Thursday, 18 January 2018

JÕULUHOMMIK JA JÕULUKINGID

Imelik on siin ikka veel jõuludest kirjutada, kui jõulud jäävad iga uue päevaga üha enam ja enam seljataha ning meil õues juba lumikellukesed õitsevad. Sellegipoolest proovin ikka kõik jõulupostitused siia ilusti üksteise järel ära postitada ning hiljem siis arvatavasti lihtsalt tõstan nad eelmise aasta detsembri peale ümber. 

Nüüd võin ma siia ametlikult kirja panna et jõuluvana olemasolu üle meie majas enam pead ei murta :) Laps kasvas lihtsalt ise sellest muinasjutust välja. Eks ta teadis seda juba ka aasta või isegi rohkem tagasi, et see ei ole jõuluvana, kes kingid kuuse alla toob, aga enne ta lihtsalt ei olnud veel valmis seda endale täielikult tunnistama.

Jõuludeeelsel ajal kirjutasid paljud kuidas neil üldse mingit õiget jõulutunnet ei ole. Eestis vist mõjutas seda tunnet ka palju lume puudumine. Minul õnneks seda probleemi sel aastal ei olnud. Ma ei teagi kuidas see juhtus, või mis selle põhjustas, aga sel aastal möödus jõulueelne aeg ja jõuludeks ettevalmistamine kuidagi väga sujuvalt ja rahulikult. Jah, see meie boiler ajas küll asja korraks natuke sassi, aga õnneks siiski möödus ka see probleem üsna valutult (iseasi muidugi kas £700 kaotust just valutuks saab nimetada ).

Vaadates või lugedes kõrvalt erinevate inimeste suhtumist jõuludesse, siis mulle on jäänud selline mulje, et need inimesed kes on kasvanud üles kodudes kus jõule eriti ei tähistatud, ei pea jõuludest suurt lugu ka hilisemas elus...ja vastupidi.

Kujutan ette, et kui meie peaksime äkki kuskile soojale maale elama kolima, või kui meil siin Inglismaal ei oleks suurt peret ja sõpru, siis ei oleks jõulud ka meie jaoks kindlasti samad, mis nad seda praegu on. 
Praegu aga julgen küll öelda, et meie peres on jõulud väga oodatud sündmus. Mulle endale tundub, et mida aastad edasi, seda rohkem olen ka mina jõule nautima hakanud. Ilma jõuludeta oleks elu kohe kindlasti palju hallim. 

Inglise jõulupühade juures meeldib mulle väga see, et siinsed jõulud ei ole nii vaiksed ja pühalikud kui ehk seda Eesti jõulud tihti on (minu kogemuste põhjal). Mitte et mul midagi vaikuse või pühalikkuse vastu oleks, aga sellised jõulud on minu jaoks natuke liiga melanhoolsed. Mulle meeldib jõulude juures just see kärts ja mürts, ekstra sagimine, jõulupeod ja kõik need koosviibimised meile tähtsate ja kalliste inimestega. Palju nalja ja rõõmu ning südantsoojendavaid kallistusi. Siin on jõulud ja uus aasta justkui Eesti jõulude ja uue aastaga vahetuses. Eestis ju tuleb uus aasta alati tuhande värvilise raketi ja kõva mürtsu saatel. Meil siin aga ei paista uue aasta saabumine suurt midagi erilist olevat. Need kes pidutsevad, need pidutsevad, aga tundub, et enamus pidutsemisi jääb siiski jõulude kanti. Isegi rakette ei õnnestus eriti näha (väljaarvatud siis Londoni kesklinna suurejooneline raketishow)

