, kelle järgi koristada, kelle pärast muretseda ning kes veel ka öösel ja varajastel hommikutundidel magada ei lase...oeh!

Õnneks otsustas beebiposs siiski me närve säästa ja lõpuks tagasi koju tulla. Ega ta siin kodus küll kaua olla ei saanud, sest pidin ta ruttu kassihotelli viima, kus ta siis algul natuke võõraste lõhnade peale 'urises', aga õnneks tundus olevat palju rahulikum kui eelmisel korral sinna jäädes.
Reede õhtul oli meil õues selline ilus ilm
Kuna tegu oli reede õhtuga, siis sõit mis muidu oleks 2-2,5 tundi aega võtnud, võttis meil aega peaaegu 4 tundi. 
Rentisime suguvõsaga ühe väikese hotelli, mis siis nädalalõpul täielikult meie kasutuses oli. Kohale jõudes läksime Petega hurraaga oma tuba uudistama ning avastasime, et kuna seal on värskelt remonti tehtud, siis ust avades tungis meile esimese asjana kohe vastik värvihais ninna. 
Nii suur tahtmine oli mossitama hakata, aga mida see mossitamine ikka oleks aidanud. 

...

Kui me reede õhtul magama minnes mõtlesime, et nii mõnus, saame laupäeva hommikul kaua magada ilma, et kass juba kella 6 ajal mjäuguma hakkaks, siis nagu te juba arvata võite, ei tulnud meil pikast magamisest hommikul muidugi mitte midagi välja.
Kell 5.50 ajal äratas meid meeletult kõvahäälne kajakatekoor koos ühe varesest solistiga (ma küll ei tea kas tegu ka päriselt varesega oli, aga kraaksus teine küll just nii nagu üks vares kraaksuks). Säh sulle merevaatega tuba! Mingi 20 minutit karjusid nii et mine või hulluks. Pete oleks hea meelega püssi järgi haaranud, kui oleks kuskilt püssi haarata olnud. Karjusid ja karjusid ning siis kadusid sama ootamatult kui nad sinna kella 5.50 ajal ilmunud olid. Suutsime just uuesti magama suigatada, kui nad teisele ringile otsustasid tulla. Intervall sai vist läbi ja algas teine osa. 
Kui eelmine päev oli õues üle 10 kraadi sooja, siis laupäeva hommikuks oli temperatuur vähemalt 10 kraadi võrra madalam. Paar lumehelvest sadas ka juba taevast alla. Tuul oli hirmus kõva ja võite ise ette kujutada kui vastik on mereääres kõva tuule ja külmaga olla.

Sünnipäevapidustus oli tore, kuigi ma muretsesin pidevalt kojusõidu pärast, sest nägin uudistest kuidas just meie kodukandis lund sadas ja lende tühistati. Kõigile pingutustele vaatamata saime me laupäeva õhtul alles kella 20.30 paiku sünnipäevakohast minema. Kogu kodutee sadas lund, aga õnneks sellist mis teele pidama ei jäänud. Kuna tegu oli hilisõhtu ja lumesajuga, siis olid teed üsna tühjad ning tänu sellele jõudsime koju juba 2 tunniga!!
Järgmisel hommikul, pühapäeval, saatsid sugulased meile sellise merevaatega pildi. Prrrrr...
See lumi mis siin meie kandis laupäeval oli möllanud oli pühapäevaks ka nende kanti jõudnud. Meie aknast aga avanes selline vaade, ehk siis lund polnud eriti ollagi.
Sellega sai üks nädal otsa ja uus nädal algas lootuses, et ehk on needus me kohalt nüüd lõpuks ära liikunud. Noh loota ju võib, aga...kohe esmaspäeval saime teada, et Greta koolireis lükatakse lume tõttu järgmise päeva peale. Lapsed kurvad, vanemad kurjad. Või siis õigemine need vanemad kes lapse- või lastevaba nädalat olid pikkisilmi oodanud.

Lapsed läksid siis niisama kooli lõbutsema, sest tunde neil ettenähtud ei olnud. Süüa ka ei antud, sest köök oli ju arvestanud, et kõik Y4 lapsed on ära. Lapsed võtsid siis kooli kaasa selle söögi mis nad muidu bussi oleks kaasa pidanud võtma.

