Thursday, 11 January 2018

JÕULUD OSA 2

Minu poolest võiks detsembri vabalt ka lihtsalt sokolaadikuuks ümber nimetada. Aastas ei ole ühtegi teist kuud, isegi mitte nädalat, kus meie laps nii palju sokolaadi sööks kui detsembris. 
Või siis kingikuuks. Kingitustest ei saa jõulude ajal ei üle, ega ümber. 

Tänaseks olen ma lõpetanud võitlemise teiste inimeste poolt tehtavate jõulu- ja sünnipäevakinkide vastu. Kes olen mina et ettekirjutada teistele kas nad tohivad või ei tohi meie perele või meie lapsele kingitust teha, kui nad seda ise heast südamest teha tahavad. Meeldib ju mullegi teistele kingitusi kinkida. Ma olen selle aastataguse kingivastasevõitluse käigus kindlasti nii mõnelegi oma tuttavale haiget teinud või neid ebamugavasse situatsiooni pannud. Ma mäletan kui ma mitu, mitu aastat tagasi proovisin ühele mu sõbrannale selgeks teha, et Gretale ei ole tõesti jõuludeks kingitust vaja. Seletasin talle, et kuna meil on nii palju kingitusitegevaid sugulasi ja tuttavaid, siis kallatakse Greta alati jõulude ajal kingitustega üle ja minu arvates ei ole see õige, et üks laps nii palju kinke saab.

Mina palusin tal kinki mitte teha OMA lapse seisukohta arvesse võttes, jättes aga täielikult välja tema lapse seisukoha. See ema solvus mu palve peale ja kes teab mis me sõprusest oleks saanud kui tal ei oleks olnud julgust või tahtmist mulle oma seisukohta ära seletada. Sellele emale oli nimelt väga tähtis, et TEMA laps õpiks saamise kõrvalt ka andja rollis olemist ja kuna nende suguvõsa ja sõprusringkond oli üsna väike ning selline kus tema lapse vanuseid lapsi ei olnud, siis oleks see teda väga kurvaks teinud, kui tema laps ei oleks saanud oma sõbrannale (Gretale) jõuludeks kingitust kinkida... 

Aastad on oma töö teinud ja enam ma kinkide pärast ei stressa. Kui naabrid toovad Gretale suure karbi šokolaadi, siis ei hakka ma nendega kurjustama, vaid tänan neid selle eest et nad jõulude ajal ka meie lapse peale mõtlevad. Ei hakka ma ka Gretalt šokolaade ära võtma sellepärast, et tal selle kuu šokolaadinorm juba ammu täis on, vaid lasen rõõmu tunda nii andjatel, kui ka saajatel ning tunnen ka ise rõõmu sellest, et meie ümber on nii palju hoolivaid ja armsaid inimesi. 
Ja kui Pete tuleb õhtul töölt koju suure kingikotiga, mille talle on üks ta töökaaslane kinkinud, siis on mul hea meel, et mu abikaasal tööl toredad kolleegid on ja et ta oma olemisega igast töökohast endale alati sõpru leiab (Pete töö on lepinguline ja mõnes kohas töötab ta vaid 6 kuud)
Eriti südantsoojendav ja peaagu pisarateni liigutav oli aga Pete kingikotist suurele kommikarbile lisaks leida veel ka eraldi kingikarp Gretale...

...mille sees on üks IMEILUS peokleit. Selline mida mina ise ei raatsiks Gretale osta.

