Tuesday, 27 February 2018

LUMEKOLL IDAST (beast from the east)

Meil on hetkel õues harjumatult külm. Eile tuli meie kandis korraks isegi lumi maha. Maa sai valgeks küll vaid korraks, aga kerget lund sadas päeva jooksul veel mitmel korral.
Nagu kiuste toimub Greta koolis just sel nädalal rattasõidu koolitus. Kõik Year 4 (ehk siis 8-9 aastased) lapsed on eri päevade peale ära jaotatud ja Greta 'koolitus'päevaks määrati tänane päev. Me palusime õpetajal, kui vähegi võimalik, Greta rattakoolitus mõne teise päeva peale tõsta, et ta ikka viiulitundi saaks hommikul minna, aga kahjuks polnud õpetajal seda võimalik teha. Ta küll väga vabandas ja ütles, et proovis päeva ära vahetada, aga kuna kõik lapsed olid juba koolitajate poolt ära jaotatud ja igale lapsele just antud päeva jaoks kindlustus tehtud, siis oleks päevade vahetamine liiga keeruliseks osutunud. 

Tühja sest ühest viiulitunnist. Tunni eest makstud raha läheb küll nüüd kaduma, aga vahel ikka juhtub.
Mul on hoopis kahju sellest, et laste rattakoolituspäev nii meeletult külma päeva (nädala) peale pidi just sattuma. Lapsed ise vaevalt et sellise asja üle kurdavad või selles mingit probleemi näevad, aga +11 kraadi juures oleks ikka palju meeldivam rattaga sõita kui 0 kraadi juures. Seda enam, et kui ma õigesti aru sain, siis see koolitus kestab neil kogu hommiku, ehk siis kokku 3 tundi. Õnneks oli Greta vähemalt nõus mütsi rattakiivri alla panema, aga mingit väiksemat ja mugavamat jopet mul talle küll nii külmaks ilmaks selga ei olnud anda. Loodan, et ta saab oma tavalise talvejopega ka hakkama, kuigi see on üsna pikk ja lohvakas rattasõidu jaoks. 
Kui hästi või halvasti läheb (kelle jaoks siis hästi ja kelle jaoks havasti), siis ehk jõuab suurem lumepilv ka meie kanti neljapäevaks või reedeks. Kool saatis meile juba hoiatava kirja
Tore oleks kui laste pärast üheks päevaks natuke korralikum lumi maha sajaks, aga ise ma küll lund taga ei nuta. Pigem tahaks tagasi neid meie tavalisi +10-+14 kraadiseid ilmi. Tegelikult märtsis on ju juba üsna realistlikud ka +20 kraadised ilmad.

Kooliga seotult on üldse hetkel väga tihe programm. Lapsevanemad peavad peaaegu et sõrmega järge vedama mis päeval midagi toimub. 
Eelmisel nädalal oli üks koosolek ja üks kontsert peale kooli, sel nädalal jalgrattakoolitus ja ülemaailmne raamatupäev (mille tarvis läheb kostüümi vaja). Järgmisel nädalal toimub järjekordne arenguvestlus koolis (mul on tunne, et alles me ju käisime arenguvestlusel) ja siis algab kohe Greta kohaliku küla Muusika Festival mille raames ka Greta koolis suur kevadkontsert toimub. 
Siis läheb Greta kooliga nädalaks farmi elama ja töötama ning paar päeva pärast tagasitulekut võtab Greta oma klaverimänguga osa ühest väiksemast kontserdist ühes kirikus, mis on organiseeritud tema ja ühe teise klaveriõpetaja poolt kooliväliselt.
Mingi aeg hiljem läheb koolikoor taas esinema ühte teise linna, kus toimub igaaastane suur Koolikooride Festival.

Ja nii see aeg käest ära lendabki...

PS. Näide meie praegusest ilmast
Blogi kirjutamise ajal
ja15 min hiljem
PS2. Kell on kaks päeval. Pete just helistas ja ütles, et on teel koju. Tema kandis hakkas paksu lund sadama ja ta otsustas (koos teiste kolleegidega) töölt plehku panna enne kui liiga hilja on ja nad lumevangi jäävad. 

EDIT:
Kuna Pete jõudis töölt varem koju siis ma nurusin ta endaga Gretale kooli järgi minnes kaasa. Õues oli kella 15.30 ajal -1C külma. Ma ei mäletagi millal meil viimati siin PÄEVAL nii külm on olnud. 