Sellele lisaks avastasin ma hommikul Gretat kooli saates, et olime Greta talvesaapad (ja ta öösärgi) Weymouth-i hotelli jätnud. Pete vanemad said need sealt küll kätte, aga kuna nad veel nii pea sealt tagasi koju ei tule, siis olin sunnitud lapse botastega lumme saatma. Õnneks oli, et ta ei pidanud neid saapaid reisule kaasa võtma. 

Ma olin ikka nii pettunud kui veel olla sai. Ma nii ootasin seda lapsevaba nädalat ja mul oli plaan hästi palju blogida ja igasugu muud võlad 'ära kustutada' ning siis paisatakse kõik mu plaanid selle tobeda lume tõttu segamini. Pidi see lumi siis just sellel nädalalõpul alla sadama :( 

Kõige hullem oli see, et meil olid esmaspäeva õhtuks teatripiletid ostetud. No tegelikult olid need lapsevanemad, kes olid lennupiletid välismaale ja kallid hotellid endale lastevabaks nädalaks broneerinud, palju hullemas seisus, aga ega ka meie teatripiletid just odavad polnud.
Ma mõtlesin algul ise ka sülle kukkunud võimalust kasutada ja paariks päevaks sõbrannale Veneetsiasse külla sõita, aga õnneks otsustasin siiski paikseks jääda, sest neljapäeval on meile külla tulemas üks väga kallis külaline ja ma ei tahtnud nädalat lõhki ajada. 

Ma ei teagi mis ime läbi Petel õnnestus me teatripiletid lõpuks järgmise päeva peale ümber vahetada, sest nii lühikese etteteatamisega ei oleks meil kuskilt olnud lapsehoidjat võtta olnud. Pete vanemad olid ju ka alles mereäärses linnakeses ja ega me ise ei oleks ka tahtnud õhtu enne Greta ärasõitu kodust ära olla.

Etendus oli aga VÕRRATU!!!

Teisipäeval õnnestus Gretal siiski koolireisile sõita, aga mina võisin puhkusest vaid unistada. Esiteks läks mu auto parandusse, mis omakorda plaanid segamini lõi, sest pidin sellepärast kaks päeva ilma autota olema. 
Autota elu on ikka täielik aja ja energia rasikamine. Ja hirmus kallis ka.

Auto tegelikult sõitis juba järgmisel päeval peale ootamatut metalli kolinat nii nagu vahepeal ei oleks midagi juhtunud. Pete läks saatusliku päeva õhtul töölt tulles mu autole tänavale järele ning koju sõittes ei märganud ta autol midagi viga olevat. Sõitis veel spetsiaalselt 30 min ringi, et näha kas mõni hoiatustuli põlema läheb või kuskilt midagi logisema hakkab, aga ei midagi. Kuna meile aga oli külla tulemas kallis Mäemamma Sveitsist, siis tahtsin ma spetsialisti kinnitust, et auto ikka täielikult töökorras ja turvaline lennujaama sõiduks on ja seega pöördusime ikka oma murega spetsialistide poole. 
Autoteenenduses õnneks mingit otsest viga ei leitud, aga kuna olin kaks päeva ilma autota, siis läks see mulle peaaegu £40 takso ja rongipiletit näol maksma...pluss siis veel £130 auto kontroll. 

EI, ei, see ei ole veel loo lõpp! Kus sa sellega!

Nii minu kui Pete auto parandusele lisaks, läks siin veel ka Josteni kõht katki. No mitte päris katki, vaid pigem lahti!!
Ega mul oligi ju palju vaba aega ja probleem kuidas seda vaba aega sisustada, eks ole! 
Neljapäeva hommikul, enne kui lennujaama poole sõitma hakkasin, käisin Josteniga veel ka loomaarsti juures. Kuna tal oli selleks ajaks kõht juba üle kahe päeva lahti olnud, siis soovitas loomaarst tema juurde tulla ja lasta tal Josten üle vaadata. Loomaarst juurest lahkusin paki antibiootikumidega ning probiootikumi tuubiga...ning 56 naela võrra vaesemana! 
Kassikesel ei olnud muud hullu midagi kui vaid natuke kõhu(soole) ärritus, aga vajas siiski rohtu.