See et üks mees teisele mehele kinki tehes ta pere/lapse peale mõtleb näitab minu arvates seda, et ta on pereinimene ja et ta hindab ning peab tähtsaks pere olemasolu. Seda on nii südantsoojendav mõelda, et üks mees läheb lõunapausi ajal poodi ja valib sealt Gretale kingiks kleidi. Pärast tuli välja, et ta oli poes siiski korraks oma naisele helistanud ja ta abi palunud lõpliku otsuse langetamisel.
Gretal kohe kindlasti ei oleks olnud vaja veel ühte lisa kingitust/kleiti. Tal on hetkel kapis mitu kleiti, kuigi ükski neist ei ole nii uhke kui see punane. Kleit aga kleidiks. Selle kleidi saab aastakese pärast endale kindlasti keegi teine väike tüdruk kes sellest rõõmu saab tunda ning võib olla veel ka keegi kolmas. Küll aga jääb aastateks meis elama see tunne, mis meid kõiki kolme valdas (igatühte küll ehk omal moel) seda kingitust saades. 

Kuidas oleks meil võimalik keelata sellistel inimestel kingituste tegemise? Kuidas ma saan neid hukka mõista ja neid meie lapse ning maailma ressursside kulutamises süüdistada? Seda enam, et ma ise ei ole neist sugugi parem, sest kui minu süda kutsub mind kellegile kingitust või üllatust tegema, siis ma seda ka võimaluste korral alati teen.  

23. detsembril olid meile jõululõunale kutsutud Greta sõbranna pere. 

Meil oli hästi lõbus jõulueelne koosviibimine. Sõime aga jälle kõhud punni ning mõnusat juttu jätkus kuni kojuminekuni välja. Lapsed veetsid osa ajast omaette mängides ja osa ajast meiega koos seltskonnamänge mängides. Kõik jäid väikese koosviibimisega väga rahule ja me juba leppisime kokku, et järgmiste jõulude ajal läheb asi uuesti kordamisele.






                        
Sellest mul kahjuks ühtegi pilti ei ole, kuidas mingil hetkel kõik neli täiskasvanut põrandal maas istusid ja 'Kummituse' mängu mängisid... ning seda täiega nautisid. Me ei pannud tähelegi, et lapsed poole mängu pealt ära põgenesid :)


Väikene kinkide vahetus 

ja oligi juba õhtu käes ja külalistel aeg koju minna


24. detsembril olime niisama kodused. Mõnel aastal oleme me Eesti kingitused 24-nda õhtul lahti teinud, aga sel korral otsustasime kõik kingid 25-nda hommikuks jätta. Jõuluhommikust tuleb eraldi postitus. 
Eesti jõuluelamused saime me aga kätte läbi vanaema, kes meiega paari Eesti jõuluvanapilti jagas. Gretale tuttavad kaadrid, sest need jõulud mis Gretal on õnnestunud Eestis mööda saata on jõuluvana samamoodi ümber vanaema maja kõndinud ja pärast suure IKEA kotiga kingid välisukse taha jätnud. Jõuluvana on aastatega ainult natuke pikemaks ja paksemaks kasvanud ;) 
26. detsembril läksime Pete vanemate juurde sugulastega jõule pühitsema. Kuna Pete vend ei saanud sel päeval meiega liituda, siis pidasime väikese jõulusöömingu paar päeva hiljem ka veel tema juures maha. Nendest kahest kohtumisest tulevad ka eraldi postitused.

28. detsembri õhtuks oli meid aga kutsutud ühtede me naabrite juurde väikesele jõulu 'drink'-ile. Tegu inimestega kes meist kolm maja edasi elavad. Kirjutasin nendest lähemalt eelmise aasta selles postituses. Kokku oli nende juurde kutsutud meiega koos 6 'naabrit'. Kahjuks ei olnud kohal ühtesid meie kõrval elavaid naabreid, sest nemad lendasid jõuludeks ja uueks aastaks Ameerikasse, et sealt siis nädalasele eksootilisele kruiisile minna. 

Taaskord oli tegemist suurepärase õhtuga. Me ei teinudki seal midagi muud erilist, kui vaid seisime kogu selle aja köögis ja rääkisime naabritega juttu, aga hirmus tore oli olla. Kõik me naabrid on nii meeldivad inimesed ja kogu naabruskond toimib kui üks ühine kogukond/pere. Enamus nendest inimestest on siin kandis juba mitmeid, mitmeid aastaid elanud ja enamuste lapsed on hetkel kas keskkooli lõpuklassides, ülikoolis või juba oma pereelu peal.