Kellel jaoks külm, kelle jaoks mitte. Paljad sääred talvel on siin maal täiesti normaalne nähtus :)

Greta jäi rattakoolitusega küll rahule, AGA tal oli väga kahju, et just tema koolitus sellele päevale langes ja ta sellepärast nii mõnestki põnevast sündmusest täna ilma jäi. 

Näiteks oli neil täna koolis külas üks kirjanik, kes oma uuest raamatust rääkis ja lastele igasugu naljakaid asju oli teinud ning siis lõpus ka lastele autogramme jaganud. Kohtumine kirjanikuga toimus muidugi just sel ajal kui Greta ja osad ta klassikaaslased rattakoolitusel olid.
 Pildid kooli twitteri lehelt
Samuti oli just täna viiuliõpetajal plaan viiulitund koos kahe teise Greta sõbrannaga teha (kes samuti viiulit õpivad), et kevadkontserdiks koos harjutada. Gretal oli kurb meel et tema sellest tunnist täna osavõtta ei saanud. 

Olime ka täitsa ära unustanud, et teisipäeviti on ju Gretal lõuna ajal koolis Jazz Band kus ta viiulit mängib. Kui tavaliselt on tal viiul nagunii viiulitunni pärast juba teisipäeviti koolis kaasas, siis täna tal viiulit ei olnud. Õnneks oli muusikaõpetaja talle ühe varu viiuli leidnud ja Greta sai siiski Jazz bandis teistega kaasa mängida.

No vähemalt oli tal tunnistus ette näidata tänase päeva saavutuste eest rattakoolis, kuigi ega nad seal jalgrattakoolitusel midagi erilist või midagi uut ei õppinud. Selles eas lapsed sõidavad ju nagunii juba ammu ratastega. Need koolitused ongi rohkem selleks et, tagada ja kontrollida et teatud eas lapsed ikka oskaks ja teaks kuidas on õige jalgrattaga liigelda. Meie maakonnas korraldatakse neid koolitusi iga kahe aasta tagant kohalikke koolide lastele, ehk siis Year 2 (6-7 aastased), Year 4 (8-9aastased) ja Year 6 (10-11 aastased) lastele. Ühest sellisest koolitusest kirjutasin ma kaks aastat tagasi SIIN. Kahe aasta pärast toimub neil see koolitus juba tänaval.

Täpsem info selle koolituse kohta koos ühe väikese videofilmiga kus selgitakse mida täpselt iga astme koolituse juures lastele õpetatakse SIIN.
Tänane päev oli tähtis päev ka meie väikesele Jostenile. Nimelt tegi ta täna esimest korda tutvust lumega :)
Paistis et meeldis. Vähemalt mingeid kaebusi ei esitanud ja tagasi tuppa ka ei jooksnud. 
Siit allolevalt pildilt vist väga hästi ei paista, aga selle laua juures olev väike põõsas/taim (mis on pooleldi külili kukkunud, sest mul pole meeles olnud seda aia külge kinni siduda) on juba vähemalt kuu aega õitsenud (väikesed kollased õied) ja Greta seljataga olev põõsas on kohe punastesse õitesse puhkemas. Ma muidugi ei tea nüüd kui kohe see kohe saab olema, sest nüüd on meil siin ju äkki TALV, aga vähemalt üks punane kohe lahtiminev õieke on ka sellel pildil näha. 

Veel üks väikene lisa siia postitusse

Monday, 26 February 2018

EESTI SÜNNIPÄEV

Rääkisin ükspäev Gretale, et Eesti saab varsti 100 aastaseks.  Greta imestas et nii vanaks juba. Et 100 aastased ju tavaliselt juba taevas...

Laupäeval me pidu ei pidanud, küll aga käis Greta ühe oma sõbranna sünnipäeval.
Kui aus olla, siis ega mul endal ei olnudki seoses Eesti 100-ga mingeid erilisi tundeid, sest kogu sündmus jäi meie jaoks liiga kaugeks ja uppus meie igapäevategemiste ja kohustuste sisse ära.