No vot, tänu sellele juhtumile tean ma nüüd, et ma olen suurepärane kassirohu andja. Kes küll seda oleks varem osanud arvata? Võite nüüd kõik oma haiged kassid minu juurde tuua, ma söödan neile hea meelega tablette sisse :D

Ei, ei, see ei ole üks taskuvaras, vaid hoopis meie kallis sõber Sveitsist :)
Mäemamma lükkas oma mägede hoovusega selle meie kohal hõljuva needuse vist minema, sest peale tema siia tulekut ja peale tema ära minekut pole veel midagi hullu juhtunud...kui välja jätta see fakt, et ühel hommikul ärkasin ma selle peale, et kass mu peopeale oksendas. Loodetavasti ei võtnud ta kogemata seda needusepilve endaga sinna Sveitsi kaasa. Ma muidugi veel ennast päris lõdvaks ei lase ja käsi plaksutama ei hakka, sest mine sa tea, aga võiks ju küll arvata, et meie jaoks on ebaõnne norm küll nüüd mõneks ajaks täis mis täis saanud.

Thursday, 15 March 2018

SÄÄSTUNÄDAL

Hoiatan ette, et see postitus saab olema üks HÄSTI pikk toidupostitus. 

Te kõik kindlasti olete kuulnud ja arvatavasti paljud teist ka võtavad osa Eestis toimuvast 'Kogumispäeviku' kampaaniast.  
Ma ise küll avalikult sellest kampaaniast osa ei võta, aga see liikumine on ka mind innustanud järge pidama hakkama, et kui palju täpselt iga kuu toidu peale raha kulub ja kui palju oleks võimalik toidu pealt kokku hoida. Fakt on see, et kuigi mul on alati plaan iga kuu kasvõi natuke raha kõrvale panna, siis kuu lõpuks on ikka plats alati rahast täiesti tühi (räägin siin hetkel minu enda rahast ja vaid toidu pealt säästmisest. Kuna kogu me ülejäänud raha on nagunii juba nii mitmeks erinevaks potiks jagatud ja juba aastaid peensusteni kirja pandud ja läbi analüüsitud, siis ülejäänud kogumispäeviku nipid ja soovitused meid ei aitaks ning ei tuleks meile kasuks) . 

Seega hakkasin ka mina alates veebruarist tegema täpset arvestust kui palju meil kuus toidu peale raha kulub. Kõigepealt koostasin nädalamenüüd, siis täpsed ostunimekirjad, tegin ostetud toiduainetest pilte, hoidsin alles kviitungid ning klõpsisin fotosid tehtud toitudest selle postituse tarbeks.

Mida rohkem ma neid söögifotosid klõpsisin, seda rohkem ma hakkasin mõtlema kui imelik see ikka on, et me toidule nii palju tähelepanu viimasel ajal pöörame, nii palju toidust räägime, kirjutame ja isegi oma toitu teistele näitamiseks pildistame. 

Lugesin erinevate inimeste toiduteemalisi postitusi ja mida rohkem ma neid postitusi lugesin ning samas ka ise pilte klõpsutasin, seda kummalisemana mulle kogu see protsess tunduma hakkas ja seda enam ma hakkasin endalt küsima, et miks ma seda üldse siin teen? Mul on endal täitsa ükspuha kuidas keegi võõras toitub. On ta vegan või ei ole, väldib ta gluteeni haiguse pärast või soovib niisama gluteenivabaelu katsetada, sööb ta kooke või ei söö jne. Seega miks peaks üldse kedagi teist huvitama mida meie sööme või poest koju ostame?

Mul ei ole plaan, ega ma ka ei taha, oma toidupostitusega kellegile midagi õpetada või eeskujuks olla, sest minu poolest toitugu kõik just nii nagu nad ise heaks arvavad. Ma ise söön samuti just nii kuidas mulle endale õige (või vale) tundub ning mitte sellepärast, et keegi kuskil ütleb, et just nii oleks ainuõige või eetiline toituda. Loomulikult on meil peres omad reeglid ja tõekspidamised, aga samas ei ole ükski me reegel kivisse raiutud. 
Samuti ei ole mul mingeid erilisi või huvitavaid retsepte jagada, sest maitsed on ju nii erinevad ja me tavaliselt armastame just sellist kõige lihtsamat ja ehtsamat toitu. Võimalik, et ilma allergiateta ma katsetaks rohkem erinevaid retsepte ja küpsetaks rohkem, aga samas on mul taas väga hea meel, et kõik need küpsetamata ja katsetamata retseptid minu poolt ka söömata jäävad :)

Nii et kuigi ma veebruari lõpuks olin otsustanud, et toiduteemaline postitus jääb ära, sest see tundus nii mõtetuna, siis ometigi olen ma ikkagi just praegu seda postitust siin kirjutamas.