Õhtu jooksul võtsid ka noored vestlustest elavalt osa. Rääkisid oma tegemistest ja plaanidest, küsisid küsimusi, avaldasid arvamust jne. Ühesõnaga olid väga nauditavad seltskonnakaaslased. Mina ise kohe kindlasti nii suhtlusaldis noor inimene aastaid tagasi ei olnud, et ma oleks mingite suvaliste tuttavatega vabalt lobisema hakanud. Samas aga ega minu nooruse ajal ei harrastatutki Eestis small talki ja sellist suvalist võõrastega jutustamist. 

Ega selline noorte osavõtmine ei olegi meie suguvõsas ja tutvusringkonnas midagi erilist, aga sellegi poolest ma alati naudin kui vestlustesse on ka lapsed (noored) kaasatud. Siin pööravad täiskasvanud alati tähelepanu lastele, olgu need lapsed siis kas kahe või kahekümneaastased, tuttavad või võõrad. Sedasi õpivad lapsed ka juba varakult endast vanemate inimestega suhtlema ja peavad sellist suhtlust normaalseks. 
Nii tore on teada, et su kõrval elavad inimesed kes üksteisest hoolivad ja sind avasüli kohalikku kogukonda vastu võtavad. Me muidugi oleme ise ka sellised inimesed kes kohalikku kogukonda väärtustavad ja sellesse rõõmuga panustavad. Elu ei ole me kellegi jaoks vaid mee lakkumine ja seega on hea teada, et su ümber on hulk inimesed kes vajadusel sulle oma abikäe ulatavad või õla alla panevad.
Näiteks oli seal seltskonnas üks abielupaar kes elavad meie taga asuvas majas. Neil on kolm last- tütar ja kaks poega. Tütar õpib hetkel ülikoolis ning noorem poeg keskkooli lõpuklassis (vist). Nende kolmas laps on aga autist ja sama vana kui nende ülikoolis õppiv tütar (nad on kaksikud). Tegu on sellise autistiga kes oskab vaid üksikuid sõnu öelda ja kes elab nüüd suurema osa ajast noorte hoolduskodus. 

Pereema töötas aastaid kõrgepalgalisel ametil, aga ühel hetkel diagnoositi tal SM mille tagajärjel peab ta nüüd ülejäänud elu ratastoolis mööda saatma. 

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, siis just siis kui pere oli oma eluga nii kaugele jõudnud, et lapse juba küllalt suureks kasvatatud ja vanematel lõpuks aega rohkem oma tegemistele pühenduda, elas mees ootamatul üle kaks infarkti (või insulti). Õnneks ei olnud infarktide tagajärg väga laastav ning mees sai oma eluga enam-vähem vanaviisi edasi minna. Ostis endale uhke auto, mängis golfi ja oli just elu täiel rinnal nautima hakkanud kui tuli järgmine hoop. Eelmise aasta suvel diagnoositi tal peale korduvaid hoogusid veel kõigile lisaks langetõbi!! Koos diagnoosiga kaotas ta ka autojuhiload ning pidi oma pikalt igatsetud ja armastatud auto maha müüma. Paljudele ta unistustele tõmmati üks suur ja rasvane kriips peale. Loomulikult oli see talle suureks löögiks.

See on ikka uskumatu kui raske koorem mõnele perele kanda antakse, aga kõigile nendele kannatustele/katsumustele vaatamata seisavad nad endiselt 'püsti', teevad nalja ja on hästi meeldivad inimesed. OK, naise sõnul mees küll vingub natuke liiga palju, aga imelik vist oleks ka kui ei vinguks.