Inglise jõulude juures meeldib mulle veel see, et siin ei tule jõuluvana laste juurde koju, vaid jätab kingid öösel kuuse alla. Minu jaoks on jõuluvanad sama hirmuäratavad kui klounid. Täiskasvanuna tunduvad nad mulle isegi veel rohkem hirmuäratavatena kui nad seda kunagi mu lapsepõlves olid. Eks see mõte ole muidugi ka üsna creepy, et mingi punase kuuega mees öösel su majja läbi korstna tuleb ja siis su kuuse all sahmerdama hakkab, aga see on vähemalt vaid 'muinasjutt'.
Meeldib ka see, et siin ei pea keegi oma kingituste eest laulma või tantsima. Saab rahus kogu sündmust nautida ilma, et keegi luuletust lugema utsitaks või kellegi teise oma kuulama sunniks :) 

Kingitused on muidugi jälle täiesti omaette teema ja veel ka selline, mis alati paljude seas suurt poleemikat tekitab. Mina ise ei taha kellegi kingikotti sobrama minna ja hinnanguid tegama hakata kellel on õigus või ei ole õigust kinke teha, või millise need kingid välja peaksid, ei peaks nägema või üldse kellegi elustiili kritiseerida.

Kingid mida meie omavahel perekeskel teineteisele kingime ei ole kohe kindlasti kõik sellised asjad mida me otseselt vajaks. Täiesti vabalt saaks ilma kõigi nende kingitusteta hakkama, sest need asjad mida me päriselt vajame oleme me tavaliselt sunnitud kohe siis ka muretsema, kui me neid vajame. Meie jõulukinkideks on tavaliselt sellised asjad mida me küll ihaldame, aga mida me igapäevaselt osta ei raatsiks, või siis ei tunneks, et me neid niisama ära oleks teeninud. Või siis mõni suurem ost nagu kaamera või uus ratas, või uus arvuti või mobiil mille jaoks ei oleks rahakotist ehk kohe raha ostmiseks võtta, aga mis on tehtav jõulu või sünnipäevakingina.

Eks jõulukinkide (või sünnipäevakinkide või üldse mingi asja ostmise) dialemma üheks lahendajaks ole ka raha. Kui sissetulekud on väikesed, siis sul ei olegi ju valikut raha kalliste asjade või rohkem kui ühe-kahe kingituse peale kulutada. Mõnel juhul hea kui pere jõulude ajal üldse natuke rikkalikuma lauagi katta saab. 


Loomulikult ei olegi jõulude ajal kingid need kõige tähtsamad asjad, vaid perega koos veedetud aeg jne, jne, aga laste jaoks tähendavad jõulud siiski ka kingitusi. Mäletan ise oma lapsepõlvest seda elevust ja ootusrõõmu mis jõulud endaga alati kaasa tõid ja mis suuremalt osalt oligi tingitud just jõuluvana tulekust ning kingitustest. Kuna me Petega praegugi veel meenutame neid lapsepõlve hetki suure heldimuse ja elevusega, siis otseloomulikult soovime me et ka Greta (või kes tahes laps) sellest muinasjutulisest tundest ja kogemusest oma elus osa saaks. Ehk siis meie jõulude juures on tähtis osa ka kingitustel.

Meie suguvõsas tehaksegi kingitusi vaid lastele (välja arvatud siis see, kui meie Petega omavahel kingitusi teeme). See, et külla minnes pudel veini või sokolaadikarp kaasa võetakse, ei lähe arvesse. Mina teen tihti ka väikese kingituse paarile oma väga kallile sõbrannale või muidu heale tuttavale, aga need kingitused ei ole reeglipärased. 
Kinke saavaid lapsi on meie suguvõsas hetkel järgi 11-st vaid 4, kellest üks on siis Greta (Kinke teeme lastele kuni nende 18 aastaseks saamiseni, ehk siis sellepärast ongi aastatega kinke saavate laste arv kahanenud). Greta paarile sõbrannale ja meie tuttavate lastele teeme ka jõulude ajal £15 ulatuses kingitusi. 
Laste kingiideed või soovid arutame eelnevalt alati nende vanematega läbi, et lapsed ikka saaks kingituseks asju mis hiljem ka kasutust leiaks. Vanemate laste puhul on selleks kingiks tihti kas Amazoni või mõne teise poe kinkekaart.

