Monday, 26 February 2018

EESTI SÜNNIPÄEV

Rääkisin ükspäev Gretale, et Eesti saab varsti 100 aastaseks.  Greta imestas et nii vanaks juba. Et 100 aastased ju tavaliselt juba taevas...

Laupäeval me pidu ei pidanud, küll aga käis Greta ühe oma sõbranna sünnipäeval.
Kui aus olla, siis ega mul endal ei olnudki seoses Eesti 100-ga mingeid erilisi tundeid, sest kogu sündmus jäi meie jaoks liiga kaugeks ja uppus meie igapäevategemiste ja kohustuste sisse ära.

Tore oleks olnud kooki teha, AGA meie peres ei toimi eriti ühine koogisöömine. Mina ja Pete proovime hetkel üldse kookidest eemale hoida ja Greta tarbib ka viimasel ajal ilma ekstra koogitagi juba liiga palju suhkrut. Meile kolmele on ka üsna raske ühist kooki teha, kuna üks ei saa muna süüa ning teine gluteeni ja piima ning kui leiakski mõne sobiva retsepti, siis Petele selline 'imelik' kook kindlasti ei maitseks. Juhtus aga hoopis nii, et Greta käis sünnipäevapeol kus lapsed 'cup cakes' tegid ja kui Greta hiljem nelja koogiga koju tuli, siis ma pakkusin välja, et võib olla võivad need koogid ka natuke Eesti sünnipäevakoogid olla. 
Proovisin päeva jooksul nii palju kui võimalik arvuti kaudu Eesti sünnipäeva tähistamist jälgida.
Vaatasin natuke lipuheiskamist ja natuke ka paraadi. Meeldis saade kus üks Eesti pere Eesti sünnipäevapeoks ettevalmistusi tegi. Ma ei saanudki hästi aru kuidas või mis ajal see filmitud oli, sest ma ei vaatanud seda algusest peale ja lõpp jäi ka nägemata, aga mulle väga meeldis see kuidas selle pere kõik liikmed peoeelsetest toimingutest osa võtsid ja koos õhtut ette valmistasid. Kui külalised tulid, siis pereema ja pereisa olid juskui presidendipere keda kõik külalised enne elutuppa sisenemist 'ametlikult' kätlesid. Ühel väikesel poisil oli käes isetehtud Eesti lipp. Need kaadrid olid elust enesest ja läksid mulle palju rohkem hinge kui EV100 reklaamiklipp 'Hakkame sättima!'.

Vaatasin/kuulasin ühe silma ja kõrvaga kõnet mida peeti (vist) Paides ja kus loeti ette iseseisvusmanifest. Greta juhtus mu arvuti juures olema just siis, kui püssipauke laskma hakati. Ta tundis huvi et kas nende püssidega ka kedagi maha lasta saab. Vastasin, et kui vaja siis saab küll, aga hetkel on need mehed seal vaid Eesti auks paugutamas. Kohe kui ma olin oma lause lõpetanud tegi rahvahulgas keegi imelikku häält ja meile jäi mulje nagu ta oleks kuuliga pihta saanud. Greta ütles 'whoops' ja me mõlemad hakkasime naerma.

Vahepeal kuulasin kuidas naised regilaulu laulsid. Laul oli üsna kaasahaarav aga hirmus pikk. Ühel hetkel hakkas juba täitsa üle viskama. Keerasin hääle suure ohke saatel poole vaiksemaks. Samal ajal minuga elutoas olnud Pete ütles selle peale 'Thank you'. 

Kõige suurema huvi ja elevusega ootasin ma pidupäeva kontserti. Kuna ma ei saanud päris tervet päeva arvuti ees istudes mööda saata, siis käisin aega-ajalt kontrollimas, et kas õhtu peakontsert on juba pihta hakanud. Igal korral veel imestasin, et mis imelikku filmi nad seal nii pikalt näitavad. Kogu värk tundus kuidagi väga amatöörne ja mitte üldse pidupäevalik. Vahetasin isegi korraks kanalit arvates, et ehk jälgin kogu asja vale kanali pealt.
Siis mõtlesin, et äkki on tegu 'November' filmiga, sest olin paari klippi sellest filmist varem näinud ja see tundus nähtuga kohati väga sarnane. Vahe vaid vist selles, et 'November' film on mustvalge.
Kontrollisin ka telekavast, et kas ma olen midagi maha maganud, sest kontserdist ei paistnud kuskil kippu ega kõppu olevat. 

Õhtusöögi valmistamise ajal (mis on laupäeva kohta üsna harukordne nähtus, sest nädalalõpu kokk on meil tavaliselt ikka Pete) lasin arvutil niisama taustaks mängida. Greta tuli kööki ja küsis mis jubedat kolli ma seal vaatan. Mõni aeg hiljem, kui mingi mees lõkke ümber tantsis ja muud moodi imelikult käitus, kõndis Pete arvutist mööda ja uuris mida ma vaatan. Kui ma vastasin et Eesti 100 pidustust, siis ta tegi väga imestunud näo ja küsis 'REALLY'?! 
(võimalik et see lõkke tants oli enne kolli, ma enam ei mäleta).

Presidendi käesurumis tseremooniat ma täitsa nautisin. Ma päris otsast lõpuni seda jälgida ei saanud, aga õnneks õnnestus mul ära näha see hetk mil Mart Laar presidenti kätlema kõndis. See oli küll pisarateni liigutav.

Millest mul aga kõige rohkem kahju oli oli see, et ma ei leidnud sünnipäevapidustuste juures mitte ühtegi asja mida Gretaga (või Petega) jagada. Jah ta nägi korraks Eesti presidenti, kuulis paari püssipauku ja nägi mingit kolli, aga...

Kus oli pidu??? Kust oli rõõm? Kus olid lapsed?

Laupäeva õhtul läksin ma magama tundega nagu ma oleks matustel, mitte sünnipäeval, 'käinud'. Täiesti 'möhh' tunne oli. 

No aga oli nagu oli, Eestile soovin sellegipoolest palju, palju õnne järgmiseks 100-ks aastaks! 
Aga õnnele lisaks soovin ma Eestile ka kindlasti PALJU RÕÕMU! 
Hip hip hurraa!!!

3 comments:

  1. Meie 3-aastane hakkas nutma ja palus panna teise kanali peale. Vaat selline pidupäevakontsert oli seekord. 😐

    ReplyDelete
  2. Ma olin kontsert-filmis nii pettunud. Muusika oli tore, aga peaaegu kõik muu oli jama. Kõrge kunst või asi.

    ReplyDelete
  3. Jälle hunnik maksumaksja raha omade vahel ära jagatud ja paras käkk kokku keeratud. Samas on kultuuri Eestis küllaga. Ülikooli aulas poiste- ja

    meeskoori laule nautinud publik sai tõelise elamuse ja pühaliku tunde hinge kauaks ajaks.

    ReplyDelete