Meie saimegi nendega lähemalt tuttavaks just peale mehe viimast suuremat langetõve hoogu eelmisel kevadel. Pete oli küll ka varem selle mehega üle aiaääre mitmel korral rääkinud nii et päris võõrad nad meile ei olnud. Peale seda kui ma nägin et mees ühel päeval kiirabiautoga ära viidi läksime kohe samal õhtul uurima, et kas me saaksime kuidagi abiks olla või midagi nende heaks teha. Õnneks pääsed mees juba järgmisel päeval haiglast koju ja langetõvehoo põhjuseks oli lihtsalt see, et talle ei oldud veel leitud õiget doosi rohte. Hiljem kuulsime, et kaks naabriperet olid neile vaheldumisi nädala jooksul õhtusööke valmistanud. 

Kui mees mulle oma pojast sel koosviibimise õhtul rääkis, siis pidi ta mitmel korral pisaraid tagasi hoidma. Ta teab, et ta poeg on hooldekodus heades kätes ja et 'tänu' poja diagnoosile ei ole pojal kunagi kurb meel kui ta kodus oldud aja lõpus tagasi hoolduskeskusesse viiakse. Samal ajal on aga nii isal, kui ka emal, väga raske pojast eraldi elada ja kõik need hüvastijätud on neile alati emotsionaalselt väga rasked. Mehe jutt ja tema armastus oma pere vastu oli nii liigutav, et mul endalgi kippus korraks pisar silma tulema. Temaga vesteldes olingi ma tihti olukorras kus ühel hetkel olin ma pisarateni liigutatud ja mõni minut hiljem juba naersin nii et silmad märjad. 

Või näiteks meie kõrval majas elav naaber. Ta on umbes 70 aastane proua kes siia aasta tagasi elama kolis. Kui me algul kuulsime, et saame uueks naabriks üksiku vanema naise, siis olime väga üllatunud ja natuke ka pettunud. Kuna tegu on suure 5 magamistoaga majaga, siis eeldasime uuteks naabriteks saada lastega peret. 
Vanaproua ostis selle maja aga selleks, et oma tütre perele lähemal elada ja tütart tema kolme lapse hoidmisel aidata (tütar elab kõrval tänavas). Kohe varsti peale seda kui ta siia meie kõrvale kolis, diagnoositi tal aga agressiivne vähk ja anti 6 kuud aega elada!!!

Tänaseks on sellest diagnoosist juba aasta möödas ja proua näeb igati heas vormis välja. Hoiab pidevalt lapselapsi ja tegutseb tihti nii ees- kui tagaaias. Mina ei saa aru kuidas ta küll nii palju teha jaksab, aga samal ajal ma südamest loodame, et see jaks tal veel niipea otsa ei saa.
Aga rõõmsamate teemade juurde tagasi tulles, siis sellele vaatamata et Greta oli seltskonna kõige noorem liige ja ainuke 'väike'laps, oli õhtu ka tema jaoks üsna nauditav (nii ta vähemalt hiljem väitis). Eks tal seal oli lõpuks ka natuke igav olla, aga esimesed kaks tundi möödusid küll lõbusasti teistega vesteldes. Small talk-is nii et vähe ei olnud ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Me pärast saime naabrite käest tema kohta palju komplimente ja olime ka ise väga uhked ta üle, et ta nii seltskondlikult käituda oskab. 

Meil Petega jätkus seda mõnusat tunnet, mis me sealt koosviibimiselt kaasa saime veel aga mitmeks päevaks peale kohtumist. Kes teab, võimalik et järgmiste jõulude ajal korraldame midagi sellist juba uuesti meie juures. 

3 comments:

  1. Küll see ilma proovimata ostetud kleit istub Greta seljas hästi! Väga ilus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Uskumatu tõesti, et kleit nii hästi sobis.

      Delete
  2. Ooo, see kleit! Selle kleidi jaoks juba korraldaksin eraldi peo.��

    ReplyDelete