Meile Petega meeldib ka jõulude ajal teineteisele kingitusi teha. Imelik oleks ka kui ei teeks ja kuuse all vaid Greta kingid oleks :) 
Kuna Petel on aastas tavaliselt vaid kaks nädalat puhkust, nädal suvel ja nädal jõulude ajal, siis otseloomulikult ootab ka tema jõule pikkisilmi. See ju aastas ainuke aeg kui ühe nädala jooksul on võimalik nii paljude heade tuttavatega koos aega veeta ja head paremat suust sisse ajada. Kingitused sinna otsa veel boonuseks. 

Greta jõulude kõrgpunktiks on kohe kindlasti 'jõuluvana tulek'. Tema kinginimekirjas oli sel korral kirjas, et soovid kahte pehmet loomakest, maailmarekordite raamatut (ta saab selle raamatu igaks jõuluks), matemaatika töölehte!?!? ja kinga mis on komme täis. Veel oli kirjas soov, et ta Harry Elf saaks jääda kuni uue aastani (ja mitte ära minna jõulude ajal) ning et ta roosa jänku, mis tema kõige, kõige kallim kaisukas oli kui ta väike oli, üles leitaks. Nimekirja viimane soov oli, et tuleks kõigi aegade parimad jõulud.



Matemaatika töölehte me talle kinkima ei hakanud, sest neid on meil kodus piisavalt juba olemas. Mulle jäigi arusaamatuks miks ta üldse sellist asja küsis ja ta ise ka ei osanud otseselt seletada. Ütles lihtsalt et talle meeldib ülesandeid lahendada... Mõned kuud tagasi rääkis see laps, et kõige vähem meeldib talle koolis matemaatika...hmm...

Kingatäit sokolaadi ta ka ei saanud ja seda ma talle ka kohe ütlesin, kui nimekirja nägin. Jõulueelne aeg on niigi sokolaadi paksult täis, seega tundub hulluna talle jõuluhommikul veel kingatäis sokolaadi serveerida, seda enam, et vanaema poolt saadetud kingituste seas oli nagunii juba piisavalt erinevaid komma ja sokolaade. Greta sai õnneks ise ka sellest aru, et kingatäis komme oleks liialt olnud. Küsis ta seda aga sellepärast, et ta siiani mäletab kui me talle 5 aastat tagasi ühe sellise komme täis kinga kuuse alla panime (pilt SELLES postituses).

Päkapikk Harry kuni uue aastani meie juurde jäämise vastu ei olnud meil midagi, aga kahjuks kadus Great roosa jänku paar aastat tagasi ära nii, et meil ei ole õrna aimugi kust ta olla võiks. Suure tõenäosusega jättis ta selle mõne oma sõbranna majja või väljas käies kuhugi poodi. 

Jõuluõhtul leppisime kokku, et enne 7-t hommikul ei hakka midagi toimuma. Kes varem üles ärakab (pidades silmas Gretat) peab lihtsalt ülejäänud aja voodis vaikselt raamatut lugema. Mina ei olnud mingil juhul nõus jõulupäeva juba kell 6 hommikul alustama. 
Greta oli muidugi 'jõuluvana' tuleku üle nii elevil, et ma ei ole kindel kas ta öösel üldse korralikult mõne tunni ka magada sai, sest õhtune magamajäämine võttis tal küll hirmus kaua aega. 