Ja selleks on kaks põhjust. Esimene on see, et kuna ma juba olin oma energia ja aja nende toiduteemaliste fotode tegemise peale kulutanud ja see töö ei olnud just kõige lihtsam töö, siis ma ei tahtnud seda tööd päris niisama ka nüüd raisku minna lasta.

Teine põhjus on seotud sellega, et kuigi ma ütlesin, et mind eriti ei huvita mis toite teised kodus söövad, siis samas mulle taas jälle pakub üsnagi palju naudingut ja huvi näha mida teised oma ostukorvi toidupoes panevad ja kui palju mingi asi neile maksma läheb (eriti kui jutt käib mõnest teisest riigist). Ma tean, et sedasi riikide vahel toiduhindu võrrelda on üsna mõtetu, sest hinnad kõiguvad erinevate poodide vahel üsna palju (vähemalt meil siin küll) ja ega see mingit kindlat ülevaadet ei anna, et kus riigis siis need munad kõige kallimad on, aga sellegipoolest huvitav. 

Mis aga puutub minu ostukorvi ja miks ma selle lõpuks siiski otsustasin siia blogisse ülesse panna, oli see, et ma tean, et paari aasta pärast pakuks see mulle endale huvi.

Näiteks kurtsin ma Petele alles hiljuti, et hakklihapakid on kuidagi väga väikeseks jäänud. Olin enam kui kindel, et nad on paki sisu grammide poolest vähendanud, aga hinna sealjuures samaks jätnud. Selliseid asju tuleb viimasel ajal üsna tihti ette. 
Siis tuli mulle meelde, et ma olin paar aastat tagasi ju ühe ostukorvi postituse siin blogis juba teinud ja seega kontrollisin sealt kohe üle kuidas selle hakklihaga siis õige lood on. Minu üllatuseks (ja ka mõningaseks pettumuseks, sest ma oli ju endas nii kindel eelevalt) tuli välja, et paki kaal on siiski sama mis paar aastat tagasi. Kuna ma aga ei olnud sinna vanasse postitusse ostutšekki lisanud, siis aastatetagust hinda pragusega ei ole mul võimalust võrrelda.

Mäletan kui mingi aeg tagasi munade hind tõusis. Keegi kuskil hinnatõusu ette ei reklaaminud, aga poes hinnasilti vaadates tundus kohe midagi valesti. Samas mul ei olnud õrna aimugi, et palju need munad siis varem maksid ning vanu hindu ei olnud ka hiljem kuskilt võimalik kontrollida. Oleks ma aga oma vana postituse juurde ka ostutšeki lisanud, oleks olnud kohe võimalik kontrollida, kui suur see hinnatõus siis oli (kuigi päeva lõpuks ei ole sel ju mingit tähtsust, sest ega see teadmine ju tegelikult enam midagi muuda)

Seega sel korral panen ma siia postitusse kõik andmed täies hiilguses kirja, et siis kunagi hiljem, kui tahtmine peaks tulema, on midagi millega võrrelda. 

Aga nüüd tagasi 'Kogumispäeviku' teema juurde.

Kuna mu igakuisest rahast läheb maha ka koduloomakindlustus, Greta kooli maks, Greta üks trenn, iga veerandi algul Greta kunstiringi ning ka igasugu muud vajalikud ja vähem vajalikud ostud toidule lisaks, siis ega mul ei olegi kindlat ülevaadet kui palju täpselt iga kuu (iga nädal) toidule kulub. Eks nädalad ole ka erinevad. Vahel tulevad külalised külla või käime ise külas ja eks siis neil nädalatel kulub toidu peale tunduvalt rohkem raha kui tavalistel nädalatel. Samas mõnel nädalal käib Pete sõpradega õhtul väljas või peab tööle kauemaks jääma ja nendel juhtudel sööb ta siis kodust väljaspool, mis omakorda tähendab, et mina ei pea suurt õhtusööki selleks õhtuks valmistama. Sama kehtib ka nende õhtute kohta, kui Greta peale kooli sõbrannade juurde mängima läheb, sest siis sööb ta oma õhtusöögi seal ja meie Petega oleme rahul ka lihtsalt kapis olevate jääkidega.