Tore oleks olnud kooki teha, AGA meie peres ei toimi eriti ühine koogisöömine. Mina ja Pete proovime hetkel üldse kookidest eemale hoida ja Greta tarbib ka viimasel ajal ilma ekstra koogitagi juba liiga palju suhkrut. Meile kolmele on ka üsna raske ühist kooki teha, kuna üks ei saa muna süüa ning teine gluteeni ja piima ning kui leiakski mõne sobiva retsepti, siis Petele selline 'imelik' kook kindlasti ei maitseks. Juhtus aga hoopis nii, et Greta käis sünnipäevapeol kus lapsed 'cup cakes' tegid ja kui Greta hiljem nelja koogiga koju tuli, siis ma pakkusin välja, et võib olla võivad need koogid ka natuke Eesti sünnipäevakoogid olla. 
Proovisin päeva jooksul nii palju kui võimalik arvuti kaudu Eesti sünnipäeva tähistamist jälgida.
Vaatasin natuke lipuheiskamist ja natuke ka paraadi. Meeldis saade kus üks Eesti pere Eesti sünnipäevapeoks ettevalmistusi tegi. Ma ei saanudki hästi aru kuidas või mis ajal see filmitud oli, sest ma ei vaatanud seda algusest peale ja lõpp jäi ka nägemata, aga mulle väga meeldis see kuidas selle pere kõik liikmed peoeelsetest toimingutest osa võtsid ja koos õhtut ette valmistasid. Kui külalised tulid, siis pereema ja pereisa olid juskui presidendipere keda kõik külalised enne elutuppa sisenemist 'ametlikult' kätlesid. Ühel väikesel poisil oli käes isetehtud Eesti lipp. Need kaadrid olid elust enesest ja läksid mulle palju rohkem hinge kui EV100 reklaamiklipp 'Hakkame sättima!'.

Vaatasin/kuulasin ühe silma ja kõrvaga kõnet mida peeti (vist) Paides ja kus loeti ette iseseisvusmanifest. Greta juhtus mu arvuti juures olema just siis, kui püssipauke laskma hakati. Ta tundis huvi et kas nende püssidega ka kedagi maha lasta saab. Vastasin, et kui vaja siis saab küll, aga hetkel on need mehed seal vaid Eesti auks paugutamas. Kohe kui ma olin oma lause lõpetanud tegi rahvahulgas keegi imelikku häält ja meile jäi mulje nagu ta oleks kuuliga pihta saanud. Greta ütles 'whoops' ja me mõlemad hakkasime naerma.

Vahepeal kuulasin kuidas naised regilaulu laulsid. Laul oli üsna kaasahaarav aga hirmus pikk. Ühel hetkel hakkas juba täitsa üle viskama. Keerasin hääle suure ohke saatel poole vaiksemaks. Samal ajal minuga elutoas olnud Pete ütles selle peale 'Thank you'. 

Kõige suurema huvi ja elevusega ootasin ma pidupäeva kontserti. Kuna ma ei saanud päris tervet päeva arvuti ees istudes mööda saata, siis käisin aega-ajalt kontrollimas, et kas õhtu peakontsert on juba pihta hakanud. Igal korral veel imestasin, et mis imelikku filmi nad seal nii pikalt näitavad. Kogu värk tundus kuidagi väga amatöörne ja mitte üldse pidupäevalik. Vahetasin isegi korraks kanalit arvates, et ehk jälgin kogu asja vale kanali pealt.
Siis mõtlesin, et äkki on tegu 'November' filmiga, sest olin paari klippi sellest filmist varem näinud ja see tundus nähtuga kohati väga sarnane. Vahe vaid vist selles, et 'November' film on mustvalge.
Kontrollisin ka telekavast, et kas ma olen midagi maha maganud, sest kontserdist ei paistnud kuskil kippu ega kõppu olevat. 

Õhtusöögi valmistamise ajal (mis on laupäeva kohta üsna harukordne nähtus, sest nädalalõpu kokk on meil tavaliselt ikka Pete) lasin arvutil niisama taustaks mängida. Greta tuli kööki ja küsis mis jubedat kolli ma seal vaatan. Mõni aeg hiljem, kui mingi mees lõkke ümber tantsis ja muud moodi imelikult käitus, kõndis Pete arvutist mööda ja uuris mida ma vaatan. Kui ma vastasin et Eesti 100 pidustust, siis ta tegi väga imestunud näo ja küsis 'REALLY'?! 
(võimalik et see lõkke tants oli enne kolli, ma enam ei mäleta).