Mina ärkasin jõulupäeva hommikul enne 6-t selle peale, et keegi mulle midagi kõrva sositama hakkas. Olin kindel, et tegu on veel ööga, sest selline tunne oli nagu ma oleks just alles natuke aega tagasi silmad looja lasknud. Greta nimelt ei suutnud oma kiustatusele vastu panna ja tuli minu käest uurima, et ei tea kas jõuluvana on juba käinud! 
Kuidagi õnnestus meil kõigil siiski kuni kella 7-ni voodisse jääda, kuigi magamisest ei tulnud enam midagi välja. Josten hakkas samuti järjekindlalt oma hommikusööki ja liivakasti tühendamist nõudma, nii et lõpuks ei jäänudki meil Petega midagi muud üle, kui end voodist välja veeretada. 
Sel aastal tegi Greta esimest korda täiesti iseseisvalt nii mulle kui Petele jõulukingid. Eelmistel aastatel oleme meie teda natuke aidanud kinkide valiku ja ostmisega, aga sel aastal oli ta viiulimänguga välja teeninud oma taskuraha ja seda ta siis kinkide ostmiseks ka kasutas. Kingitused pakkis ka kõik salaja ise ära, nii et meie nägime neid esimest korda alles jõuluhommikul. Me Petega olime algul ikka väga üllatanud, et ta sellise suure kingihunniku oli kokku pannud.
Õnneks tuli hiljem välja, et suurem osa kingitusi olid isetehtud kaardid või siis mingid kunstiteosed ning paar asja ka sellised, mis ta lihtsalt kodust oli võtnud ja ära pakkinud. Mina soovisin põrandaharja uut otsa ja selle mulle ka Greta jõuludeks kinkis. Kui ma seda soovi avaldasin, siis ma ei teadnud veel, et Greta oli mulle tegelikult juba ühe sõrmuse ostnud. Ma ütlesin seda küll Petele, et kui tal minu kinkide jaoks mingeid ideid on vaja, siis üheks asjaks võiks see sõrmus olla, aga kuna see maksis nii vähe, siis Pete oli pakkunud Gretale, et äkki tema hoopis tahaks seda mulle osta/kinkida. 

Kõige rohkem meeldisid mulle Greta kingide hulgast tema enda tehtud või kirjutatud kaardid. Eriti veel need kuhu ta eesti keeles midagi kirjutanud oli.

Pärast arutasime seda kingiteemat temaga veel eraldi ja andsime juhtnööre kuidas järgmisel aastal kingitusi otstarbekamalt teha. Rääkisime, et järgmisel aastal piisaks meile ka vaid ühest/kahest kingist ja ühest isetehtud kaardist. Arusaadav, et kui tema ise alati nii palju kingitusi kõigi käest saab, siis on tal ka endal tahtmine teistele palju kinke teha ning selles mõttes olidki need jõulud talle hea praktika. Oma raha olemasolu tema puhul oleme alati tähtsaks pidanud, sest rahaga ümberkäimine võtabki aega ja praktikat. Oma raha hoidmisega saab ta suurepäraselt hakkama, ei raiska või kuluta niisama esimese hooga ära, vaid arvutab ja arvestab iga ostu puhul, et kas ost ikka tasub ennast ära ja kui palju tal pärast ostu sooritamist raha järgi jääks. Sel korral ta aga sai praktikat selles osas, et pidi oma raha TEISTE peale kulutama. Kuna tal oma raha väga palju ei olnud ja kindlasti ei soovinud kogu raha ka meie peale ära kulutada, siis arvatavasti sellepärst otsustaski osa kinke ise teha või juba kodus olemasoleva asja meile uuesti kinkida.
Olen kindel, et järgmisel aastal orienteerub ta kingiasjades juba palju paremini. 

Eelmises postituses kirjutasin ma sellest kuidas üks Pete töökaaslane Gretale jõuludeks kleidi kinkis. Jõuluhommikul tuli välja, et Gretale oli kingi teinud ka üks teine Pete kolleeg. Kingiks üks suur ja pehme karu. Mind see kingitus väga ei rõõmustanud, Gretat aga küll! 

Pete ütles, et mees oli talt ükspäev küsinud, et kas ta tütrele pehmed karvased mänguasjad meeldivad, aga Pete ei olnud sellele küsimusele suurt tähelepanu pööranud. Viimasel tööpäeval oli mees siis Petele ühe kingikoti kätte andnud ja öelnud, et see on ta tütrele jõuludeks:)  Mees oli selle karu kuskilt tasuta kaasa saanud aga kuna ta enda lapsed on juba suureks kasvanud, siis oli ta karu saades kohe Pete ja Greta peale mõelnud. 