Vahel juhtub ka seda, et ma ei tea mida õhtuks süüa teha või mul lihtsalt on täiesti kopp eest kogu söögitegemisest ning sellistel kordadel palun ma siis Petel töölt tulles poest läbi hüpata ja midagi söödavat kaasa haarata ja see söök siis ei lähe minu arvelt maha. Üldjuhul on meil küll nii, et nädala sees teen mina süüa ja nädalalõpu söögitegemised on kõik Pete rida, aga vahel meelitan ma ka nädala sees Pete minu asemel kokkama :) Õnneks tal ei ole selle vastu midagi.

Alustasingi kõigepealt nimekirja koostamisest kõikidest nendest toitudest mida me sööme või süüa võiksime, et oleks mille hulgast valida ja et ei tekiks situatsiooni kus me söömegi nädalast nädalasse vaid mingit 5 või 6 erinevat õhtusööki. Siis panin ma selle nimekirja põhjal kokku järgmise nädala menüü ja tegin vajaminevate toiduinete poenimekirja. 

Üks asi on kindel, meie pere küll 50 euroga nädalas hakkama ei saaks (see oleks siis kuskil £44). Ei saaks ei ole võib-olla päris õige öelda, sest kui muud võimalust ei oleks, siis tegelikult saaks küll hakkama, aga kuna meil otsest vajadust oma söögiraha nii alla lasta ei ole, siis me pigem ikka eelistame kvaliteetset toitu suurele säästmisele. 

Mul oleks hea meel kui ma suudaks majandada nii, et meil kuluks nädalas vaid £100 (kuskil 114 eurot) toidu peale. See summa on siis vaid meie kolme peale, kassitoit on eraldi. 

Kassitoidu peale kulutame me kuus umbes £70 (kuivtoit sinna otsa, aga kuna me ostame kuiva toitu korraga suure koti, siis seda jätkub mitmeks kuuks). Kassitoitu tellime me Amazon-ist ja see on meil regulaartellimus, ehk siis iga kuu 10-ndal kuupäeval saabub kast toitu ukse taha ilma et me sellele ise eraldi peaksime mõtlema.
Kuna minu palgapäev on iga kuu 28-ndal kuupäeval, siis minu 'säästlik' toidukuu algaski esmaspäevast 29. jaanuarist. Mäletan, et kuna meil sai paar päeva varem külmutuskapp täitsa tühjaks, siis olin sunnitud poodi juba päev-kaks varem minema ja üsna mitu asja juba eelnevalt valmis ostma (näiteks munad mida me nädalas väga palju tarbime)

Tavaliselt käime me kahes erinevas toidupoes. 

28.jaanuaril nägi mu ühe poe ostukorv välja selline

Samaaegselt tellisin teisest toidupoest ülejäänud toidu koju. Ma olen paaril korral varem ka toitu interneti teel koju tellinud, aga minule isiklikult see koju tellimine ei istu. Olen katsetanud paari poega ja kui üldse, siis kõige paremini sobib mulle Ocado. 
Mõtlesin siis sel korral uuesti proovida lootes, et saan koju tellides ennast poes olevates ahvatlustest säästa. 