Presidendi käesurumis tseremooniat ma täitsa nautisin. Ma päris otsast lõpuni seda jälgida ei saanud, aga õnneks õnnestus mul ära näha see hetk mil Mart Laar presidenti kätlema kõndis. See oli küll pisarateni liigutav.

Millest mul aga kõige rohkem kahju oli oli see, et ma ei leidnud sünnipäevapidustuste juures mitte ühtegi asja mida Gretaga (või Petega) jagada. Jah ta nägi korraks Eesti presidenti, kuulis paari püssipauku ja nägi mingit kolli, aga...

Kus oli pidu??? Kust oli rõõm? Kus olid lapsed?

Laupäeva õhtul läksin ma magama tundega nagu ma oleks matustel, mitte sünnipäeval, 'käinud'. Täiesti 'möhh' tunne oli. 

No aga oli nagu oli, Eestile soovin sellegipoolest palju, palju õnne järgmiseks 100-ks aastaks! 
Aga õnnele lisaks soovin ma Eestile ka kindlasti PALJU RÕÕMU! 
Hip hip hurraa!!!

Friday, 23 February 2018

BRUGES JA PICASSO

Belgia reisi 2 osa.

Terve öö möllas õues hirmus kõva tuul ja sadas väikeste vahedega tugevat vihma. Kuigi ma enda arvates magasin öösel väga hästi, siis paaril korral ärgates mõtlesin õudusega et kuidas me küll päeval sellise tormi ja vihmaga linnas hakkama saame. Me olime küll kaks vihmavarju kodust kaasa võtnud, aga tormiga ei oleks neist küll palju tolku olnud ning talvejoped on meil kõigil sellised mis vihma läbi lasevad. Kuna me hotellituba asus aga katusekorrusel, siis see akna vastu peksev vihm ning vilistav torm tekitas nii mõnusa ja hubase tunde, et muretsemise asemel suikusin üsna kiiresti uuesti magama. 

Hommikuks ei olnud tormist enam haisugi järgi ning hallide pilvede vahelt piilus isegi aega ajalt särav kollane päike välja.  

Ööbisime hotellis nimega Restaurant t'Putje. Internetis olevate piltide järgi tundus tegu olevat ilusa hotelliga. Või noh mis nüüd NII ilusa, aga piltidelt paistis hotell välja puhas, hele ja hubane. 
Meile jäigi see hotell teiste hulgast just oma välimuse poolest silma, ainuke asi mis meid algul tagasi hoidis oli hotelli oma autoparkla puudumine. Broneerisimegi siis kiiruga endale seal 3-se toa ära, sest kuna ööbimiskoha otsimine osutus üsna keeruliseks, siis me ei tahtnud et keegi teine meie eest selle viimasegi toa ära napsaks. 

Kõik toimus nii kiiresti, et mul ei tulnud üldse meelde selle hotelli kohta eelnevalt Tripadvisor lehelt infot lugeda. Hiljem arvustusi lugedes pidin aga kreepsu saama. Nii paljud inimesed kirjutasid, et ärge laske piltidel end petta, et tegu on ühe haisva ja kulunud hotelliga. Kõige rohkem kaebusi oligi just kanalisatsioonihaisu kohta, kuigi samas paljud kirjutasid, et kuna hotell asub nii ideaalse koha peal, siis vaatamata haisule on nad tulevikus nõus hotellis uuesti ööbima.
Siis oli muidugi juba liiga hilja hotelli vahetama hakata. Polnudki ju ühtegi teist hotelli mille vastu vahetada oleks saanud. Ega meil midagi muud lõpuks ei jäänudki üle, kui olukorraga leppida ja lootma jääda, et asi siiski kohapeal nii hull ei ole kui inimesed kirjutavad.