Ma ei hakka, ega taha, siin kõiki meie kingitusi välja tooma hakata, aga ühte oma kingitust siiski näitan. 
Nimelt olen ma juba pikka aega sellest 'MAPS' raamatust unistanud. See on täiendatud trükk samanimelisest raamatust mis mingi 10 aastat tagasi juba ilmus (kirjutasin sellest siin). Mulle see raamat hullult meeldib, aga kuna täiedatud raamat maksis üsna palju, mis sest et see sisaldab 16 uut kaarti, siis ei raatsinud ma seda endale niisama osta. 

Enne jõule tuli ühe teise blogia postituses aga sellest raamatust juttu ja selle jutu peale läksin ma siis kohe Amazon lehele asja uurima. Tuli välja, et just sel hetkel oli raamat mingilt 25 või enam naelalt allahinnatud 10 või 12 naela peale. Mainisin seda kohe ka Petele kes siis, nagu näha, selle mulle jõuludeks kinkis :) Plaan on kunagi ka sellest raamatust eraldi tutvustav postitus teha.

Greta ostetud kink Petele, mille üle Petel väga hea meel oli
Pete on meil üldse üks väga lahke ja osav kingituste tegija. Ta küll eelistab et ma talle oma nimekirja annaks, sest esiteks ei soovi ta osta midagi sellist mida ma ei soovi või kasutust ei leiaks ja teiseks ei ole tal just hiilgav mälu selliste asjade peale :). Samas on ta aga ka üsna osav üllatuste tegija. 

Näiteks jäi talle meelde kui väga mulle Fortnum ja Mason kaubamaja vahukommid maitsesid, kui me seal kaubamajas paar kuud tagasi käisime. Mõtleski mind siis jõulde ajal ühe suure vahukommikarbiga üllatda, aga nagu nende üllatustega ikka, siis täiesti juhuslikult õnnestub mul alati nendele jälile saada või peale juhtuda. 

Nii ka sel korral. Nimelt nägin ma ükskord ta kontorituppa minnes, arvutiekraanil Fortnum ja Masoni poe internetilehte lahti. Kuna ma ka just alles hiljuti mõtlesin selle poe peale, siis mainisin seda ka Petele kes siis kohe 'karjuma' (tegelikult ta ei karjunud) pistis, et miks ma pean alati kõike asju nägema. Kui tema hädaldama ei oleks pistnud, siis ma ei oleks üldse jälile saanud, et ta sealt lehelt mulle vahukomme proovis otsida, aga kuna ta seda tegi, siis sain aru millega tegu. Nii et oma viga et selle saladuse mulle ise kätte andis :)

Mõtlesin ise, et kuna neid vahukomme interneti teel tellida ei saa, siis peab ta nende ostmiseks Londoni minema, mida oleks üsna raske teha ilma et ma sellest teada ei saaks. Töölt ta päeva vabaks sellise asja jaoks kohe kindlasti rahalist kaotust silmaspidades võtta ei saaks. 
Arvasin, et ju ta siis otsustab need kommid mulle jõulude asemel hoopis sünnipäevaks kinkida, sest sedasi on tal rohkem aega mulle teadmata Londoni põigata. Ma ise samal ajal siiski pidasin tal silma peal, et kas on mingit märki sellest, et ta Londoni on salaja minemas. 

Ühel korral küll kahlustasin teda natuke, kui ta ütles, et läheb peale tööd järjekordsele jõulusöömingule oma kollegidega , aga kuna Pete ei valeta, ega OSKAGI ÜLDSE valetada, siis ma teadsin, et kui ta ütleb et läheb, siis ta ka järelikult läheb. Jõulude eel ja tööprojektide lõpu ajal on sellised väljas söömised täiesti tavalised asjad.