Miinused:
  • Miinimum tellimus £40
  • Pean arvestama, et järgmiseks päevaks ei ole alati enam vabu kojutoomis aegu järgi või kui on, siis osa asju ei ole võimalik järgmiseks päevaks tellida.
  • Kõrge kohaletoomistasu (£3.99, £4.99 vastavalt ajale ja kas auto minu piirkonnas juhtub olema minule sobival ajal) Odavamad £2.99 ajad 'bookitakse' kiiresti ära. Ma praegu just avastasin, et Ocado on mulle kinkinud 3 kuud tasuta kojutoomist :) Aitäh! Võimalik et tänu sellele tellin ehk isegi uuesti.
  • Ma ei saa ise juurikaid ja puuvilju valida.
  • Tellimusega tuleb kaasa palju kilekotte
Plussid:
  • Interneti teel saab tellida palju selliseid asju mida poes kunagi ei müüda
  • Säästetud tunnike mis muidu poeskäigule kuluks
Koju tellitud toidukorv nägi välja selline
Tavaliselt ostame me pastat harva, sest sööme seda ka harva, aga kuna internetis on müügil ühte gluteenivaba pastat mida poest ei saa, siis ma kasutasin juhust ja ostsin kohe kaks pakki.

Alumisel pildil olevad asjad olid sellised asjad mida ma oleks vabalt ka võinud ostmata jätta. Jäätise ostsin endale sellepärast, et seda mandlijäätist ei ole kunagi poes saada ja ma tahtsin seda proovida, aga tavaliselt ma kodus jäätist ei söö. 
Gluteenileib olen ma vaid viimasel ajal sööma hakanud. Enne sain täitsa vabalt ka ilma leivata hakkama ja plaan on ka edaspidi leiba vältida. Samas selle tellimusega tellisin ma täiesti vale firma leiva, sest internetist tellides ei pannud ma kohe tähele, et see ei ole mu lemmik (samas ikkagi täiesti OK leib ja raisku ei läinud). Leiba hoiame me tavaliselt sügavkülmas ja võtame sealt vastavalt vajadusele paari viilu haaval välja. 

French creme fraiche ostsin vaid sellepärast, et üks retsept nõudis seda, aga pärast kasutasin selle asemel hoopis kookospiima ja see potike koort läks lõpuks äraviskamisele.
Sellelt (alumisel) pildilt vist ei ole võimalik väga hästi aru saada, aga kõik need kolm asja on imetillukesed. Kui ma poes nuikapsast või brokkolit valiks, siis ma ise võtaks ikka palju suuremad. Sellest üheks tillukesest brokkolipeast ei jätku kohe kuidagi meile kolmele isegi mitte üheks söögi korraks, mitmest rääkimata ja just sellepärast ei meeldi mulle internetist juurikaid või puuvilju tellida.
Ühe arve andis mulle kuller
ja sama arve saadeti mulle ka juba varem emailile

Üks asi mis mulle kohe üldse ei meeldi on see, et tellimusega tuleb hirmus palju kilekotte kaasa. Need kilekotid saab küll pärast kullerile tagasi anda (mugav neile kes regulaarselt tellivad) ja siis saad raha tagasi. Mina tühendasin juba uksel osa kotte, sest no tõesti mis mõte on panna vaid üks võikarp või kaks leiba eraldi kottidesse. Kaebasin sama asja ka kullerile ja tema ütles, et see on tõesti nõme, aga kahjuks ei saa tema sinna midagi teha, et mõnikord pakivad neid asju üldse robotid. Ma ei saanudki aru, et kas ta tegi nalja või ongi pakkijateks robotid, sest ta paistis naljamees olevat.
Mõni minut hiljem, kui kuller lahkunud oli, saingi juba emaili kus mulle anti teada, et mu tagastatud kilekottide eest on mu arvele 40p tagasi makstu.

Praegu toidupilte vaatama hakates tuleb välja, et ma olen mitmel korral unustanud õhtusöökidest pilte teha. Plaaniks oligi tegelikult vaid nädala sees söödud sööke pildistada, sest nädalalõpu söömised ja tegemised ei ole nii regulaarsed kui nädala sees.

Esimesel päeval tegin ma keedukartulit ja kanarindu ahjus. Juurde praadisin käharkapsast. Toidu pildistamine tuli alles siis meelde, kui me söömisega juba lõpetama hakkasime.
Vaja läks selliseid asju

Järgmisel päeval sõime kartuliputru vorstikestega

Siis tegin ma ühte pastat Jamie Oliveri uuest (või siis nüüd juba mitte enam nii uuest) raamatust. See nüüd küll ei ole mingi eriline roog, vaid täitsa tavaline pasta seentega. Tavaliselt sööme me pastat väga harva ja enamalt siis, kui Pete näiteks kodus ei ole, sest tema ei ole suur pasta fän. Tema tahab päris toitu :).

