Tuesday, 9 January 2018

JÕULUD 2017 OSA 1

Proovin siis nüüd tagantjärgi meie jõulupühadest kirjutada. Eks suurem osa emotsioone ole juba kustunud, aga mis teha, jõulude eelsel ja järgsel ajal lihtsalt ei olnud aega või tahtmist blogi kirjutamisega tegeleda. 

Kuuske käisin ma ostmas 8. detsembril. Käisin üksi ostmas, sest selleks ajaks kui Pete õhtul töölt koju oleks jõudnud oleks õues juba pime olnud ja õige kuuse valminine seega palju raskemaks osutunud. Nädalalõpuni aga ei tahtnud me oodata, sest nädalalõpus olid meile külla tulemas sõbrad. 

Me kõik olime natuke mures, et kuidas Josten ja kuusk läbi hakkavad saama. Olin kindel et läheb ühseks suuremaks kuuse rünnakuks ja lõpuks lõpped lugu sellega, et meie väike Jossu peab jõulud meist eraldi teises toas mööda saatma. 
Lugesime Petega internetist igasugu soovitusi kuidas kasse kuusest eemale hoida. Vahepeal kaalutlesin juba sellist varianti 
Pilt SIIT
Reaalsus oli aga see, et Josten ei olnud meie kuusest eriti üldse huvitatud. Põrandal lamava kuuse vastu tundis ta huvi just nii palju kui nendelt kahelt pildilt näha on.
Ma jätsin meelega kuuse terveks päevaks köögipõrnadale lamama, et näha Josteni reaksiooni ja lasta tal rahus kuusele 'tere' öelda ning oma nuusutamised ära nuusutada. Jossu käis vaid paar ringi ümber puu, nuusutas siit ja sealt, kiskus natuke kuuse ümber olevat võrku ja oligi kogu lugu. Rohkem teda see kuusk terve päeva jooksul ei huvitanud.

Ma olin täitsa imestunud et kass nii vähe huvi hästi lõhnava kuuse vastu üles näitas. Tahaks kogunii öelda, et olin isegi natuke pettunud, aga see pettus kestis küll vaid paar minutit. Kuuse ülesse panemine ja ehtimine olid ju alles veel ees ning ma olin kindel, et see juba Jostenit külmaks ei jäta.

Tänase seisuga võin aga öelda, et Josten ja kuusk said omavahel väga hästi läbi. Josten käis küll aeg-ajalt kuuske nuusutamas ja oleks vahel tahtnud ka mõne madalamal rippuva kuuseehtega mängida, aga kohe kui ta kuusele natuke liiga lähedale läks tegi Pete nii jubedat häält, et mul endal käis igal sellisel korral peast juskui elektrišokk läbi. Õnneks käitus Josten üsna eeskujulikult, kas siis tänu sellele jubedale häälele või ta lihtsalt ongi meil selline eeskujulik kassike, sest muidu oleks mul küll jõulude lõpuks närvid täitsa läbi olnud. Mul oli algul lausa hirm õhtuti telekat vaadates Petele liiga lähedal istuda, sest kunagi ei olnud ette teada millal ta jälle sellise õudusfilmi häälega kriiskama hakkab. 

Internetis soovitas keegi ka apelsiiniviile kuuse alla panna, sest kassidele ei meeldi tsitruslõhnad. See meetod paistis ka toimivat, eriti veel siis kui viilud olid värskelt lõigatud. Hiljem me ei viitsinud enam nende apelsiiniviiludega jamada ja kuna Josten isegi mitte ei katsetanud kuuse otsa ronida, siis meil ei olnud midagi selle vastu kui ta vahetevahel kuuse all nuuskimas käis. 