Pärast tuli välja, et just sel korral ta oligi Londonis käinud. Kuna suurem enamus ta kolleegidest on otse Indiast pärit mehed, kes Inglismaal 6 kuuse viisaga tööl on, siis nad on alati huvitatud Londoni minemisest ja uute kohtade nägemisest. Pete oligi siis kahele oma heale kolleegile välja pakkunud, et võib nad peale tööd Londoni ühte kuulsasse kaubamajja viia ja pärast nendega õhtust sööma minna. Mehed olid kohe nõus ja nii need vahukommid Londonist kätte saadigi. Seega kui Pete mulle ütles, et ta meestega välja sööma läheb, ei olnud see kuskilt otsast vale. Ta lihtsalt jättis mainimata, et sööma lähevad nad Londonisse :)
Pete rääkis mulle pärast, et kui ta siis lõpuks sinna kaubamajja jõudis ja vahukommileti juures koha sisse võttis, siis tema suureks pettumuseks oli letis väga vähe  vahukomme järgi. Tema ees olev naine ostis ka just nagu kiuste suurel hulgal neid minu kõige lemmikumaid, soolatud karamelliga, vahukomme ja Pete juba kartiski, et peab poest tühjade kätega lahkuma. 
Kui siis tema kord oli ostma hakata, ütles ta müüjale, et palun öelge mulle et teil on neid soolatud karamelliga vahukomme veel kuskil tagaruumis üks karp järgi, et tema on 1,5 tundi autoga maha sõitnud et oma naisele neid jõuludeks osta ja ta ei tea mis siis saab, kui ta peab siit nüüd tühjade kätega lahkuma. 
Poemüüja oli talle siis öelnud, et Sir, mul on tunne, et mul ongi just üks väikene karp veel teie jaoks kapis olemas, et oodake natuke ma lähen kohe uurima. Pete õnneks tuligi müüja väikese karbikesega tagasi ja kuigi seal ei olnud tervet karbitäit, ehk siis 25-t soolatud karamelliga vahukommi järgi, siis õnnestus neil koos roosi,vaarika ja vanilla maitseliste vahukommidega mulle ikkagi üks karbike vahukomme jõuludeks kokku panna :)

Jõulunädala lõpuks oli mul karp tühjaks söödud. Ma muidugi oleks suutnud selle karbi ka kahe päevaga ära hävitada, aga hoidsin end siiski tagasi ja proovisin seda naudingut pikema aja peale välja venitada. 


Meie Jossu ei paistnud kuuse all olevatest kingitustest üldse häiritud või huvitatud olevat. Heitis teine üldse kingiavamise ajaks meie kõrvale sohvale magama.
Hiljem pakkus talle kõige rohkem huvi ning heameelt tühi kast ja natuke sahisevat paberit nagu ühele korralikule beebile tavaliselt ikka kombeks on :)


Jõulupäeva saatsime mööda kodus. Kui eelmistel aastatel on sel päeval Pete vanemad meie juurde jõululõunale tulnud, siis sel aastal läksid nad Pete venna juurde. Kuna Pete venna kõik kolm poega olid jõulude ajal kodus ja Pete vanemad ei olnud neid kaua aega näinud, siis tundus õigena sel korral jõulupäev nende juures mööda saata. 
Me küll oleks hea meelega Pete vanematega koos aega veetnud, aga samas pidime tõdema, et niisama oli ka hirmus hea kodus olla, kingitustega 'mängida' ja mittemidagi tehes mõnuleda. Me vist isegi ei vahetanud terve päeva jooksul omi pidžaamasid päris riiete vastu välja.

Jõulupäeva üheks tähtsaks osaks on meie peres kindlasti ka kella 3 ajal päeval toimuv Kuninganna jõulukõne. Eelmisel aastal magasime otseülekande maha ja pidime pärast internetist järgi vaatama. Sel korral olime aga täpselt kell 3 teleka ees valmis.


See postitus on küll juba isegi üsna pikaks veninud, aga näitan siin teile siiski veel paari Greta jõulukinki. Äkki annab kellegile teisele ka ideid mida ühele 8 aastasele lapsele jõuludeks või sünnipäevaks kinkida.