Mul oli algul plaan teha seda sööki kahe erinva pastaga (mulle siis gluteenivaba pastaga ja teistele tavalise pastaga), aga lõpuks otsustasin siiski kahe erineva pannitäie söögi asemel ikka vaid ühega piirduda. Seega kasutasin minu gluteenivaba pastat ja koore asmel kookospiima. Seened olid meil ka tavalised, mitte metsikud, sest metsikute seente pakk oli poes nii väike, aga maksis palju. 
Lisasin pasta hulka ka kana (või oli see kalkun), sest me ei saaks vaid pastast sööduks. 
Juurde siis veel 'flat beans' ja 'kale' ja värviks natuke kirsstomateid.
Järgmisel päeval sõime me vist järgi jäänud pastat ja ülejärgmisel kala 

ESIMESE NÄDALA KOGUSUMMA £93

Järgmisel esmaspäeval (5 veebruar), või tegelikult oli see vist juba pühapäeval, läksime uuesti poodi toiduvarusid täiendama.  
See oli see päev, kui me poes käies oma ostud kolme eri gruppi jagasime, et sedasi rohkem boonuspunkte teenida (kirjutasin sellest ühes oma Belgia reisi postituses).
Siia panen ülesse küll vaid ainult kaks ostutšekki, sest kolmas oli Greta botased, mis maksid 10 naela ja mida ma toiduraha hulka ei lugenud. 

Järgmisel päeval läksin uuesti poodi, sest eelmisel päeval poes käies ei olnud seal väga laialdast 'roheliste asjade' valikut ning kuna see pood asus meie kodust üsna kaugel (sest mäletamist mööda käisime IKEA-s ja kuna poed pannakse pühapäeviti kell 16.00 kinni, siis meil ei olnud enam aega kodulähedasse poodi sõita), siis oli mul vaja Gretale ja ta sõbrannadele magustoiduks jäätist osta. 
Meie peres sööbki magustoitu peale õhtusööki vaid Greta ja tavaliselt on selleks kas siis jäätis või mõni magusam jogurt, või küpsis või pontsik või sokolaad või lihtsalt mõni puuvili. Meie Petega sööme midagi magusat või puuvilju alles palju hiljem teleka ees.
Waitrose toidupoest oli vaja aga liha osta, sest tavaliselt me ostame liha ja ka enamus toiduasju just sellest poest.

See alla joonitud £75.82 on mu selle poe boonuspunktide väärtus mitte mu ostude kogusumma. 
Waitrose-ist ostsin siis juurde liha ja rohelist ning veel paar nipet näpet asja. 

Menüüks oli:
  • Jacket potatoes tuunikalaga
  • Risotto
  • Mina pizza, teised eelmise päeva risotto
  • Chili con carne 
  • Jamie Oliveri pähklivõiga kana
  • Nädalalõpus olime Belgias
Esmaspäeval sõime Jacket potatoes. Siin sain ma natuke kasutada seda koort, mille ma olin eelmisel nädalal ostnud ja siis kasutamata jätnud. Kuna Greta ei tohi majoneesi süüa, siis ma kasutasin tema tuunikala jaoks seda koort. Peale seda läks koor kahjuks äraviskamisele. Kuna me aga viskame toitu väga harva ära, siis ma eriti sellepärast ei põdenud. 

Risotto

Enamuses näevad mu hommikusöögid välja sellised
Chili con carne

 Jamie Oliver-i maapähkli kana
Kuna ma ise unustasin taas sellest valmis kanast pilti teha, siis panen siia pildi Jamie raamatust. Meie kana päris selline välja ei näinud, aga vahet ei ole. Minule maitses väga, Petele ka, aga Greta kooris kogu pähklivõi kanalt maha. Kana kõrvale sõime riisi ja rohelisi ube. 

Nädala kogusummaks tuli £154.58. Mul kõike tšekke järgi ei ole, aga ju ma käsin siis poest nädala jooksul veel üht- teist juurde ostmas.