Paar päeva hiljem hotelli sisse astudes lõi meile kohe kerge vetsu hais ninna. Mitte just paha hais, vaid pigem selline ujula tüüpi lõhn. Pidime tunnistama, et hotell nägi oma välimuselt natuke kulunud välja jah. Tuppa astudes olime aga meeldivalt üllatunud. Ei teagi kas sellepärast, et ootasime midagi jubedamat, või oleks ka ilma eelarvamusteta tuba sama hea mulje jätnud. 
Tuba oli väga suur ja nägi täiesti normaalne välja. Voodipesu oli puhas ja voodid mugavad. Vannintoa ust lahti tehes tundsime ka meie natuke ebameeldivat lõhna, aga õnneks toas midagi ei haisenud ja seega hoidsime lihtsalt vannitoa ukse pidevalt kinni et see hais sealt vaikselt tuppa ei imbuks.
Midagi luksuslikku seal toas aga tõesti ei olnud, pigem prooviti odavate vahenditega head mulje jätta ja minu arvates meie toa puhul neil see ka täitsa õnnestus. Teiste tubade kohta ma ei oska muidugi midagi kosta.
Õhtu jooksul ja järgmisel hommikul leidsime aga ka küllaldaselt selliseid väikeseid lohakaid vigu ja puuduseid mida tegelikult on väga kerge parandada ning mis ei nõuaks palju ekstra raha.

Näiteks nagu see pooleldi katkine ja seega ohtlik pistik.
Lugesin Tripadvisori lehelt, et inimesed olid hotelli üheks puuduseks välja toonud veekeedukannu puudumise. Kuna Petele meeldib teed juua, siis otsustasin talle kodust nii kannu, kui ka teekotikesed, kaasa võtta. Kuna oli autoga mineks, siis oli ju kerge mis iganes asjad lihtsalt autosse kaasa pakkida. Küll aga ei tulnud ma selle peale, et kui toas ei ole veekeedukannu, siis ei ole seal ju ka kohvi- või teetasse ja nii jäigi Petele tee hotellitoas joomata. Toas oli küll kolm joogiklaasi, aga me ei julgenud sinna kuuma vett sisse kallata. 

Õnneks võtsime kodust kaasa ka omad padjad. Minu arvates on see tänapäeval iga normaalse hotelli juurest täiesti elementaarne nõue, et patjadel oleks kaitsepadjapüürid peal, aga vot selles hotellis olid kõik padjad 'paljad'. Ma ei kujuta ette, et ma peaks magama hotellis padjaga kuhu sisse sajad inimesed eelnevalt ilastanud ja tatistanud on. 

Eriti häirisid hotelli juures logisevad uksekäepidemed. Me märkasime neid hotelli peal päris mitut. No kui raske saab olla paari logiseva kruvi kinni keeramine?
Aga jah, kõigile nendele väikestele puudustele vaatamata oleksime ka meie nõus seal samas hotellis uuesti ööbima, sest see tõesti asub nii ideaalse koha peal. 

Ega me hommikul kaua hotellis ei passinudki, sest ma olin meile neli kohta külastamiseks eelnevalt välja valinud ja et me jõuaks kõik need kohad ära näha, oli vaja juba varakult liikuma hakata. Meie hotelli hinnas hommikusööki sees ei olnud, seega sõime kodust kaasavõetud kraami (mina näiteks kartulisalatit :)). Algne plaan oli ikka ka korralik hommikusöök kuskil väikeses kohvikus mööda minnes süüa, aga kuna meil said kõhud juba olemasolevast toidust täis, siis hiljem ostsime vaid sokolaadi veel lisaks.
Kõigepealt otsustasime sammud seada XPO CENTER BRUGES, kuhu oli välja pandud Picasso näitus. Meil vedas, sest just sel samal nädalalõpul avas keskus taaskord oma uksed peale pikka remonti ja seega oli meil ideaalne võimalus Picassot külastada

Muideks, alates 31-st märtsist kuni novembrini saab seal samas keskuses aga muumiaid näha.

Kuna Greta on koolis Picassot kunstitunnis juba õppinud, siis tundus hea idee talle ka mõnda ehtsat Picasso tööd näidata.
Kui Greta seda näituseplakatit nägi, siis tema esimene küsimus oli, et kes see mees on? Et kas tõesti Picasso? Kui ma talle kinnitasin, et Picasso jah, siis Greta tegi suured silmad ja ütles, et ta ei teadnutki et Picasso vangis on olnud!!!...pidades siis silmad Picassol selja olevat triibulist pluusi :D :D

Näitusemaja leidsime me kohe ülesse, aga sissepääsu leidmine osutus üsnagi keeruliseks. 
Vaatasime maja ühelt poolt ja teiselt poolt, lõpuks jõudsime üldse mingite kloostrite juurde välja. Vahepeal oli paari juhendavat silti näha, aga neid järgides jõudsime ikka mingisse valesse kohta.