Siit mõned pildid Jostenist kuusega esimest korda tutvumas

9. detsembri (laupäeva) õhtul käisime kirikus jõulukontserdil (carol service). Tegu oli kontserdiga kus Greta sõbranna isa orkestris oboed mängis ja seepärast me ka siis seda kontserdit koos Greta sõbranna perega kuulama/vaatama läksime. Käisime samal kontserdil ka kaks aastat tagasi. Tegu oli perekontserdiga, ehk siis sellise vaid tunnise üritusega kus nii lapsed kui täiskasvanud said natuke tuntuid klassikalisi meloodiaid kuulata ja otseloomulikult ka jõuluhümne kõva häälega kaasa laulda. Laste silmad pani loomulikult aga ka särama sokolaadimüntide tasuta jagamine ühe muusikapala ajal. 
Sõbrannad

Kontsert ise ei olnud midagi erakordset, aga kohe kindlasti selline mõnus ja hubane viis jõuluperiood avatuks kuulutada.
10. detsembril sadas natuke lund. Nii vähe, et isegi lumepalli jaoks ei jätkunud. Samal ajal aga käisid meie sõbrad, kes meist nii umbes tunnikese autosõidu kaugusel elavad, kelgutamas. 
Samal päeval alustasime ka meie jõuluhooaja esimese sööminguga. Külla tuli Mrs B oma perega. Meil polegi vist mitmel aastal järjest õnnestunud kohtuda jõulude eelsel ajal, sest detsember on alati olnud nii tihedalt igasugu üritusi täis ja nemad on tihti juba detsembri keskpaigas Austraaliasse lennanud. Sel korral õnnestus meil nendega aga üks väike sööming maha pidada vahetult enne nende lendu Ameerikasse. 


Meie peres on pidupäevade kokk alati Pete
ja mina koristaja enne ja pärast pidu



Lapsed Jostenit solgutamas


Jossu pärast pidu :)
12. detsembril (teisipäev) tulid Greta sõbrannad meie juurde lima/piparkoogi jõulupeole. Kirjutasin sellest siin.
 13. detsembril käisime Londonis kontserdil. Postitus siin
18. detsembril (esmaspäev) toimus Greta kooli jõulukontsert kohalikus kirikus. Õigemini siis Greta ja aasta nooremate vanusegrupi jõulukontsert (7-9 aastased). See tegelikult on jõulukontsert ja jõuluetendus ühes, pluss siis veel ühised jõuluhümnide laulmised oreli muusika saatel. 

Kuna sellel kontserdil on alati palju pealtvaatajaid, siis me sattusime kirikus taas üsna taha ritta istuma. Mingi ime läbi aga juhtus jälle nii, et Greta laulis enamuse aja esireas ja just sellise koha peal et mul õnnestus teda läbi fotoka üsna hästi näha ja filmida. Ma ei tea kas muusikaõpetaja paneb ta tahtlikult alati esiritta, või muidu nähtavale kohale kooris seisma, või see on lihtsalt juhuse asi. Ma tihti märkan kontserditel lapsi teiste laste selja taga laulmas, nii et nende vanemad ei näe neid kogu kontserdi ajal vist kordagi, mingist filmimisest veel rääkimata. Greta muidugi on ka üks pikematest lastest ja paistaks vist ka teiste selja tagant hästi välja, aga ikkagi oli see suur vedamine, et ta sel korral just seal seisis kus ta seisis enamuse kontserdi ajast. Näiteks Greta kõrval seisis ta sõbranna, aga kui see oleks Greta olnud, siis me poleks teda üldse kogu kontserdi aja näinud, sest sealt vaadatuna kus me istusime, jäi Greta sõbranna täpselt mingi posti taha.


Siit ka paar videot. Hoiatan juba ette, et enamus videoid on üsna värisevad ja kohati fookusest ära, sest iga kord kui kaameraobjektiivi ees keegi pead liigutas kadus fookus Gretalt ning kaamera proovis hoopis neid ees istuvaid päid fookusesse saada. 
Esimesed kaks laulu on osana jõuluetendusest. 
Pange siis vaadates ikka sealt rattakesest kvaliteet 720 peale.
    

    
Kui jõuluetenduse osa oli läbi, siis laulis koor paar laulu. Ma märkasin et nii Greta, kui ka paljud teised lapsed, olid lauldes üsna väsinud nägudega. Arusaadav ka, sest kuna kontsert algas kell 7 õhtul, ajal mil tavaliselt enamus lapsi juba magama minema hakkavad, siis nad olidki pikast päevast juba üsna väsinud. Greta pärast ütles mulle, et tal oli seal hirmus palav ja joogijanu ka veel kõigele otsa.
              