Selleks ajaks olin ma juba otsustanud asja katki jätta (pean siis silmas blogi postituse mõttes) ja seega jäi üks nädal vahele kus ma ei teinud ei pilte, ega pannud kirja palju raha kulus. Elu läks vahepeal nii kiireks, et ma ei jõudnud enam järge pidada mida me täpselt sõime ja palju poes raha kulus. Viimasel nädala paar viimast päeva sõime neid asju mis järgi oli ja eraldi suurt poeskäiku ei teinud. 

Üldse märkasin ma, et kui ma peensusteni nädalalplaani ette teen, siis jääb meil palju poolikuid sööke üle ja et meie puhul on kõige parem kui sööme nädala sees kolm etteplaanitud õhtusööki ja ülejäänud õhtud kas siis sööme jääke või kombineerime nendest asjadest mis muidu seisma jääks mingi eine kokku. 

Panen siia lõppu veel ühe 'poekorvi' sisu. Poes käisin 28.veebruaril, ehk siis need ostud lähevad juba selle kuu arvestuse sisse. Selle toiduga oleme me peaaegu tänaseni vastu pidanud. Vist paar asja tõin nädalalõpul poest juurde (mandariine, arbuusi, maasikaid, piima, kana ahjukana tarbeks). Liha, kala ja kartulit on veel järgi ning kuivaineid on ka kapid täis, nii et homme pean vaid poodi rohelise kraami järgi minema (rohelised oad, kale, brüsseli kapsad, brokkoli jn)
Puu- ja juurviljad. 
Friikartuleid ostame me tegelikult väga, väga harva. Sel korral ostsin lihtsalt vahelduse mõttes nädalalõpuks, sest tavaliselt teeme me nädalalõputi grillkana koos ahjukartulite ja röstitud juurikatega.
 Liha/kala
 Leivalised ja piimalised
 Kappi
 Maiustused

Ma olin ära unustanud, et samal päeval tuli meile koju ka mahekast. Kast tuuakse koju kord nädalas, aga igal tellijal on võimalus internetis oma konto all kirja panna kui on soov mõni kast vahele jätta. Ma olengi seda mitmel korral teinud (ehk siis kasti kojutoomise edasi lükanud), aga sel korral unustasin seda teha või siis unustasin üldse ära, et meil ka mahekast käib :) 
Ühe kapi sisu näeb välja aga selline. Mulle muideks üldse ei meeldi, kui kapid täiesti tühjaks on söödud. Nii hea on mõnikord jooksu pealt õhtusöök välja mõleda, kui kapis kõik vajalikud asjad juba eelnevalt olemas on. 
Selline nägi ühel õhtul minu õhtusöök välja, kui Gretat kodus polnud ja me Petega vaid jääke sõime
ja selline Pete õhtusöök
NÄDALA KOGUSUMMA £150.92+£28.75(mahekast)= £179.67 


Summa on suurem kui plaanitud, aga samas jätkus/jätkub seda toitu palju pikemaks ajaks, kui vaid üheks nädalaks.

'Kogumispäeviku' eksperimendist õppisin ma seda, et hirmus raske on iga nädal kindla summaga hakkama saada. Eelarve ajab tihti lõhki (minu puhul) just väikesed poeskäigud. Juhul kui minna kindlalt, näiteks, vaid porgandeid ostma, siis on OK, aga kahjuks juhtub tihti nii, et kord kui ma juba poes olen, siis haaran endaga kaasa ka veel midagi sellist mida läheks vaja, aga ilma milleta saaks samas ka väga hästi hakkama. 

Plaan on endiselt poes nimekirjaga ostmas käia (olen seda tegelikult alati teinud, sest muidu läheks mul meelest ära mida kõike vaja läheb) ja rangemalt igat kulutust kontrollida, et kuu lõpuks ei oleks pangaarve miinustes. Samas kindlast nädalasummast ei tule meie peres küll vist midagi välja. 
Tegelikult minu puhul ei olegi toit see, mis kogu raha kuu lõpuks ära sööb, vaid pigem igasugu teised väljaminekud. Näiteks nagu sel kuul Greta matkavarustuse muretsemine tema kooliekskursiooni tarbeks. Või näiteks järgmise kuu Eesti reis, või mõni sünnipäevade rohke kuu jne. Samas poode vältides ja mõistlikult ostes peaks küll ka kuu lõpus midagi järgi jääma, või siis vähemalt ots otsaga välja tulema.