Pete vanemalt õelt sai Greta ühe õmbluskomplekti. Tegelikult saatis Pete õde Petele raha, et me Gretale ise kingituse valiksime, sest neil ei olnud sel korral võimalik suguvõsa jõulukoosviibimisele tulla.
Gretal on selliseid plekkkarbis olevaid õmbluskomplekte varemgi olnud ja talle need väga meeldivad. 
Neid õmbluskomplekte on erineva raskustasemega, ehk siis see lamba oma oli tegelikult selline väga lihtne. Selle lamba peab vaid vatti täis toppima ja alt kinni õmblema. Natuke liiga lihtne Greta oskuste juures, aga kuna Greta oli seda minult juba varem jõuludeks küsinud, siis otsustasime selle talle Pete õe poolt kinkida.
Need plekkkarpide komplektid on täitsa ägedad. Maksavad vaid kuskil 10 naela ringis ja neid on väga palju erinevaid variante.
Gretale on varem need karbid kingitud


Siit veel väike valik müügilolevatest plekkkarpidest


Sellelt pildilt on näha kuidas üks laps sadamakompletiga mängib
pilt siit
Pete vanemate poolt antud raha eest otsustasin Gretale mikroskoobi osta
Meie kinkisime talle vulkaani ehitamise komplekti ja vukaani ajakirja, sest kevadveerandil on neil kooli õppeprogrammi peateemaks vulkaanid

Minu kingiks talle oli ka üks väike tikkimise komplekt
Jõuludeks saab Greta alati ka raamatuid. LasseMaia raamatud olid üks osa vanaema kingitusest ja Wimpy Kid raamatud ostsin ma talle heategevuspoest. Mulle need Wimpy Kid raamatud ei meeldi (kuigi ma pole neid ise lugenud), aga kuna talle väga meeldivad, siis otsustasin kaks jõuludeks kinkida.

Pete venna pere kinkis Gretale sellise meisterdamise komplekti 

Üheks Pete kingituseks minult oli BANANAGRAMS mäng. No tegelikult on see mäng meile kõigile mängimiseks, aga kuna Pete ükskord ütles, et ta seda tahab, siis ma otsustasin kingipakile vaid tema nime kirjutada. Mängust endast kirjutasin maga aga juba natuke lähemalt SELLES postituses.
Kogu perele kinkisime Ticket to Ride mängu
Pete kõige populaarsemaks kingituseks osutus aga selline vidin
Originaal hind oli alla 10 naela, aga mina leidsin selle M&S poest 50% allahindlusega, eks siis maksin selle eest vähem kui 5 naela (peale jõule oli seda võimalik isegi 2.50 eest osta). Mõtlesin algul et kuna asi maksab nii vähe, siis kindlasti ei ole suuremat sorti asjaga tegemist, aga kuna Petele igasugu tehnilised vidinad väga meeldivad, siis tahtsin teda sellega rõõmustada. Oli ju teada, et kui tõesti viletsaks osutub, siis saab poodi tagasi viia. 

Pärast tuli välja, et see kingitus kujunes üheks suureks jõuluhittiks. Pete näitas seda kõigile me tuttavatele ja sugulastele, keda me jõulude ajal nägime ja asi lõppes pärast sellega, et hiljem soetasid ka nemad endale selle vidina. Pete tellis peale jõule allahindlusest veel 3 tükki juurde ja kinkis need tööl oma kolleegidele, sest neile oli samuti see vidin muljet avaldanud.

Ma ei teagi kuidas seda asja täpselt eesti keeles seletada, aga tegu siis ühe papist karbiga kuhu on mingid spets prilliklaasid külge monteeritud. Et seda vidinat kasutada on vaja mobiiltelefonile alla laadida üks tasuta app nimega google cardboard ja siis telefon lihtsalt selle pappkarbi külge kinnitada. 
Kui siis läbi nende silmaavade vaatad, siis satud sa täiesti teise maailma-virtuaalmaailma. Moodsamate arvutimängudega käivad ka samalaadsed prillid kaasa, aga selle karbi puhul ei ole tegu arvutimänguga, vaid sa justkui seisad kuskil google street view tänaval.