Sibasime seal majade vahel ringi nagu sipelgad, aga üles me selle Picasso lõpuks siiski leidsime.
Olime selle päeva esimesed näitusekülastajad




Näitus oli vägev. Mul endal mingeid ootuseid otseselt ei olnud, aga eeldasin et enamus välja pandud töödest saavad olema enam tuntud Picasso stiilis. Midagi sellist siis:
Pärast tuli aga välja, et selliseid töid ei olnud näitusel mitte ühtegi. 
Mõne töö puhul ei oleks ma osanud arvatagi, et autoriks Picasso. Näiteks mul polnud õrna aimugi, et ta ka loomi joonistas. Üks tuba näitusel oligi täielikult Picasso loomapiltidele pühendatud. Greta lemmik oli muidugi kass pilt.

Kahjuks ei olnud ühegi töö juures ingliskeelseid nimetusi, seega mul pole õrna aimugi mis töödega tegemist oli, aga minu isiklikeks lemmikuteks olid just need pealt näha lihtsad joonistused. 
(See Picasso portree ei ole Picasso enda töö)

Lahe oli ka see all olev stiil. Taas pole õrna aimugi mis vahenditega need pildid tehtud on, aga eeldan et ehk mingi trükk. Selliseid pilte (stiili) võiks olla lahe koolilastel kunstitundides proovida järgi teha. 
See pilt jäi aga silma oma sinimustvalgete värvide poolest


See all olev pilt pakkus aga nii mulle kui Petele palju nalja. Eriti see lillepeaga mees :) 
Pilti vaadates jääb selline mulje, et Picasso on nii mehe kui naise figuuri paberile ära joonistanud ja siis õue suitsetama läinud. Vahepeal on aga keegi väike laps pildil olevale mehele lillekujulise pea otsa joonistanud.
Ning see teine pilt seal kõrval pani mind kohe mõtlema Hispaania vanaprouale Cecilia Gimenez-ile, kes sellise 'suurepärase' tööga hakkama sai 

Näitusel oli veel paar pilti mis Petele väga hinge läksid. Näiteks kutsus ta mind selle pildi juurde ja ütles, et vaata mis võib juhtuda kui sa palud Picassol oma lastest portreed joonistada. Pilt võib välja tulla selline...
...või hoopis selline
...hullemal juhul isegi veel selline :D
Pete oli nendest piltidest nii vaimustatud, et tegi nendest isegi väikese video, et pärast meestele tööl näidata.


Minu siin välja toodud piltide põhjal ei jää kindlasti seda muljet, aga seal näitusel oli ikka kohe mitu ruumi täis vaid paljaid tisse ja muid suguorganeid. Tundus et Gretale avaldasid just need pildid kõige suuremat muljet, sest hiljem, kui me juba teel tagasi Inglismaale olime, joonistas ta autos just Picassost mõjutatud tissidega naisi. 
Eelmisel pühapäeval olime sõprade juures õhtusöögil ja kuna sealne peremees ise on ka kunstnik ja suur kunstihuviline, siis ta rääkis Gretale, et kui Picasso restoranis söömas käis ja kui oli käes aeg eine eest maksma hakata, siis Picasso võttis laual oleva salvrätiku, kritseldas sinna peale ruttu mingi pildi ja ulatas selle siis kui maksumuse ettekandjale. 

Paar päeva hiljem saatis Pete mulle sellise sõnumi
Ma palusin tal paar tükki juurde joonistada, et saaks siis juba samal ajal ka majalaenu ära makstud. 
Kuigi majalaenu jaoks vist paarist pildist ei jätkuks, vaid vaja läheks juba suuremat hunnikut. 

Ma arvan, et Picasso näitus oligi meie selle reisi kõige suurem ja muljetavadavam elamus. 
Näitusepoest ostsime endale koju ka kaks Picasso printi ja piletimüüjaonu kinkis Gretale veel lõpetuseks selle plakati kus Picassol on 'vanglapluus' seljas :D :D

Muideks kas te teadsite, et Pablo Picasso päris/täis nimi on
Pablo Diego Jose Francisco de Paula Juan Nepomuceno Maria de los Remedios Cipriano de la Santisima Trinidad Ruiz y Picasso?