Nii etenduse kui kontserdi vahele laulsid kõik muidugi ka jõuluhümne ja seda loomulikult ikka püsti seistes. Siit vaid väikene klipike ühest hümnist, sest enamus hümnide ajal oli mul lihtsalt liiga palju seisvaid lapsevanemaid kaamera ees seismas et korralikult filmida. 
              
ja siis veel paar niisama populaarset jõululaulu
 Fairytale in New York
              
Kontserdi lõpus pidas koolidirektor väga südantliigutava kõne. Kahjuks saab see olema peale 13 aastat tema viimane jõulukontserd selle kooliga. Nimelt saatis direktor meile novembri lõpus pika kirja kus teatas et kahjuks lahkub ta selle kooliaasta lõpus. Mis asja eriti kurvaks teeb on see, et lahkumine ei toimu otseselt tema enda soovil, vaid tal diagnoositi eelmise aasta keskel MS (eesti keeles vist sclerosis multiplex (SM)). Kuigi ta tunneb ennast üsna hästi ja see ei takista tal hetkel edasi töötamast, siis oleks sellegi poolest direktori tööga kaasnev koormus ja stress talle liiga koormav et vanal kohal edasi jätkata. See kiri mis ta lastevanematele saatis oli nii ILUS et tegi paljude vanemate silmad märjaks. Meil kõigil on nii kahju et tal selline haigus on diganoositud ja et me ta direktorina kaotame.

Mõtlesin kaua kas kopida direktori kiri siia blogisse või mitte ja lõpuks otsustasin siiski sellest ka siia blogisse märk maha jätta. Kuna see kiri saadeti nagunii sadadele lastevanematele, siis ei ole see otseselt midagi salajast. Direktori nime jätan loomulikult lisamata.

Peakirjaga kaasnes ka eelkiri kus direktor andis vanematele teada, et ta on oma lahkumisest igale klassile isiklikult teada andnud, aga arusaadavatel põhjustel on jätnu lahkumise detailid, millest ta meile eraldi kirjas on teada andnud, lastele siiski rääkimata. Samas andis ta lastevanematele teada, et kui juhtumisi mõnel vanemal lapsel peaks kerkima küsimusi tema lahkumisega seotud asjaolude kohta, siis ta on suurima heameelega nõus igale küsimusele vastama (pidades siis silmas oma haigusega seotud küsimusi)

ja kiri ise oli järgmine


Seega arusaadavalt oli jõulukontserdi lõpukõne tavalisest 'Häid jõule ja head uut aastat' asemel palju pikem ja sügavama tähendusega, sest see oli ju direktori viimane jõulukontsert direktorina.  
Direktori kõne oli pühandatud perekonna tähtsusele. Tema viimased sõnad sel õhtul olid, et jõulude ajal ei ole tähtis mitte see mis on kuusepuu all, vaid need inimesed kes on sinuga kuusepuu ümber. 

2 comments:

  1. Küll on hea, et ma kiisude ja kuuskede võimalikust konfliktist midagi ei teadnud, kui meile sügisel kass tuli ja talvel kuusepuu tuppa ilmus. Tol ajal polnud internet veel nõnda tavaellu pugenud nagu tänapäeval :-) Kumbki kass pole proovinud meie kuuskedega jõudu katsuda ega neid maha murda. Ehk läks õnneks... või on tehtud asjast suurem number kui kõik see väärt on.

    ReplyDelete
  2. Vot ei tea. Me hakkasime seda kuuse ja kassi asja lähemalt uurima peale seda kui tuttavad ja loomakliiniku inimesed meile 'kaasa' hakkasid tundma :) Samas neid tuttavaid kelle kassid kuuski ründavad ja neid kelle kassid ei ründa on enam-vähem pooleks olnud. Ma ei ole küll statistikat teinud, et paljudel neist oli kodus kunstkuusk ja paljudel päris kuusk või kelle kass oli tubane ja kelle oma õues käiv. Kassi vanus vist mängib ka rolli :)

    Aga eks järgmisel aastal ole näha kui palju huvi Josten siis kuuse vastu üles näitab, et kas see suhtumine ka aastatega muutub või jääb alati samaks.

    ReplyDelete