Näiteks on seal üheks võimaluseks Pariisi Eiffeli torni juures ringi vaadata. Kui vaatad ülesse, siis näed mis taevas toimub, kui alla siis mis su jalgade juures on, kui keerad pea paremale või vasakule, siis näed mis seal on ning sama kehtib ka selja taha vaadates. Ühesõnaga pead oma pead liigutama kui soovid näha mis su ümber toimub. 

No näiteks sellise pildi puhul (läbi selle karbi vaadates sa siiski näed vaid ühte pilti, mitte kahte samasugust pilti kõrvuti) sa arvatavasti oled lennu 'reziimi' peal ja kui pead pöörad siis näed mis vaade sulle avaneb vasakul või paremal pool. Ühesõnaga näed seda mida sa praegu otse vaadates ei näe. 
Ma algul ei olnud üldse huvitatud sellest karbist ja lausa keeldusin läbi nende klaasist avade vaatama. Ma olin kindel, et see ajab mu pea segamini või mõjub silmadele imelikult ning tekitab sea sickness tunde. Pete siis ikka utsitas mind tagant ja kinnitas, et see ei tee mul südant pahaks ning lõpuks siis olingi nõus korraks läbi nende avade vaatama. 5min hiljem olin ma täielikus vaimustuses :)
Ühesõnaga suurepärane vidin vaid 5 naela eest!!

Nii, aga nüüd lõpetan. Olen seda postitust vist küll juba mitu nädalat kirjutanud. Viimane aeg ära postitada ja järgmise postituse kirjutamise juurde asuda.

5 comments:

  1. Aitäh, mõnus lugemine.
    see viimane vidin, kahju, et Eestis ei ole miskit sellist müügil näinud. Mu pojale meeldivad tehnilised vidinad... ja M&S sulges Eestis oma uksed :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. No ma toon talle siis ühe kui me aprillis tuleme ;) Vaatasin just, et neid on veel interneti poes müügil.

      Delete
  2. Minu arust - vähemalt senise kogemuse põhjal - kingitakse Eestis häbiväärselt vähe söödavaid asju. Eks meil ole Fortnum & Mason tüüpi poekesi ja kette vähe kah, aga võib-olla on osa põhjusest hoopis selles, et kingituse olemasolu puhul peetakse oluliseks praktilisust ja kauakestvust, aga söödav asi on... noh söödav ja ei kesta väga kaua :)

    Samas on just nii võimalik avastada uusi maitseid ja proovida uusi asju, mis mõnikord ei maksa väga palju, ja teinekord - jällegi maksab piisavalt palju, et ise iga päev just ostma ei lähe.

    ReplyDelete
  3. Kui aus olla, siis ega ma ei oskagi öelda kas Inglismaalgi hirmsasti söödavat kraami just jõuludeks kingitakse. Hamper-sid on siin küll osa jõulutraditsioonist, aga kui paljud inimesed neid ka päriselt ostavad või kingivad ma ei tea. Aga magusat kraami kingitakse jõuludeks küll, eriti näiteks külla minnes ja siis jah just sellist natuke kallimat kraami mida ise igapäevaselt ei raatsiks osta.

    Eestis Fortnum-Mason-i laadseid poode ei ole, aga ma olen näinud suuremates Selverites kohe eraldi osakonda kus igasugu huvitavaid ja erilisi söögi- ja joogikraami müüakse. Just selliseid asju mida ise igapäevaselt ei raatsiks osta, aga mis oleks ideaalsed kingituseks kellegile, sest tegelikult ei maksa palju. Olen seal ka Inglismaa korralikumat kraami näinud (võrreldes siis Tesco kaupadega, milledel ju ka otseselt midagi viga ei ole, aga mis siiski siin selline tavalise odava söögipoe kraam on). Eelmine kord just seisin selle riiuli ees ja ütlesin emale, et miks ta sealt oma sõbrannadele sünnipäevakinke ei osta :)

    ReplyDelete
  4. ...tänud :) Hea, et ta blogisid ei loe :)

    ReplyDelete